Istungidokument
10.9.2013 B7‑0413/2013
RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avalduse alusel
vastavalt kodukorra artikli 110 lõikele 2
Olukord Süürias
( 2013/2819(RSP) )
Charles Tannock, Geoffrey Van Orden, Nirj Deva, Adam Bielan
fraktsiooni ECR nimel
Euroopa Parlamendi resolutsioon olukorra kohta Süürias
( 2013/2819(RSP) )
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Süüria kohta,
– võttes arvesse välisasjade nõukogu varasemaid resolutsioone Süüria kohta, millest viimane võeti vastu 22. juulil 2013,
– võttes arvesse kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi varasemaid avaldusi Süüria kohta,
– võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsioone Süüria kohta, eelkõige 15. mai 2013. aasta resolutsiooni 67/262, 3. augusti 2012. aasta resolutsiooni 66/253B ja 16. veebruari 2012. aasta resolutsiooni 66/253,
– võttes arvesse oma 22. mai 2013. aasta resolutsiooni Süüria pagulaste olukorra kohta Süüria naaberriikides[1],
– võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 24. oktoobri 2005. aasta resolutsiooni 60/1 ning eelkõige selle punkte 138–140, milles käsitletakse kohustust kaitsta elanikkonda genotsiidi, sõjakuritegude, etnilise puhastuse ja inimsusevastaste kuritegude eest,
– võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,
– võttes arvesse 1949. aasta Genfi konventsioone ja nende lisaprotokolle,
– võttes arvesse Genfis 17. juunil 1925. aastal allkirjastatud protokolli lämmatavate, mürgiste või neile sarnanevate gaaside ja bakterioloogiliste vahendite sõjas tarvitamise keelu kohta,
– võttes arvesse Londonis, Moskvas ja Washingtonis 10. aprillil 1972. aastal allkirjastatud bakterioloogiliste (bioloogiliste) ja toksiliste relvade väljatöötamise, tootmise ja ladustamise keelustamise ning nende hävitamise konventsiooni,
– võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti, piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastast konventsiooni, lapse õiguste konventsiooni ja selle fakultatiivprotokolli laste kaasamise kohta relvastatud konfliktidesse ning genotsiidi vältimise ja selle eest karistamise konventsiooni, mille kõigiga Süüria on ühinenud,
– võttes arvesse ÜRO inimõiguste nõukogu poolt 22. augustil 2011. aastal moodustatud sõltumatu rahvusvahelise Süüria uurimiskomisjoni 4. juuni, 22. märtsi ja 5. veebruari 2013. aasta aruandeid,
– võttes arvesse Euroopa Komisjoni ja kõrge esindaja 25. mai 2011. aasta ühist teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Uus lähenemisviis muutuvale naabrusele”,
– võttes arvesse 30. jaanuaril 2013 Kuveidis toimunud Süüria-teemalise kõrgetasemelise rahvusvahelise humanitaarabi rahastajate konverentsi kokkuvõtlikku aruannet,
– võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,
A. arvestades, et rahutused ja verevalamine Süürias kestavad nüüd juba kolmandat aastat, kusjuures väljavaated võitluse koheseks lõpetamiseks puuduvad;
B. arvestades, et kodanikurahutused ja Süüria rahva jõhker mahasurumine Süüria ametivõimude poolt on viinud riigi kodusõjani, mis võib omakorda tekitada laiema piirkondliku konflikti;
C. arvestades, et alates kokkupõrgete algusest on tapetud üle 100 000 süürlase;
D. arvestades, et registreeritud Süüria pagulaste koguarv on nüüd hinnanguliselt üle kahe miljoni ning umbes neli miljonit süürlast on ümber asustatud;
