Istungidokument

 

5.7.2010                                                                                                                  B7‑0412/2010

RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avalduse alusel

vastavalt kodukorra artikli 110 lõikele 2

Õigustepõhine ELi vastus HIV/AIDSi probleemile

Véronique De Keyser, Michael Cashman, Thijs Berman, Linda McAvan

fraktsiooni S&D nimel

 

B7‑0412/2010

Euroopa Parlamendi resolutsioon õigustepõhise ELi vastuse kohta HIV/AIDSi probleemile

Euroopa Parlament,

– võttes arvesse eelseisvat XVIII rahvusvahelist AIDSi-teemalist konverentsi „Just siin, just nüüd”, mis toimub Viinis 18.–23. juulil 2010;

 

– võttes arvesse ÜRO deklaratsiooni „Ülemaailmne kriis – ülemaailmne tegevus”, milles võetakse kohustus tegeleda HIV/AIDSi probleemiga ning mille ÜRO Peaassamblee võttis vastu 26. eriistungjärgul 27. juunil 2001;

 

– võttes arvesse ÜRO Peaassamblee eriistungjärgul 2. juunil 2006 toimunud kõrgetasemelist kohtumist HIV/AIDSi teemal ning kohtumisel vastu võetud poliitilist deklaratsiooni;

 

– võttes arvesse 27. aprilli 2001. aasta Abuja deklaratsiooni HIV/AIDSi, tuberkuloosi ja muude seotud nakkushaiguste kohta, ÜRO Peaassamblee eriistungjärgu 2006. aasta kõrgetasemelisele kohtumisele esitatud Aafrika ühist seisukohta ning nõudmist võtta kiirendatud meetmeid HIV ja AIDSi, tuberkuloosi ja malaariaga seotud teenuste üldise kättesaadavuse tagamiseks Aafrikas, millele Aafrika Liit kirjutas alla Abujas 4. mail 2006;

 

– võttes arvesse oma 6. juuli 2006. aasta resolutsiooni HIV/AIDSi kohta: aeg tegutseda, 24. aprilli 2007. aasta resolutsiooni HIV/AIDSi vastase võitluse kohta Euroopa Liidus ja naaberriikides aastatel 2006–2009 ning 20. novembri 2008. aasta resolutsiooni HIV/AIDSi varajase diagnoosimise ja varajase ravi kohta;

 

– võttes arvesse nõukogu 2009. aasta novembri järeldusi välistegevuse kaudu HIV/AIDSi, malaaria ja tuberkuloosiga võitlemise Euroopa tegevusprogrammi (2007–2011) edusammude kohta;

 

– võttes arvesse komisjoni teatist „HIVi/AIDSi vastane võitlus Euroopa Liidus ja naaberriikides” ning ELis ja naaberriikides aastatel 2009–2013 HIV/AIDSi vastu võitlemise strateegiat;

 

– võttes arvesse ÜRO HIV/AIDSi ühisprogrammi (UNAIDS) 2009. aasta aruannet ülemaailmse AIDSi-epideemia kohta;

 

– võttes arvesse UNAIDSi tulemuste raamistikku 2009–2011;

 

– võttes arvesse ÜRO 2010. aasta aruannet aastatuhande arengueesmärkide kohta;

 

– võttes arvesse oma 15. juuni 2010. aasta resolutsiooni edusammude kohta aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks lähtuvalt vahekokkuvõttest ÜRO 2010. aasta septembri kõrgetasemelise kohtumise ettevalmistamisel;

 

– võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

 

A. arvestades, et HIV/AIDSiga elavate inimeste arv kasvab jätkuvalt, kogu maailmas on selliseid inimesi hinnanguliselt 33,4 miljonit ja eriti murettekitav on see, et 2008. aastal nakatus 2,7 miljonit inimest;

 

B. arvestades, et HIV/AIDS on endiselt kogu maailmas üks sagedasemaid surmapõhjusi, mille arvele langes 2008. aastal 2 miljonit surmajuhtumit, ning ennustuste kohaselt jääb see maailmas tähtsaks enneaegse suremuse põhjuseks ka eelseisvatel kümnenditel;

