Istungidokument
29.4.2015 B8‑0418/2015 }
B8‑0424/2015 } RC1
RESOLUTSIOONI ÜHISETTEPANEK
vastavalt kodukorra artikli 135 lõikele 5 ja artikli 123 lõikele 4,
asendades järgmiste fraktsioonide esitatud resolutsiooni ettepanekuid:
GUE/NGL ( B8‑0418/2015 )
EFDD ( B8‑0419/2015 )
Verts/ALE ( B8‑0420/2015 )
ALDE ( B8‑0423/2015 )
S&D ( B8‑0424/2015 )
töötajate õiguste eest võitlejate ja inimõiguste kaitsjate vangistamise kohta Alžeerias
( 2015/2665(RSP) )
Ana Gomes, Victor Boștinaru, Josef Weidenholzer, Richard Howitt, Nicola Caputo, Alessia Maria Mosca, Enrico Gasbarra, Demetris Papadakis, Liisa Jaakonsaari, Norbert Neuser, Andi Cristea, Miroslav Poche, Krystyna Łybacka, Neena Gill, Viorica Dăncilă, Victor Negrescu, Biljana Borzan, Michela Giuffrida, Jutta Steinruck, Julie Ward, Sorin Moisă, Tibor Szanyi, Nicola Danti, Vilija Blinkevičiūtė, Goffredo Maria Bettini, Siôn Simon, Hugues Bayet, Zigmantas Balčytis, Marc Tarabella, Claudia Tapardel, Doru-Claudian Frunzulică, Lidia Joanna Geringer de Oedenberg, Eric Andrieu, Kashetu Kyenge, Maria Grapini, Luigi Morgano, Brando Benifei
fraktsiooni S&D nimel
Alexander Graf Lambsdorff, Fredrick Federley, Hilde Vautmans, Maite Pagazaurtundúa Ruiz, Izaskun Bilbao Barandica, Pavel Telička, Beatriz Becerra Basterrechea, Marietje Schaake, Louis Michel, Urmas Paet, José Inácio Faria, Marielle de Sarnez, Nathalie Griesbeck, Frédérique Ries, Antanas Guoga, Johannes Cornelis van Baalen, Petras Auštrevičius, Gérard Deprez, Ivan Jakovčić, Petr Ježek, Ramon Tremosa i Balcells, Juan Carlos Girauta Vidal, Jozo Radoš
fraktsiooni ALDE nimel
Marie-Christine Vergiat, Sofia Sakorafa, Stelios Kouloglou
fraktsiooni GUE/NGL nimel
Barbara Lochbihler, Davor Škrlec, Ernest Urtasun, Alyn Smith, Heidi Hautala, Judith Sargentini
fraktsiooni Verts/ALE nimel
Fabio Massimo Castaldo, Ignazio Corrao, Rolandas Paksas, Valentinas Mazuronis
fraktsiooni EFDD nimel
Euroopa Parlamendi resolutsioon töötajate õiguste eest võitlejate ja inimõiguste kaitsjate vangistamise kohta Alžeerias
( 2015/2665(RSP) )
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Alžeeria kohta, eelkõige 9. juuni 2005. aasta resolutsiooni ajakirjandusvabaduse kohta Alžeerias[1] ja 10. oktoobri 2002. aasta resolutsiooni assotsieerimislepingu sõlmimise kohta Alžeeriaga[2],
– võttes arvesse oma 12. märtsi 2015. aasta resolutsiooni aastaaruande kohta inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2013. aastal ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas[3] ja 23. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni Euroopa naabruspoliitika kui partnerluse tugevdamise vahendi kohta (Euroopa Parlamendi seisukoht 2012. aasta aruannete kohta)[4],
– võttes arvesse välisasjade nõukogu 20. aprilli 2015. aasta järeldusi Euroopa naabruspoliitika läbivaatamise kohta,
– võttes arvesse Euroopa Liidu 13. mai 2014. aasta avaldust pärast ELi–Alžeeria assotsiatsiooninõukogu kaheksandat kohtumist,
– võttes arvesse Euroopa Komisjoni ning Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 15. mai 2012. aasta ühisteatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele pealkirjaga „Euroopa uue naabruspoliitika rakendamise tulemused” (JOIN(2012)0014),
– võttes arvesse komisjoni 2014. aasta märtsi memorandumit Euroopa 2013. aasta naabruspoliitika kohta Alžeerias,
– võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 2011. aasta juuni deklaratsiooni lõunanaabruse kohta,
– võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku Navi Pillay avaldust, mille ta tegi septembris 2012 Alžeeriat külastades,
– võttes arvesse ELi–Alžeeria assotsieerimislepingut, mis jõustus 1. septembril 2005,
– võttes arvesse nimetatud assotsieerimislepingu artiklit 2, milles on sätestatud, et lepingupoolte sise- ja välispoliitika lähtub demokraatia põhimõtete ja põhiliste inimõiguste austamisest, mis on lepingu oluline osa,
– võttes arvesse Alžeeria põhiseadust, mis võeti vastu rahvahääletusel 28. novembril 1996, eelkõige selle artikleid 34–36, 39, 41 ja 43,
– võttes arvesse ELi Alžeeria parlamendivalimiste vaatlusmissiooni 5. augustil 2012. aastal avaldatud lõpparuannet,
– võttes arvesse ELi suuniseid inimõiguste kaitsjate kohta,
– võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti, millega Alžeeria on ühinenud,
– võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) 1948. aasta konventsiooni nr 87 ühinemisvabaduse ja organiseerumisõiguse kaitse kohta ning ILO 1949. aasta konventsiooni nr 98 organiseerumisõiguse ja kollektiivse läbirääkimisõiguse kohta,
– võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,
– võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,
A. arvestades, et Alžeerias toimusid hiljuti tööpuuduse vastased meeleavaldused; arvestades, et Alžeeria võimud tunnistavad, et meeleavaldajate nõudmised on õigustatud; arvestades, et inimõiguste kaitsjaid, sh töötajate õiguste eest võitlejaid on, eelkõige Lõuna-Alžeerias, viimase nelja aasta jooksul ja alates 2015. aasta algusest uue intensiivsusega ähvardatud, verbaalselt mõnitatud ning väärkoheldud ja kohtulikult ahistatud, samal ajal kui protestid majanduse, sotsiaal- ja keskkonnaküsimuste üle üha tihenevad;
B. arvestades, et Laghouati linna töötute õiguste kaitse riiklik komitee (Comité National pour la Défense des Droits des Chômeurs, CNDDC) töötajate õiguste eest võitleja Mohamed Rag vahistati 22. jaanuaril 2015 ning talle määrati 18 kuud vanglakaristust ja 20 000 Alžeeria dinaari trahvi „oma kohuseid täitva julgeolekuametniku ründamise eest”, ning arvestades, et see süüdistus jäeti 15. aprillil 2015 pärast edasikaebamist jõusse;
C. arvestades, et 28. jaanuaril 2015 vahistati Laghouatis kaheksa töötajate õigusi kaitsvat CNDDC aktivisti – Khencha Belkacem, Brahimi Belelmi, Mazouzi Benallal, Azzouzi Boubakeur, Korini Belkacem, Bekouider Faouzi, Bensarkha Tahar ja Djaballah Abdelkader – kui nad kogunesid linnakohtu ette Mohamed Ragi vabastamist nõudma; arvestades, et need kaheksa töötajate õiguste kaitsjat mõisteti hiljem märtsis 6-kuulise tingimisi katseajaga üheks aastaks vangi ja igaühele neist määrati „loata/ebaseadusliku kogunemise” ja „kohtunike otsustele surve avaldamise” eest 5000 Alžeeria dinaari suurune trahv;
D. arvestades, et Laghouatis toodi nimetatud CNDDC aktivistide kohtuprotsessiks, mis toimus 11. märtsil 2015, kohale tavatult palju politseiametnikke, mistõttu avalikkus ja kaitse tunnistajad ei saanud kohtusaali siseneda, ning arvestades, et väljaspool kohtusaali vahistas politsei ja lasi hiljem vabaks umbes 50 rahumeelset meeleavaldajat, kes avaldasid üheksa vahistatuga solidaarsust;
