Istungidokument
2.3.2011 B7‑0158/2011
RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avalduse alusel
vastavalt kodukorra artikli 110 lõikele 2
Euroopa Parlamendi seisukoht ÜRO inimõiguste nõukogu 16. istungjärgu prioriteetide ja 2011. aasta läbivaatamise küsimuses
Marietje Schaake, Leonidas Donskis, Marielle De Sarnez
fraktsiooni ALDE nimel
Euroopa Parlamendi resolutsioon Euroopa Parlamendi seisukoha kohta ÜRO inimõiguste nõukogu 16. istungjärgu prioriteetide ja 2011. aasta läbivaatamise küsimuses
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni, Euroopa inimõiguste konventsiooni ja ELi põhiõiguste hartat;
– võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone ÜRO inimõiguste nõukogu kohta, eriti 25. veebruari 2010. aasta resolutsiooni ÜRO inimõiguste nõukogu 13. istungjärgu kohta[1] ja 14. jaanuari 2009. aasta resolutsiooni ÜRO inimõiguste nõukogu arengu, sealhulgas ELi rolli kohta[2], samuti 16. märtsi 2009. aasta resolutsiooni inimõiguste nõukogu käsitlevate läbirääkimiste tulemuste ja ÜRO inimõiguste komisjoni 62. istungjärgu kohta[3], 29. jaanuari 2004. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu ja ÜRO suhete kohta[4], 9. juuni 2005. aasta resolutsiooni Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni reformi kohta[5], 29. septembri 2005. aasta resolutsiooni ÜRO tippkohtumise (14.–16. september 2005) tulemuste kohta[6] ning 7. mai 2009. aasta resolutsiooni aastaaruande kohta inimõiguste kohta maailmas 2008. aastal ja Euroopa Liidu poliitika selles valdkonnas[7];
– võttes arvesse oma erakorralisi resolutsioone inimõiguste ja demokraatia kohta;
– võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsiooni A/RES/60/251, millega asutati ÜRO inimõiguste nõukogu (UNHRC);
– võttes arvesse inimõiguste nõukogu eelmisi korralisi ja erakorralisi istungjärke ning üldise korrapärase läbivaatamise eelmisi voore;
– võttes arvesse ÜRO inimõiguste nõukogu 16. istungjärku ning üldise korrapärase läbivaatamise üheteistkümnendat vooru, mis toimub 2.–13. mail 2011;
– võttes arvesse ÜRO inimõiguste nõukogu läbivaatamist, mis toimub 2011. aastal;
– võttes arvesse Lissaboni lepingu jõustumisest tingitud institutsioonilisi muudatusi, eelkõige Euroopa välisteenistuse ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindaja ametikoha loomist;
– võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu Lissaboni lepingust tuleneva versiooni artiklit 2, artikli 3 lõiget 5 ning artikleid 18, 21, 27 ja 47;
– võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,
A. arvestades, et inimõiguste universaalsuse austamine, edendamine ja kaitsmine on osa Euroopa Liidu eetilisest ja õiguslikust acquis’st ning üks Euroopa ühtsuse ja terviklikkuse nurgakividest;
B. arvestades, et inimõiguste nõukogu on üldistele inimõigustele spetsialiseerunud ainulaadne platvorm ja inimõigustega tegelev erifoorum ÜRO süsteemis; arvestades, et inimõiguste nõukogule on usaldatud tähtis ülesanne ja vastutus tugevdada inimõiguste edendamist, kaitsmist ja austamist kogu maailmas;
C. arvestades, et ÜRO inimõiguste nõukogu läbivaatamine toimub kahes osas: selle organi staatust arutatakse New Yorgis ja menetlusi Genfis; arvestades, et samal ajal peavad kõik rahvusvahelised osalised tegema tööd topeltstandardi kaotamiseks ning inimõiguste küsimuste kaalumisel selektiivsuse ja politiseerimise vältimiseks;
