Istungidokument
17.10.2013 B7‑0484/2013
RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
komisjoni avalduse alusel
vastavalt kodukorra artikli 110 lõikele 2
Euroopa naabruspoliitika kui partnerluse tugevdamise vahend. Euroopa Parlamendi seisukoht 2012. aasta aruannete kohta
( 2013/2621(RSP) )
Pier Antonio Panzeri, Jacek Saryusz-Wolski
väliskomisjoni nimel
Euroopa Parlamendi resolutsioon Euroopa naabruspoliitika kui partnerluse tugevdamise vahendi kohta. Euroopa Parlamendi seisukoht 2012. aasta aruannete kohta
( 2013/2621(RSP) )
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse komisjoni 11. märtsi 2003. aasta teatist laiema Euroopa ja naaberriikide kohta, milles esitatakse uus raamistik suheteks ida- ja lõunanaabritega ( COM(2003)0104 ), 12. mai 2004. aasta teatist Euroopa naabruspoliitika strateegiadokumendi kohta ( COM(2004)0373 ), 4. detsembri 2006. aasta teatist Euroopa naabruspoliitika arendamise kohta ( COM(2006)0726 ), 5. detsembri 2007. aasta teatist tõhusa Euroopa naabruspoliitika kohta ( COM(2007)0774 ), 3. detsembri 2008. aasta teatist idapartnerluse kohta ( COM(2008)0823 ), 20. mai 2008. aasta teatist Barcelona protsessi (Vahemere Liit) kohta ( COM(2008)0319 ), 12. mai 2010. aasta teatist Euroopa naabruspoliitika hindamise kohta ( KOM(2010)0207 ) ning 24. mai 2011. aasta teatist dialoogi kohta Vahemere lõunapiirkonna riikidega rännet, liikuvust ja turvalisust käsitlevates küsimustes ( KOM(2011)0292 ),
– võttes arvesse Euroopa Komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 20. märtsi 2013. aasta ühisteatist „Euroopa naabruspoliitika: töö tugevama partnerluse nimel” (JOIN (2013) 4 final), 25. mai 2011. aasta ühisteatist „Uus lähenemisviis muutuvale naabrusele” ( COM(2011)0303 ) ja 8. märtsi ühisteatist „Partnerlus Vahemere lõunapiirkonnaga demokraatia ja ühise heaolu nimel” ( COM(2011)0200 ),
– võttes arvesse Euroopa Liidu välisasjade nõukogu 26. juuli 2010. aasta, 20. juuni 2011. aasta ja 22. juuli 2013. aasta järeldusi Euroopa naabruspoliitika kohta ning Euroopa Liidu välisasjade ja kaubanduse nõukogu 26. septembri 2011. aasta ja 7. veebruari 2013. aasta järeldusi,
– võttes arvesse Euroopa Komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 15. mai 2012. aasta ühisteatisi pealkirjaga „Idapartnerluse tegevuskava 2013. aasta sügisel toimuvaks tippkohtumiseks” (JOIN(2012) 13 final) ja pealkirjaga „Euroopa uue naabruspoliitika rakendamise tulemused” (JOIN(2012) 14 final) ning nende juurde kuuluvaid 20. märtsi 2013. aasta ühiseid talituste töödokumente („Piirkondlikud aruanded”, SWD(2013) 85 ja 86),
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1638/2006, millega kehtestatakse üldsätted Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi loomise kohta[1],
– võttes arvesse 27. ja 28. novembril 1995. aastal Barcelonas peetud Euroopa ja Vahemere piirkonna välisministrite konverentsil vastu võetud Barcelona deklaratsiooni, millega loodi Euroopa ja Vahemere piirkonna partnerlus,
– võttes arvesse 13. juulil 2008. aastal Pariisis toimunud Vahemeremaade tippkohtumise deklaratsiooni,
– võttes arvesse oma 10. mai 2010. aasta resolutsiooni Vahemere Liidu kohta[2],
– võttes arvesse G8 rühma poolt 2011. aasta mais Deauville’is peetud riigijuhtide kohtumisel algatatud Deauville’i partnerlust, milles EL osaleb,
– võttes arvesse 7. mail 2009. aastal Prahas toimunud idapartnerluse tippkohtumise ja 29.–30. septembril 2011. aastal Varssavis toimunud idapartnerluse tippkohtumise ühisavaldusi,
