Istungidokument
16.3.2011 B7‑0199/2011
RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
nõukogu ja komisjoni avalduste alusel
vastavalt kodukorra artikli 110 lõikele 2
Euroopa naabruspoliitika lõunamõõtme läbivaatamine
Mário David
väliskomisjoni nimel
Euroopa Parlamendi resolutsioon Euroopa naabruspoliitika lõunamõõtme läbivaatamise kohta
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse Euroopa naabruspoliitika (ENP) arengut alates 2004. aastast ja eelkõige komisjoni eduaruandeid selle rakendamise kohta;
- võttes arvesse koos Egiptuse, Iisraeli, Jordaania, Liibanoni, Maroko, Palestiina omavalitsuse ja Tuneesiaga vastu võetud tegevuskavasid;
- võttes arvesse komisjoni 11. märtsi 2003. aasta teatist laienenud Euroopa naaberriikide kohta, milles esitatakse uus raamistik suheteks ida- ja lõunanaabritega[1], 12. mai 2004. aasta teatist Euroopa naabruspoliitika strateegiadokumendi kohta[2], 4. detsembri 2006. aasta teatist Euroopa naabruspoliitika arendamise kohta[3], 5. detsembri 2007. aasta teatist tõhusa Euroopa naabruspoliitika kohta[4] ja 12. mai 2010. aasta teatist Euroopa naabruspoliitika hindamise kohta[5];
- võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 8. märtsi 2011. aasta ühisteatist „Partnerlus Vahemere lõunapiirkonnaga demokraatia ja ühise heaolu nimel”[6];
- võttes arvesse välisasjade nõukogu 26. juuli 2010. aasta järeldusi ENP kohta;
- võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone: 19. jaanuari 2006. aasta resolutsiooni Euroopa naabruspoliitika kohta[7], 6. juuli 2006. aasta resolutsiooni Euroopa naabruse ja partnerluse instrumendi kohta[8], 15. novembri 2007. aasta resolutsiooni Euroopa naabruspoliitika arendamise kohta[9], 19. veebruari 2009. aasta resolutsiooni Barcelona protsessi (Vahemere Liit) kohta[10], 19. veebruari 2009. aasta resolutsiooni Euroopa naabruspoliitika ja partnerluse rahastamisvahendi läbivaatamise kohta[11], 20. mai 2010. aasta resolutsiooni Vahemere Liidu kohta[12] ja 9. septembri 2010. aasta resolutsiooni Jordani jõe olukorra kohta, eelkõige alamjooksu piirkonnas[13];
- võttes arvesse oma 3. veebruari 2011. aasta resolutsiooni olukorra kohta Tuneesias[14], 17. veebruari 2011. aasta resolutsiooni olukorra kohta Egiptuses[15] ja 10. märtsi 2011. aasta resolutsiooni lõunanaabruse ja eriti Liibüa kohta[16];
- võttes arvesse ELi ja Maroko assotsieerimisnõukogu 13. oktoobri 2008. aasta järeldusi, millega Marokole anti edasijõudnu staatus (advanced status);
- võttes arvesse ELi ja Jordaania assotsieerimisnõukogu 13. oktoobri 2008. aasta järeldusi, millega Jordaaniale anti edasijõudnu staatus (advanced status);
- võttes arvesse, et Euroopa Ülemkogu kiitis 13. ja 14. märtsil 2008. aastal Brüsselis toimunud kohtumisel heaks avalduse „Barcelona protsess: Vahemere Liit”;
- võttes arvesse komisjoni 20. mai 2008. aasta teatist „Barcelona protsess: Barcelona protsess: Vahemere Liit”[17];
- võttes arvesse 3. ja 4. novembril 2008. aastal Marseille’s toimunud Vahemere Liitu kuuluvate riikide välisministrite kohtumise lõpparuannet;
- võttes arvesse 13. juulil 2008. aastal Pariisis toimunud Vahemeremaade tippkohtumise deklaratsiooni;
- võttes arvesse Barcelona deklaratsiooni, mis võeti vastu 27. ja 28. novembril 1995 Euroopa ja Vahemere piirkonna riikide välisministrite konverentsil ja millega loodi Euroopa – Vahemere piirkonna partnerlus;
- võttes arvesse Vahemere Liidu parlamentaarse assamblee (PA-UfM) büroo koosolekutel Pariisis (12. juuli 2008), Kairos (20. november 2009), Rabatis (22. jaanuar 2010), Palermos (18. juuni 2010) ja Roomas (12. november 2010) tehtud avaldusi;
- võttes arvesse Euroopa – Vahemere piirkonna parlamentaarse assamblee soovitust, mis võeti vastu 13. oktoobril 2008. aastal Ammānis ja edastati Barcelona protsessi (Vahemere Liit) välisministrite esimesele kohtumisele;
- võttes arvesse Vahemere Liidu parlamentaarse assamblee komisjonide soovitusi, mis võeti vastu assamblee kuuendal täiskogu istungil 13. ja 14. märtsil 2010. Ammanis;
- võttes arvesse Euroopa – Vahemere piirkonna riikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste assamblee (ARLEM) 21. jaanuaril 2010 Barcelonas peetud avakoosoleku järeldusi;
- võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1638/2006, millega kehtestatakse üldsätted Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi loomise kohta[18];
- võttes arvesse Euroopa Parlamendi 13. detsembri 2010. aasta soovitust nõukogule ELi ja Liibüa raamlepingu läbirääkimiste kohta;
– võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,
A. arvestades, et demokraatia ja inimõiguste, eelkõige naiste õiguste edendamine, õigusriigi põhimõtted, julgeoleku suurendamine, demokraatlik stabiilsus, jõukus, ühiskonnas sissetuleku, rikkuse ja võimaluste õiglane jaotumine ning selleks vajalik võitlus korruptsiooniga ja hea valitsemistava edendamine on Euroopa Liidu aluspõhimõtted ja eesmärgid ning peavad olema Euroopa naabruspoliitika partnerriikide ühised väärtused ja muutuma selle poliitika põhieesmärkideks;
B. arvestades, et naabruspoliitika läbivaatamise raames tuleks arvesse võtta mitmes ELi lõunanaabruses asuvas riigis toimunud meeleavaldusi, millega nõuti vabadust, demokraatiat ja reforme ning mis tõestasid, et rahva kindel tahe on saavutada piirkonnas tõeline demokraatia ja paremad elutingimused;
