Istungidokument
23.11.2009 B7‑0168/2009
RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
komisjoni avalduse alusel
vastavalt kodukorra artikli 110 lõikele 2
FAO tippkohtumine ja toiduga kindlustatus
James Nicholson
fraktsiooni ECR nimel
Euroopa Parlamendi resolutsioon FAO tippkohtumise ja toiduga kindlustatuse kohta
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse EÜ asutamislepingu artiklit 33;
– võttes arvesse oma 25. oktoobri 2007. aasta resolutsiooni sööda ja toiduainete hinnatõusu kohta[1] ning oma 22. mai 2008. aasta resolutsiooni toiduainete hinnatõusu kohta ELis ja arengumaades[2];
– võttes arvesse oma 29. novembri 2007. aasta resolutsiooni Aafrika põllumajanduse edendamise kohta – ettepanek põllumajanduse arendamise ja toiduainetega kindlustatuse kohta Aafrikas[3];
– võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse rahastamisvahend kiireks reageerimiseks toiduainete hinnatõusule arengumaades ( KOM(2008)0450 );
– võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele pealkirjaga „Toimetulek toiduainete kerkivate hindade probleemiga. ELi tegevussuunad” ( KOM(2008)0321 );
– võttes arvesse raportit ühise põllumajanduspoliitika ja ülemaailmse toiduainetega kindlustatuse kohta (McGuinnessi raport) ( 2008/2153(INI) );
– võttes arvesse 1996. aastal toimunud toiduteemalise ülemaailmse tippkohtumise järeldusi;
– võttes arvesse ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) ning Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) avaldatud põllumajanduse väljavaateid 2008–2017;
– võttes arvesse rahvusvahelise arengule suunatud põllumajandusteaduste ja tehnoloogia hindamise institutsiooni (IAASTD) soovitusi;
– võttes arvesse ühise põllumajanduspoliitika „tervisekontrolli” tulemusi;
– võttes arvesse käimasolevaid WTO läbirääkimisi Doha arenguvooru üle;
– võttes arvesse abi tõhusust käsitlevat Pariisi deklaratsiooni;
– võttes arvesse 16.–18. novembril 2009. aastal Roomas toimunud toiduga kindlustatuse teemalise ülemaailmse tippkohtumise deklaratsiooni;
– võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,
A. arvestades, et maailma elanikkond ületab 2050. aastal arvatavasti 9 miljardi piiri ja et samas ajavahemikus kasvab ülemaailmne toiduvajadus arvatavasti kaks korda; arvestades, et FAO eeldab, et ülemaailmne põllumajanduslik tootmine peab ajavahemikus praegusest kuni selle ajani kasvama 70% võrra; arvestades, et see tuleb saavutada kasutades vähem vett ja pestitsiide ning kliimamuutuse mõjul vähenenud põllumajandusmaaga;
B. arvestades, et Euroopa Liit on suurim arengu- ja humanitaarabi andja maailmas, kuid rahvusvahelisel tasandil on põllumajandusele antav abi, eelkõige Euroopa Liidult tulev abi, alates 1980. aastatest pidevalt vähenenud;
C. arvestades, et praegune kriis tabab kõige raskemalt madala sissetulekuga majapidamisi nii Euroopa Liidus kui ka arengumaades, kus majapidamise kogu sissetulekust kulutatakse toidule 60–80%, kusjuures ELi keskmine näitaja on väiksem kui 20%;
D. arvestades, et Euroopa Liit on jätkuvalt peamine toiduainete tootja, tootes 17% maailma nisust, 25% maailma piimast, 13 % maailma kodulinnulihast, 20% maailma sealihast ja 30% maailma veiselihast; arvestades, et EL on ka suur põllumajandustoodete importija ja tal puudub paljude põllumajanduslike toorainete puhul selgelt sõltumatus;
E. arvestades, et loomasööda kõrge hind muudab tootmiskulud kallimaks, mis võib põhjustada loomakasvatustoodete tootmise vähenemise, kuigi nõudlus nende järele suureneb praegu ja tõenäoliselt ka edaspidi, eelkõige tärkava majandusega riikides;
F. arvestades, et toorainehindade märkimisväärne kõikumine võib olla maailmaturul ilmekam ja korrapärasem nähtus; arvestades, et toiduainete kõrged hinnad ei tähenda põllumajandustootjatele automaatselt suuremat sissetulekut ning selle peamiseks põhjuseks on põllumajandusliku tootmise sisendkulude kiire kasv ja järjest suurem erinevus tootmiskulude ja jaehindade vahel;
