Istungidokument
9.2.2011 B7‑0101/2011
RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avalduse alusel
vastavalt kodukorra artikli 110 lõikele 2
Õigusriigi põhimõtete järgimine Venemaal
Heidi Hautala, Werner Schulz, Bart Staes, Indrek Tarand
fraktsiooni Verts/ALE nimel
Euroopa Parlamendi resolutsioon õigusriigi põhimõtete järgimise kohta Venemaal
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Venemaa Föderatsiooni kohta, eriti 17. septembri 2009. aasta, 12. novembri 2009. aasta, 17. juuni 2010. aasta ja 21. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni;
– võttes arvesse Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning Venemaa Föderatsiooni vahelist partnerlus- ja koostöölepingut ning 2008. aastal alustatud läbirääkimisi ELi ja Venemaa vahelise uue lepingu sõlmimiseks;
– võttes arvesse ELi ja Venemaa vahelisi inimõiguste teemalisi konsultatsioone;
– võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee resolutsiooni nr 1738 (2010) ning õigus- ja inimõiguste komitee 22. juuni 2010. aasta ja 4. juuni 2010. aasta aruannet õiguskaitsevahendite kohta inimõiguste rikkumiste vastu Põhja-Kaukaasias;
– võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, eriti selle artiklit 14, milles sätestatakse, et igaühel on õigus avalikule kuulamisele pädeva, sõltumatu ja erapooletu ning seadusliku kohtu ees, ning asjaolu, et Venemaa on 1973. aastal paktiga ühinenud;
– võttes arvesse inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, eriti selle artiklit 6, milles sätestatakse samuti, et igaühel on õigus õiglasele avalikule kuulamisele mõistliku aja jooksul sõltumatu ja erapooletu ning seadusliku kohtu ees, ning asjaolu, et Venemaa on 1998. aastal konventsiooniga ühinenud;
– võttes arvesse Venemaa põhiseadust, eriti selle artiklit 118, milles sätestatakse, et õigust mõistavad Venemaa Föderatsioonis ainult kohtud, ja artiklit 120, milles sätestatakse, et kohtunikud on erapooletud ja alluvad ainult Venemaa põhiseadusele ning föderaalseadusele;
– võttes arvesse EP presidendi Buzeki pressiteateid Beslani tragöödia aastapäeva kohta 3. oktoobril 2010, Anna Politkovskaja kohta ja Mihhail Hodorkovski ning Platon Lebedevi süüdimõistva kohtuotsuse kohta: neljas mõrva-aastapäev 6. oktoobril 2010 ja enesetapupommirünnaku kohta Põhja-Kaukaasias Vladikavkazis 10. oktoobril 2010;
– võttes arvesse ELi kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi 30. detsembri 2010. aasta avaldust Hodorkovski ja Lebedevi juhtumi kohta;
– võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,
A. arvestades, et mitmed viimaste aastate kohtuprotsessid ja kohtumenetlused on küsimuse alla seadnud Venemaa Föderatsiooni õigusasutuste sõltumatuse ja erapooletuse; arvestades, et poliitiline sekkumine, menetluste puudujäägid, korruptsioon, suletus, ebaõiglus ja tunnistajate ähvardamine on Venemaal jätkuvalt õigusemõistmisele tõsiseks takistuseks;
B. arvestades, et inimõiguste rikkumiste uurimine on sageli ebatõhus, puudulik ja päädib karistamatusega; arvestades, et ametlike aktide läbipaistmatus võimaldab laialdasi rikkumisi;
C. arvestades, et Anna Politkovskaja, Natalja Estemirova, Anastassia Baburova, Stanislav Markelovi ja Sergei Magnitski surm on jäänud välja selgitamata ning on tulnud mitmeid teateid Mihhail Hodorkovski, Platon Lebedevi, Oleg Orlovi, Igor Vladimirovitš Izmestjevi, Mihhail ja Larissa Tšeprunovi, Aleksandr Kalistratovi, Aleksei Sokolovi ja Aleksei Nikiforovi kohtulikust tagakiusamisest;
