Istungidokument
25.1.2011 B7‑0078/2011
RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avalduse alusel
vastavalt kodukorra artikli 110 lõikele 2
Olukord Tuneesias
Hélène Flautre, Franziska Brantner, Nicole Kiil-Nielsen, Barbara Lochbihler, Cahterine Grèze, Frieda Brepoels, Daniel Cohn-Bendit
fraktsiooni Verts/ALE nimel
Euroopa Parlamendi resolutsioon olukorra kohta Tuneesias
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse Euroopa Liidu ja Tuneesia vahel sõlmitud Euroopa–Vahemere piirkonna assotsieerimislepingut, mis jõustus 1. märtsil 1998. aastal;
– võttes arvesse komisjoni 12. mai 2004. aasta teatist Euroopa naabruspoliitika kohta ja selle 4. juulil 2005. aastal jõustunud ELi–Tuneesia tegevuskava;
– võttes arvesse 16. veebruaril 2006. aastal vastu võetud raportit inimõiguste- ja demokraatiaklausli kohta Euroopa Liidu kokkulepetes;
– võttes arvesse nõukogu 2004. aasta juunis vastu võetud ja 2008. aasta detsembris ajakohastatud nõukogu suuniseid inimõiguslaste kaitsmise kohta;
– võttes arvesse Tuneesia üldise regulaarse kontrolli töörühma 10. aprilli 2008. aasta aruannet ÜRO Inimõiguste Nõukogule;
– võttes arvesse üldasjade ja välissuhete nõukogu 8. ja 9. detsembri 2008. aasta järeldusi ELi ja Euroopa partnerite kahepoolsete suhete arendamise kohta;
– võttes arvesse Euroopa Liidu avaldust pärast ELi–Tuneesia assotsiatsiooninõukogu 8. kohtumist 11. mail 2010;
– võttes arvesse 12. mai 2010. aasta Tuneesia kontrolliaruannet;
– võttes arvesse oma 14. mai 2010. aasta raportit inimõiguste kaitsjaid toetava ELi poliitika kohta;
– võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone inimõiguste olukorra kohta Tuneesias, eriti oma 29. septembri 2005. aasta, 15. detsembri 2005. aasta ja 15. juuni 2005. aasta resolutsiooni;
– võttes arvesse liidu kõrge esindaja Catherine Ashtoni ja laienemise ja naabruspoliitika voliniku Stefan Füle 10. ja 17. jaanuari 2011. aasta ühisavaldusi;
– võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,
A. arvestades, et 17. detsembril 2010 Sidi Bouzidis ennast põlema süüdanud Mohammed Bouazizi meeleheitlik tegu vallandas rahvaülestõusu, mille käigus nõuti Tuneesias põhjalikke poliitilisi muutusi;
B. arvestades, et rahumeelne protestiliikumine levis üle kogu Tuneesia ning korrakaitsejõud vastasid sellele vägivallaga, mille tulemuseks oli üle saja tapetu; toob eelkõige esile tulirelvade kasutamise meeleavaldajate vastu, kohtuvälised hukkamised, meelevaldsed vahistamised, kinnipeetavate piinamised ja inimeste vägivaldse kadumise;
C. arvestades president Ben Ali lahkumist 14. jaanuaril 2011. aastal ja tema lõplikku asendamist Tuneesia põhiseaduse artikli 57 kohaselt, märgib eelkõige sõjaväe põhirolli sündmustes, nii protesteerijate ja rahva kaitsmises kui ka muutuste toetamises;
D. arvestades, et endise presidendi Ben Ali toetajad jätkavad hirmu külvamist rahva seas ja kuritegude sooritamist ning on seega jätkuvalt oht kogu rahvale;
E. arvestades, et Euroopa Liidu ja Tuneesia suhteid reguleerib alates 17. juulist 1995. aastast assotsieerimisleping, mis sisaldab ka inimõiguste klauslit, ja alates 4. juulist 2005. aastast tegevuskava, mis põhineb Euroopa naabruspoliitika raames vastastikuselt tunnustatud ühiste väärtuste järgimisel, milleks on demokraatia, õigusriigi põhimõte, hea valitsemistava ja inimõiguste austamine vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklitele 8 ja 21;