– võttes arvesse idapartnerluse riikide välisministrite 23. juuli 2012. aasta Brüsseli kohtumise ühisavaldust,
– võttes arvesse nõukogu 18. juuli 2011. aasta otsust 2011/424/ÜVJP, millega nimetatakse ametisse Euroopa Liidu eriesindaja Vahemere lõunapiirkonnas[3] ja nõukogu 25. augusti 2011. aasta otsust 2011/518/ÜVJP, millega nimetatakse ametisse Euroopa Liidu eriesindaja Lõuna-Kaukaasias ja Gruusia kriisi jaoks[4],
– võttes arvesse oma 7. aprilli 2011. aasta resolutsioone Euroopa naabruspoliitika idamõõtme läbivaatamise kohta[5] ja Euroopa naabruspoliitika lõunamõõtme läbivaatamise kohta[6],
– võttes arvesse oma 14. detsembri 2011. aasta resolutsiooni Euroopa naabruspoliitika läbivaatamise kohta[7],
– võttes arvesse oma 23. mai 2013. aasta resolutsiooni varade tagastamise kohta üleminekuetapis olevatele araabia kevade riikidele[8],
– võttes arvesse oma 12. septembri 2013. aasta soovitust Valgevene suhtes kohaldatava ELi poliitika kohta[9],
– võttes arvesse oma 13. juuni 2013. aasta resolutsiooni ajakirjandus- ja meediavabaduse kohta maailmas[10],
– võttes arvesse oma 11. detsembri 2012. aasta resolutsiooni digitaalse vabaduse strateegia kohta ELi välispoliitikas[11],
– võttes arvesse 3. mai 2011. aasta Euronesti parlamentaarse assamblee asutamisdokumenti[12],
– võttes arvesse Euroopa ja Vahemere piirkonna parlamentide 6. ja 7. aprillil 2013. aastal Marseille’s toimunud tippkohtumise järeldusi ning Vahemere Liidu parlamentaarse assamblee ja Euronesti parlamentaarse assamblee järeldusi,
– võttes arvesse oma resolutsioone Euroopa Parlamendi soovitustega nõukogule, komisjonile ja Euroopa välisteenistusele ELi–Armeenia assotsieerimislepingu sõlmimiseks peetavate läbirääkimiste kohta[13], ELi–Aserbaidžaani assotsieerimislepingu sõlmimiseks peetavate läbirääkimiste kohta[14], ELi–Moldova assotsieerimislepingu sõlmimiseks peetavate läbirääkimiste kohta[15], ELi–Gruusia assotsieerimislepingu sõlmimiseks peetavate läbirääkimiste kohta[16] ning ELi–Ukraina assotsieerimislepingu sõlmimiseks peetavate läbirääkimiste kohta[17],
– võttes arvesse otsuseid 2006/356/EÜ, 2005/690/EÜ, 2004/635/EÜ, 2002/357/EÜ, 2000/384/EÜ, 2000/204/EÜ ja 98/238/EÜ, millega luuakse assotsiatsioonid ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt vastavalt Liibanoni Vabariigi, Alžeeria Demokraatliku Rahvavabariigi, Egiptuse Araabia Vabariigi, Jordaania Hašimiidi Kuningriigi, Iisraeli Riigi, Maroko Kuningriigi ja Tuneesia Vabariigi vahel,
– võttes arvesse Visegradi rühma, Iirimaa ja Leedu välisministrite 17. mail 2013. aastal Krakówis tehtud ühisavaldust idapartnerluse kohta,
– võttes arvesse ELi kauakestnud suhteid Euroopa lõunapoolsete naaberriikidega ning paljude ELi liikmesriikide ajaloolisi, majanduslikke, poliitilisi ja sotsiaalseid sidemeid selle piirkonna maadega ning arvestades Euroopa lubadust säilitada ka edaspidi võimalikult tihedad sidemed, pakkudes vajalikku tuge kooskõlas laiendatud Euroopa naabruspoliitikaga,
– võttes arvesse tõsiasja, et Vilniuses toimuval idapartnerluse teemalisel tippkohtumisel tehtud otsused võivad olla idapartnerluse tuleviku seisukohast määrava tähtsusega, mistõttu on oluline pidada silmas pikaajalist perspektiivi, mis ulatuks tippkohtumisest kaugemale ja tagaks piirkonna jaoks edasipüüdlike järelmeetmete poliitika;
– võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,