C. arvestades, et kogu piirkonnas on kasvanud rahvarahutused, mis näitavad elanikkonna üldist rahulolematust valitsevate režiimidega ning mida põhjustavad enamjaolt rikkuse ja majanduskasvu ebaühtlane jaotumine ning kodanikuvabaduste puudumine;
D. arvestades, et Tuneesia, Egiptuse ja Liibüa sündmuste tõttu tuleb ELil poliitiliste, majanduslike ja sotsiaalsete reformide läbiviimise tõhusaks toetamiseks teha Euroopa naabruspoliitikasse asjakohased muudatused;
E. arvestades, et 2004. aastal käivitatud Euroopa naabruspoliitikaga ei ole täidetud selles esitatud inimõiguste ja demokraatia eesmärke ning ei ole suudetud viia läbi vajalikke poliitilisi, sotsiaalseid ja institutsioonilisi reforme; arvestades, et ELi suhetes kõnealuse piirkonnaga on jäetud kõrvale dialoog Vahemere lõunakalda kodanikuühiskonna ja demokraatlike jõududega; arvestades, et endiselt on puudujääke ja lahendamist nõudvaid probleeme ning praegu tuleks rõhku panna kavandatu elluviimisele ja püüda seda teha koos partneritega, kes esindavad tõeliselt kodanikuühiskonna ja demokraatia ülesehitamisele elulise tähtsusega institutsioone, kusjuures tegevusprioriteedid peaksid olema selgelt kindlaks määratud, kriteeriumid peaksid olema selged ning diferentseerimise aluseks peaksid olema tulemuslikkus ja saavutused;
F. arvestades, et EL peab partnerluses ida- ja lõunanaabritega paremini määratlema oma strateegilised eesmärgid ja prioriteedid ning tähtsustama piisavalt sellega seotud sätteid oma poliitilises tegevuskavas ja eelarve planeerimisel;
G. arvestades, et ENP peaks sisaldama eesmärgikindlamaid ja tõhusamaid vahendeid, et ergutada ja toetada ELi naabruses poliitiliste, majanduslike ja sotsiaalsete reformide läbiviimist;
H. arvestades, et Lissaboni lepinguga on loodud tingimused, mis võimaldavad ELil parandada oma poliitika ja tegevuse tulemuslikkust ja järjepidevust eelkõige välissuhete valdkonnas, seoses komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ametikoha ning Euroopa välisteenistuse loomisega; arvestades, et asepresident ja kõrge esindaja peaks tagama, et ELi arvamust võetakse rahvusvahelisel areenil kuulda;
I. arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artiklites 3 ja 21 käsitletakse põhjalikumalt ELi välispoliitika eesmärke ning seatakse ELi välistegevuse keskmesse inimõiguste edendamine, eelkõige inimõiguste ja põhivabaduste üldkehtiv ja jagamatu iseloom;
J. arvestades, et vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklile 8 arendab liit naabruses asuvate riikidega privilegeeritud suhteid, mille eesmärk on luua heaolu ja heanaaberlikkuse ala, mis rajaneb liidu väärtustel ja mida iseloomustavad koostööl põhinevad tihedad rahumeelsed suhted;
K. arvestades, et lahendamata konfliktid ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumine takistavad Euroopa naabruspoliitika eesmärkide täitmist, pärssides majanduslikku, sotsiaalset ja poliitilist arengut ning piirkondlikku koostööd, stabiilsust ja julgeolekut;
L. arvestades, et viimastel aastatel on ELi suhetes lõunanaabritega lühiajalise stabiilsuse eesmärk sageli olnud olulisem kui demokraatlikud väärtused, sotsiaalne õiglus ja inimõigused;
M. arvestades, et EL peaks aitama altpoolt tulevaid algatusi: toetama pikaajalise stabiilsuse loomise eeltingimusena rohkem institutsioonide väljaarendamist, kodanikuühiskonda ja demokratiseerumisprotsessi, eelkõige naiste osalemist ja sotsiaal-majanduslikku arengut;
N. arvestades, et inimõiguste, eelkõige naiste inimõiguste austamine, demokraatia ja õigusriigi põhimõtted ning võitlus piinamise, julma, ebainimliku või alandava kohtlemise vastu ja vastuseis surmanuhtlusele on ELi aluspõhimõtted;
O. arvestades, et Vahemere Liidu tegevus on peatatud, sest liitu kuuluvate maade riigipeade või valitsusjuhtide teine tippkohtumine ja ministrite kohtumised on määramata ajaks edasi lükatud ning peasekretär tagasi astunud; arvestades, et piirkonnale, kus on kuju võtmas Vahemere Liit, on iseloomulikud territoriaalsed konfliktid, poliitilised kriisid ja sotsiaalsete pingete kasv ning Tuneesias, Egiptuses ja teistes Vahemere ja Lähis-Ida riikides on vallandunud rahvaülestõusud, ning kõik see pidurdab Vahemere Liidu institutsioonide tegevust ja töö alustamist suurte piirkondlike integratsiooniprojektidega, mille määrasid kindlaks riigipead ja valitsusjuhid 2008. aasta juulis Pariisis toimunud tippkohtumisel ning Vahemere Liidu välisministrid 3.–4. novembril 2008. aastal Marseille’s toimunud kohtumisel; arvestades, et Vahemere Liit, mis oli ette nähtud ELi poliitika tõhustamiseks selles piirkonnas, osutus ebatõhusaks suureneva umbusalduse ärahoidmisel ja inimeste põhivajaduste rahuldamisel;
P. arvestades, et Vahemere Liidu loomisega tekkis võimalus, et kahepoolne poliitika ja piirkondlik poliitika täiendaksid üksteist paremini, et saavutada tõhusamalt Euroopa –Vahemere piirkonna koostöö eesmärgid;
Q. arvestades, et teised ülemaailmsed osalejad, eelkõige BRIC-riigid (Brasiilia, Venemaa, India ja Hiina) on tugevdanud oma majandusosalust ja poliitilist mõju ELi lõunanaabruses;
