Istungidokument
9.1.2013 B7‑0013/2013
RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
suuliselt vastatava küsimuse B7‑0552/2012 alusel
vastavalt kodukorra artikli 115 lõikele 5
Teatavate kolmandatest riikidest imporditud toodete päritoluriigi märkimine (märgistus „valmistatud”)
( 2012/2923(RSP) )
Daniel Caspary, Franck Proust, Jarosław Leszek Wałęsa, Pablo Zalba Bidegain
fraktsiooni PPE nimel
Gianluca Susta, Vital Moreira, Bernd Lange
fraktsiooni S&D nimel
Niccolò Rinaldi, Robert Rochefort, Marielle de Sarnez
fraktsiooni ALDE nimel
Euroopa Parlamendi resolutsioon teatavate kolmandatest riikidest imporditud toodete päritoluriigi märkimise kohta (märgistus „valmistatud”)
( 2012/2923(RSP) )
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse ettepanekut võtta vastu nõukogu määrus teatavate kolmandatest riikidest imporditud toodete päritoluriigi märkimise kohta ( COM(2005)0661 – C7-0048/2010 – 2005/0254(COD) ),
– võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni raportit ( A7-0273/2010 ),
– võttes arvesse 21. oktoobril 2010. aastal vastu võetud esimese lugemise seisukohta[1],
– võttes arvesse komisjoni 23. oktoobri 2012. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Komisjoni 2013. aasta tööprogramm” ( COM(2012)0629 ), eelkõige teatise lisa,
– võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone päritoluriigi märkimise kohta,
– võttes arvesse komisjonile esitatud küsimust teatavate kolmandatest riikidest imporditud toodete päritoluriigi kohustusliku märkimise kohta ( O-000217/2012 – B7–0552/2012 ),
– võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 2,
A. arvestades, et 21. oktoobril 2010. aastal võttis Euroopa Parlament esimesel lugemisel 525 poolt- ja 49 vastuhäälega (erapooletuid oli 44) vastu seisukoha ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus teatavate kolmandatest riikidest imporditud toodete päritoluriigi märkimise kohta (edaspidi päritoluriigi märkimise määrus);
B. arvestades, et ehkki möödunud on üle kahe aasta, ei ole nõukogu võtnud vastu ühist seisukohta, mistõttu kaasotsustamismenetlus on ummikseisus;
C. arvestades, et oma 2013. aasta tööprogrammis märgib komisjon, et nõukoguga kokkuleppe puudumise ja hiljutiste suundumuste tõttu WTO eeskirjade õiguslikus tõlgendamises WTO apellatsioonikogus on ettepanek aegunud;
D. arvestades, et ELis ei ole ühtlustatud eeskirju imporditud toodete päritolu märkimise kohta, välja arvatud mõnedel juhtudel põllumajandussektoris;
E. arvestades, et kohustuslikku päritolu märkimise korda on teatavate toodete puhul rakendanud sellised ELi mittekuuluvad WTO liikmesriigid nagu Brasiilia, Kanada, Hiina ja USA;
F. arvestades, et ühissätteid on vaja selleks, et suurendada WTO liikmesriikide konkurentsivõimet ja tagada võrdsed tingimused nende peamiste ELi partnerriikide tootjatega, kes on kasutusele võtnud päritolu märkimise;
G. arvestades, et teave on kodanikuvabaduse ja tarbijakaitse üks aluseid;
1. peab kahetsusväärseks komisjoni otsust võtta tagasi Euroopa Parlamendis esimesel lugemisel heaks kiidetud määrus teatavate kolmandatest riikidest imporditud toodete päritoluriigi märkimise kohta, ilma et komisjon oleks Euroopa Parlamenti sellest nõuetekohaselt ja õigel ajal teavitanud ning andnud enne otsuse tegemist kaasseadusandjatele üksikasjalikke selgitusi selle põhjuse kohta;
2. palub komisjonil tehtud otsus uuesti läbi vaadata;
3. nõuab tungivalt, et komisjon esitaks teise võimalusena nimetatud määruse läbivaadatud ja ajakohastatud ettepaneku, milles oleksid varasemas tekstis juba esitatud osad;
4. kutsub komisjoni viivitamata käivitama võrdleva uuringu kõigis WTO liikmesriikides praegu kehtiva ja rakendatava päritolu märkimise õigusliku reguleerimise kohta, et analüüsida aluspõhimõtteid ja hinnata nende vastavust WTO eeskirjadele;
5. tuletab meelde, et Euroopa Liidu avatud ja õiglase kaubanduse edukus kolmandate riikidega on tihedalt seotud WTO eeskirjade järgimisega;
6. tuletab nagu varemgi meelde, kui oluline on tagada mitmepoolses kaubanduses võrdsed võimalused ELi ettevõtetele ja nende konkurentidele kolmandates riikides ning võtta kindel lähenemisviis, et tagada tarbijakaitse;
7. palub nõukogul võtta Euroopa Parlamendi esimese lugemise järel vastu ühine seisukoht, mis teeks võimalikuks institutsioonidevahelise tavapärase arutelu;
8. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.