D. arvestades, et suveräänsuse ja siseriikliku jurisdiktsiooni küsimusi ei saa enam kasutada riikide kaitseks nende inimõiguste alaste andmete kontrollimisel;
E. arvestades, et Euroopa Liit peaks tegutsema globaalse toimijana ÜROs üldiselt ja ÜRO inimõiguste nõukogus konkreetselt ning Euroopa välisteenistusega kaasnev uus lähenemisviis peaks liidul aitama tulemuslikumalt ja tuntavalt tegutseda ülemaailmsete probleemide sidusal, järjekindlal ja tõhusal lahendamisel;
F. arvestades, et Euroopa välisteenistuses loodi inimõiguste ja demokraatia direktoraat;
G. arvestades, et Euroopa Parlamendi inimõiguste allkomisjoni delegatsioon sõidab inimõiguste nõukogu 16. istungjärgule Genfi, nii nagu seda on tehtud ka varasematel aastatel inimõiguste nõukogu istungjärkude puhul ning enne seda inimõiguste nõukogu eelkäija ÜRO inimõiguste komisjoni puhul,
1. toonitab, kui oluline on ÜRO inimõiguste nõukogu 16. istungjärg ja eelkõige ÜRO inimõiguste nõukogu läbivaatamine, mis pakub ainulaadset võimalust hinnata, kuidas nõukogu on oma volitusi täitnud ja annab nõukogule ajendi töömeetodite tõhustamiseks, et olla inimõiguste rikkumistele reageerides efektiivsem ja süstemaatilisem; väljendab heameelt asjaolu üle, et inimõiguste nõukogu läbivaatamisel on protsessi vahendajaks määratud Maroko ja Liechtenstein;
2. väljendab heameelt asjaolu üle, et 16. korralise istungjärgu päevakavas on muu hulgas aruanded rahvus- või etniliste, usu- ja keelevähemuste kuuluvate inimeste õiguste kohta ning inimõiguste ja põhivabaduste edendamise ja kaitse kohta terrorismiga võitlemisel, ja ulatuslikud koosolekud lapse õiguste teemal;
3. väljendab rahulolu käesoleval aastal kõnealustes olulistes küsimustes nimetatud eriraportööridega ning võtab teadmiseks aruanded, mille esitavad piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside, usu- või veendumusvabaduse, inimõiguste kaitsjate olukorra eriraportöörid; palub ELi liikmesriikidel nendes aruteludes aktiivselt osaleda;
4. väljendab rahulolu uue inimõiguste ja demokraatia direktoraadiga ning toetab ELi nõukogu inimõiguste töörühma loomist, mis hõlmaks inimõiguste asjatundjaid kõigist 27 ELi liikmesriigist ja mille asukoht oleks Brüssel, sest Brüssel on soodne koht ELi poliitika järelevalveks ja seal oleks lihtsam korraldada kahepoolse tööga seotud mitmepoolset tööd;
5. toetab kõrgetasemelise ELi inimõiguste eriesindaja nimetamist ning rõhutab uuesti, kui vajalikud on inimõiguste ja demokraatia alased riiklikud strateegiad;
6. toonitab, kui oluline on ELi ühine seisukoht 16. istungjärgul arutatavates küsimustes, ja palub ELi liikmesriikidel tugevdada ELi tava edastada üks sõnum mitmel häälel, mis on viimastel aastatel hästi töötanud näiteks selliste ELi algatuste puhul, mis käsitlevad surmanuhtluse kaotamist;
Inimõiguste nõukogu tegevus
7. kordab üleskutset ELi liikmesriikidele seista aktiivselt vastu igasugustele katsetele kahandada inimõiguste universaalsuse, lahutamatuse ja vastastikuse sõltuvuse põhimõtte tähtsust, ning ergutada ÜRO inimõiguste nõukogu tegelema diskrimineerimisega võrdsel määral vaatamata sellele, kas diskrimineerimine toimub soo, puude, rassi, etnilise päritolu, vanuse, seksuaalse sättumuse, usuliste veendumuste või tõekspidamiste alusel;