R. arvestades, et Euroopa naabruspoliitika lõunapoolsete partnerriikide senistele poliitilistele, majanduslikele ja sotsiaalsetele probleemidele on nüüd lisandunud poliitilise, sotsiaalse, majandus- ja finantskriisi tagajärjed; arvestades, et ELi lõunanaabritele on lisaprobleemiks ELi õigustikule lähendamisega seotud reformide maksumus ning kohanemine majandus- ja sotsiaalsuhete järkjärgulise kasvuga; arvestades, et mõnes riigis on need tegurid aidanud suuresti kaasa tsiviilrahutuste tekkele ning demokratiseerumise ja reformide nõudmisele;
S. arvestades, et püsiva rahu ja stabiilsuse jaoks Lähis-Idas on kõige olulisem veemajanduse küsimus ja eriti veevarude õiglane jaotus, mis arvestab kõigi piirkonnas elavate inimeste vajadustega;
T. arvestades, et demograafilised suundumused näitavad, et järgneva kahekümne aasta jooksul püsib ELi liikmesriikide elanike arv stabiilsena, kuid elanikkond vananeb, samal ajal kui Euroopa naabruspoliitika lõunapoolsetes partnerriikides elanike arv kasvab ja eriti tugevasti suureneb tööealiste inimeste hulk; arvestades, et majanduskasv ja töökohtade loomine nendes riikides ei pruugi sammu pidada prognoositud elanikkonna suurenemisega, eriti kui arvesse võtta, et mitmes riigis on tööpuudus juba praegu väga suur ja noorte tööpuuduse määr sealjuures veelgi kõrgem;
U. arvestades, et ENP lõunariikides on endiselt suureks probleemiks korruptsioon, mis puudutab suurt osa ühiskonnast ja riigiasutustest;
V. arvestades, et Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrument (ENPI) on aidanud Euroopa naabruspoliitika rahastamist lihtsustada; arvestades, et ENPI-le järgneva vahendi väljatöötamisel tuleks arvesse võtta piirkonna hiljutisi sündmusi, eelkõige elanikkonna õiguspärast nõuet demokraatia järele ja ENP strateegilise läbivaatamise järeldusi, ning pidada konsultatsioone kõikide sidusrühmadega, eelkõige kohalike osalejatega,
ENP läbivaatamine – üldised tähelepanekud
1. kinnitab veel kord väärtusi, põhimõtteid ja kohustusi, mis on ENP aluseks, sealhulgas demokraatiat, õigusriigi põhimõtteid, inimõiguste ja põhivabaduste järgimist, naiste õiguste järgimist, head valitsemistava, turumajandust ja säästvat arengut, ning rõhutab, et ENPst peab saama sobiv raamistik suhete süvendamiseks ja tugevdamiseks meie lähimate partneritega, et ergutada ja toetada nende poliitilisi, sotsiaalseid ja majandusreforme, millega kehtestada ja kindlustada demokraatia, areng ning sotsiaalsed ja majanduslikud võimalused kõigile; rõhutab, et ENP programmide kavandamisel ja rakendamisel on oluline jääda kindlaks ühise vastutuse põhimõttele; on seisukohal, et alates ENP käivitamisest 2004. aastal on see nii ühtse poliitilise raamistikuna kui ka tulemuspõhise kohtlemise ja vajadustekohase abi näol toonud otsest kasu nii Euroopa naabruspoliitika partnerriikidele kui ka ELile;
2. tuletab meelde, et Vahemere lõunapiirkonnas, eelkõige Tuneesias ja Egiptuses praegu aset leidvad sündmused tõid esile ENP suutmatuse edendada ja kaitsta inimõigusi kolmandates riikides; nõuab tungivalt, et EL võtaks nendest sündmustest õppust ja vaataks läbi oma demokraatia ja inimõiguste toetamise poliitika, et võtta kasutusele inimõiguste klausli rakendusmehhanism kõigis lepingutes kolmandate riikidega; nõuab, et ENP läbivaatamisel seataks esikohale kohtusüsteemi sõltumatuse, põhiõiguste austamise, pluralismi ja ajakirjandusvabaduse ning korruptsioonivastase võitlusega seotud kriteeriumid; nõuab nende riikide suhtes teostatava liidu poliitika paremat koordineerimist;
3. palub, et EL toetaks kindlalt piirkonna poliitiliste ja majandusreformide läbiviimist, kasutaks selleks kõiki ENP raames olemasolevaid instrumente ja võtaks vajaduse korral vastu uusi, et aidata kõige tõhusamal viisil kaasa demokraatiale ülemineku protsessile, keskendudes põhivabaduste austamisele, heale valitsemistavale, kohtuvõimu sõltumatusele ja korruptsioonivastasele võitlusele, ning reageerides nii lõunanaabrite elanikkonna vajadustele ja ootustele;
4. rõhutab vajadust eraldada ENP-le 2013. aasta järgses mitmeaastases finantsraamistikus rohkem rahalisi vahendeid, seades hiljutiste sündmuste taustal prioriteediks ENP lõunamõõtme; on seisukohal, et mitmeaastases finantsraamistikus tuleks arvesse võtta iga riigi eripära ja konkreetseid vajadusi;
5. rõhutab, et ELi naaberriikidele tuleb konkreetselt pakkuda tugevamat poliitilist partnerlust ja majandusintegratsiooni, mille aluspõhimõteteks oleksid avatus, ühine vastutus ja tingimuslikkus; nõuab, et pakkumist tuleb kohandada vastavalt riikide ja piirkondade erinevatele vajadustele, et võimaldada kõige kaugemale jõudnud partneritel kiiremini ELi normide ja väärtuste poole liikuda;
6. nõuab, et rohkem keskendutaks koostööle kodanikuühiskonnaga, mis on olnud kogu piirkonna rahvaülestõusude põhiline liikumapanev jõud;
7. toonitab, et koostööd naaberriikidega tuleb ELi vahenditest piisavalt rahastada, ning kinnitab veelkord ENPI kui ENP peamise rahastamisvahendi olulisust; viimatimainitu peaks arenema, et vastata paindlikumalt naaberriikide ja -piirkondade erinevatele vajadustele, tagada ENP poliitiliste eesmärkide ja ENPI programmitöö otsene seotus ning kajastada tuleviku ENP tulemuspõhist olemust; rõhutab aga, et tuleb tagada sihipärasem abi, mis on suunatud eelkõige kodanikuühiskonnale ja kohalikule tasandile, järgides alt-üles lähenemisviisi; rõhutab, kui oluline on teostada järelevalvet mitmesuguste ENPI programmide juhtimise ja rakendamise üle;
