Istungidokument
14.1.2015 B8‑0046/2015 }
B8‑0059/2015 } RC1
RESOLUTSIOONI ÜHISETTEPANEK
vastavalt kodukorra artikli 135 lõikele 5 ja artikli 123 lõikele 4,
asendades järgmiste fraktsioonide esitatud resolutsiooni ettepanekuid:
Verts/ALE ( B8‑0046/2015 )
ECR ( B8‑0047/2015 )
ALDE ( B8‑0048/2015 )
EFDD ( B8‑0049/2015 )
S&D ( B8‑0055/2015 )
PPE ( B8‑0059/2015 )
Venemaa ja eelkõige Aleksei Navalnõi juhtumi kohta
( 2015/2503(RSP) )
Cristian Dan Preda, Elmar Brok, Arnaud Danjean, Tunne Kelam, Giovanni La Via, Eduard Kukan, Dubravka Šuica, Bogdan Brunon Wenta, David McAllister, Csaba Sógor, Jiří Pospíšil, Seán Kelly, Jarosław Wałęsa, Andrej Plenković, Monica Macovei, Andrzej Grzyb, Michaela Šojdrová, Tomáš Zdechovský, Jaromír Štětina, Davor Ivo Stier, Jeroen Lenaers, Luděk Niedermayer, Inese Vaidere, Róża Gräfin von Thun und Hohenstein, Stanislav Polčák, Pavel Svoboda, Gabrielius Landsbergis
fraktsiooni PPE nimel
Josef Weidenholzer, Knut Fleckenstein, Richard Howitt, Liisa Jaakonsaari, Nicola Caputo, Enrico Gasbarra, Lidia Joanna Geringer de Oedenberg, Goffredo Maria Bettini, Kashetu Kyenge, Krystyna Łybacka, Vilija Blinkevičiūtė, Elena Valenciano, Pier Antonio Panzeri, Michela Giuffrida, Marc Tarabella, Victor Negrescu, Viorica Dăncilă, Miriam Dalli, Afzal Khan, Miroslav Poche
fraktsiooni S&D nimel
Charles Tannock, Mark Demesmaeker, Ryszard Antoni Legutko, Ryszard Czarnecki, Jana Žitňanská, Stanisław Ożóg, Karol Karski, Zbigniew Kuźmiuk, Ruža Tomašić, Tomasz Piotr Poręba, Jadwiga Wiśniewska, Kazimierz Michał Ujazdowski, Hans-Olaf Henkel
fraktsiooni ECR nimel
Guy Verhofstadt, Urmas Paet, Beatriz Becerra Basterrechea, Dita Charanzová, Gérard Deprez, Martina Dlabajová, Ivan Jakovčić, Petr Ježek, Marielle de Sarnez, Kaja Kallas, Ilhan Kyuchyuk, Fernando Maura Barandiarán, Louis Michel, Maite Pagazaurtundúa Ruiz, Robert Rochefort, Jozo Radoš, Marietje Schaake, Pavel Telička, Ramon Tremosa i Balcells, Ivo Vajgl, Johannes Cornelis van Baalen
fraktsiooni ALDE nimel
Heidi Hautala, Tamás Meszerics, Bodil Ceballos, Bart Staes, Barbara Lochbihler
fraktsiooni Verts/ALE nimel
Fabio Massimo Castaldo, Ignazio Corrao, Valentinas Mazuronis
fraktsiooni EFDD nimel
Euroopa Parlamendi resolutsioon Venemaa ja eelkõige Aleksei Navalnõi juhtumi kohta
( 2015/2503(RSP) )
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse Venemaa põhiseadust, eriti selle artiklit 118, milles on sätestatud, et õigust mõistavad Venemaa Föderatsioonis ainult kohtud, ning artiklit 120, milles on sätestatud, et kohtunikud on erapooletud ja alluvad ainult Venemaa põhiseadusele ning föderaalseadustele; võttes arvesse oma varasemaid raporteid ja resolutsioone Venemaa kohta, eelkõige oma 23. oktoobri 2012. aasta resolutsiooni ühiste viisapiirangute kehtestamise kohta Sergei Magnitski juhtumiga seotud Venemaa ametnikele[1], 13. juuni 2013. aasta resolutsiooni õigusriigi põhimõtete järgimise kohta Venemaal[2], 13. märtsi 2014. aasta resolutsiooni Venemaa kohta: Bolotnaja väljaku sündmustega seotud meeleavaldajate karistamine[3], 23. oktoobri 2014. aasta resolutsiooni vabaühenduse Memorial (Sahharovi auhinna võitja aastal 2009) tegevuse lõpetamise kohta Venemaal[4] ning oma 2. aprilli 2014. aasta soovitust nõukogule ühiste viisapiirangute kehtestamise kohta Sergei Magnitski juhtumiga seotud Venemaa ametnikele[5],