A. arvestades, et assotsieerimislepingud ei ole omaette eesmärk, vaid vahend, mis edendab põhjalikke ja jätkusuutlikke reforme, süsteemset ümberkujundamist ning lähenemist ELile, selle alusväärtustele ja normidele; arvestades, et nende lepingute nõuetekohane ja õigeaegne täitmine on asjaomaste riikide olukorra hindamisel esmatähtis kriteerium;
B. arvestades, et Euroopa naabruspoliitika peaks tugevdama ELi partnerlust tema naabruses olevate riikide ja ühiskondadega, et arendada ja kindlustada hästi toimivat demokraatlikku riigikorda, saavutada jätkusuutlik majanduskasv ja hallata riikidevahelisi ühendusi;
C. arvestades, et privilegeeritud suhted ELi naabritega Euroopa naabruspoliitika raames põhinevad vastastikusel pühendumisel ühistele väärtustele (demokraatia ja inimõigused, õigusriik, hea valitsemistava, turumajanduse põhimõtted ja jätkusuutlik areng); arvestades, et pärast Euroopa naabruspoliitika läbivaatamist tuleks kindlalt keskenduda ulatusliku ja jätkusuutliku demokraatia edendamisele, millega kaasneb kaasav majandusareng;
D. arvestades, et toimiv demokraatia, inimõiguste austamine ja õigusriigi põhimõtetest kinnipidamine on ELi ja tema naabrite vahelise partnerluse tugisambad; arvestades, et ulatusliku ja jätkusuutliku demokraatia ülesehitamine eeldab valitsustelt jõulist ja püsivat tahet toetada vabasid ja õiglasi valimisi, ühinemis-, sõna- ja kogunemisvabadust, vaba ajakirjandust ja meediat, õigusriigi põhimõtet, mida viib ellu sõltumatu kohtusüsteem, õigust õiglasele kohtumõistmisele, jõupingutusi korruptsiooni vastu võitlemiseks, julgeoleku- ja õiguskaitsesektori (sh politsei) reformi ning relva- ja julgeolekujõudude üle demokraatliku kontrolli kehtestamist;
E. arvestades, et liidu välispoliitika peab olema järjepidev ja eelkõige vastavuses liidu sisepoliitikaga, et vältida topeltstandardeid; arvestades, et majandus- ja finantskriis ei saa olla õigustus liidu panuse vähendamisele suhetes naabruspoliitika riikidega;
F. arvestades, et araabiamaades toimuvad rahvaliikumised on oluliseks tähiseks ELi lõunapoolsete naaberriikide uusimas ajaloos ja nende suhetes ELiga, ning jätkuv diferentseeritud lähenemisviisi rakendamine, mille aluseks on põhimõte anda partnerriikidele abi vastavalt nende riikide tulemustele ja saavutustele („rohkema eest rohkem” ja „vähema eest vähem”) tuleb eduaruannetes korrapäraselt läbi vaadata, lähtudes konkreetsetest ja mõõdetavatest kriteeriumidest ning riikide vajadustest; arvestades, et põhimõtte „rohkema eest rohkem” ebajärjekindel rakendamine või rakendamata jätmine võib olla ennasthävitav ja kahjustada kogu protsessi ning liidu võimendavat mõju ja tõsiseltvõetavust,
G. arvestades, et 2011. aastal araabia riikides toimunud rahumeelsed rahva meeleavaldused olid üleskutseks inimväärikuse kaitsele, nendel väljendati õiguspäraseid demokraatlikke püüdlusi ning nõuti tungivalt institutsioonilisi, poliitilisi ja sotsiaalseid reforme eesmärgiga saavutada tõeline demokraatia, võidelda korruptsiooni ja onupojapoliitika vastu, tagada õigusriigi põhimõtte, inimõiguste ja põhivabaduste austamine, vähendada sotsiaalset ebavõrdsust ja luua paremad majanduslikud ja sotsiaalsed tingimused; arvestades, et kaks aastat hiljem puutuvad mitmete Vahemere piirkonna riikide kodanikud endiselt kokku peamiste inimõiguste ja põhivabaduste rikkumisega, majandusraskuste ja rahutustega;