 

C. arvestades, et 2009. aasta lõpuks sai hinnanguliselt 5 miljonit inimest madala ja keskmise sissetulekuga riikides retroviirusvastast ravi, see arv on viie aasta jooksul kümme korda kasvanud ja kujutab endast rahvatervise ajaloos ennenägematut kasvu;

 

D. arvestades, et uute nakatumiste arv ületab jätkuvalt ravi ulatust ja 2009. aastal ei saanud ikka veel kaks kolmandikku ravi vajavatest inimestest ravi, see tähendab, et 10 miljonile ravivajajale ei olnud vajalik tõhus ravi kättesaadav;

 

E. arvestades, et Sahara-tagune Aafrika on endiselt kõige rängemalt kannatav piirkond, kus elab HIV/AIDSiga 22,4 miljonit inimest ja kus 2008. aastal registreeriti 71% kõigist HIV/AIDSiga uutest nakatumistest;

 

F. arvestades, et on olulisi tõendeid selle kohta, et HIV/AIDSi ennetamine on tõhus vahend uute nakatumiste vähendamiseks;

 

G. arvestades, et HIV/AIDSiga elavate inimeste kaasamisel ennetustegevusse valitseb suur programmiline lünk;

 

H. arvestades, et HIV/AIDS puudutab jätkuvalt ebaproportsionaalselt rängalt naisi ja tüdrukuid, ligikaudu 60% HIV/AIDSi nakatunutest Sahara-taguses Aafrikas on naised ning HIV/AIDS on reproduktiivses eas naiste puhul ikka veel kõige sagedasem surma- ja haiguspõhjus;

 

I. arvestades, et praegused HIV ennetamise võimalused ei ole naiste kaitsmiseks piisavad ning sellised ennetusmeetmed nagu kondoomid ja seksuaalvahekorrast hoidumine ei ole paljude naiste jaoks realistlikud valikuvõimalused, eriti nende jaoks, kes on abielus, soovivad saada lapsi või keda ohustab seksuaalne vägivald; ohutu ja tõhus vaktsiin või mikrobitsiid võiks anda naistele võimsa uue vahendi, mis kaitseb neid HIV eest, kuid ei piira nende valikut sünnitada lapsi;

 

J. arvestades, et on selgemaid tõendeid selle kohta, et nakatumis- ja ohutase on kõrgem peamiste riskirühmade[1] seas, sealhulgas seksuaaltöötajad, meestega seksivad mehed, vangid, süstivad narkomaanid, migrandid, pagulased ja liikuvad töötajad peaaegu kõigis piirkondades ning ka ulatusliku epideemiaga riikides, samuti on üldiseid puudujääke nendele elanikerühmadele suunatud HIV/AIDSi ennetamise programmide esmatähtsaks pidamisel ja rahastamisel;

 

K. arvestades, et HIV/AIDSiga seostatava häbimärgistamise tõttu ei tea Euroopa Liidus umbes 30% HIV/AIDSiga nakatunutest, et nad on nakatunud, ning uuringute kohaselt hõlbustab diagnoosimata nakkus HIV/AIDSi jätkuvat ülekandumist ning suurendab HIV/AIDSiga elavate inimeste varase suremuse tõenäosust;

 

L. arvestades, et samasooliste seksuaalne läbikäimine on ikka veel tugevalt häbimärgistatud, kõige selgemalt Sahara-taguses Aafrikas, kus 31 riigis on samasooliste täiskasvanute vahel nende nõusolekul toimuv seks kuritegu, 4 riigis karistatakse selle eest surmanuhtlusega ja teistes riikides nähakse kriminaalkaristusena ette pikem kui 10-aastane vangistus, selline häbimärgistamine takistab HIV/AIDSi ennetustööd;

 

M. arvestades, et kuna ebaseaduslike narkootikumide kasutajaid käsitletakse paljudes riikides kurjategijatena, puudub neil juurdepääs HIV/AIDSi ennetusele, ravile, hooldusele ja toetusele, ning see soodustab süstitavate narkootikumidega seotud HIV/AIDSi ülekandumist;