F. arvestades Euroopa Liidu suutmatust töötada oma partnerite suhtes välja tõeline, ühtne ja tõhus välispoliitika; toob välja eelkõige ELi ja Tuneesia vahelise koostöö mehhanismide nõrkused ja rõhutab veel kord Euroopa Parlamendi nõuet lisada assotsiatsioonilepingute inimõiguste klauslitele süstemaatiliselt tõhus mehhanism nende rakendamiseks;
G. arvestades sellega seoses, et praegu käimasoleva naabruspoliitika läbivaatamise raames tuleks kindlasti ja süstemaatiliselt viia sisse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 21 sätestatud väärtused ja põhimõtted, pöörata suuremat tähelepanu kõnealustest väärtustest kinnipidamisele, näha ette selged ja täpsed hindamismehhanismid, mis kuuluksid inimõiguste ja demokraatia järgimise ja edendamise, demokraatia, majanduse, sotsiaalvaldkonna ja keskkonna säästva arengu valdkonna sisulise reformimise juurde, ja viia sisse tingimusklausel edasijõudnud riigi staatuse andmise kohta,
1. väljendab solidaarsust Tuneesia rahvaga, kes õiguspärastest demokraatlikest püüdlustest ajendatuna on viinud riigi ajaloolise poliitilise pöördepunktini, lõpetades 23 aastat kestnud diktatuuri; väljendab sellega seoses heameelt rahva julguse ja kindlameelsuse üle viimasel neljal rahumeelsete protestiaktsioonide nädalal ja rõhutab naiste olulist rolli selles ning avaldab kaastunnet ohvrite perekondadele;
2. väljendab heameelt demokraatiale üleminekule protsessi üle Tuneesias ja toetab seda tugevalt; väljendab soovi, et moodustataks üleminekuvalitsus, mis on avatud kodanikuühiskonna eri rühmadele ja keda rahvas usaldab; on kriitiline Ben Ali režiimi ajal olulist rolli mänginud isikute ministriametisse jätmise suhtes, eelkõige mis puudutab siseministrit;
3. väljendab heameelt esimeste otsuste üle vabastada poliit- ja meelsusvangid, saata laiali informatsiooniministeerium, tagada sõnavabadus, tunnustada kõiki opositsiooniparteisid ja lubada valitsusvälistel organisatsioonidel end registreerida;
4. väljendab heameelt kolme rahvuskomitee loomise üle, kellest üks tegeleb 17. detsembrile 2010 järgnevate sündmustega, teine korruptsioonivastase võitluse ning kolmas institutsioonide ja seaduste reformimisega; on veendunud, et nende tegevus on täiesti kooskõlas riigis toimuvate uuendus- ja demokratiseerimisprotsessidega ning soovib, et nende soovitusi võetaks arvesse tulevastes seadusandlikes ja institutsionaalsetes reformides;
5. peab äärmiselt oluliseks, et komiteed koosneksid sõltumatutest kodanikuühiskonna esindajatest, kellel on täielik uurimisõigus, et nad võiksid loota kõigi riigi teenistuste koostööle ja saavad kasutada tõhusaks toimimiseks vajalikke eelarve- ja inimressursse; peab vajalikuks, et komiteed saaksid kasutada ÜRO inimõiguste ülemvoliniku ja ÜRO asjakohaste mehhanismide erialateadmisi ja tuge;
6. rõhutab, et on oluline luua vajalikud tingimused vabade ja läbipaistvate parlamendi- ja presidendivalimiste korraldamiseks rahvusvaheliste vaatlejate järelevalve all ja mõistliku aja jooksul, mis võimaldaks luua tõelise, rahvusvahelistele standarditele vastava demokraatliku ruumi;
7. rõhutab, kuivõrd tähtis on toetada sõltumatute kohtute kujunemist ning kehtestada protseduurid üleminekuperioodi kohtute jaoks;