E. arvestades, et president al-Assad on korduvalt eiranud rahvusvahelise üldsuse arvukaid üleskutseid lõpetada koletu vägivald Süürias;
F. arvestades, et vägivald, nagu raskerelvade ja mürsutule kasutamine rahvastatud aladel ning inimeste julm tapmine Süüria armee, julgeolekujõudude ja Shabiha üksuste, aga ka mitmete opositsioonijõudude poolt, on üha hoogustunud;
G. arvestades, et toime on pandud mitmeid meeste, naiste ja laste massimõrvu ning massilisi sihipäraseid tapmisi (laustapmisi);
H. arvestades, et piinamine, massilised vahistamised ja rahvastatud alade ulatuslik hävitamine on viimastel kuudel järsult kasvanud;
I. arvestades, et ÜRO pagulaste ülemvoliniku väitel on Süüria konflikt palju enamat kui humanitaarkriis ning ähvardab laieneda kogu piirkonnale, kasvades poliitiliseks, julgeolekualaseks ja humanitaarkatastroofiks, mis võib ületada täielikult rahvusvahelise reageerimissuutlikkuse;
J. arvestades, et iga päev põgenevad tuhanded süürlased kokkupõrgete eest naaberriikidesse, otsides turvalisust ja kaitset, kuid jäävad haavatavas olukorras pagulaslaagritesse;
K. arvestades, et konfliktist ja pagulaste väljavoolust kõige rohkem mõjutatud riigid on Liibanon, Jordaania ja Türgi;
L. arvestades, et 21. augustil 2013 pommitati Ida-Ghoutat, kusjuures elanikud teatasid koheselt sümptomitest, nagu krambid, lämbumine ja kontrolli puudumine lihaste üle, mis on keemiarelvade kasutamise tagajärjed;
M. arvestades, et rünnaku tagajärjel sai teadete kohaselt 1300 inimest surma, neist umbes 400 last, ning veel sajad vigastada piirkonnas, mida valitsusjõud olid juba iga päev pommitanud, muutes võimatuks sadade tuhandete elanike varustamise lihtsaimategi eluks vajalike tarbeesemetega, nagu teatas Süüria inimõiguste rikkumiste dokumenteerimise keskus;
N. arvestades, et arvukad sõltumatud teated kinnitavad keemiarelvade kasutamist Ida-Ghouta rünnakus;
O. arvestades, et keemiarelvade kasutamine on sõjakuritegu, mis on Genfi protokolli ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi kohaselt keelustatud;
P. arvestades, et kuigi Süüria on üks vähestest riikidest, mis ei ole ÜRO keemiarelvade keelustamise konventsioonile veel alla kirjutanud, võib väita, et konventsiooni sätted kehtivad sellegipoolest rahvusvahelise tavaõiguse kohaselt;
Q. arvestades, et ÜRO relvainspektorite rühm viibis neli päeva Süürias, uurides keemiarelvade kasutamist Ida-Ghoutas 21. augustil 2013, eesmärgiga hinnata, kas keemiarelvi on kasutatud, kuid mitte seda, kes võisid olla toimepanijad;
R. arvestades, et 27. augustil 2013 tegi Araabia Liiga avalduse, milles mõisteti Süüria režiim hukka ning süüdistati president al-Assadit genotsiidis, mööndes ebatavaliselt karme väljendeid kasutades, et režiim on „ohtliku kuriteo eest täielikult vastutav” ning nõudes, et „kõik selle jäleda kuriteo toimepanijad tuleb anda rahvusvahelise kohtu alla”;
S. arvestades, et 30. augustil 2013 ei suutnud ÜRO Julgeolekunõukogu leppida kokku vajalikes meetmetes sekkumiseks rahvusvaheliste normide rikkumise vastu president al-Assadi poolt Süüria kriisis;