 

N. arvestades, et ikka veel on 106 riigil endi teatel seadused ja poliitika, mis takistavad märkimisväärselt tõhusat reageerimist HIV/AIDSi probleemile;

 

O. arvestades, et 2008. aastal kaotas HIV/AIDSi tõttu ühe või mõlemad vanemad hinnanguliselt 17,5 miljonit last, kellest suur enamus elab Sahara-taguses Aafrikas ja kes kannatavad sageli häbimärgistamise ja diskrimineerimise all ning neile võidakse keelata juurdepääs põhiteenustele, nagu haridus ja peavari, mille tõttu suureneb omakorda nende HIV/AIDSiga nakatumise oht;

 

P. arvestades, et HIV/AIDSi ja puude suhe ei ole saanud piisavat tähelepanu, kuigi puudega inimesi on kõikides peamistes riskirühmades, kellel on suurem oht HIV/AIDSiga kokku puutuda;

 

Q. arvestades, et õigustepõhine lähenemisviis HIV/AIDSi probleemile reageerimisel on otsustava tähtsusega epideemiale lõpu tegemisel,

 

1.  palub komisjonil ja nõukogul täita võetud kohustusi ning suurendada jõupingutusi HIV/AIDSi kui ülemaailmse rahvatervise prioriteediga tegelemisel, pidades inimõigusi keskse tähtsusega küsimuseks HIV/AIDSi ennetamisel, ravis, hoolduses ja toetamisel, sealhulgas ELi arengukoostöö valdkonnas;

 

2.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles edendama jõupingutusi selle nimel, et HIV/AIDSiga nakatamist ja haiguse ohtu seadmist ei peetakse enam kuriteoks[2], sealhulgas ergutades HIV/AIDSi tunnustamist puudena kehtivates ja tulevastes diskrimineerimisvastastes õigusaktides;

 

3.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles edendama õigustepõhisel reageerimisel HIV/AIDSi probleemile parimaid poliitikameetmeid ja tavasid poliitilises dialoogis ülemaailmsel ja riikide tasandil järgmiste meetmetega:

 

–  tagatakse HIV/AIDSiga elavate inimeste ja teiste peamiste riskirühmade inimõiguste edendamine, kaitsmine ja austamine;

 

–  toetatakse selliste õigusaktide läbivaatamist ja muutmist, mis tõkestavad tõhusaid, tõenditel põhinevaid HIV/AIDSi programme ja teenuseid, eriti neid, mis on suunatud peamistele riskirühmadele;

 

–  inimõigustele omistatakse keskne tähtsus, kui tehakse otsuseid HIV/AIDSi probleemile reageerimiseks rahaliste vahendite eraldamise kohta Euroopa Liidus ja mujal;

 

–  luuakse HIV/AIDSi programmid, mis on suunatud HIV/AIDSiga elavatele inimestele ja teistele peamistele riskirühmadele ning mille eesmärk on võimaldada üksikisikutel ja kogukondadel reageerida HIV/AIDSi probleemile, vähendada HIV/AIDSiga nakatumise ohtu ja vastuvõtlikkust nakatumisele ning leevendada HIV/AIDSi kahjulikku mõju;

 

–  lihtsustatakse ja soodustatakse peamiste riskirühmade mõttekat osalemist HIV/AIDSi ennetus-, ravi-, hooldus- ja toetusprogrammide kujundamisel, elluviimisel, jälgimisel ja hindamisel;

 

–  lihtsustatakse tervishoiu üldist kättesaadavust nii HIV/AIDSiga seotud ennetuse, ravi, hoolduse ja toetuse kui ka muude HIV/AIDSiga mitteseotud meditsiiniteenuste puhul;

 

–  lihtsustatakse HIV/AIDSiga elavate inimeste ja teiste peamiste riskirühmade juurdepääsu haridusele ja tööle;

 

