Istungidokument
30.3.2011 B7‑0228/2011
RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
nõukogu ja komisjoni avalduste alusel
vastavalt kodukorra artikli 110 lõikele 2
ÜRO neljas vähim arenenud riikide teemaline konverents
Nirj Deva, Jan Zahradil
fraktsiooni ECR nimel
Euroopa Parlamendi resolutsioon ÜRO neljanda vähim arenenud riikide teemalise konverentsi kohta
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse, et 1971. aastal tunnistas ÜRO, et vähim arenenud riigid moodustavad rahvusvahelise kogukonna kõige vaesema ja nõrgema osa;
– võttes arvesse ÜRO arengupoliitika komitee kindlaks määratud kriteeriume vähim arenenud riikide väljaselgitamiseks;
– võttes arvesse 2010. aasta septembris toimunud ja aastatuhande arengueesmärke käsitlenud ÜRO kõrgetasemelise kohtumise tulemusi;
– võttes arvesse vähim arenenud riike käsitlevat Brüsseli tegevuskava, mis võeti vastu ÜRO kolmandal vähim arenenud riikide teemalisel konverentsil 2001. aasta mais Brüsselis;
– võttes arvesse, et kümneaastase tegevuskava üldine eesmärk on oluliselt vähendada äärmist vaesust ja nälga suunatud sekkumise abil omavahel seotud aladel;
– võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 2008. aasta otsust kutsuda kokku ÜRO IV konverents vähim arenenud riikide teemal;
– võttes arvesse, et neljandal vähim arenenud riikide teemalisel konverentsil hinnatakse lõppeva Brüsseli tegevuskava tulemusi ning tehakse ettepanekuid edasiste meetmete kohta, et lahendada vähim arenenud riikide uusi arenguprobleeme, sealhulgas kliimamuutus, toit, energiavajadus ning majandus- ja finantskriis;
– võttes arvesse, et neljandal vähim arenenud riikide teemalisel konverentsil tutvustatakse parimaid tavasid ja saadud kogemusi, tehakse kindlaks takistused ja piirangud ning vajalik tegevus, määratletakse vähim arenenud riikide uued ülesanded ning nõutavad meetmed; kinnitatakse uuesti ülemaailmset kohustust vastata vähim arenenud riikide erivajadustele; võetakse täiendavaid rahvusvahelisi toetusmeetmeid; sõnastatakse ja võetakse vastu uuendatud partnerlus;
– võttes arvesse neljanda vähim arenenud riikide teemalise konverentsi jätkuvat ettevalmistustööd riiklikul, piirkondlikul ja rahvusvahelisel tasandil;
– võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsioone A/RES/63/227, A/RES/64/213 ja A/C.2/65/L.55 vähim arenenud riikide kohta;
– võttes arvesse majandus- ja sotsiaalnõukogu (ECOSOC) resolutsiooni vähim arenenud riike käsitleva 2001.–2010. aasta tegevuskava rakendamise kohta (E/2009/31);
– võttes arvesse ÜRO peasekretäri aruannet vähim arenenud riike käsitleva 2001.–2010. aasta tegevuskava rakendamise kohta (A/65/80);
– võttes arvesse vähim arenenud riikide, sisemaa arenguriikide ning väikesaarte arenguriikide ÜRO kõrge esindaja (UN-OHRLLS) tööd alates aastast 2002;
– võttes arvesse sisemaa arenguriikide Almatõ tegevuskava, Barbadose tegevuskava ja väikesaarte arenguriikide Mauritiuse strateegiat;
– võttes arvesse ÜRO väljapaistvate isikute rühma aruandeid neljandaks vähim arenenud riikide teemaliseks konverentsiks;
– võttes arvesse ELi algatust „kõik peale relvade”;
– võttes arvesse ELi 1. jaanuari 2011. aasta uut päritolureeglite GSP-režiimi;
– võttes arvesse kaevandustegevuse läbipaistvuse algatust;
– võttes arvesse metsaõigusnormide täitmise järelevalve, metsahalduse ja puidukaubanduse tegevuskava;