8. rõhutab, et ENP strateegilisel läbivaatamisel peaks nõuetekohaselt tegelema selle puudujääkidega ja toetama kõikide partnerite suuremat poliitilist seotust, tugevdades samas tulemuspõhist diferentseerimist, mis põhineb täpselt määratletud kriteeriumidel; nõuab samuti, et läbivaatamisel pöörataks palju tähelepanu tungivale vajadusele arendada mitmepoolset mõõdet, et seada sisse täiustatud, pidev ja kaalukas poliitiline dialoog partnerriikidega;
9. peab eriti oluliseks pidevalt hinnata mitte ainult rakendatud programmide seniseid tulemusi, vaid ka seda, kas partnerluse raames kasutatud vahendid on olnud piisavad; on seisukohal, et vastav menetlus võimaldab tulevikus korrigeerida puudujääke ja ebaõnnestunud valikuid;
10. kutsub nõukogu ja komisjoni üles läbi vaatama ENP suhetes lõunanaabritega ning nägema ette vahendid ja toetuse, mis edendaksid tõeliselt demokraatiale üleminekut ja looksid aluse põhjalikeks poliitilisteks, sotsiaalseteks ja institutsioonilisteks reformideks; nõuab, et naabruspoliitika läbivaatamisel seataks esikohale kohtusüsteemi sõltumatuse, põhiõiguste austamise, sealhulgas ajakirjandusvabaduse ning korruptsioonivastase võitlusega seotud kriteeriumid;
11. tunnistab ja rõhutab, et esineb kaks „Euroopa naabrite” määratlust ehk riigid, mis võivad ametlikult ELiga ühineda, kui nad on täitnud Kopenhaageni kriteeriumid, ja riigid, mis ei saa kuuluda ELi nende geograafilise asendi tõttu;
12. on seisukohal, et seepärast tuleb ilmtingimata ja kiiremas korras ümber mõtestada ELi strateegia Vahemere piirkonnas ja seda põhjalikult uuendada, et see uus strateegia suudaks edendada poliitilist dialoogi ja toetada kõiki demokraatlikke jõude, sealhulgas kodanikuühiskonna esindajaid; palub nõukogul määrata kindlaks poliitilised kriteeriumid, mida ENP riigid peavad täitma edasijõudnu staatuse saamiseks;
13. rõhutab vajadust tunnistada ja ära kasutada Lissaboni lepingust tulenevaid muutusi, eelkõige asepresidendi ja kõrge esindaja tugevdatud rolli, Euroopa välisteenistuse loomist ja Euroopa Parlamendi uusi volitusi, et suurendada ELi välispoliitika järjepidevust ning tõsta selle välismõõtme ja tegevuse tõhusust ja õiguspärasust; on seisukohal, et ELil on Vahemere partnerite suhtes võimalik arendada välja usaldusväärne ja tõhus poliitika ainult siis, kui nõukogu ja komisjon suudavad teha mineviku ja hetkesündmuste põhjal järeldusi ja analüüsida põhjalikult ja ülevaatlikult praeguse ENP puudujääke;
14. rõhutab ELi ja selle lõunanaabrite vahelise partnerluse tähtsust ja toonitab, et mõlema poole huvides on teha tihedat koostööd;
15. on seisukohal, et ELil tuleb õppida lõunanaabruses hiljuti aset leidnud sündmustest ning ENP läbivaatamisel tuleb seda arvestada ning seada eesmärgiks partnerlus ühiskondadega, mitte ainult riikidega;
Lõunamõõde
16. tuletab meelde, et tähtis on luua parlamenti kaasav töökond, et reageerida demokraatlikke muutusi pooldavate osalejate üleskutsele teostada järelevalvet demokraatiale ülemineku protsessi üle, eelkõige vabade ja demokraatlike valimiste ja institutsioonide, sealhulgas sõltumatu kohtuvõimu väljaarendamise osas;
17. toetab piirkonna hiljutiste sündmuste käiku arvestades kindlalt õiguspärast nõuet demokraatia järele, mida on väljendanud mitme ELi lõunanaabruses asuva riigi elanikkond, ja kutsub üles nende riikide ametivõime tagama võimalikult kiiresti rahumeelse ülemineku tõelisele demokraatiale; rõhutab, et ENP strateegilisel läbivaatamisel peab neid sündmusi täielikult arvesse võtma ja kajastama;
18. nõuab sellega seoses, et EL pakuks partnerluses asjaomaste ühiskondadega lõunanaabruse riikidele suurt tuge demokraatiale üleminekul ning olemasolevate poliitiliste, majanduslike ja sotsiaalsete reformide edendamiseks mõeldud vahendite kasutuselevõtmisel, läbivaatamisel ja kohandamisel; kutsub eelkõige komisjoni üles vaatama võimalikult kiiresti läbi Tuneesia ja Egiptuse 2011.–2013. aasta riiklikud näidisprogrammid, et võtta arvesse kõnealuste partnerite uusi kiireloomulisi vajadusi demokraatia väljaarendamisel;
19. rõhutab vajadust suurendada poliitilist dialoogi ELi lõunanaabritega; rõhutab veel kord, et selle dialoogi aluseks on demokraatia tugevdamine, õigusriigi põhimõtted, hea valitsemistava, korruptsioonivastane võitlus ning austus inimõiguste ja põhivabaduste vastu; toonitab selles osas südametunnistuse, usu- ja mõttevabaduse, sõnavabaduse, ajakirjandus- ja meediavabaduse, ühinemisvabaduse austamise, naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse austamise, vähemuste kaitsmise ja seksuaalsel sättumusel põhineva diskrimineerimisega võitlemise olulisust;
20. märgib, et mõnele partnerriigile on edasijõudnu staatus juba antud ja mõnega peetakse selle üle läbirääkimisi; rõhutab, et selle diferentseerimise puhul on oluline kasutada läbipaistvamat ja ühtsemat suhtumist, et protsess oleks mõjukas ja tulemuslik, ning kehtestada selged kriteeriumid, mida on vaja täita edasijõudnu staatuse saamiseks, selleks et ei tekiks topeltstandardeid;