E. arvestades, et kuigi erakorraline olukord 2011. aasta veebruaris pärast demokraatia toetuseks toimunud massimeeleavalduste lainet tühistati, kehtivad piirangud rahumeelsete kogunemiste suhtes nii seadustes kui ka praktikas ikka veel, eeskätt 18. juuni 2001. aasta dekreedi vormis, millega jätkuvalt keelatakse avalikud meeleavaldused Alžiiri linnas, ning 2. detsembri 1991. aasta avalikke miitinguid ja meeleavaldusi käsitleva seaduse 91-19 kujul, mis näeb ette, et igale avalikule üritusele tuleb eelnevalt luba taotleda; arvestades, et siseministeerium annab avalikele kogunemistele harva loa;
F. arvestades, et Alžeeria karistusseadustiku artiklite 99 ja 100 kohaselt võib loata meeleavaldustest osavõtjatele esitada süüdistuse ja määrata kahest kuust kuni viie aastani kestva vanglakaristuse; arvestades, et 2014. aasta jaanuaris – mis oli uute ühenduste registreerimise tähtaeg – kuulutati ebaseaduslikuks kõik ühendused (sh Amnesty International), mida ei oldud vastuvõetavaks tunnistatud; arvestades, et rahumeelsed meeleavaldused on toimunud kogu riigis, kuigi politsei on need mõnikord jõuga laiali ajanud, tehes seda mõnikord vägivaldselt, ning rahumeelseid meeleavaldajaid võidakse enne meeleavaldusi vahistada, et vältida nende osalemist;
G. arvestades, et Alžeeria valitsus tegi 2014. aasta põhiseadusesse demokraatiat toetavaid muudatusi ja lubas inimõiguste ja põhivabaduste toetamiseks edasisi reforme; arvestades, et nende reformide elluviimine on seni olnud ebarahuldav;
H. arvestades, et 2015. aasta märtsis vahistati El Ouedi linnas veel neli töötajate õiguste kaitsjat – CNDDC liikmed Rachid Aouine, Youssef Sultani, Abdelhamid Brahimi ja Ferhat Missa – ja neile esitati süüdistus kogunemisele õhutamises; arvestades, et kaks nendest mõisteti õigeks, kuid Rachid Aouine mõisteti süüdi ja praegu vabaduses viibiva Youssef Sultani kohtuprotsess on veel ees;
I. arvestades, et 2012. aasta jaanuaris jõustus uus ühinguid käsitlev seadus (12-06), millega kehtestati piirangud valitsusvälistele organisatsioonidele ja kodanikuühiskonna rühmadele ühingute moodustamise, toimimise, registreerimise ja välismaisele rahastamisele juurdepääsu osas; arvestades, et selle seadusega muudeti kriminaalkuriteoks ka kuulumine registreerimata ühingutesse või ühingutesse, mille tegevus on peatatud või lõpetatud, ja selle eest on nähtud ette kuuekuuline vangistus ja suur trahv – see kõik kujutab endast ühinemisvabaduse takistamist;
J. arvestades, et 2. juuni 1990. aasta seadus 90-04 ametiühinguõiguse kasutamise kohta võimaldab töötajatel ühinguid luua ilma selleks luba taotlemata ja ametivõimudele tuleb sellest vaid kirjalikult teatada, kuid ametivõimud on mitmel juhul jätnud väljastamata kättesaamist kinnitava dokumendi, ilma milleta ühing töötajaid ametlikult esindada ei saa;
K. arvestades, et 2014. aasta juunis algatati uurimine seoses sellega, kuidas on Alžeerias rakendatud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsiooni nr 87, ning arvestades, et ILO eksperdid on mitmes oma aruandes käsitlenud Alžeeria rikkumisi nii seoses töötajate streigiõigusega kui ka nende õigusega moodustada oma äranägemise järgi ametiühinguid;