–  tagatakse, et HIV/AIDSi-vastases võitluses tehtud edusammude jälgimine tulevikus hõlmab näitajaid, mis otseselt käsitlevad ja hindavad HIV/AIDSiga seotud inimõiguste küsimusi;

 

–  järgitakse teadliku nõusoleku, konfidentsiaalsuse ja nõustamise põhimõtteid HIV/AIDSi-testi tegemisel ning muude HIV/AIDSiga seotud teenuste puhul;

 

–  võideldakse HIV/AIDSiga elavate inimeste ja teiste peamiste riskirühmade häbimärgistamise ja diskrimineerimise vastu ning kaitstakse nende õigust turvalisusele ja kaitsele kuritarvitamise ja vägivalla eest;

 

–  edendatakse ja hõlbustatakse HIV/AIDSiga elavate inimeste ja teiste peamiste riskirühmade suuremat osalemist HIV/AIDSi vastu võetavates meetmetes;

 

–  haiguse kohta antakse objektiivset ja erapooletut teavet;

 

–  inimestele antakse võime, oskused, teadmised ja vahendid enda kaitsmiseks HIV/AIDSi saamise eest;

 

4.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pöörama HIV/AIDSi ennetamise, ravi ja hoolduse valdkonnas tähelepanu naiste vajadustele, kuna see on tähtis meede epideemia piiramiseks, parandades selleks eriti seksuaal- ja reproduktiivtervishoiu programmide kättesaadavust, võimaldades HIV/AIDSi testide tegemist, nõustamist ja neisse täielikult integreeritud ennetusteenuseid ning muutes olulisi sotsiaalmajanduslikke faktoreid, mis suurendavad naiste HIV/AIDSi-ohtu, nagu sooline ebavõrdsus, vaesus, ebapiisavad majanduslikud võimalused, õppimisvõimaluste puudumine, puudulik õiguskaitse ja inimõiguste kaitse;

 

5.  kutsub Euroopa Liitu ja liikmesriike üles tagama õiglase ja paindliku rahastamise uute ennetustehnoloogiate, sealhulgas vaktsiinide ja mikrobitsiidide uurimiseks;

 

6.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pöörama HIV/AIDSi ennetamise, ravi, hoolduse ja toetuse valdkonnas tähelepanu laste ja noorte vajadustele ning tagama, et neil oleks juurdepääs HIV/AIDSiga seotud teenustele, eelkõige varajasele diagnoosimisele väikelapseeas, asjakohastele ja kättesaadava hinnaga retroviirusvastastele ainetele, psühhosotsiaalsele toele ning sotsiaalsele ja õiguskaitsele;

 

7.  palub komisjonil ja liikmesriikidel toetada HIV/AIDSi probleemile reageerimisel puudega inimeste osalemist ning nende inimõiguste integreerimist riiklikesse HIV/AIDSi strateegilistesse kavadesse ja poliitikameetmetesse, et tagada neile juurdepääs HIV/AIDSiga seotud teenustele, mis on kohandatud nende vajadustega ja võrdväärsed teistele kogukondadele kättesaadavate teenustega;

 

8.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama vangidele ja süstivatele narkomaanidele suunatud kahju vähendamise programme;

 

9.  palub komisjonil toetada riikide valitsusi ja kaasata kodanikuühiskond, et tegeleda häbimärgistamise ja diskrimineerimise vähendamise programmide vähese ulatuse probleemiga ning suurendada õiguskaitse kättesaadavust riiklikes HIV/AIDSi-vastastes meetmetes;

 

10.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles tegema koostööd UNAIDSi ja teiste partneritega, et parandada näitajaid, mida kasutatakse HIV/AIDSiga seotud häbimärgistamise ja diskrimineerimise vähendamiseks ülemaailmsel, riiklikul ja programmi tasandil tehtud edusammude mõõtmiseks, sealhulgas peamiste riskirühmade erinäitajad;

 

11.  palub komisjonil ja nõukogul toetada hiljuti loodud HIV ja õiguse ülemaailmse komisjoni tööd tagamaks, et õigusaktid soodustavad tõhusat reageerimist HIV/AIDSi probleemile;

 