– võttes arvesse Euroopa Komisjoni talituste 16. veebruari 2011. aasta töödokumenti ELi seisukoha kohta seoses ÜRO neljanda vähim arenenud riikide teemalise konverentsiga 9.–13. mail 2011;
– võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,
A. arvestades, et 48 vähim arenenud riiki on rahvusvahelise üldsuse kõige vaesemad ja haavatavamad liikmed;
B. arvestades, et rahvusvaheline üldsus on alates 1981. aastast koostanud kolm tegevuskava ülemaailmse toetuse andmiseks vähim arenenud riikide sotsiaal-majanduslikule arengule;
C. arvestades, et Türgis Istanbulis 9.–13. mail 2011. aastal toimuval neljandal vähim arenenud riikide teemalisel konverentsil hinnatakse terviklikult Brüsseli tegevuskava rakendamist ning võetakse vastu uus tegevuskava aastateks 2011–2020;
D. arvestades, et neljandal vähim arenenud riikide teemalisel konverentsil määratakse kindlaks poliitikasuunad ning vähim arenenud riikide ees järgmisel kümnendil seisvad ülesanded ja kinnitatakse uuesti ülemaailmset kohustust nende riikide vajadustele vastata;
E. arvestades, et on vaja käivitada täiendavaid meetmeid vähim arenenud riikide heaks ning sõnastada uus partnerlus vähim arenenud riikide ja arengupartnerite vahel;
F. arvestades, et inimarengu indeksi keskmine näitaja tõusis aastatel 2000–2010 ainult 0,34-lt 0,39-le ning seitsmest aastatuhande arengueesmärkidega seotud näitajast – vaesus, toitumine, haridus, alla viieaastaste laste suremus, väikelaste suremus, joogivesi ja sanitaartingimused – on vähim arenenud riikidel rahuldaval tasemel keskmiselt ainult kaks;
G. arvestades, et kuigi ametlikku arenguabi on märgatavalt suurendatud, jääb see siiski Brüsseli tegevuskavas seatud eesmärgist kaugele maha ning suurem osa vähim arenenud riikidest kannatab endiselt äärmise vaesuse, infrastruktuuride puudumise, vähese tootmisvõimsuse ja kasvava tööpuuduse all;
H. arvestades, et finants- ja majanduskriis ning toiduga kindlustatuse, kaubaturu- ja energiakriis on näidanud vähim arenenud riikide äärmist tundlikkust välisvapustuste suhtes ja rahvusvaheliste toetusmeetmete nõrkust;
I. arvestades, et vähim arenenud riikide kategooriast on möödunud aastakümne jooksul edukalt väljunud üksnes kolm riiki (Botswana, Roheneemesaared ja Maldiivid);
J. arvestades, et jätkuvasse ettevalmistustöösse neljandaks vähim arenenud riikide teemaliseks konverentsiks on kaasatud hulgaliselt eri sidusrühmi ning käivitatud konsultatsioonimehhanism, mis hõlmab siseriiklikke ja piirkondlikke konsultatsioone, parlamente, kodanikuühiskonda ja erasektorit;
K. arvestades, et neljanda vähim arenenud riikide teemalise konverentsi parlamentaarne ettevalmistustöö tipneb 8. mail 2011. aastal Istanbulis toimuva parlamentaarse foorumiga;
L. arvestades, et EL kui suurim abiandja suurendas ametlikku arenguabi 2000. aasta 8,3 miljardilt eurolt 2009. aastaks 14,7 miljardi euroni ehk 78% võrra;
M. arvestades, et El peab vahendeid mobiliseerima ja uue tegevuskava rakendamist toetama;
N. arvestades, et EL peab neljandal vähim arenenud riike käsitleval konverentsil tõhusat ühist seisukohta järgima;
O. arvestades, et EL ei tohiks lasta majandus- ja finantskriisil kahjustada arengupartnerlust vähim arenenud riikidega,
1. rõhutab, et ELi abi vähim arenenud riikidele tuleks suunata eelkõige jõukuse loomisele ning turumajanduse arendamisele, mis on vaesuse kaotamise põhilised eeldused;