− võttes arvesse oma 11. detsembri 2013. aasta resolutsiooni aastaaruande kohta inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2012. aastal ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas[6],
− võttes arvesse komisjoni asepresidendi ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja pressiesindaja 30. detsembril 2014 tehtud avaldust Aleksei Navalnõi ja tema venna Oleg Navalnõi karistamise kohta Zamoskvoretski kohtus,
− võttes arvesse 28. novembril 2013 toimunud ELi ja Venemaa konsultatsioone inimõiguste alal,
− võttes arvesse Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning Venemaa Föderatsiooni vahelise partnerluse sõlmimist käsitlevat kehtivat partnerlus- ja koostöölepingut ning peatatud läbirääkimisi uue ELi ja Venemaa vahelise lepingu sõlmimiseks,
– võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,
A. arvestades, et Venemaa Föderatsioon on Euroopa Nõukogu ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) täisliikmena ja ÜRO deklaratsiooni allakirjutajana võtnud endale kohustuse järgida demokraatia ja õigusriigi põhimõtteid ning austada põhivabadusi ja inimõigusi; arvestades, et viimastel kuudel on Venemaal toimunud arvukalt tõsiseid õigusriigi põhimõtete rikkumisi ja on vastu võetud piiravaid seadusi ning sellest tulenevalt tekitab sügavat muret küsimus, kuidas Venemaa täidab oma rahvusvahelisi ja siseriiklikke kohustusi; arvestades, et EL on moderniseerimispartnerluse kaudu korduvalt pakkunud täiendavat abi ja nõustamist, et aidata Venemaal oma põhiseaduslikku ja õiguskorda kooskõlas Euroopa Nõukogu standarditega ajakohastada ning sellest korrast kinni pidada; arvestades, et on mitmeid kohtuasju, kus poliitilise konkurentsi kõrvaldamiseks, kodanikuühiskonna piiramiseks ja pärssimaks kodanike osalemist riigi praeguse juhtkonna vastastel rahvakogunemistel ja meeleavaldustel kasutatakse poliitiliselt konstrueeritud põhjendusi;
B. arvestades, et Aleksei Navalnõi on järjekindlalt paljastanud ulatuslikku korruptsiooni Venemaa riigiaparaadi kõrgeimatel tasanditel; arvestades, et tema esimest kohtuotsust, millega talle määrati 2013. aasta juulis viieaastane vanglakaristus, peetakse poliitiliselt motiveerituks; arvestades, et ta pandi 2014. aasta veebruaris kaheks kuuks koduaresti ja sama aasta märtsis kinnitati tema külge elektrooniline võru, et tema tegevust jälgida;
C. arvestades, et Aleksei Navalnõi sai 2013. aasta septembris toimunud Moskva linnapea valimistel 27% häältest, kindlustades seega oma positsiooni ühe prominentsema Venemaa Kremli-vastase opositsiooni esindajana;
D. arvestades, et Aleksei Navalnõi teine kohtuotsus pidi välja kuulutatama 15. jaanuaril 2015, kuid kohus tõi selle kuupäeva ilma igasuguste selgitusteta varasemaks – 30. detsembriks, mil suurem osa venelastest oli keskendunud aastavahetuste pühadele; arvestades, et samasugust kuupäeva varasemaks muutmise tehnikat kasutati ka Mihhail Hodorkovski puhul;