8. tunneb muret, et suurim takistus ÜRO inimõiguste nõukogu teel volituste tulemuslikumal täitmisel on bloki poliitika, mis sageli domineerib, ja selle mõju ÜRO inimõiguste nõukogu tähelepanu pälvivate riikide ja olukordade valikule; kordab arvamust, et UNHRC suutlikkus tegeleda olukorraga riikides tõhusalt, õigeaegselt ja adekvaatselt on tema autoriteedi, tõhususe ja usaldusväärsuse seisukohalt keskse tähtsusega;
9. on arvamusel, et inimõiguste nõukogu peaks olema paremini varustatud, et tegeleda nii püsivate kui ka eriolukordadega, võib-olla inimõiguste alaste töövahendite laiendamise abil, kasutades paneele mitte üksnes istungjärkude ajal, vaid ka nende vahepeal, ja viies istungid Genfist välja, teistesse piirkondadesse; avaldab kahetsust, et ÜRO inimõiguste nõukogu ei ole piisavate vahendite puudumise tõttu mitmel korral suutnud tegeleda tõsiste inimõiguste olukordadega kiirelt ja õigeaegselt, ja toetab mõtet sõltumatutest „päästikutest”; kutsub üles aktiivselt püüdlema ÜRO inimõiguste nõukogu spetsiaalsete mehhanismide loomise poole, et reageerida inimõiguste kriisidele näiteks Tuneesias, Egiptuses, Iraanis ja Valgevenes;
10. väljendab rahulolu (Ameerika Ühendriikide) algatusega esitada riigipõhine resolutsioon Iraani kohta; kutsub ELi liikmesriike üles toetama jõuliselt Iraani puudutava erimehhanismi kasutuselevõttu; kutsub kõrget esindajat ja Euroopa välisteenistust üles koordineerima ELi ja Ameerika Ühendriikide vahelist koostööd ühist huvi pakkuvate inimõiguste küsimustes, samas kui EL peaks toimima täiesti sõltumatult, et olla tõhus ja usaldusväärne;
11. väljendab rahulolu ÜRO kõrgetasemelise inimõigustemissiooni saatmisega Tuneesiasse 27. jaanuarist 2. veebruarini 2011 ning ergutab tugevalt selle soovituste täielikku rakendamist; kordab oma nõudmist luua sõltumatu rahvusvaheline uurimiskomisjon, et uurida kõiki tõsiseid inimõiguste rikkumisi seoses 17. detsembrile 2010 järgnenud sündmustega;
12. toetab ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo missiooni saatmist Egiptusesse, et hinnata üldist inimõiguste olukorda pärast riigi juhtkonna väljavahetamist;
13. tunneb heameelt selle üle, et 25. veebruaril võeti 15. erakorralisel istungjärgul üksmeelselt vastu inimõiguste olukorda Liibüas käsitlev resolutsioon, milles mõistetakse hukka inimõiguste rängad ja süstemaatilised rikkumised Liibüas, juhtides tähelepanu sellele, et mõnda rikkumist võib lugeda inimsusevastaseks kuriteoks; nõuab, et Liibüasse lähetataks sõltumatu rahvusvaheline uurimiskomisjon, kes uuriks kõiki väidetavaid inimõiguste rikkumisi Liibüas, ning soovitab peaassambleel kaaluda Liibüa liikmesuse peatamist ÜRO inimõiguste nõukogus;
14. toetab ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo kohaliku asutuse avamist Vahemere piirkonnas;
15. tervitab Nigeeria ja Ameerika Ühendriikide algatusel peetud 14. erakorralist istungjärku, mille teemaks oli inimõiguste olukord Côte d’Ivoire’is seoses 2010. aasta presidendivalimiste lõppemisega ja millel mõisteti hukka inimõiguste rikkumised ning kutsuti kõiki osalisi üles austama täielikult inimõigusi ja põhivabadusi ning õigusriigi põhimõtet; kinnitab oma toetust ÜRO poolt tunnustatud valimiste tulemustele ning kutsub kõiki osalisi üles tunnustama Alassane Ouattarat valitud presidendina; toetab Aafrika Liidu otsust luua riigijuhtide kogu, kes aitaks rahumeelsete läbirääkimiste teel lahendada Elevandiluuranniku valimistejärgse kriisi;