L. arvestades, et 2012. aastal alustati ELi ja Alžeeria vahel läbirääkimisi Euroopa naabruspoliitika tegevuskava üle; arvestades, et kuigi komisjon on teadlik sellest, et mõlemad pooled on huvitatud julgeolekut ja piirkondlikke küsimusi käsitleva dialoogi ja koostöö tugevdamisest, väljendas komisjon siiski 2014. aasta märtsis muret kohtusüsteemi vähese sõltumatuse pärast ning Alžeeria ühinemis-, kogunemis- ja sõnavabaduse olukorra halvenemise pärast;
M. arvestades, et Alžeeria on 2014. aasta jaanuarist saadik ÜRO Inimõiguste Nõukogu liige;
1. mõistab hukka rahumeelsete aktivistide (Rachid Aouine, Mohamed Rag, Khencha Belkacem, Brahimi Belelmi, Mazouzi Benallal, Azzouzi Boubakeur, Korini Belkacem, Bekouider Faouzi, Bensarkha Tahar, Djaballah Abdelkader, Youssef Sultani, Abdelhamid Brahimi ja Ferhat Missa) vahistamise ja kinnipidamise, kusjuures neid peetakse endiselt kinni, ehkki nende tegevus on Alžeeria õiguse kohaselt täiesti lubatud ning kooskõlas rahvusvaheliste inimõigusi käsitlevate õigusaktidega, mis Alžeeria on ratifitseerinud; nõuab nende vabastamist ja kõikide nende vastu esitatud süüdistuste tagasivõtmist;
2. tuletab meelde, et Alžeeria jaoks on siduv ka assotsieerimislepingu artikkel 2, mille kohaselt on demokraatlike põhimõtete ja põhiliste inimõiguste, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti ning inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika harta austamine lepingu oluline osa, ning seetõttu on Alžeeria kohustatud austama universaalseid inimõigusi, sh ühinemis- ja kogunemisvabadust;
3. nõuab tungivalt, et Alžeeria ametiasutused lõpetaksid vastavalt ÜRO deklaratsioonile inimõiguste kaitsjate kohta igasuguse töötajate õiguste eest võitlejate ja inimõiguste kaitsjate ahistamise ja hirmutamise, sh kohtulikul tasandil;
4. palub, et Alžeeria ametiasutused tagaksid, et kõikidel kinnipeetavatel, sh inimõiguste kaitsjatel ja töötajate õiguste eest võitlejatel oleks õigus õiglasele kohtumenetlusele ning minimaalsete normide kohane õigus kaitsele vastavalt Alžeeria ratifitseeritud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikli 14 lõikele 3;
5. kutsub samuti Alžeeria ametiasutusi üles täitma oma kohustust kaitsta sõna- ja ühinemisvabadust ja rahumeelse kogunemise õigust ning võtma asjakohaseid meetmeid, et tagada kodanikuühiskonna aktivistide ja inimõiguste kaitsjate turvalisus ja julgeolek ning nende vabadus tegeleda seaduspäraste ja rahumeelsete tegevustega;
6. tuletab meelde arvamus- ja sõnavabaduse edendamise ja kaitsmisega tegeleva ÜRO eriraportööri poolt Alžeeria valitsusele antud soovitust tühistada 18. juuni 2001. aasta dekreet, millega keelati Alžiiris rahumeelsed protestid ja igasugused avalikud meeleavaldused, ning kehtestada selle asemel kord, mille kohaselt piisab avalike meeleavalduste jaoks eelneva loa saamise asemel meeleavaldusest teavitamisest;
7. kutsub Alžeeria ametiasutusi üles tunnistama kehtetuks seaduse 12-06, milles käsitletakse ühinemist, ning alustama kodanikuühiskonna organisatsioonidega tegelikku dialoogi, et töötada välja rahvusvaheliste inimõigusnormide ja Alžeeria põhiseadusega kooskõlas oleva uue seaduse põhijooned;