8. kutsub nõukogu, Euroopa Välisteenistust ja komisjoni toetama võimalikult palju käimasolevat riigi demokraatiale üleminekut ja andma poliitilist ja rahalist abi kodanikuühiskonnale ja riigi demokratiseerimiseks vajalikele reformidele, mis on eelkõige seotud sõna- ja arvamus-, trüki-, ühinemis- ja kogunemisvabaduse ning kohtusüsteemi sõltumatusega;
9. kutsub üles muutma tegevuskava, suurendades toetust demokraatiale ülemineku protsessile, eelkõige kodanikuühiskonnale suunatud programmide tugevdamise kaudu kõigis olemasolevates rahastamisvahendites ja vajaduse korral humanitaarabi kaudu; sellega seoses kutsub üles suurendama liidu vahendeid Tuneesia toetuseks; rõhutab, kui oluline on toetada organisatsioone, kes tegelevad naiste õiguste edendamisega, ja väljendab soovi korraldada Catherine Ashtoni egiidi all konverents naiste ja demokraatiale ülemineku teemal;
10. palub Euroopa Välisteenistusel ja komisjonil võtta kõik vajalikud meetmed selleks, et toetada täielikult kolme rahvuskomitee loomist ja tegevust;
11. toetab liidu kõrge esindaja ning laienemise ja naabruspoliitika voliniku Stefan Füle ühisettepanekut anda viivitamatult valimisabi ning soovib, et ei piirdutaks valimisperioodiga, vaid arvestaks vajadust anda abi kogu demokraatiale ülemineku protsessi jooksul; palub tungivalt, et EL täidaks selles proaktiivset rolli;
12. nõuab tungivalt, et kõik eelmise režiimiga alustatud läbirääkimised peataks ja oodataks ära vabad ja demokraatlikud valimised;
13. nõuab, et Euroopa Liit kehtestaks Tuneesia rahvuslikku rikkust omastanud isikutele konkreetsed sanktsioonid, eelkõige kehtestaks viisakeelu ja külmutaks nende pangakontod, kutsub liikmesriike, kes ei ole seda veel teinud, hoolitsema Ben Ali perekonnaliikmete ja hõimlaste aktivate külmutamise eest ning tagama kuritegelikult omandatud varade Tuneesiale tagastamise;
14. palub ELi ja liikmesriikide esindajatel kindlustada, et kõik demokraatiale üleminekus osalejad kaasatakse diplomaatilisse dialoogi; palub sellega seoses, et ELi ja liikmesriikide esindajad Tuneesias kajastaksid uut poliitilist olukorda ja saavutaksid muutuste osapoolte toetuse ja usalduse; nõuab sellega seoses, et EL nimetaks Tuneesia erisaadiku;
15. nõuab tungivalt, et Euroopa Liit teeks Tuneesia sündmustest vajalikud järeldused ja vaataks läbi oma demokraatia ja inimõiguste toetamise poliitika, et anda kodanikuühiskonnale selles keskne roll ja näha ette inimõiguste klausli rakendamise mehhanismi loomine; nõuab tungivalt, et naabruspoliitika läbivaatamise raames seataks edaspidi põhieesmärgiks aluslepingu artiklis 21 seatud eesmärkide tõhus täitmine ning seda hinnataks kohtusüsteemi sõltumatuse, põhiõigustest kinnipidamise, pluralismi, trükivabaduse ja korruptsioonivastase võitluse kriteeriumidest lähtuvalt;
16. nõuab, et loodaks institutsioonidevaheline töörühm, kuhu kuulub ka Euroopa Parlament, et määrata uuesti kindlaks esmatähtsad meetmed, mida lähikuudel toetada, ja suunata vastavalt vajadusele ümber eri välisabi rahastamisvahenditest saadavad vahendid, mida on seni Tuneesia toetamiseks kasutatud;
17. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, Euroopa Välisteenistusele, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Tuneesia üleminekuvalitsusele ning kõigile muutuste osapooltele ning ÜRO inimõiguste ülemvolinikule.