G. arvestades, et toiduainete varud maailmas on kahanenud ohtlikult madala tasemeni, sest Teise maailmasõja järel oli varu üks aasta, 2007. aastal ainult 57 päeva ja 2008. aastal ainult 40 päeva;
H. arvestades, et nendel ja muudel teguritel on otsesed ja tõsised tagajärjed märkimisväärsele arvule inimestele; arvestades, et kogu maailmas on toiduhinnakriis toonud miljonite inimeste jaoks kaasa vaesuse ja nälja; arvestades, et see on tekitanud mässe ja rahutusi kogu maailmas ning destabiliseerinud veelgi riike ja piirkondi üle kogu maailma;
I. arvestades, et nälja vastu maailmas võitlevate organisatsioonide praeguste hinnangute kohaselt on arengumaades praegu üks inimene viiest alatoidetud ja kannatab kroonilist nälga ning iga päev sureb maailmas nälja ja vaesuse tõttu üle 30 000 lapse;
J. arvestades, et tervis on arengu ja majandusliku jõukuse eeldus, kuna halb tervis põhjustab perekondadele ja ühiskonnale üüratult suuri sotsiaalseid ja majanduslikke koormusi, ja arvestades, et juurdepääs ohutule joogiveele, sanitaartingimused ja toiduga kindlustatus on ülima tähtsusega tervise edendamiseks kogu maailmas;
K. arvestades, et arengumaades annab põllumajandus tööd ja elatist rohkem kui 70%-le ning paljudes Aafrika riikides rohkem kui 80%-le tööjõust ning seetõttu on maaelu arengu poliitika vaesuse ja nälja probleemi tulemuslikul lahendamisel ülioluline;
L. arvestades, et lisaks liikmesriikide maksetele rahastab Euroopa Liit traditsiooniliselt umbes 10% maailma arengukoostööst ning see on arvnäitaja, mida tõendab praegune EÜ vahenditest antav toetus (umbes 1,8 miljardit eurot: 1 miljard eurot uue rahastamisvahendiga kiireks reageerimiseks toiduainete hinnatõusule arengumaades ning ülejäänud praegu olemasolevate arengu- ja humanitaarabi vahendite kaudu);
M. arvestades, et FAO andmetel piisab 30 miljardi euro suuruse summa investeerimisest aastas, et tagada 2050. aastaks 9 miljardi elanikuni küündiva rahvastiku toiduga kindlustatus;
N. arvestades, et praegused rahvusvahelised ja piirkondlikud kokkulepped ei ole osutunud piisavaks turu varustamise ja kaubanduse reguleerimisel, peamiselt seetõttu, et põllumajandussektoris on endiselt märkimisväärsed rahvusvahelise kaubanduse tõkked, mida rõhutavad protektsionistlikud meetmed, mille paljud riigid on võtnud hiljutise toiduainete hinnatõusule reageerimisel; arvestades, et hiljutise toiduainete kiire hinnatõusu tagajärjel peaksid kogu maailma valitsused jõudma arusaamisele, et põllumajanduslikku tootmist ei saa pidada enesestmõistetavaks ning et õigustamatud kaubandustõkked aitavad märkimisväärselt kaasa ülemaailmse põllumajandustoodetega varustatuse ebatõhususele,
1. märgib, et toiduga kindlustatus ei ole sama mis toidualane sõltumatus ja et jõupingutusi tootmise suurendamiseks kogu maailmas tuleb küll ergutada, kuid peamiseks prioriteediks peab jääma tarbijate tõhus varustamine põllumajandustoodetega kogu maailmas;
2. märgib, et põllumajandus on koos kaubanduse, rände ja kalandusega näiteks ELi poliitikavaldkondadest, millel on vahetu mõju arengumaadele, ja seetõttu peame me pidevalt püüdma kindlustada, et need oleksid võimalikult arengut soodustavad, et tagada nende sidusus arengukoostööga;
3. rõhutab, et sajad miljonid vaesed inimesed elavad aladel, mis on vastuvõtlikud loodusõnnetustele, ja et nende loodusõnnetuste mõju põllumajanduslikule tootmisele tuleb samuti arvesse võtta; märgib, et globaalne soojenemine võib suurendada niisuguste õnnetuste sagedust ja ulatust, tuues potentsiaalselt kaasa suuremad pinged tervishoiu, toiduainete tootmise ja vee kättesaadavuse osas, samuti ulatusliku rände ja julgeolekuohud; rõhutab, et katastroofiohu juhtimine peaks olema pigem arengukavandamise lahutamatu osa kui üksnes humanitaarküsimus;