21. rõhutab, et Kopenhaageni kriteeriume tuleb kohandada edasijõudnu staatuse andmise nõuetele; kutsub komisjoni üles tagama, et kriteeriume täitvatele kolmandatele riikidele antakse edasijõudnu staatus;
22. rõhutab, et ELi jaoks peaks suhetes lõunanaabruse partnerriikidega olema prioriteediks võitlus korruptsiooniga, eelkõige kohtusüsteemis ja politseis;
23. nõuab, et Euroopa Parlamendiga konsulteeritaks partnerriikidele edasijõudnu staatuse andmise protsessi igal etapil ja ENP tegevuskavade väljatöötamisel, vastavalt Lissaboni lepingust tulenevale parlamendi uuele rollile; palub nõukogul ja Euroopa välisteenistusel kaasata Euroopa Parlament kõigil läbirääkimiste etappidel kasutatava konkreetse konsulteerimismehhanismi väljatöötamise kaudu riikidele edasijõudnu staatuse andmise otsustusprotsessi, sealhulgas ka nende kriteeriumide määramisse, mida staatuse saamiseks tuleb täita, samuti tegevuskavades sisalduvate prioriteetide ja juhiste kehtestamisse;
24. rõhutab, et ELi tõhus partnerlus lõunapoolsete naabritega saab rajaneda üksnes kõnealuse koostöö kahepoolse ja mitmepoolse omavahel seotud mõõtme koostoimel; väljendab seoses sellega kahetsust, et ENP ei võta piisaval määral arvesse mitmepoolse mõõtme tugevdamise vajadust;
25. avaldab austust vaprusele, mida on näidanud Tuneesia, Egiptuse ja Liibüa rahvas, kes on tõusnud üles demokraatia ja vabaduse nõudmise nimel; palub lisaks kõigil ELi institutsioonidel pakkuda täielikku toetust demokraatiale ülemineku protsessile nendes riikides;
26. peab kahetsusväärseks inimohvreid Tuneesia ja Egiptuse rahumeelsete ülestõusude käigus ning palub ametivõimudel viia läbi nõuetekohane juurdlus ja saata süüdlased kohtu ette;
27. usub, et Iisraeli ja Palestiina konflikt on kogu Lähis-Ida ja Vahemere piirkonna poliitiliste pingete allikas;
28. palub asepresidendil ja kõrgel esindajal aktiivselt osaleda konfliktide lahendamisel ja usalduse suurendamisel selles piirkonnas ning tagada, et EL esineks ka aktiivse toimijana ja mitte ainult maksjana, täpsemalt Lähis-Ida keskses rahuprotsessis ja ka Lääne-Sahara konfliktis; on veendunud, et konfliktide lahendamine on piirkonna poliitilise, majandusliku ja sotsiaalse arengu ning ENP piirkondliku mõõtme ja ENP raames tehtava mitmepoolse koostöö, näiteks Vahemere Liidu tegevuse alaste edusammude võti; märgib, et rahvusvaheliste õigusaktidega kooskõlas oleva tervikliku lahenduse leidmine erinevatele konfliktidele ELi lõunanaabruses, eelkõige Araabia-Iisraeli konfliktile, on ENP täieliku õnnestumise seisukohalt keskse tähtsusega;
29. on veendunud, et kultuuridevaheline dialoog Vahemere piirkonnas on vastastikuse mõistmise, solidaarsuse, sallivuse ja rahvastiku heaolu parandamiseks keskse tähtsusega; eeldab, et läbivaatamisel arutatakse meetmete väljatöötamist kõnealuse eesmärgi saavutamiseks;
30. peab äärmiselt murettekitavaks Vahemere Liidu riikide riigipeade ja valitsusjuhtide teise tippkohtumise korduvat edasilükkamist määramata ajaks, kuna sellega antakse negatiivne sõnum nii selle piirkonna inimestele kui ka institutsioonidele; on seisukohal, et peasekretäri tagasiastumine rõhutab Vahemere Liidu menetluste ja institutsioonide selgitamise vajadust; juhib tähelepanu asjaolule, et Vahemere piirkonna poliitilised pinged ja piirkondlikud konfliktid ei tohiks kahandada võimalust saavutada konkreetset edu valdkondliku ja mitmepoolse koostöö edendamisel ning et Vahemere Liit saab suurte integratsiooniprojektide ja avatud poliitilise dialoogi kaudu kaasa aidata usaldusliku õhkkonna kujundamisele, mis solidaarsuse ja rahu vaimus soodustaks õiguse ja julgeolekuga seotud ühiste eesmärkide saavutamist;
31. peab kahetsusväärseks Vahemere Liidu ebapiisavat rahastamist ning liikmesriikide madalat huvi mõlemal pool Vahemerd; väljendab kahetsust ELi selgelt määratlemata lähenemisviisi üle Vahemere poliitika suhtes ning palub piirkonna arenguks ja stabiliseerimiseks pikaajalist strateegilist käsitlust; nõuab, et Euroopa – Vahemere piirkonna integratsiooniprotsess muudetaks Euroopa tegevuskava prioriteediks;
32. on veendunud, et Vahemere Liit tuleks taaskäivitada, et võtta arvesse muutunud olukorda piirkonnas; on arvamusel, et kõnealune uus Vahemere Liit peaks edendama kindlat majanduslikku, sotsiaalset ja demokraatlikku arengut ning looma tugeva ja ühtse aluse ELi ja tema lõunanaabrite lähedastele suhetele; usub, et uus ühendus annaks uue võimaluse saavutada Lähis-Idas kestev rahu, mis on juurdunud piirkonna erinevates ühiskondades ning ei sõltu ainult piirkonna autoritaarsete juhtide haprast poliitilisest tahtest;
33. märgib, et läbivaatamisel tuleks pöörata tähelepanu Vahemere Liidu ebaõnnestumisele talle pandud ootuste täitmisel ja eesseisvate väljakutsete hindamisel ning ühtlasi kaaluda uusi võimalusi kahepoolsete vahendite tugevdamiseks ENP raames; usub seoses sellega, et rohkem vahendeid tuleks suunata valdkondadesse, kus on võimalik saavutada tegelikku edu;
34. on mures, et Euroopa–Vahemere vabakaubanduspiirkonna loomine ei edene; nõuab ühiste läbirääkimiste pidamist, kui on täidetud nõuded Euroopa–Vahemere vabakaubanduspiirkonna aluseks olevate laiaulatuslike ja terviklike vabakaubanduspiirkondade loomiseks, arvestades iga partnerriigi sotsiaalset ja majanduslikku tegelikkust, eeldusel, et kõnealuste kokkulepete sotsiaalset ja keskkonnamõju hinnatakse õigeaegselt täies ulatuses; väljendab kahetsust, et erinevad pooled ei ole teinud tegelikke edusamme vajalike tingimuste loomisel; soovitab samuti arendada lõunapiirkonna kahepoolset ja mitmepoolset majanduskoostööd, mis tooks konkreetset kasu kodanikele ja parandaks piirkonna poliitilist kliimat;