D. arvestades, et Mihhail Hodorkovski ja tema äripartner Platon Lebedev mõisteti 30. detsembril 2010. aastal Moskva Hamovniki ringkonnakohtus süüdi vara omastamises; arvestades, et süüdistuse esitamist, kohtupidamist ja kohtuotsust näidati rahvusvaheliselt kui poliitiliselt motiveerituid; arvestades, et rahvusvaheline üldsus kritiseeris teravalt poliitilist sekkumist ja survet;
E. arvestades, et 28. detsembril 2010 mõistis Moskva linnakohus Igor Vladimirovitš Izmestjevi eluks ajaks vangi; arvestades, et hr Izmestjev on esimene parlamendisaadik, kes on saanud eluaegse vanglakaristuse; arvestades, et rahvusvahelisel tasandil väljendati muret menetluseeskirjade rikkumise ja poliitilise sekkumise pärast;
F. arvestades, et Mihhail Hodorkovski ja Platon Lebedevi kohtuasjade menetlemine ning uurimise puudumine Sergei Magnitski, Anna Politkovskaja, Natalja Estemirova ja Stanislav Markelovi surma asjus kahjustavad Venemaa mainet välismaal;
G. arvestades, et Euroopa Parlamendi 21. oktoobri 2010. aasta resolutsioonis, mis käsitleb inimõigusi maailmas 2009. aastal ja Euroopa Liidu poliitikat selle kohta, kutsuti nõukogu üles nõudma Venemaa ametivõimudelt, et Magnitski surma süüdlased toodaks kohtu ette, ning kaaluma selle juhtumiga seotud Venemaa ametnikele ELi sisenemise keelu kehtestamist ja nende vara külmutamist; arvestades, samas resolutsioonis märkis Euroopa Parlament, et Magnitski juhtum on ilmekas näide tõsistest puudustest Venemaa kohtusüsteemis;
H. arvestades, et Venemaa ekstremistliku tegevuse vastast seadust on kasutatud laialdaselt inimõiguste aktivistide, poliitiliste oponentide ja usurühmituste vastu; arvestades, et see seadus on terminoloogia ja sisu poolest ebamäärane ning seda kasutatakse meelevaldselt; arvestades, et Venemaa kriminaalkoodeksi artiklid 280, 281 ja 282 on selles osas kõige murettekitavamad; arvestades, et ekstremismi puudutavatel kohtuprotsessidel ja eelnimetatud artiklitel on puudujääke ja nendega on kaasnenud kohtumenetluste manipuleerimisi; arvestades, et 2010. aastal täiendati ekstremistlike materjalide föderaalset nimekirja 27 korda ja selles on praegu kokku 748 sissekannet, ning ka ekstremistlike organisatsioonide nimekirja täiendati 2010. aastal ja sellesse on kantud praeguseks 18 organisatsiooni;
I. arvestades, et Euroopa Inimõiguste Kohus on enam kui 150 kohtuotsuses mõistnud Venemaa Föderatsiooni süüdi tõsistes inimõiguste rikkumistes Põhja-Kaukaasias; arvestades, et otsuste täideviimine on jätkuvalt drastiliselt nõuetele mittevastav; arvestades, et vastutus suutmatuse eest otsuseid täide viia lasub suures osas õigusautustel ja ametivõimudel;
J. arvestades, et kohtu- ja õiguskaitseasutused ei ole suutnud teha lõppu Põhja-Kaukaasias toime pandavate inimõiguste rikkumiste valdavale karistamatusele; arvestades, et raskete inimõiguste rikkumiste, rünnakute, tapmiste, sunniviisilise kadumise ja väärkohtlemise ning meelevaldse kinnipidamise vastu mõnedes Põhja-Kaukaasia piirkondades ei ole tagatud mingeid õiguskaitsevahendeid; arvestades, et olukorra normaliseerimine Põhja-Kaukaasias on võimalik ainult siis, kui tagatakse vastutuselevõtmine inimõiguste rikkumiste eest ja kehtestatakse uuesti õigusriigi põhimõtted;