E. arvestades, et inimõiguste olukord on Venemaal viimastel aastatel drastiliselt halvenenud ning Venemaa ametivõimud on vastu võtnud rea seadusi, mis sisaldavad mitmeti mõistetavaid sätteid ja mida kasutatakse opositsioonile ja kodanikuühiskonna aktivistidele uute piirangute seadmiseks, samuti sõna- ja kogunemisvabaduse piiramiseks;
F. arvestades, et eelmisel aastal kasutati VVOsid ja kogunemisvabaduse õigust käsitlevaid õigusakte kodanikuühiskonna allasurumiseks, opositsiooniliste poliitiliste vaadete lämmatamiseks ning VVOde, demokraatliku opositsiooni ja ajakirjanduse ahistamiseks; arvestades, et nn välisagentide seaduse alusel lõpetati de facto sõltumatu inimõiguste organisatsiooni Memorial tegevus; arvestades, et selle seaduse rakendamine on kaasa toonud drastilisi meetmeid, millega püütakse kodanikuühiskonna organisatsioonide, sh sõduriemade organisatsiooni tegevust takistada ja pärssida;
G. arvestades, et detsembris 2014 täiendas Venemaa Föderatsiooni Justiitsministeerium oluliselt „välisagentide” nimekirja, lisades sinna mitmeid inimõiguste kaitsega tegelevaid organisatsioone, mh Sahharovi keskuse, takistades nii märkimisväärselt nende tegevust ja inimõiguste kaitset Venemaal;
H. arvestades, et mitmed viimaste aastate kohtuprotsessid ja -menetlused, näiteks Sergei Magnitski, Mihhail Hodorkovski ja Anna Politkovskaja kohtuasjad, on seadnud kahtluse alla Venemaa Föderatsiooni kohtuorganite sõltumatuse ja erapooletuse; arvestades, et sellised palju tähelepanu äratanud kohtuasjad, nagu Aleksei Navalnõi juhtum, on vaid väljaspool Venemaad kõige rohkem kõlapinda pälvinud näited Vene riigi süsteemsest suutmatusest järgida õigusriigi põhimõtteid ning oma kodanike üle õiglaselt kohut mõista; arvestades, et käesolev kohtuotsus kujutab endast poliitiliselt motiveeritud katset karistada Aleksei Navalnõid kui kõige väljapaistvamat valitsuse oponenti;
I. arvestades, et ELil on üha rohkem vaja kohaldada Venemaa suhtes kindlat, tugevat, ühtset ja terviklikku poliitikat, mida toetavad kõik liikmesriigid ja mille raames antakse toetust ja abi, kuid ühtlasi esitatakse selget ja õiglast kriitikat;
1. väljendab oma sügavat muret asjaolu pärast, et Venemaal kasutatakse seadusi poliitilise vahendina; rõhutab, et väljapaistva juristi, korruptsioonivastase võitleja ja ühiskondliku aktivisti Aleksei Navalnõi süüdimõistmine ning talle 3,5 -aastase tingimisi karistuse ja tema vennale, Oleg Navalnõile 3,5 -aastase vanglakaristuse määramine rajanes põhjendamatutele süüdistustele; mõistab teravalt hukka asjaolu, et kohtuprotsess oli ilmselt poliitiliselt motiveeritud;
2. märgib murega, et kuigi Aleksei Navalnõid vanglasse ei saadetud, on praegusel hetkel vangistatud tema vend Oleg Navalnõi, mis tekitab muret seoses perekonnaliikme võimaliku poliitilise kasutamisega Venemaa opositsiooni ühe juhtkuju Aleksei Navalnõi hirmutamiseks ja vaigistamiseks; tuletab meelde, et Aleksei vend Oleg, kes on kahe väikese lapse isa ning riikliku postiteenistuse endine tegevjuht, ei ole Venemaa opositsiooniliikumises kunagi mingit rolli etendanud;