35. rõhutab vajadust lahendada igas asjaomases riigis kõige tähtsamad konkreetsed probleemid, kuid kordab, et ENP erilise tähelepanu osaks peab saama eelkõige noore põlvkonna sotsiaalne ja majanduslik olukord;
36. usub, et tõhustatud allpiirkondlik koostöö nende ELi liikmesriikide ja ENP riikide vahel, keda seovad konkreetsed ühised huvid, väärtused ja mured, võiks anda positiivse tõuke kogu Vahemere piirkonna arengule; kutsub liikmesriike üles selgitama, milline oleks nn muutuva geomeetria kui ühe võimaliku koostöömudeli potentsiaal, ning rõhutab, et Euroopa naabruspoliitikas peaks seda lähenemisviisi edaspidi soodustama ja edendama ENP piirkondliku rahastamispaketi kaudu;
37. usub, et lõunapoolse naabruspoliitika raames on vaja lahendada ebaseadusliku sisserände probleem; kutsub nõukogu ja komisjoni üles kontrollima kõikide ELi lõunanaabritega sõlmitud ning ELi liikmesriikide ja kõigi piirkondlike osalejate vahel sõlmitud olemasolevate kahepoolsete lepingute rakendamist seoses sisserände ja eelkõige tagasivõtmise küsimusega;
38. väljendab kahetsust selle üle, et EL kasutab oma ida- ja lõunapoolsete naaberriikide suhtes liikuvuse ja viisapoliitika valdkonnas ebaühtlast lähenemisviisi; pooldab inimeste liikuvust silmas pidades viisamenetluste lihtsustamist ENP lõunapoolsete naaberriikidele, eelkõige üliõpilastele, teadlastele ja ettevõtjatele, ning Euroopa–Vahemere piirkonna liikuvuse edendamise partnerluse vastuvõtmist; rõhutab olulist rolli, mida mõned ENP riigid võivad etendada rändevoogude juhtimises; rõhutab, et rändevoogude juhtimise alases koostöös tuleb täielikult järgida ELi väärtusi ja rahvusvahelisi juriidilisi kohustusi; nõuab, et tagasivõtulepingute sõlmimine partnerriikidega tuleks kõne alla üksnes ebaseaduslike sisserändajate puhul ning et lepingutest jäetaks välja isikud, kes on kuulutanud ennast varjupaigataotlejaks, pagulaseks või kaitset vajavaks isikuks, ning kordab veel kord, et mittetagasisaatmise põhimõte kehtib kõigi isikute puhul, keda ohustab surmanuhtlus, ebainimlik kohtlemine või piinamine; nõuab koostöö tugevdamist inimkaubanduse peatamiseks ja võõrtööliste tingimuste parandamist nii ELis kui ka ENP lõunapoolsetes riikides;
39. palub asepresidendil ja kõrgel esindajal ning Euroopa välisteenistusel ja komisjonil seada oma kõnelustes ENP lõunapoolsete riikidega esiplaanile sellised ELi poliitilised prioriteedid nagu surmanuhtluse kaotamine, inimõiguste, sealhulgas naiste inimõiguste austamine ning põhivabaduste, sealhulgas südametunnistuse, usu-, ühinemis- ja meediavabaduse austamine, õigusriigi põhimõtete järgimine, kohtusüsteemi sõltumatus, võitlus piinamise ning julma ja ebainimliku kohtlemise ning karistamatusega, ühtlasi mitmete rahvusvaheliste õigusaktide ratifitseerimine, sealhulgas Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuut ja 1951. aasta pagulasseisundi konventsioon;
40. nõuab, et ENP lõunapoolsete riikidega sõlmitud lepingute läbivaatamisel pöörataks uuesti tähelepanu usuvabaduse täielikule austamisele asjaomastes riikides eelkõige seoses kõigi usuvähemustega; rõhutab, et usuvabadus hõlmab vabadust kas üksi või koos teistega nii eraviisiliselt kui ka avalikult väljendada oma usku palvetalitustes või õpetamise, tavade ja kombetalituste kaudu, ning et kõnealune vabadus tähendab ühtlasi õigust usku vahetada;
41. rõhutab, et ELi lepingulised suhted kõikide ENP riikidega sisaldavad ka raamistikku, millega nähakse ette regulaarne foorum inimõiguste probleemide käsitlemiseks inimõiguste allkomisjonides; palub Euroopa välisteenistusel täiel määral ära kasutada olemasolevat raamistikku ja kaasata olemasolevad allkomisjonid kõikidesse läbirääkimistesse ning teha pingutusi, et muuta nende töö tõhusamaks ja tulemustele orienteeritumaks ning kaasata kodanikuühiskonna organisatsioonid ja inimõiguste kaitsjad; soovitab ELi-Iisraeli mitteametliku inimõiguste töörühma muutmist tavaliseks allkomisjoniks; palub Euroopa välisteenistusel ühtlasi osaleda inimõiguste töörühmade ja Euroopa Parlamendi inimõiguste allkomisjoni struktuurilises koostöös;
42. palub asepresidendil ja kõrgel esindajal ning Euroopa välisteenistusel ja komisjonil aktiivselt edendada ja kaitsta suhtlusvabadust ja teabele juurdepääsu, sealhulgas interneti kaudu;