K. arvestades, et selle piirkonna sõltumatuid ajakirjanikke, kodanikuühiskonna aktiviste, juriste ja inimõiguste kaitsjaid on sageli tabanud ähvardused ja vägivald, ahistamine ja hirmutamine ning õiguskaitseorganite töötajad on nende tegevust takistanud või piiranud;
L. arvestades, et Venemaa president Medvedev on mitmel puhul lubanud tugevdada õigusriigi põhimõtteid, kinnitades, et tema ülesanne on luua täiesti sõltumatud kaasaegsed kohtud, mis vastavad riigi majandusarengu tasemele;
M. arvestades, et ELi ja Venemaa tippkohtumisel 7. detsembril 2010. aastal algatatud moderniseerimispartnerluse töökava sisaldab konkreetseid ettepanekuid ning koostöö- ja abiprojekte inimõiguste ja õigusriigi põhimõtete valdkonnas;
N. arvestades, et EL saab arendada Venemaaga tõelist partnerlust kaubanduse, julgeoleku ja õiguse valdkonnas ainult juhul, kui on tagatud õigusriigi põhimõtted ja õigusasutuste sõltumatus ning tõhusus;
O. arvestades, et ELi liikmesriigid ei ole suutnud töötada Venemaa suhtes välja ühtset inimõiguste poliitikat; arvestades, et ELi liikmesriikide inimõiguste poliitika ebaühtlus ja kooskõlastatuse puudumine on nõrgestanud ELi positsiooni inimõiguste kaitsmise ja edendamise suhtes Venemaal,
1. on seisukohal, et õigusasutuste sõltumatuse puudumine on karistamatuse peamine põhjus Venemaal ja väljendab muret teadete pärast poliitiliselt motiveeritud kohtuprotsesside ja ebaõiglaste menetluste kohta ning suutmatuse pärast uurida raskeid kuritegusid nagu tapmised, ahistamised ja muu vägivald;
2. nõuab tungivalt, et Venemaa kohtu- ja õiguskaitseasutused täidaksid oma kohuseid tõhusalt, erapooletult ja sõltumatult, et tuua rikkumiste toimepanijad kohtu ette; kutsub Venemaa ametivõime üles tagama, et kohtumõistmisel kõikide süüdistatavate üle järgiks riigi õigussüsteem nõuetekohaseid menetlusi; nõuab tungivalt, et Venemaa vaataks põhjalikult läbi riigi seadused ja õigustava eeskirjad;
3. nõuab tungivalt, et Venemaa õigusasutused tooksid kohtu ette ajakirjanike, juristide ja inimõiguste kaitsjate hirmutamise ja tagakiusamise eest vastutavad isikud ning võtaksid ametivõimud vastutusele iga kord, kui ei suudeta kaitsta ja tagada nende füüsilist puutumatust vastavalt asjaomastele rahvusvahelistele ja piirkondlikele inimõigustealastele dokumentidele;
4. mõistab hukka Mihhail Hodorkovski ja tema äripartneri Platon Lebedevi suhtes 30. detsembril 2010. aastal Moskva Hamovniki ringkonnakohtus langetatud süüdimõistva kohtuotsuse, nähes selles poliitilisi motiive; mõistab hukka poliitilise sekkumise kohtuprotsessi; mõistab hukka arvukad puudused kohtumenetluses ning tunnistajate väidetava ähvardamise ja survestamise;
5. on seisukohal, et hr Hodorkovski ja hr Lebedevi teistkordne süüdimõistmine alates 2005. aastast naeruvääristas õigusriigi põhimõtteid ja andis nende järgimisele ohtliku löögi, muutes mõttetuks Venemaa presidendi Dmitri Medvedevi avaldused ja moderniseerimisplaanid;
6. võtab teadmiseks president Medvedevi otsuse paluda õigusekspertidel presidendi inimõiguste nõukogu raames vaadelda lähemalt Hodorkovski ja Lebedevi ning Magnitski juhtumeid;