16. pidades silmas eriraportööride raporteid inimõiguste olukorra kohta Korea Rahvademokraatlikus Vabariigis ja inimõiguste olukorra kohta Birmas/Myanmaris, kordab oma nõuet ELile toetada avalikult selliste ÜRO uurimiskomisjonide loomist, kes hindaksid inimõiguste rikkumisi eespool nimetatud riikides ja seda, mil määral võib neid rikkumisi lugeda inimsusvastasteks kuritegudeks; peab kahetsusväärseks Korea Rahvademokraatliku Vabariigi vähest koostööd eriraportööriga ja nõuab Myanmari/Birma eriraportööri volituste pikendamist;
17. nõuab tungivalt, et EL panustaks ennetavalt ja toetaks eeloleval inimõiguste nõukogu istungjärgul resolutsiooni, mis on seotud Gaza konflikti asjus teabekogumismissioonile saadetud sõltumatute asjatundjate komitee aruande järelmeetmetega, et tagada rahvusvahelise õiguse rikkumiste eest vastutuselevõtt ja toetada asja üleandmist ÜRO Peaassambleele ja rahvusvahelise õiguse mehhanismidele, kui Iisraeli ja Palestiina osalised ei ole järginud võetud kohustust viia uurimisi läbi vastavalt rahvusvahelistele standarditele; lisaks kutsub kõrget esindajat üles aktiivselt jälgima, kuidas täidetakse „Follow-up to the report of the international fact-finding mission on the incident of the humanitarian flotilla” leide, tagades aruandekohustuse ja vastutuse põhimõtete järgimise; väljendab rahulolu ÜRO inimõiguste ülemvoliniku avaldustega tema esimesel visiidil Palestiina okupeeritud aladele ja Iisraeli ning eelkõige jõulise sõnumiga, milles ta edastas seisukoha, et igasugune asundustega seonduv tegevus on ebaseaduslik ning et rahvusvahelise inimõiguse ja rahvusvahelise humanitaarõiguse osas järeleandmisi ei tehta;
18. peab kahetsusväärseks, et kuigi ÜRO Peaassamblee resolutsioonis 60/251 kehtestatud ÜRO inimõiguste nõukogu liikmelisuse kriteeriumid näevad ette täieliku koostöö nimetatud organiga, on senine vabatahtlike lubaduste tava andnud vaid väga ühitamatuid ja ebapiisavaid tulemusi; kordab seetõttu, et kõigil ÜRO inimõiguste nõukogu liikmetel peaks olema kehtiv alaline juurdepääs erimenetlustele, mis oleks lisaks tugevale pühendumisele inimõigustele liikmesuse miinimumtingimus; rõhutab, kui tähtis on valimisprotsessis tõelisel konkurentsil põhinev keskkond; kutsub üles mitte andma piirkondlikele rühmadele võimalust moodustada eelnevalt kindlaksmääratud nimekirja ÜRO inimõiguste nõukogu liikmekandidaatidest;
19. kutsub ELi liikmesriike ja Euroopa välisteenistust üles osalema aktiivselt ÜRO inimõiguste nõukogu 2011. aasta läbivaatamises, et paremini täita oma volitusi; rõhutab, et ÜRO inimõiguste nõukogu peaks olema varajase hoiatamise ja ennetusmehhanism ja selleks tuleks kasutada erimenetluste asjatundlikkust; kordab uuesti, et on vaja arusaadavat ja kõikehõlmavat läbivaatamist, milles võetakse arvesse valitsusväliste organisatsioonide, kodanikuühiskonna ja kõigi muude asjaomaste sidusrühmade seisukohad; kutsub Euroopa välisteenistust üles teavitama Euroopa Parlamendi inimõiguste allkomisjoni läbivaatamise hetkeseisust;