43. palub asepresidendil ja kõrgel esindajal ning Euroopa välisteenistusel ja komisjonil suurendada kodanikuühiskonna organisatsioonide, eelkõige inimõiguste organisatsioonide ja naisorganisatsioonide rolli poliitika üle järelevalve teostamisel ning abi kavandamisel ja rakendamisel, kasutades spetsiaalset rahastamisvahendit suutlikkuse suurendamiseks; rõhutab seoses sellega vajadust suurendada naiste mõjuvõimu ning palub Euroopa välisteenistusel ja komisjonil korrapäraselt analüüsida oma projektide ja programmide soolist mõju ning pooldada naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse arvesse võtmist põhiseaduste, karistusseadustike, perekonnaseaduse ja muude tsiviilõigusaktide läbivaatamisel, nagu ka ENP partnerriikidega peetavas inimõiguste alases dialoogis; nõuab, et asepresident ja kõrge esindaja ning Euroopa välisteenistus ja komisjon ei tugevdaks kolmandate riikide ja ELi vahelisi suhteid juhul, kui need riigid ei kaasa kodanikuühiskonna organisatsioone piisaval määral oma poliitikasse; märgib, et kodanikuühiskonna organisatsioonid on ELi kõige truumad ja mõjuvõimsamad liitlased demokraatlike väärtuste, hea valitsemistava ja inimõiguste edendamisel partnerriikides; nõuab piirkondlike ja kohalike omavalitsuste ning kutseorganisatsioonide ja sotsiaalpartnerite suuremat kaasamist ELi koostöösse lõunapoolsete naaberriikidega; palub nõukogul ja komisjonil veelgi tugevdada demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendit ja tõhustada selle kasutamist kõnealuses kontekstis;
44. rõhutab vajadust võtta soolise võrdõiguslikkuse aspekti arvesse igal tasandil ning toetada konkreetseid meetmeid toimiva ja korrapärase soolise võrdõiguslikkuse lähenemisviisi saavutamiseks ENP riikides; nõuab tungivalt, et valitsused ja kodanikuühiskond suurendaksid naiste sotsiaalset kaasamist, võitleksid naiste kirjaoskamatuse vastu ja edendaksid naiste tööhõivet, et tagada naiste mõistlik esindatus kõigil tasanditel;
45. rõhutab, et oluline on teha struktureeritud koostööd kõrghariduse ja teaduse valdkonnas, et soodustada kutsekvalifikatsioonide ja haridussüsteemide vastastikust tunnustamist, pöörates sealjuures erilist tähelepanu üliõpilaste, teadlaste ja õppejõudude liikuvuse suurendamisele ning seda toetavatele meetmetele, mille eesmärgiks on tõkestada ajude äravoolu; väljendab sellega seoses heameelt kõrghariduse toetamise üle programmi Tempus kaudu, programmi Erasmus Mundus 2. meetmega võimaldatavate vahetuste ja Euroopa – Vahemere piirkonna ülikooli (EMUNI) loomise üle, mis peaks hõlmama Euroopa ja Vahemere piirkonna ülikoolide võrgustikku mõlemal pool Vahemerd;
46. rõhutab kohalike omavalitsuste tähtsust ELi partnerriikide demokraatlikus arengus ning soovitab laiendada ELi kohalike omavalitsuste ja partnerriikide vahelisi mestimisprogramme;
47. rõhutab ametiühingute ja sotsiaalse dialoogi tähtsust lõunapartnerite demokraatliku arengus; innustab kõnealuseid riike tugevdama ametiühingute ja tööga seotud õigusi; juhib tähelepanu asjaolule, et sotsiaalsel dialoogil võib olla tähtis roll piirkonna sotsiaalsete ja majanduslike probleemidega tegelemisel;
48. rõhutab, et investeeringud, õpe, teadustegevus ja innovatsioon tuleb tihedamalt üksteisega siduda, pöörates erilist tähelepanu tööturu vajadusi arvestavale koolitusele, et asuda lahendama selle piirkonna sotsiaalseid ja majanduslikke probleeme; nõuab, et erilist tähelepanu pöörataks naistele ja ebasoodsas olukorras olevatele rühmadele, nagu noortele; rõhutab samal ajal, et kõige haavatavamate linnade ja piirkondade elavdamisele kaasa aitamiseks on väga tähtis jätkuvalt toetada kohalikke arenguprojekte;
49. rõhutab, et majanduskasvu ja arengu eeltingimus on hästi toimiv, tõhus, ohutu ja turvaline mitut transpordiliiki hõlmav transpordisüsteem, sest see tugevdab Euroopa Liidu ja tema Vahemere lõunapoolsete partnerite vahelist kaubandust ja integratsiooni; palub komisjonil esitada Vahemere piirkondliku transpordialase tegevuskava (2007–2013) vahekokkuvõte ning võtta tulemust arvesse kõikides edaspidistes transpordi tegevuskavades;
50. on veendunud, et säästev areng peaks olema ENP läbivaatamisel üks otsustava tähtsusega põhimõtteid ja erilist rõhku tuleks sealjuures panna keskkonnakaitse tõhustamisele, piirkonna rikkaliku taastuvenergia potentsiaali arendamisele ning nappide veevarude paremat kasutamist soodustavate poliitiliste meetmete ja projektide edendamisele;
51. kordab oma üleskutset nõukogule, komisjonile ja ELi liikmesriikidele innustada ja toetada terviklikku kava Jordani jõe purustuste kõrvaldamise toetuseks ning pakkuda Vahemere Liidu raames jätkuvalt rahalist ja tehnilist tuge jõe taastamiseks, eriti alamjooksu piirkonnas;
52. rõhutab suuri koostöövõimalusi energeetika ja taastuvenergiaallikate, nagu tuule-, päikese- ja laineteenergia valdkonnas; toetab Vahemere päikeseenergiakava ja tööstusalgatuste koordineeritud elluviimist, mille eesmärk peaks olema partnerriikide esmaste vajaduste katmine, ning Euroopa–Vahemere piirkonna energiatõhususe strateegia vastuvõtmist; rõhutab, kui tähtis on arendada Euroopa ja Vahemere piirkonna elektri-, gaasi- ja naftavõrkude ühendusi, et parandada energiavarustuse kindlust kogu Euroopa ja Vahemere piirkonda ühendava aruka võrgu loomisega;
53. tuletab meelde, kui oluline on põllumajandus, mis soosib kohalikke põllumajandusettevõtteid, maaelu arengut, toiduga kindlustatust ja sõltumatust toiduainetega varustamisel, ning kliimamuutustega kohanemine, vee kättesaadavus ja ratsionaalne kasutamine ning energia kättesaadavus; soovitab võtta põllumajanduskoostöö ENP üheks prioriteediks, kuna sellega toetataks Euroopa–Vahemere piirkonna põllumajanduse tegevuskava ja toiduhindade stabiilsust riiklikul, piirkondlikul ja globaalsel tasandil;
