Istungidokument
12.9.2011 B7‑0513/2011
RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avalduse alusel
vastavalt kodukorra artikli 110 lõikele 2
Olukord Liibüas
Ana Gomes, Véronique De Keyser, Pier Antonio Panzeri, Roberto Gualtieri, María Muñiz De Urquiza
fraktsiooni S&D nimel
Euroopa Parlamendi resolutsioon olukorra kohta Liibüas
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 26. veebruari 2011. aasta resolutsiooni 1970/2011 ja 17. märtsi 2011. aasta resolutsiooni 1973/2011, millega lubatakse võtta kõiki vajalikke meetmeid, et kaitsta tsiviilisikuid,
– võttes arvesse Araabia Liiga üleskutseid sekkuda Liibüa tsiviilisikute kaitsmiseks ning NATO ja mõnede araabia riikide, nt Katari vastust 19. märtsil 2011 käivitatud õhuoperatsiooni „Odyssey Dawn” näol, mis kestab siiani,
– võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 1. märtsi 2011. aasta resolutsiooni, millega peatati ühehäälselt Liibüa liikmestaatus ÜRO inimõiguste nõukogus (UNHRC),
– võttes arvesse UNHRC resolutsiooni S-15/2, mis võeti vastu 25. veebruaril 2011,
– võttes arvesse ELi–Liibüa raamlepingu läbirääkimiste peatamist 22. veebruaril 2011,
– võttes arvesse välisasjade nõukogu hiljutisi järeldusi ja kõrge esindaja Catherine Ashtoni avaldusi Liibüa ja Põhja-Aafrika kohta,
– võttes arvesse 1. septembril 2011. aastal toimunud Pariisi konverentsi,
– võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Liibüa kohta, eelkõige 10. juuni 2011. aasta resolutsiooni, ja oma 20. jaanuari 2011. aasta soovitust, mis käsitleb ELi ja Liibüa raamlepingu läbirääkimistega seotud üliolulisi tingimusi ( 2010/2268(INI) ),
– võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,
A. arvestades, et Gaddafi diktatuur lõppes 17. veebruari revolutsiooniga, mille puhul oli tegemist Liibüa rahva 6 kuud kestnud spontaanse ja julge ülestõusuga, mille käigus vabastati liibüalased Benghazist Tripolini;
B. arvestades, et NATO juhitud õhuoperatsioon „Odyssey Dawn” jätkub ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonide (1970 ja 1973) kohaselt seni, kuni on vaja kaitsta Liibüa tsiviilelanikkonda;
C. arvestades, et Rahvusvaheline Kriminaalkohus andis 27. juunil 2011. aastal välja kolonel Gaddafi ja kahe tema pereliikme vahistamismääruse väidetavate inimsusevastaste kuritegude eest, mille nad on toime pannud rahva ülestõusu algusest saadik;
D. arvestades, et EL vabastas 1. septembril 2011. aastal 28 Liibüa ettevõtte, sealhulgas naftaettevõtete külmutatud varad, et varustada ajutist valitsust ja Liibüa rahvast rahaliste vahenditega ning aidata majandusel uuesti toimida;
E. arvestades, et EL on andnud üle 152 miljoni euro humanitaarabi ning kõrge esindaja ja asepresident avas 22. mail 2011 Benghazis ELi esinduse, et luua kontaktid Liibüa rahvusliku üleminekunõukoguga ja aidata Liibüal valmistuda demokraatiale ülemineku järgmiseks etapiks;
1. väljendab solidaarsust ja toetust Liibüa rahva revolutsioonile ning nõuab tungivalt, et EL suurendaks humanitaarabi, et reageerida Liibüa elanikkonna uutele vajadustele, eelkõige Tripolis ja muudes kõige rohkem kannatada saanud linnades, kaasa arvatud juurdepääsu tagamine puhtale veele, arstiabile ja ravimitele amputeeritute jaoks;
2. kutsub kõrget esindajat ja asepresidenti üles avama võimalikult kiiresti täieõiguslik ELi esindus Liibüa pealinnas ja arendama edasi Benghazis asuva ELi esinduse poolt tehtud tööd, et veelgi edendada suhteid rahvusliku üleminekunõukoguga ja abistada Liibüa ametivõime Liibüa rahva kõige pakilisemate vajaduste rahuldamisel; nõuab tungivalt, et EL annaks abi eelkõige selleks, et abistada eriti rahvuslikku üleminekunõukogu valimisteks ja põhiseaduse väljatöötamiseks valmistumisel, mis peaksid toimuma järgneva 18 kuu jooksul;
3. kutsub ELi liikmesriike üles taotlema ÜRO Julgeolekunõukogult luba vabastada Liibüa külmutatud varad, et aidata rahvuslikul üleminekunõukogul riiki juhtima asuda, mis on praegusel üleminekuperioodil väga oluline, ning kutsub eriti liikmesriike üles täitma lubadusi, mis nad andsid 1. septembril 2011. aastal toimunud Pariisi konverentsil, kus 60 riiki lubas vabastada 15 miljardit USA dollarit;