7. väljendab muret väidetavate menetluslike rikkumiste ja poliitilise sekkumise pärast Igor Vladimirovitš Izmestjevi kohtuasja puhul ja nõuab tungivalt, et Venemaa Föderatsiooni ombudsman avaks need toimikud uuesti, et alustada süüdistuse esitamise, kohtupidamise ja kohtuotsuse läbivaatamist;
8. nõuab tungivalt, et Venemaa Föderatsiooni ombudsman vaataks läbi Moskva Hamovniki ringkonnakohtu nr 363 süüdistused ja käimasoleva menetluse Euroopa Parlamendi 2009. aasta Sahharovi mõttevabaduse auhinna laureaadi, inimõiguste keskuse Memorial esimehe Oleg Orlovi vastu, keda süüdistatakse Tšetšeenia presidendi Ramzan Kadõrovi laimamises, kuna Orlov väitis, et peab Kadõrovit vastutavaks Memoriali juhtiva liikme Natalja Estemirova röövimise ja mõrva eest Groznõis 15. juulil 2009; tuletab meelde, et eelnimetatud mõrva asjus ei ole tulemuslikku uurimist toimunud, ning arvestades, et Oleg Orlovi ootab kolmeaastane vanglakaristus;
9. kordab oma üleskutset nõukogule, et juhul kui Venemaa ametivõimud ei astu positiivseid samme koostöö tegemiseks ja Sergei Magnitski juhtumi uurimiseks, taotleks nõukogu Venemaa ametivõimudelt süüdlaste kohtu ette toomist ja kaaluks ELi sisenemise keelu kehtestamist kõnealuse juhtumiga seotud Venemaa ametnikele, ning soovitab ELi õiguskaitseorganitel teha koostööd, et külmutada kõnealuste Venemaa ametnike pangakontod ja vara kõigis ELi liikmesriikides;
10. mõistab hukka nn 31. strateegia liikumise seaduslike meeleavaldajate kohtuliku tagakiusamise – tegemist oli meeleavaldustega Venemaa põhiseaduse artikli 31 toetuseks, mis tagab kogunemisvabaduse Venemaal; mõistab hukka kõik meeleavaldajatele mõistetud karistused, eeskätt endisele asepeaministrile Boriss Nemtsovile mõistetud 15päevase vangistuse 31. detsembril Moskvas toimunud 31. strateegia meeleavaldusel osalemise eest;
11. nõuab tungivalt, et nõukogu rakendaks täielikult eespool nimetatud Euroopa Parlamendi 21. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni, mis käsitleb inimõigusi maailmas 2009. aastal ja Euroopa Liidu poliitikat selle kohta; kutsub nõukogu üles esitama parlamendile kiiresti tegevuskava selle aruande lõike 120 rakendamiseks ja teavitama parlamenti regulaarselt selle rakendamise edusammudest;
12. mõistab hukka asjaolu, et Venemaa kohtuasutused kasutavad laialdaselt ja kuritarvitavad ebamäärast Venemaa ekstremistliku tegevuse vastast seadust, eriti Venemaa kriminaalkoodeksi artiklit 280 „Avalikud üleskutsed Venemaa Föderatsiooni põhiseadusliku süsteemi muutmiseks jõuga“, artiklit 281 „Sabotaaž“ ja artiklit 282 „Rahvuslikule, rassilisele või usulisele vaenule õhutamine“;
13. mõistab hukka 12 käimasolevat kohtuprotsessi Jehoova tunnistajate vastu; mõistab eeskätt hukka kohtuasja Mägi-Altai kohaliku usuorganisatsiooni esimehe Aleksandr Kalistratovi vastu, kes levitas usukirjandust ja keda süüdistatakse Venemaa kriminaalkoodeksi artikli 282 lõike 1 alusel, mis käsitleb vihkamisele õhutamist ja inimväärikuse alandamist; mõistab hukka ka samasugused kohtuasjad Mihhail ja Larissa Tšeprunovi vastu;
14. nõuab tungivalt, et Inguššia ombudsman uuriks põhjalikult Zalina Idrisovna Elhorojeva ja Israil Toršhojevi kadumist viimastel kuudel, samuti Adam Hamhojevi piinamist ebaseaduslikul kinnipidamisel Inguššias;