20. kordab oma seisukohta, et läbivaatamine peaks säilitama ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo sõltumatuse, ja on vastu kõigile püüetele anda ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroole muude ÜRO ametitega sarnane staatus, sest see võib mõjutada negatiivselt ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo rahastamist ja seega ka sõltumatust; tunneb heameelt, et hiljuti nimetati ametisse ÜRO peasekretäri asetäitja inimõiguste küsimuses, kes hakkab juhtima ÜRO inimõiguste ülemvoliniku bürood New Yorgis; eelnimetatud uus büroo aitab tugevdada suhtlust, dialoogi ja läbipaistvust ÜRO Peaassamblee ning ÜRO inimõiguste nõukogu vahel; rõhutab vajadust tagada piisav rahastamine ÜRO inimõiguste ülemvoliniku piirkondlike büroode tegevuses pidamiseks, et nad saaksid jätkata oma tööd kohapeal;
21. nõuab, et erimenetlusi kaitstaks ja tugevdataks ning inimõiguste nõukogule tagataks võimalus tegeleda konkreetsete inimõiguste rikkumistega riigipõhiste resolutsioonide ning riigipõhiste volituste abil; rõhutab inimõiguste (olenemata sellest, kas tegemist on sotsiaalsete, majanduslike, kultuuriliste, kodaniku- või poliitiliste õigustega) lahutamatuse tähtsust; võtab murega teadmiseks, et kaebuste lahendamise mehhanismiga, mis on ainulaadne universaalne ohvritele suunatud mehhanism, on saavutatud väga vähe tulemusi võrreldes esitatud taotluste arvuga; rõhutab, et sellele küsimusele tuleb tähelepanu pöörata ÜRO inimõiguste nõukogu läbivaatamisel;
Üldine korrapärane läbivaatamine
22. tunnistab üldise korrapärase läbivaatamise kui kõigi valitsuste jagatud kogemuse lisandväärtust, millega allutatakse kõik ÜRO liikmed võrdsele kohtlemisele ja kontrollile, vaatamata asjaolule, et riigid peavad vabatahtlikult sellega nõustuma ning võtma soovituste suhtes järelmeetmeid; tuletab meelde, et 2011. aasta detsembriks vaadatakse selle mehhanismi raames läbi kõik Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kuuluvad riigid;
23. rõhutab, et on äärmiselt oluline, et inimõiguste nõukogus oleks koht kodanikuühiskonna jaoks, et edendada kodanikuühiskonna osalemist dialoogis, avades valitsusvälistele organisatsioonidele uusi võimalusi alustada dialoogi konkreetsete riikide siseselt;
24. toetab valitsusväliste organisatsioonide suuremat osalemist üldises korrapärases läbivaatamises, võimaldades neil esitada töörühmale arutamiseks kirjalikke soovitusi ning osaleda aruteludes;
25. võtab teadmiseks võimalused, mida üldine korrapärane läbivaatamine pakub riikidele selleks, et pühenduda inimõigustega seotud kohustuste täitmisele ning lepingujärgsete organite järelduste ja erimenetluste suhtes järelmeetmete võtmisele;
26. kinnitab veel kord asjaolu, et soovitused peaksid olema rohkem tulemustele orienteeritud, ja nõuab sõltumatute ekspertide ja inimõigustega tegelevate riiklike asutuste suuremat kaasamist üldisesse korrapärasesse läbivaatamisse, et tagada selle järelmehhanismi tulemuslikkus; on seisukohal, et sõltumatuid eksperditeadmisi saab üldise korrapärase läbivaatamise protsessi tuua seeläbi, et eksperdid jälgivad läbivaatamise protsessi ja esitavad üldise korrapärase läbivaatamise kohta lõpparuande vastuvõtmise ajal kokkuvõtte ja analüüsi;
27. kahetseb, et teatavate riikide läbivaatamise esimene tsükkel ei vastanud täielikult ootustele seoses läbipaistva, mitteselektiivse ja rahumeelse protsessiga; tunnustab sellega seoses ELi liikmesriikide rolli blokimeelsuse murdmise püüetes; julgustab ELi liikmesriike andma soovituste rakendamiseks tehnilist abi;