4. väljendab ootust, et rahvuslik üleminekunõukogu täidab oma kohustused ja lubadused ehitada üles salliv, ühtne ja demokraatlik Liibüa riik, kus kaitstakse kõigi Liibüa kodanike ning võõrtööliste ja välismaalaste üldisi inimõigusi; rõhutab, et kuna uues põhiseaduse eelnõus on määratud peamiseks õigusallikaks šariaat, eeldab EL, et uus demokraatlik Liibüa riik tõlgendab šariaati viisil, millega austatakse täielikult üldisi inimõigusi, sealhulgas naiste õigusi;
5. võtab teadmiseks teated sellest, et mässajad on Gaddafi teadmata kohas ümber piiranud, ning nõuab tungivalt, et rahvusliku üleminekunõukogu võitlejad ei hukkaks tagandatud diktaatorit, tema sugulasi ega käsilasi, vaid vahistaksid nad ja tooksid nad kohtu ette;
6. loodab, et kui Gaddafi, tema sugulaste või käsilaste üle Liibüas kohut mõistetakse, siis mõistetakse kohut kõigi kuritegude üle, mitte ainult nende kuritegude üle, mille kohta on neile süüdistuse esitanud Rahvusvaheline Kriminaalkohus; loodab samuti, et Liibüa kohtud ja menetlused on täielikus kooskõlas õiglase kohtupidamise rahvusvaheliste normidega, mis hõlmab läbipaistvust rahvusvahelistele vaatlejatele ja surmanuhtluse välistamist;
7. nõuab tungivalt, et kõik riigid, eelkõige Liibüa naabrid, teeksid koostööd Liibüa uute ametivõimudega, ning et rahvusvahelised õigusasutused, nimelt Rahvusvaheline Kriminaalkohus, tagaksid Gaddafi ja tema lähimate liitlaste kohtu ette toomise; tuletab meelde, et näiteks Niger ja Burkina Faso kuuluvad Rahvusvahelisse Kriminaalkohtusse ja seetõttu on neil kohustus teha kohtuga koostööd ning anda Gaddafi ja tema sugulased, kellele on esitatud süüdistus, Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule välja, kui nad sisenevad nende territooriumile;
8. kutsub rahvuslikku üleminekunõukogu üles alustama viivitamatult õigusemõistmise ja rahvusliku lepitamise protsessi; rõhutab vajadust viivitamatult kasutada ÜRO inimõiguste olukorra vaatlejaid, eelkõige piirkondades, kus on rohkem Gaddafile lojaalseid isikuid, nt Tawergha, Sebha, Sirte, Bani Walid ja mõned läänepoolsetes mägedes asuvad linnad;
9. kutsub kõiki rahvusliku üleminekunõukogu relvajõude järgima sõjavangide, eelkõige Gaddafi allesjäänud sõdurite ja palgasõdurite kohtlemisel rahvusvahelist humanitaarõigust; nõuab tungivalt, et rahvuslik üleminekunõukogu vabastaks viivitamata Aafrika võõrtöötajad ja mustanahalised liibüalased, kes peeti meelevaldselt kinni seetõttu, et neid peeti Gaddafi teenistuses olevateks palgasõduriteks, ning et kuritegude toimepanijad toodaks sõltumatu kohtu ette; kutsub rahvuslikku üleminekunõukogu üles kaitsma tuhandete Sahara-taguse Aafrika migrantide õigusi, kes kannatavad ahistamise all pelgalt oma nahavärvi tõttu, ning tagama Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni keskustesse, näiteks Sebha ja muud ajutised laagrid, lõksu jäänud migrantidele kaitse ja evakueerimise;
10. rõhutab, et Liibüa rahvas ise viis läbi revolutsiooni ja näitas teed tulevikku; seetõttu peavad EL ja muud piirkondlikud osalejad, nagu Araabia Liiga ja Aafrika Liit, tegema kõik võimaliku, et aidata Liibüal ehitada üles demokraatlikud asutused, tagada desarmeerimine, demobilisatsioon, rehabilitatsioon ja julgeolekusektori reform, sealhulgas ametlikes politseijõududes, valmistada ette vabad ja õiglased valimised, ehitada üles kohtusüsteem ja tagada õigusriigi põhimõtted ja vastutustundlik valitsemine; toonitab, et kuna ÜRO roll selles protsessis on asendamatu, eeldab Euroopa Parlament, et kõik rahvusvahelised osalejad toetavad ÜROd tema püüdlustes;
11. väljendab heameelt selle üle, et Ühendkuningriik on algatanud uurimise väidetava teabevahetuse kohta Briti salateenistuste ja Gaddafi režiimi vahel; kutsub kõiki asjaomaseid liikmesriike üles järgima seda eeskuju ning algatama sõltumatuid uurimisi seoses mõne Euroopa riigi salateenistuse väidetava kaasosalusega piinamisel, kuna need võisid Gaddafi režiimiga LKA vangide erakorralise üleviimise programmi raames koostööd teha;
12. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa välisteenistusele, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele, Liibüa rahvuslikule üleminekunõukogule, ÜRO Julgeolekunõukogule, ÜRO Peaassambleele, ÜRO inimõiguste nõukogule, Araabia Liigale ja Aafrika Liidule.