H. arvestades, et partnerriikide saavutuste hindamine inimõiguste, põhivabaduste ja demokraatiaprotsessi järgimisel, õigusriigi põhimõtte rakendamisel ning majanduse ja avaliku sektori jätkusuutlikul reformimisel peab põhinema ühistel üldpõhimõtetel ja iga riigi eripära arvestavatel konkreetsetel nõuetel, ning seejuures tuleb kasutada tõhusaid, selgeid, läbipaistvaid, objektiivseid ja mõõdetavaid näitajaid ning võtta arvesse üldist edu ja valmisolekut reformide läbiviimiseks;
I. arvestades, et demokraatia ja inimõiguste (eriti laste, naiste ja vähemuste õiguste), õigluse ja õigusriigi põhimõtte, põhivabaduste (sh sõna-, südametunnistuse-, usu- ja ühinemisvabadus) ning vaba ja sõltumatu meedia (sh piiramatu juurdepääs teabele, kommunikatsioonile ja internetile) austamine ja edendamine, kodanikuühiskonna, julgeoleku (sh konfliktide rahumeelne lahendamine ja heanaaberlikud suhted), stabiilse demokraatia, heaolu, tulu, rikkuse ja võimaluste õiglase jaotuse, sotsiaalse sidususe, korruptsiooni vastu võitlemise ja hea valitsustava ning säästliku arengu tagamine on kõik ELi aluspõhimõtted ja eesmärgid, mis peavad alati olema ühiste väärtustena Euroopa naabruspoliitika keskmes;
J. arvestades, et demokraatia aluspõhimõtete austamine on punane joon, mida ületada ei tohiks, ning idapartnerluse riikide ELiga tihedama assotsieerimise põhitingimus; arvestades, et neid aluspõhimõtteid ohustab kodanike ilmajätmine nende seaduslikust õigusest valida valitsejaid ning selle eesmärgiga valikulise õigusemõistmise, eelvangistuse ja poliitiliste vastaste vangistamise rakendamine ning vabade ja ausate valimiste korraldamata jätmine;
K. arvestades, et Euroopa naabruspoliitika eesmärk on luua heaolu ja heanaaberlikkuse ala, mis rajaneb liidu väärtustel ja mida iseloomustavad tihedad ja rahumeelsed piirkondlikud suhted, millega edendatakse ulatuslikku ja jätkusuutlikku demokraatiat, õigusriiki, poliitilisi ja majanduslikke reforme ja jätkusuutlikku sotsiaalset turumajandust ELi naaberriikides ning luuakse liidu sõprade ja üksteisevaheliste sõbralike suhete ring; arvestades, et poolte julgeoleku, solidaarsuse ja heaolu suurendamine peaks seetõttu olema peamine põhimõte, millest edu hindamisel juhinduda; mõistab sellega seoses hukka suletud piiride poliitika kahjuliku mõju ELi naabruspiirkonnas ning seda eriti idapartnerluse ja ELi kandidaatriikide seas;
L. arvestades, et Euroopa naabruspoliitika mitmepoolne mõõde on ainukordne võimalus tuua kõik vastava piirkonna riigid ja sidusrühmad kokku, et saavutada käegakatsutavat edu ja mõistmist, tehes konkreetsete projektidega tööd tehnilisel tasandil, samal ajal kui EURONESTi ja EUROMEDi parlamentaarsed assambleed pakuvad poliitilisel tasandil lisavõimaluse luua ja suurendada vastastikust mõistmist, aidates arendada kõnealuste piirkondade noort demokraatiat;
M. arvestades, et ajakirjandus- ja meediavabadus, nagu ka digitaalsed vabadused, on paljudes Euroopa naabruspoliitika riikides pidevalt surve all, arvestades, et õigus sõnavabadusele on üldine inimõigus, mis on demokraatia aluseks ning hädavajalik teiste õiguste kasutamiseks; arvestades, et üldised õigused ja vabadused vajavad kaitset nii võrgukeskkonnas kui sellest väljaspool;
N. arvestades, et EL muutis 2011. aastal Euroopa naabruspoliitikat, et anda partnerriikidele suuremat tuge ulatusliku ja jätkusuutliku demokraatia arendamisel ja kaasava majandusarengu soodustamisel; arvestades, et ELi välistegevuse rahastamisvahendid ja eriti Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahend peaksid toetama naabruspoliitika eesmärke; arvestades, et on vaja luua kindlad ja selged seosed poliitilise raamistiku ja nende vahendite kaudu antava toetuse vahel;