3. nõuab, et Venemaa kohtuasutused ja õiguskaitseasutused täidaksid oma ülesandeid erapooletult ja sõltumatult ilma poliitilise sekkumiseta ning tagaksid, et Navalnõide kohtumenetluses, nagu ka kõigis teistes opositsiooniaktivistide uurimis- ja kohtuprotsessides, järgitaks rahvusvaheliselt heakskiidetud norme; rõhutab, et on oluline tagada, et kohtuotsused oleksid vabad poliitilisest sekkumisest, sõltumatud ning täielikus vastavuses õigusriigi põhimõtetega;
4. toetab täielikult Aleksei Navalnõi algatatud kampaaniat korruptsiooni vastu Venemaal ning toetab Venemaa inimeste jõupingutusi leida lahendus, mis tagaks neile demokraatia, poliitilise pluralismi, ühtsuse ja inimõiguste austamise;
5. on seisukohal, et Venemaa Föderatsioon kui Euroopa Nõukogu ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni liige peaks täitma kohustusi, millele ta on alla kirjutanud; juhib tähelepanu asjaolule, et viimase aja arengud viivad sellisesse suunda, mis on vastuolus õigusriigi põhimõtete ja kohtunike sõltumatusega riigis;
6. palub nõukogu eesistujal, komisjoni presidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal ja komisjoni asepresidendil jälgida selliseid juhtumeid jätkuvalt tähelepanelikult, tõstatada neid küsimusi eri tasanditel ja kohtumistel Venemaaga ning anda Euroopa Parlamendile aru Venemaa ametivõimudega peetud arutelude kohta;
7. rõhutab, et kogunemisvabadus on Venemaa Föderatsioonis tagatud Venemaa põhiseaduse artikliga 31 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga, milles Venemaa on osaline ja mida Venemaa ametivõimud on seetõttu kohustatud järgima;
8. nõuab, et nõukogu töötaks Venemaa suhtes välja ühtse poliitika, millest lähtudes ELi kõik 28 liikmesriiki ja ELi institutsioonid kohustuksid ühiselt rõhutama inimõiguste tähtsust ELi ja Venemaa suhetes ning vajadust lõpetada Venemaal sõna-, kogunemis- ja ühinemisvabaduse mahasurumine;
9. palub kõrgel esindajal ja komisjoni asepresidendil koostada kiiresti terviklik strateegia Venemaa suhtes, mille eesmärk oleks Euroopa riikide territoriaalse terviklikkuse ja suveräänsuse säilitamine, toetades samal ajal demokraatlike põhimõtete tugevdamist, inimõiguste austamist ja õigusriigi põhimõtteid Venemaal;
10. väljendab sügavat muret pidevate rünnakute pärast sõltumatute inimõigusorganisatsioonide ja kodanikuühiskonna rühmituste vastu Venemaal, mis on järjekordne märk sõltumatute häälte mahasurumisest, milline suundumus valmistab Euroopa Liidule kasvavat muret; kutsub seoses ELi rahastamisvahendite käimasoleva kavandamisetapiga komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles suurendama demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi ning kodanikuühiskonna organisatsioonide ja kohalike asutuste vahendite kaudu Venemaa kodanikuühiskonnale antavat finantsabi ja hõlmama ka ELi-Venemaa kodanikuühiskonna foorumi Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi raamesse, et tagada sellele püsiv ja usaldusväärne pikaajaline toetus; väljendab heameelt Euroopa demokraatia rahastu (EED) juhatuse otsuse üle lubada rahastul laiendada oma tegevust ka Venemaale;
11. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Euroopa Nõukogule, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonile ning Venemaa Föderatsiooni presidendile, valitsusele ja parlamendile.