28. kutsub ELi liikmesriike üles jätkuvalt osalema ÜRO inimõiguste nõukogu läbivaatamises, tagama, et üldise korrapärase läbivaatamise esimese ja teise tsükli vahel ei oleks tühimikku, ning tagama, et teises tsüklis keskendutakse soovituste täitmisele ja järelmeetmete võtmisele; toetab seisukohta, et üldises korrapärases läbivaatamises osalevad riigid peaksid andma iga soovituse kohta selged vastused ja esitama ajakava töörühma soovituste elluviimiseks; märgib, et soovituste täitmise olukorra kohta vahearuande esitamine võib sellele protsessile kaasa aidata;
Erimenetlused
29. kordab, et erimenetlused on ÜRO inimõiguste mehhanismi keskmes ning et ÜRO inimõiguste nõukogu usaldusväärsus ja tulemuslikkus inimõiguste kaitsmisel tuginevad koostööle erimenetlustega ja nende täielikule rakendamisele; rõhutab sellega seoses, et esmatähtis on ÜRO inimõiguste nõukogu erimenetluste sõltumatuse ja interaktiivsuse tugevdamine;
30. mõistab hukka katsed vähendada erimenetluste sõltumatust sellega, et valitsustele antaks volitused erimenetluste kontrollimiseks; rõhutab, et igasugune kontroll politiseeriks ja kahjustaks selle süsteemi tõhusust;
31. kordab, et üksikute riikide olukorda käsitlevad erimenetlused on olulised vahendid inimõiguste olukorra parandamiseks kohapeal; rõhutab, et arvestades riigipõhiste mandaatide olulisi elemente, nagu nende perioodilisus ja ekspertteadmised, millele need tuginevad, ei saa neid asendada üldise perioodilise läbivaatamisega;
32. kutsub ELi liikmesriike üles kaitsma läbivaatamise ajal ÜRO inimõiguste nõukogu terviklikkust ja vastutust, toetades järelmehhanismi loomist erimenetluse soovituste rakendamiseks ning võttes lisaks sellele vastu valikukriteeriumid ja läbipaistvama ametisse nimetamise korra, mis põhineb kandidaatide taustal, oskustel, kvalifikatsioonil ja kogemusel; kiidab heaks VVOde ettepaneku tugevdada erimenetluste varajase hoiatamise suutlikkust mehhanismi abil, mis võimaldaks neil algatada ÜRO inimõiguste nõukogus olukorra automaatse hindamise;
ELi osalemine
33. väljendab heameelt ELi asepresidendi ja kõrge esindaja osalemise üle ÜRO inimõiguste nõukogu 16. istungjärgul;
34. nõuab, et Euroopa välisteenistus ja eelkõige ELi delegatsioonid Genfis ja New Yorgis suurendaksid ÜRO inimõiguste nõukogus ELi meetmete sidusust, nähtavust ja usutavust, arendades edasi piirkondadevahelist teavitustegevust ja koostööd ning koostööd, ning nõuab eelkõige lobitöö tegemist kõigi rühmade mõõdukate riikide seas;
35. kordab oma toetust ELi aktiivsele osalemisele ÜRO inimõiguste nõukogu töös selle loomisest alates, nimelt olles resolutsioonide toetajaks või kaastoetajaks, tehes avaldusi, sekkudes interaktiivsetesse dialoogidesse ja aruteludesse; tunnustab ELi võetud kohustusi käsitleda ÜRO inimõiguste nõukogus üksikute riikide olukorda ja rõhutab nende kohustuste põhjaliku täitmise tähtsust;
36. väljendab heameelt ELi delegatsiooni korraldatud kõrvalürituse üle, millega tähistati usu- ja veendumusvabaduse eriraportöörile mandaadi andmise 25. aastapäeva; kordab oma seisukohta seoses usundite halvustamise kontseptsiooniga ning tunnistab küll vajadust tegeleda igakülgselt usuvähemuste diskrimineerimise probleemiga, aga peab asjakohatuks lisada nimetatud kontseptsioon rassismi, rassilist diskrimineerimist, ksenofoobiat ja kõiki diskrimineerimise vorme käsitlevasse täiendavate normide protokolli;