T. arvestades, et parlamendi 18. detsembri 2008. aasta resolutsioonis rahu saavutamise ja riigi ülesehitamise arenguperspektiivide kohta konfliktijärgses olukorras[2] öeldi selgelt järgmist: „rõhutab, et kaitsmise kohustust tuleks pidada inimjulgeoleku edendamise vahendiks; toonitab iga valitsuse kohustust kaitsta oma kodanikke, rõhutades samas, et põhikohustus genotsiidi, sõjakuritegude, etnilise puhastuse ja elanikkonna vastu suunatud inimsusevastaste kuritegude ennetamiseks lasub riigil endal; on siiski seisukohal, et kui valitsused ei ole suutelised tagama sellist kaitset või ei taha seda teha, muutub asjakohaste meetmete võtmise kohustus laiema rahvusvahelise üldsuse kollektiivseks kohustuseks; märgib lisaks, et sellised meetmed peaksid olema nii ennetavad kui ka reageerivad ning nägema vaid äärmisel juhul viimase võimalusena ette sunnivahendina relvajõudude kasutamist”;
1. mõistab hukka Süüria sisekonfliktis osalejate poolt meeste, naiste ja laste vastu toime pandud vägivalla, hirmutamise ja piinamise;
2. mõistab kõige karmimal viisil hukka 21. augustil 2013 toimunud tsiviilisikute massilise tapmise keemiarelvadega; märgib sügava murega, et see on suurim inimeste massiline tapmine keemiarelvadega alates Saddam Husseini jõudude poolt toimepandud rünnakust, milles 1988. aastal tapeti Põhja-Iraagis Ḩalabjah’s umbes 5000 Iraagi kurdi; rõhutab, et keemiarelvade kasutamine on rahvusvahelise õiguse kohaselt õigusvastane, et rikkumistel peavad olema karmid tagajärjed ning et Süüria on üks väga vähestest riikidest, kes ei ole rahvusvahelise keemiarelvade keelustamise konventsiooni osaline, kuid on osaline 1925. aasta Genfi protokollis, millega keelatakse keemiarelvade kasutamine;
3. on seisukohal, et keemiarelvade – mis on koos tuuma- ja bioloogiliste relvadega massihävitusrelvad – kasutamisele ei saa reageerimata jätta ning et rahvusvaheline üldsus peaks, töötades ideaaljuhul ÜRO egiidi all, kaaluma kõiki rahvusvahelise õiguse kohaseid võimalusi 21. augusti rünnakule reageerimiseks;
4. on seisukohal, et rahvusvahelisel üldsusel on moraalne kohustus reageerida tsiviilelanikkonna kaitseks ning selleks, et vältida keemiarelvade või muude massihävitusrelvade konfliktis uuesti kasutamise riski;
5. palub ÜRO-l viia võimalikult kiiresti lõpule Süürias 21. augustil 2013 toimunud massilisi tapmisi käsitlev põhjalik uurimine ja hinnata osaliste vastutust;
6. peab kahetsusväärseks, et ÜRO Julgeolekunõukogu ei ole võtnud meetmeid Süüria kriisile reageerimiseks;
7. nõuab tungivalt, et ÜRO Julgeolekunõukogu käsitleks Süürias toimunud massilist tapmist ja rahvusvaheliste konventsioonide rikkumist ÜRO ekspertide rühma järelduste põhjal ning reageeriks kiiremas korras keemiarelvade kasutamisele Süürias;
8. kutsub eelkõige Venemaad ja Hiinat kui ÜRO Julgeolekunõukogu alalisi liikmeid üles võtma vastutust ning hõlbustama ühise seisukoha saavutamist ja Süüria kriisile lahenduse leidmist; taunib korduvat veto kasutamist Venemaa ja Hiina kui ÜRO Julgeolekunõukogu alaliste liikmete poolt seoses olukorraga Süürias, välistades nii rahu ja julgeoleku tagamise piirkonnas rahvusvahelise üldsuse poolt, nagu nõutakse ÜRO põhikirjas;
9. võtab teadmiseks Araabia Liiga 27. augusti 2013. aasta avalduse, milles kutsutakse ÜRO Julgeolekunõukogus esindatud rahvusvahelist üldsust üles „saama üle sisemistest erimeelsustest ja võtma meetmeid nende vastu, kes panid toime selle kuriteo, mille eest on vastutav Süüria režiim”;