4. rõhutab, et toiduga kindlustatus, hea tervis, joogivesi ja sanitaartingimused on kõik arengupoliitika kujundamise tähtsad prioriteedid, kuna kõik kõnealused tegurid on arengu ja majandusliku jõukuse eeldused;
5. märgib, et pika aja jooksul põllumajandusse ja maaelu arendamisse tehtud liiga väheste investeeringute mõju teravnes hiljuti veelgi muude tegurite seas toidu-, finants- ja majanduskriisi tõttu; rõhutab, et kuigi on võetud meetmeid, ei ole tehtud üldised jõupingutused seni olnud piisavad aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks ja toiduteemalistel ülemaailmsetel tippkohtumistel võetud kohustuste täitmiseks; märgib, et tuleb võtta ühiselt meetmeid, et anda sellele suundumusele tagasikäik;
6. märgib, et toiduga kindlustatus maailmas on Euroopa Liidu jaoks kõige kiireloomulisem küsimus ning et see nõuab viivitamatuid ja järjepidevaid meetmeid, et tagada toiduga kindlustatus ELi kodanikele ja ülemaailmsel tasandil; on arvamusel, et oluline on tunnistada kogu maailma põllumajanduse ja toidukultuuride väärtust; rõhutab, et toit peaks olema tarbijatele kättesaadav mõistliku hinnaga;
7. nõuab, et kõik osalised teeksid koostööd tagamaks, et WTO Doha arenguvooru saaks edukalt lõpule viia, ja on seisukohal, et rahvusvaheline leping on eluliselt oluline arengumaade põllumajandussektorite edukaks arenguks;
8. rõhutab ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) rolli toiduainete tootmise tagamise vahendina Euroopa Liidus; on arvamusel, et ÜPP on taganud ELi kodanikele toiduga varustatuse ning kaitsnud ja edendanud lisaks maakeskkonda ning et ELi toidutootmise standardid on maailma kõrgeimad;
9. rõhutab, et alates 2007. aastast on põllumajanduslike toorainete hinnad tugevalt kõikunud ja 2007. aasta keskpaigast kuni 2008. aasta keskpaigani tõusid hinnad järsult, millele järgnes jaehindade järsk tõus; märgib, et sellele põhitoorainete hindade järsule tõusule järgnes kiiresti toorainehindade järsk langus;
10. võtab murelikult teadmiseks põllumajandussisendite hinna kiire tõusu (väetiste, seemnete ja kütuse hinnatõus), mis väljendub suuremates kulutustes, mida ei ole kõikidele põllumajandustootjatele (eelkõige loomakasvatussektoris) kompenseeritud võrdselt ja mis on märkimisväärselt kahandanud kõrgematest tooraine- ja toiduhindadest tingitud põllumajandustootjate sissetuleku võimalikku kasvu ning vähendanud stiimulit tootmist suurendada; on mures selle pärast, et sisendihindade järsk tõus võib põhjustada nende väiksemat kasutust ja potentsiaalset tootmise vähenemist, mis teravdab toidukriisi Euroopas ja mujal maailmas;
11. kinnitab veel kord, et ELi põllumajandusettevõtted toodavad 17% maailma nisust, 25% maailma piimast ja 30% maailma veiselihast; rõhutab, et elujõuliste põllumajandusettevõtete säilitamine ELis on suurima tähtsusega maailma eelseisvatel aastatel toiduga varustamise seisukohalt, võttes eelkõige arvesse kliimamuutuse tõenäolist mõju, mis muudab ELi maailma üheks kõige olulisemaks põllumajanduspiirkonnaks;
12. juhib hiljutises põllumajanduslike toorainete hinnatõusus tähelepanu pikemaajalistele struktuursetele põhjustele, mille hulka kuuluvad pidevalt suurenev ülemaailmne nõudlus ja pidevalt kahanevad investeeringud põllumajanduslikku tootmisse; märgib, et nende tegurite hulgas on maailma põllumajandustoodangule (põllumajandusliku tootmise ja toiduainete jaotamise kulude tõusu tõttu) ja toidukriiside esinemisele vaestes riikides (toiduainete riigisisese transpordi kulude tõttu) olnud oluline mõju energiahinna, eelkõige naftahinna tõusul;
13. võtab arvesse asjaolu, et selleks, et toita maailma elanikkonda, mis 2050. aastal ületab arvatavasti 9 miljardi piiri, peab põllumajandustoodang praegusega võrreldes 70% suurenema, kasutades vähem maad, vähem vett ja vähem pestitsiide;
14. rõhutab, et ÜPPd tuleks täiendavalt kohandada, et lahendada toiduga kindlustatuse probleemid Euroopas ja maailma tasandil tagamaks, et põllumajandustootjatel oleksid paremad võimalused saada kasu suurenenud nõudlusest maailma tasandil;