37. toetab ELi ning Ladina-Ameerika ja Kariibi mere riikide rühma (GRULAC) ühisalgatust eesmärgiga võtta vastu resolutsioon tänaval elavate ja töötavate laste kohta;
38. toetab lesbide, geide, bi- ja transseksuaalide õigusi käsitlevat piirkondadevahelist avaldust;
39. kutsub ELi liikmesriike üles tegema kõik endast oleneva, et säilitada erimenetluste volitused ja nõuab eelkõige ÜRO eriraportööri inimõiguste kaitsjate olukorra alal volituste pikendamist;
40. tunneb kahetsust selle pärast, et konsensuse saavutamise nimel tehtavate pingutuste kõrvalmõjuna näib EL sageli oma ambitsioone alandavat, ning on veendunud, et EL peaks riigipõhiste resolutsioonide esitamisel ja/või järgimisel olema palju julgem;
41. märgib murega, et EL ei ole suutnud avaldada tulemuslikult mõju laiemas ÜRO süsteemis; rõhutab, et EL peaks seadma ÜRO inimõiguste nõukogu üheks prioriteediks, koordineerima paremini liikmesriikide tegevust ja püüdma luua koalitsioone/toetusrühmi võtmetähtsusega piirkondlike partnerite ja kõigi mõõdukate riikidega, et ületada takistused ÜRO inimõiguste nõukogus;
42. juhib praktilisel tasandil tähelepanu sellele, kuivõrd oluline on, et ELil oleks suurem ja piisavate ressurssidega delegatsioon Genfis ja New Yorgis; rõhutab, et Genfis ja New Yorgis toimuv peab olema ELi välispoliitika lahutamatu osa, pöörates põhitähelepanu sisese koordineerimise parandamisele, ning rõhutab ka, et kahepoolse ja mitmepoolse tasandi vahel on vaja head vastastikust mõju;
43. peab kahetsusväärseks asjaolu, et ELi poolt 2010. aasta septembris ÜRO Peaassambleele esitatud resolutsioon, mille eesmärk on tugevdada ELi positsiooni nii, et see vastaks Lissaboni lepingust tulenevale uuele institutsioonilisele korraldusele, on edasi lükatud; see parem staatus annaks võimaluse määrata ELi esindajaks alaline esindaja (Euroopa Ülemkogu eesistuja ja/või kõrge esindaja), rääkida ühel häälel ning suurendaks ELi nähtavust ja mõju ülemaailmse osalejana; rõhutab, et Euroopa välisteenistuse spetsiaalse töörühma tehtud pingutusi on vaja jätkata, et edendada resolutsiooni vastuvõtmist tihedas koostöös ELi liikmesriikidega;
44. volitab ÜRO inimõiguste nõukogu 16. istungjärguks moodustatud Euroopa Parlamendi delegatsiooni esitama käesolevas resolutsioonis välja toodud probleeme; palub delegatsioonil esitada visiidi kohta aruanne inimõiguste allkomisjonile ja peab vältimatuks jätkata Euroopa Parlamendi delegatsioonide saatmist ÜRO inimõiguste nõukogu asjaomastele istungjärkudele;
45. kordab üleskutset ELi liikmesriikidele tagada inimõiguste austamine oma sisepoliitikas, et vältida kahekordseid standardeid ja võtta arvesse käimasolevat ELi ühinemisprotsessi Euroopa inimõiguste konventsiooniga, sest selle tegematajätmine nõrgestab oluliselt ELi positsiooni ÜRO inimõiguste nõukogus;
46. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO Julgeolekunõukogule, ÜRO peasekretärile, ÜRO 64. Peaassamblee presidendile, ÜRO inimõiguste nõukogu presidendile, ÜRO inimõiguste ülemvolinikule ning väliskomisjoni asutatud ELi ja ÜRO töörühmale.