10. rõhutab, et olukord Süürias nõuab NATO liitlaste, ELi liikmesriikide ja laiema rahvusvahelise üldsuse sidusat ühist lähenemisviisi; kutsub seetõttu ELi ja selle liikmesriike üles analüüsima, milliseid meetmeid võiks liit võtta selleks, et toetada Süüria opositsioonis olevaid demokraatlikke jõudusid, hõlbustada dialoogi ja ühist lähenemisviisi teiste rahvusvaheliste osalejatega, sealhulgas Araabia Liigaga, ning anda täiendavat humanitaarabi Süüria ja selle naaberriikide elanikkonnale;
11. kutsub rahvusvahelist üldsust ja kõiki Süüria konflikti osalisi üles töötama Genfi II konverentsi läbiviimise nimel, jagades soovi tagada Süürias toimuvale võitlusele poliitiline lahendus; ergutab rahvusvahelist üldsust lisaks osalema Süüria Assadi-järgse demokraatliku ülemineku konkreetses kavandamises;
12. nõuab rahvusvahelise uurimiskomisjoni loomist, millele antaks sarnaselt ÜRO relvainspektoritele juurdepääs, et mitte üksnes dokumenteerida ja tõendada konkreetset keemiarelvade kasutamist, vaid et teha ka kindlaks keemiarelvade kriminaalse kasutamise eest vastutavad osapooled;
13. nõuab inimsusevastaste kuritegude ning ulatuslike, süstemaatiliste ja jõhkrate inimõiguste rikkumiste eest vastutavate isikute vastutuselevõtmist ning nende isikute üleandmist ÜRO Julgeolekunõukogu poolt prokuratuurile, et esitada neile uurimise järel süüdistus Haagi Rahvusvahelises Kriminaalkohtus;
14. väljendab sügavat muret jätkuva humanitaarkriisi pärast Süürias ning selle mõju pärast naaberriikidele; väljendab lisaks muret asjaolu pärast, et Süüria pagulaste väljaränne aina kiireneb;
15. väljendab kahetsust selle üle, et hiljutisel G20 tippkohtumisel Peterburis ei suudetud leppida kokku rahvusvahelises reageeringus 21. augusti keemiarelvarünnakule Süürias;
16. tunnustab Süüria naaberriikide, eriti Türgi ja Liibanoni valitsuste reageerimist Süüria pagulastele humanitaarabi andmisel; tunnistab, et selle abi andmine on avaldanud lisasurvet kõnealuste riikide olemasolevatele teenistustele ja eelarvetele; kutsub rahvusvahelist üldsust üles mõjutatud riike toetama;
17. jagab ÜRO peasekretäri asetäitja humanitaarküsimustes ja hädaabi koordinaatori muret selle pärast, et praeguseks 2 miljonit pagulast ja 100 000 hukkunut kaasa toonud konflikti lõpetamise ebaõnnestumise tõttu kannatavad tavainimesed;
18. märgib, et president al-Assad kui Süüria riigi põhiseaduse kohane ja seaduslik riigipea kannab lõplikku vastutust kogu Süüria relvajõudude tegevuse eest; nõuab lisaks tungivalt, et president al-Assad tunnistaks asjaolu, et Süüria rahvas ei soovi tema valitsuse jätkumist ning astuks oma riigi ja selle rahva ühtsuse huvides ametist tagasi;
19. nõuab, et kõik Süürias toimijad järgiksid inimõiguste ja demokraatia põhimõtteid ning teeksid rahvusvahelise üldsusega koostööd konflikti rahumeelseks lahendamiseks;
20. tunnistab, et on hädavajalik keskendada rahvusvahelisi ja piirkondlikke jõupingutusi, et Süüria kriis lahendada; nõuab jätkuvalt tungivalt, et kõik ÜRO Julgeolekunõukogu liikmed täidaksid kriisi osas võetud kohustusi; nõuab tungivalt, et kõik riigid, kes otsivad aktiivselt kriisile lahendust, toetaksid nimetatud jõupingutusi; on arvamusel, et see protsess peaks rajanema 30. juuni 2012. aasta Genfi kommünikees ja ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonis 2042 sisalduvatel põhimõtetel;
21. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Araabia Liiga peasekretärile, Süüria Araabia Vabariigi valitsusele ja parlamendile ning Süüria naaberriikide valitsustele ja parlamentidele.