12.  palub komisjonil ja nõukogul teha Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametile ülesandeks koguda lisatõendeid Euroopas HIV/AIDSiga elavate inimeste ja teiste peamiste riskirühmade inimõiguste olukorra kohta, võttes arvesse eriti nende vastuvõtlikkust mitmekordsele ja valdkonnaülesele diskrimineerimisele;

 

13.  kutsub kõiki liikmesriike ja komisjoni üles suunama vähemalt 20% kõigist arengule tehtavatest kulutustest esmatasandi tervishoiule ja haridusele, suurendama oma panust ülemaailmsesse AIDSi, tuberkuloosi ja malaaria vastase võitluse fondi ning suurendama muude tervishoiusüsteemide ja kogukonnasüsteemide tugevdamise programmide rahastamist;

 

14.  kutsub kõiki liikmesriike ja komisjoni üles andma tagasikäiku murettekitavale rahastamise vähenemisele arengumaades seksuaal- ja reproduktiivtervise ning -õiguste valdkonnas ning toetama sugulisel teel levivate nakkuste ravi ning inimelusid päästvatest ravimitest ja rasestumisvastastest vahenditest koosnevate reproduktiivtervisealaste vahendite, sealhulgas kondoomide kättesaadavust;

 

15.  kutsub ELi üles jätkama tööd lisaks eelarvetoetusele eri rahaliste vahendite abil ülemaailmsel ja riiklikul tasandil ning asjaomaste organisatsioonide ja mehhanismide kaudu, mis on osutunud HIV/AIDSi inimõiguste mõõtmega tegelemisel edukaks, eriti kodanikuühiskonna organisatsioonid ja kogukonnapõhised organisatsioonid;

 

16.  nõuab nõukogu inimõiguste töörühma poolt välja töötatud lesbide, geide, biseksuaalide ja transseksuaalide inimõiguste igakülgse edendamise ja kaitsmise vahendi vastuvõtmist ning palub komisjonil ja nõukogul selle soovitusi rakendada;

 

17.  palub komisjonil ja liikmesriikidel kinnitada oma toetust tegevusprogrammi käsitlevate nõukogu 2009. aasta novembri järelduste lõikele 16: alustada laiaulatuslikku konsulteerimisprotsessi liikmesriikide ja teiste osapooltega, et ette valmistada välistegevuse kaudu HIV/AIDSi, malaaria ja tuberkuloosiga võitlemise Euroopa tegevusprogramm aastaks 2012 ja pärast seda, ning toetada selliste ELi tegevusüksuste loomist, mis võimaldavad komisjonil ja liikmesriikidel tegutseda ühiselt kindlaksmääratud prioriteetsetes valdkondades;

 

18.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide parlamentidele, ÜRO peasekretärile, ÜRO HIV/AIDSi ühisprogrammile (UNAIDS), Maailma Terviseorganisatsioonile ning XVIII rahvusvahelise AIDSi-teemalise konverentsi korraldajatele.

[1] Peamised riskirühmad on rühmad, kellel on suurem oht HIVga nakatuda või sellega kokku puutuda, kellel on võtmeroll selles, kuidas HIV levib, ning kelle kaasamine on väga tähtis HIV-le tõhusaks ja jätkusuutlikuks reageerimiseks. Peamised riskirühmad on sõltuvalt kohalikest oludest erinevad, kuid nende hulka kuuluvad vähekaitstud ja ebasoodsas olukorras rühmad, näiteks HIVga elavad inimesed, nende partnerid ja pered, seksiteenust müüvad ja ostvad inimesed, meestega seksivad mehed, narkootikume kasutavad inimesed, orvud ja teised vähekaitstud lapsed, migrandid ja ümberasustatud inimesed ning vangid.
[2] UNAIDSi HIVga nakatamise kuritegelikuks tunnistamist käsitleva poliitikaülevaate kohaselt peaksid valitsused tunnistama kuritegelikuks ainult tahtliku nakatamise, st kui isik teab, et on HIV-positiivne, käitub kavatsusega HIV edasi anda ja ka tegelikult annab selle edasi.