15. rõhutab rahvusvahelise koostöö tähtsust ning vajadust hoiduda ühepoolsetest meetmetest, mis ei ole kooskõlas rahvusvahelise õiguse ja ÜRO põhikirjaga ning ohustavad toiduga kindlustatust;
16. tunnustab FAO seisukohta, et tõusvad toiduhinnad mõjutavad kõige rängemalt toiduainete netoimportijaid riike ning et paljud nendest riikidest on maailma kõige vähem arenenud riigid; kinnitab veel kord asjaolu, et vaesus ja sõltuvus toidu impordist on peamised toidupuuduse põhjused;
17. tunneb sügavat muret praeguse ülemaailmse finantskriisi pärast; kutsub Euroopa Komisjoni üles analüüsima finantskriisi mõju põllumajandussektorile ning kaaluma ettepanekute esitamist, et tagada sektori stabiilsus, hõlmates ka laenude ja krediiditagatiste kättesaadavuse küsimust;
18. on veendunud, et ÜPP on ELi toiduga kindlustatuse poliitika oluline element nüüd ja pärast 2013. aastat; on seisukohal, et toimivad ökosüsteemid, viljakas muld, stabiilne veevaru ja mitmekülgne maamajandus on pikaajalise toiduga kindlustatuse seisukohalt hädavajalikud;
19. kinnitab veel kord, et toiduga kindlustatuse eest vastutavad riigid ning et toiduga kindlustatuse probleemide lahendamisele suunatud kavad peavad koostama ja kujundama, nende omanikuks peavad olema ja neid peavad juhtima riigid ning need peavad toetuma konsulteerimisele kõikide peamiste sidusrühmadega; rõhutab, et toiduga kindlustatus on tähtis prioriteet ja peaks kajastuma riiklikes programmides ja eelarvetes;
20. edendab toitu ja põllumajandust käsitlevaid teadusuuringuid, sealhulgas kliimamuutusega kohanemise ja selle leevendamise vahendite alaseid teadusuuringuid, ning teadusuuringute tulemuste ja tehnoloogia kättesaadavust riiklikul, piirkondlikul ja rahvusvahelisel tasandil; ergutab riiklikke teadusuuringute süsteeme, eelkõige Aafrikas, et jagada teavet ja parimaid tavasid; nõuab juurdepääsu teadmistele; nõuab, et parandataks riikliku põllumajandusstatistika kvaliteeti ning varajase hoiatamise ja prognoosisüsteeme, mis juhivad tähelepanu võimalikule toidupuudusele ja selle suhtes vastuvõtlikkusele, et luua kindel alus põllumajanduspoliitikale ja -strateegiatele;
21. kinnitab veel kord võetud kohustust investeerida tehnoloogiasse ja innovatsiooni põllumajanduses ja põllumajanduslikus tootmises;
22. rõhutab selliste avalikest vahenditest rahastatavate teadusuuringute olulisust, mis aitavad edendada toiduga kindlustatust; nõuab, et teadusuuringute valdkonnas ei tehtaks investeeringuid ainult uutesse üksiktehnoloogiatesse, vaid ka kõikehõlmavatesse põllumajandussüsteemidesse, mille eesmärk on pikaajaline toiduga kindlustatus; tõstab sealjuures esile teerajaja rolli, mis selles valdkonnas võiks näiteks olla ELi mahepõllumajanduslike uuringute tehnoloogiaplatvormil;
23. on seisukohal, et arengumaades takistab põllumajandustoodangu kasvu oluliselt asjaolu, et väikepõllumajandustootjatel on sageli võimatu saada laenu või mikrokrediiti, et investeerida seemnearetusse, väetistesse ja niisutusmehhanismidesse; rõhutab ka probleemi seoses laenutagatistega, mis enamasti puuduvad; kutsub Euroopa Investeerimispanka üles otsima vahendeid, et pakkuda arengumaade kohalikele toiduainete tootjatele programme, millega kaasnevad laenutagatised, et neil oleks kergem saada laenu ja mikrokrediiti;
24. tunnistab noorte põllumajandustootjate arvu jätkuvat vähenemist; nõuab suuremat toetust, et julgustada noori inimesi tegelema põllumajandusega, ja nõuab tungivalt, et finantsabi tehtaks neile kättesaadavaks;
25. usub, et säästva põllumajanduse tootlikkuse suurendamiseks on vaja täiendavaid põllumajandusuuringuid, ning kutsub liikmesriike üles kasutama täielikult ära võimalusi, mida teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse seitsmes raamprogramm sellega seoses pakub;
26. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.