2. nõuab, et EL jääks ka edaspidi vähim arenenud riikide peamiseks toetajaks, täites oma kohustused seoses turulepääsu, kaubanduse liberaliseerimise ja võlakoorma leevendamisega, kinnitades uuesti, kui oluline on saavutada eesmärk, et ametlik arenguabi vähim arenenud riikidele moodustaks 0,15–0,20 % kogurahvatulust, võttes sel eesmärgil kasutusele sisemaised ressursid ning suurendades märgatavalt nende vahendite tõhusust ja läbipaistvust;
3. rõhutab Euroopa Parlamendi rolli ja parlamendi otsustavat osa ELi arengueelarve heakskiitmisel; on seetõttu veendunud, et Euroopa Parlament tuleks tihedamalt kaasata ELi arengustrateegia ettevalmistamisse; samuti on hädasti vaja kehtestada aruandlusmehhanism;
4. nõuab põhitähelepanu pööramist majanduskasvule kui arengu peamisele koostisosale ning üldise vaesuse vähendamisele vähim arenenud riikides;
5. nõuab kaubandustõkete ja kaubandust moonutavate toetuste vähendamist, et suurendada vähim arenenud riikide osa ülemaailmses kaubanduses; võimalikult peatselt tuleks teostada põllumajanduse eksporditoetuste kaotamine, milleks kohustuti Maailma Kaubandusorganisatsiooni Doha arenguvoorul;
6. on seisukohal, et neljas vähim arenenud riikide teemaline konverents peaks olema tulemustele suunatud ning tooma välja selged eesmärgid ja näitajad, tuginedes tõhusatele ja läbipaistvatele järelevalve ja järelmeetmete mehhanismidele;
7. nõuab tungivalt, et pandaks rõhku vähim arenenud riikide kategooriast väljumisele ning kasutataks 2010. aasta septembris toimuva aastatuhande arengueesmärkide teemalise tippkohtumise tulemusi raamistikuna vaesuse kiiremaks kaotamiseks, kestliku ja kaasava majanduskasvu loomiseks ning hea halduse ja suutlikkuse suurendamiseks;
8. nõuab tungivalt, et EL peab oma seisukohti paremini kooskõlastama, et kaotada ja ennetada konfliktide sügavamaid põhjusi vähim arenenud riikides ning toetada jõupingutusi rahumeelsete ja demokraatlike riikide ülesehitamiseks;
9. nõuab tungivalt, et rühmitus G20 peaks endiselt esmatähtsaks toiduainete hindade kõikumise vähendamist ja toiduga kindlustatuse poliitikat ning toetaks jätkuvalt vähim arenenud riikide vabamat turulepääsu;
10. rõhutab tungivalt vajadust suurendada vähim arenenud riikide suutlikkust võidelda kliimamuutuse kahjuliku mõjuga, ergutades tehnoloogiasiiret, tõhustades Cancúni kohanemisraamistikuga haakuvat tegevust ning Kopenhaageni kokkuleppele vastavat keskkonnasäästlikku poliitikat;
11. nõuab tungivalt, et EL ja selle partnerid vähim arenenud riikide seas täiustaksid hea halduse, demokraatia, inimõiguste ja soolise võrdõiguslikkuse valdkonna koostöömehhanisme;
12. rõhutab vajadust kaasa aidata arenguriikide maksusüsteemi tõhustamisele ning hea valitsemistava kujunemisele maksuküsimustes; on seisukohal, et ELi toetus maksureformi teostamisele peaks olema suunatud võimaluste otsimisele, kuidas vähim arenenud riigid saaksid maksubaasi laiendada ning maksutulu vooge suurendada;
13. rõhutab, et vaja on suurendada arenguabi tõhusust kooskõlas Pariisi deklaratsiooni ja Accra tegevuskavaga;
14. võttes arvesse Lissaboni lepingu sätteid ja nõukogu poolt 2005. aasta mais heakskiidetud otsust, nõuab, et järgitaks sidusat poliitikat, mis hõlmab kaubandus- ja arengukoostööd, kliimamuutust, transporti, energiat, toiduga kindlustatust, rännet ning samuti ühist põllumajandus- ja kalanduspoliitikat;
15. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.