54. kordab oma üleskutset Euroopa–Vahemere piirkonna kodanikukaitse üksuse loomiseks, arvestades, et looduskatastroofide ulatuse ja arvu suurenemine nõuab tungivalt asjakohaste vahendite eraldamist; on seisukohal, et kõnealune algatus tugevdaks Euroopa–Vahemere piirkonna rahvaste omavahelist solidaarsust;
55. kinnitab veelkord ENPI kui ENP rahastamise vahendi olulisust; rõhutab aga, et tuleb üles näidata suuremat paindlikkust ja tagada, et abi oleks sihipärasem, suunatud eelkõige kodanikuühiskonnale ja kohalikule tasandile, järgides alt-üles lähenemisviisi; nõuab ühtlasi ENPI tõhususe terviklikku analüüsimist, et kasutada ELi suhetes lõunapoolsete naaberriikidega paremini ära olemasolevaid rahastamisvahendeid ja ressursse ning tagada, et arenguabi ja toetust kasutatakse abi saavates riikides asjakohaselt; on arvamusel, et keskne tähtsus on rahastamise läbipaistvusel ja rahastamisvahenditele korruptsioonivastaste mehhanismide lisamisel; rõhutab, kui oluline on teostada järelevalvet mitmesuguste ENPI programmide juhtimise ja rakendamise üle; rõhutab, et tuleb tõhustada piiriüleseid projekte, intensiivistada inimeste vahel sidemete loomise programme ja luua stiimulid piirkondlikuks koostööks; kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles järgmise rahastamisvahendi ettevalmistamisel varakult konsulteerima parlamendi ja kodanikuühiskonna sidusrühmadega;
56. palub nõukogul vastu võtta Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi määruse artikli 23 muutmist käsitleva seadusandliku ettepaneku, mille komisjon esitas 2008. aasta mais ja mille Euroopa Parlament 8. juulil 2008 heaks kiitis, see võimaldaks reinvesteerida varasematest tehingutest tagasimakstud vahendid ja anda ELile ülimalt vajalik instrument, et leevendada praeguse finantskriisi mõju reaalmajandusele ning toiduainete olulise hinnatõusu mõju Euroopa naabruspoliitika piirkonnale, eriti selle lõunaosale;
57. rõhutab, et ENPI ei ole ainus ENP programmide ja meetmete rahastamisvahend ning nõuab seetõttu sidusat lähenemisviisi kõigi rahastamisvahendite kasutamisel; palub seetõttu Euroopa välisteenistusel ja komisjonil anda selge ülevaade igale toetust saavale riigile eraldatud rahalistest vahenditest, iga rahastamisvahendi lõikes;
58. rõhutab vajadust suurendada ajavahemikku 2014–2020 hõlmavas ELi järgmises mitmeaastases finantsraamistikus ENP lõunamõõtmele eraldatavaid vahendeid, et rahaliste vahenditega oleks võimalik täita poliitilisi eesmärke, ning tuleks rakendada edasijõudnu staatust käsitlevad sätted, ilma et see mõjutaks ENP ülejäänud prioriteete; rõhutab vajadust pidada kinni kokkuleppest, mis saavutati pärast komisjoni avaldust Coreperile 2006. aastal, millega määratakse vastavalt demograafilisele osakaalule 2/3 ENPI rahaliste vahendite kogusummast lõunapoolsetele riikidele ning 1/3 idapoolsetele riikidele;
59. rõhutab siiski, et rohkemate vahendite eraldamine peaks põhinema vajaduste täpsel hindamisel ja sellega peaksid kaasnema tõhusamad programmid, mida rakendatakse, kohandatakse ja mille prioriteedid seatakse vastavalt abi saava riigi vajadustele;
60. tunnustab Euroopa Investeerimispanga Euroopa–Vahemere piirkonna investeerimis- ja partnerlusrahastu tööd ning rõhutab vajadust leida enam koostöövõimalusi teiste selles piirkonnas tegutsevate rahvusvaheliste finantsinstitutsioonidega; teeb uuesti ettepaneku luua Euroopa–Vahemere piirkonna ühisarengu rahastamisasutus, mille põhiosanikuks jääks Euroopa Investeerimispank; toetab Euroopa Investeerimispanga tagatise piirmäära tõstmist, et EIP saaks säilitada oma tegevuse intensiivsuse kõnealuses piirkonnas järgnevate aastate jooksul; kutsub Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanka üles muutma oma põhikirja, et osaleda samuti rahalise abi andmise protsessis;
Euroopa Parlamendi roll
61. rõhutab Euroopa Parlamendi otsustavat rolli mõtte edendamisel, mille kohaselt on Euroopa stabiilsus ja heaolu tihedalt seotud ENP lõunapoolsete naaberriikide demokraatliku valitsemistava ning majandusliku ja sotsiaalse eduga, ning poliitilise mõttevahetuse, täielike vabaduste, demokraatlike reformide ja õigusriigi põhimõtete toetamisel naabruspoliitika partnerriikides, kasutades foorumina eeskätt parlamentidevahelisi delegatsioone ja Vahemere Liidu parlamentaarset assambleed;
62. kinnitab, et Euroopa Parlament kasutab ka edaspidi parlamentaarse järelevalve teostamise õigust, et jälgida ENP rakendamist, ning peab komisjoniga regulaarselt arutelusid ENPI rakendamise küsimuses; väljendab heameelt ulatuslike konsultatsioonide üle, mida komisjon ja Euroopa välisteenistus pidasid ENP läbivaatamise küsimuses, ning loodab, et komisjon ja Euroopa välisteenistus tagavad, et parlamendiga konsulteeritakse igakülgselt ja korrapäraselt ka asjakohaste dokumentide, näiteks ENP tegevuskavade ettevalmistamisel; nõuab peale selle, et Euroopa Parlamendile antaks läbirääkimisvolitused seoses ENP partnerriikidega sõlmitavate kõikide rahvusvaheliste lepingutega, kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 218 lõikega 10, milles on sätestatud, et Euroopa Parlamenti teavitatakse viivitamata ja täielikult kõigil menetluse etappidel;
*
* *
63. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindajale, Euroopa välisteenistusele, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ENP riikidele ning Vahemere Liidu peasekretärile.