15. kutsub Venemaad üles tooma kohtu ette isikud, kes on vastutavad Ali Džanijevi, Jussup Dobrijevi, Junus Dobrijevi ja Magomed Adžijevi (nimetatud isikud jäid kadunuks 28. detsembril 2009 St Peterburis) ning Zelimhan Ahmetovitš Tšibijevi, Magomed Haibulajevitš Israpilovi, Džamal Zijanidovitš Magomedovi, Akil Džavathanovitš Abdullajevi ja Dovar Nazimovitš Asadovi (nende asukoht on teadmata alates 24.–25. septembri ööst) kadumise või kohtuvälise hukkamise eest; kutsub Venemaad üles tooma kohtu ette ka need isikud, kes on vastutavad Inguššia inimõiguste kaitsja Magomed Mutsolgovi avaliku ähvardamise eest ja Dagestani inimõiguste kaitsja Sapijat Magomedova tõsise ründamise eest;
16. kutsub Venemaad üles tooma kohtu ette isikud, kes on vastutavad 24aastase tšetšeeni Islam Umarpašajevi ebaseadusliku kinnipidamise eest 11. detsembrist 2009 kuni 2. aprillini 2010 ja tema tapmise eest;
17. rõhutab, et tuleb läbi viia põhjalik uurimine, et selgitada välja 1.–3. septembril 2004 toimunud Beslani pantvangidraama eest vastutavad isikud; toonitab vajadust taastada ohvrite ja nende perekondade õigused ning maksta neile asjakohast hüvitist;
18. kutsub Venemaa ametivõime ja õigusasutusi üles rakendama täielikult ellu kõik Euroopa Inimõiguste Kohtu otsused ja kaitsma kaebuste esitajaid ahistamise ning ähvarduste eest; rõhutab, et juhtumite puhul, kus Euroopa Inimõiguste Kohus peab eelnevat uurimist ebapiisavaks, tuleb läbi viia sõltumatu ja põhjalik uurimine; toetab kindlalt Dick Marty 4. juuni 2010. aasta aruandes „Õiguskaitsevahendid inimõiguste rikkumiste vastu Põhja-Kaukaasias“ esitatud soovitusi;
19. mõistab hukka Venemaa ametivõimude otsuse keelata Guardiani korrespondendile Luke Hardingile riiki sisenemine tema tagasipöördumisel Moskvasse 5. veebruaril pärast Ühendkuningriigi külastamist ning saata ta tagasipöörduva lennuga Londonisse vaatamata asjaolule, et tal oli nõutav akrediteerimine ja viisa;
20. nõuab tungivalt, et Venemaa ratifitseeriks Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi ja ÜRO konventsiooni kõigi isikute tahtevastase kadumise eest kaitsmise kohta ning rõhutab, kui oluline on tugevdada universaalset kohtualluvust, et tagada vastutusele võtmine inimõiguste seaduste raskete rikkumiste eest;
21. kordab nõudmist tihendada inimõigustealaseid konsultatsioone, et muuta need Venemaa justiits- ja siseministri ning Brüsseli ja Moskva välisministeeriumite osalusel tõhusamaks ja tulemustele suunatuks, kaasates igal tasandil täielikult Euroopa Parlamenti;
22. on seisukohal, et moderniseerimispartnerluse töökava sisaldab positiivseid samme õigusriigi põhimõtete valdkonnas apellatsioonisüsteemi loomisega kriminaal- ja halduskohtuasjades, toonitab, et on vaja täiendavalt arendada töökava inimõiguste, õigusriigi põhimõtete ja korruptsioonivastase võitluse valdkonnas;
23. rõhutab, et õigusriigi põhimõtted peavad olema Venemaa Föderatsiooniga sõlmitava uue tervikliku partnerlus- ja koostöölepingu keskmes, eelkõige peab see sisaldama toimivat inimõiguste klauslit;
24. nõuab tungivalt, et ELi liikmesriigid võtaksid Venemaa suhtes kasutusele ühtse inimõiguste poliitika, mis põhineks vastastikusel õigusriigi põhimõtete, demokraatia ja inimõiguste järgimisel;
25. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikidele ning Venemaa Föderatsiooni valitsusele ja parlamendile.