8. peab kiiduväärseks, et alates 2012. aastast on tegevusloa saanud kaksteist ametiühinguorganisatsiooni; tuletab meelde, et haldusmeetmeid ei tohi kavandada eesmärgiga takistada õigusliku staatuse andmist sõltumatutele ühendustele, kes püüavad tegutseda väljaspool olemasolevaid ametiühingustruktuure; kutsub Alžeeria ametiasutusi üles võimaldama uute ametiühingute seadusjärgset registreerimist ning järgima Alžeeria poolt ratifitseeritud ILO konventsioone, eelkõige konventsiooni nr 87 ühinemisvabaduse ja organiseerumisõiguse kaitse kohta ning konventsiooni nr 98 organiseerumisõiguse ja kollektiivse läbirääkimisõiguse kohta;
9. peab kiiduväärseks, et Alžeeria on ratifitseerinud suurema osa rahvusvahelistest inimõigusi käsitlevatest lepingutest; ergutab Alžeeria ametiasutusi tegema aktiivsemat ja tõhusamat koostööd ÜROga, eelkõige Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni ning ÜRO inimõiguste ülemvoliniku bürooga; kutsub Alžeeria ametiasutusi üles osalema ÜRO erimenetlustes, kutsuma muu hulgas eriraportööre visiidile ning võtma arvesse nende soovitusi; kutsub Alžeeriat samuti üles tegema aktiivset koostööd Aafrika Liidu inimõigustega tegelevate mehhanismidega, eelkõige inimõiguste kaitsjatega tegeleva eriraportööriga;
10. palub liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal ja komisjoni asepresidendil (ELi kõrge esindaja) ning ELi liikmesriikidel tagada, et EL järgib Alžeeria suhtes selget ja põhimõttelist poliitikat, milles pööratakse tähelepanu jätkuvatele rasketele inimõiguste rikkumistele ja mis on kooskõlas ELi inimõiguste ja demokraatia strateegilise raamistikuga; peab kahetsusväärseks sisulise ja formaalse inimõigustealase dialoogi puudumist ELi ja Alžeeria vahel; palub, et ELi kõrge esindaja ja liikmesriigid tagaksid, et Alžeeriaga peetav poliitiline ning julgeoleku- ja inimõigustealane dialoog on igas kolmes mõõtmes ka sisuline, ning palub seega Euroopa välisteenistusel kehtestada selged võrdlusalused ja näitajad, mille abil jälgida ELi eesmärke ning hinnata Alžeerias inimõiguste, karistamatuse, ühinemis-, kogunemis- ja sõnavabaduse, õigusriigi põhimõtete ning inimõiguste kaitsjate olukorra suhtes tehtud edusamme;
11. nõuab tungivalt, et Alžeeria ametiasutused, ELi kõrge esindaja ja Euroopa välisteenistus lisaksid tulevasse ELi–Alžeeria tegevuskavasse range inimõigustealase peatüki, mis kajastaks kindlat poliitilist tahet teha inimõiguste de iure ja de facto edendamisel ja kaitsel ühiseid edusamme kooskõlas Alžeeria põhiseaduse, rahvusvaheliste inimõigusi käsitlevate lepingute ning Aafrika piirkondlike inimõigusalaste õigusaktidega, milles Alžeeria on osaline; on seisukohal, et ELi Alžeeriat käsitlevas tegevuskavas tuleks kindlaks määrata konkreetsed inimõigustealased eesmärgid, millele on lisatud sõltumatu kodanikuühiskonna sisulisel osalusel Alžeerias korraldatavate reformide ajakava; nõuab selliste näitajate kindlaksmääramist, mille abil hinnata objektiivselt ja korrapäraselt inimõiguste olukorda Alžeerias;
12. palub, et Euroopa välisteenistus ja liikmesriigid jälgiksid hoolikalt kõiki inimõiguste kaitsjate ja töötajate õiguste eest võitlejate kohtumenetlusi, kasutades selleks ELi delegatsiooni ning Alžiiris asuvate liikmesriikide saatkondade esindajate abi, ning annaksid sellest parlamendile aru;
13. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ELi delegatsioonile Alžiiris, Alžeeria valitsusele, ÜRO peasekretärile ja ÜRO Inimõiguste Nõukogule.