O. arvestades, et idapartnerluse riikide ebarahuldav areng võib olla tingitud poliitiliste ja sotsiaalsete muutuste aeglusest või puudumisest, ELi loidumisest Euroopa naabruspoliitika edendamisel, sellest, et Euroopa partneritele ei näidata piisavalt motiveerivat Euroopa perspektiivi, aga ka majandus- ja finantskriisist ning Venemaa survest ja konkureerivast ettepanekust koonduda Euraasia Liitu;
P. arvestades, et Vilniuse tippkohtumine on idapartnerluse arengus oluline teetähis ning suur proovikivi ELi naabruspoliitika suutlikkuse kohta saavutada käegakatsutavaid tulemusi;
Q. arvestades, et samal ajal kui assotsieerimislepingud on idapartnerluse kahepoolsete suhete tulemus, on mitmepoolsus endiselt otsustavalt tähtis mõõde heanaaberlikel suhetel põhineva hea piirkondliku koostöö arendamisel; arvestades sellega seoses, et on taunitav, et idapartnerlus hõlmab mitut lahendamata territoriaalvaidlust, mis tuleks lahendada; arvestades, et Euroopa Parlament toetab täielikult suveräänsuse, territoriaalse terviklikkuse ja rahvaste enesemääramisõiguse põhimõtteid;
R. arvestades sellega seoses, et EL peaks võtma aktiivsema rolli konfliktide rahumeelsel lahendamisel, sh külmutatud konfliktide lahendamisel, mis kujutavad endast praegu ületamatut takistust heanaaberlike suhete ja piirkondliku koostöö täielikule väljaarendamisele ida- ja lõunapartnerluse riikides;
S. arvestades, et idapartnerluse parlamentaarne assamblee EURONEST on jätkuvalt idapartnerluse demokraatliku ja parlamentaarse mõõtme arendamise võtmetegur, võimaldades jagada parimaid tavasid parlamenditöö meetodite vallas ning pakkudes hädavajalikku platvormi idapartnerite lähendamiseks ELile ja suhtlemiseks kodanikega;
1. väljendab heameelt 2012. aasta eduaruannete avaldamise üle Euroopa naabruspoliitikaga hõlmatud lõuna- ja idapoolsete partnerriikide kohta, kuid peab kahetsusväärseks, et enamikul juhtudel annavad aruanded ja nende avaldamisele järgnenud sündmused pildi, milles on läbisegi edu, paigalseis ja taandareng, ning aruannetes kirjeldatakse riikide olukorda, ilma et sealjuures hinnataks ELi korraldatavaid programme või esitataks konkreetseid soovitusi ELi välistegevuse rahastamise vahendite või arengukoostööabi vahendite eraldamise ja selle mõju kohta partnerriikide poliitika kujundamisele; on seisukohal, et nendes aruannetes tuleks hinnata ka suundumusi, võttes aluseks võrdlusandmed eelnenud aastate kohta;
2. rõhutab, et Euroopa Liidu lepingu artiklite 8 ja 49 kohaselt on kõigil Euroopa riikidel, sh idapartnerlusega hõlmatud riikidel pikas perspektiivis võimalus taotleda ühinemist Euroopa Liiduga;
3. on kindlalt veendunud, et Euroopa Parlament peaks olema täielikult kaasatud uue Euroopa naabruspoliitika rakendamisse ja ELi rahalise toetuse kohandamisse eelkõige delegeeritud aktide abil, ning parlamenti tuleks reformide rakendamise edusammudest partnerriikides ja sellest tulenevatest kohandustest korrapäraselt teavitada; peab kahetsusväärseks asjaolu, et tegevuskavade koostamisel parlamendiga alati ei konsulteerita ega informeerita teda arutelude käigust; on seisukohal, et Euroopa Parlamendi resolutsioonid peaksid moodustama lahutamatu osa Euroopa naabruspoliitika poliitilisest raamistikust, ning nõuab, et Euroopa Parlamendi liikmetele antaks vaatlejastaatus poliitika ja inimõiguste allkomiteede koosolekutel osalemiseks;
4. peab kahetsusväärseks, et partnerriikide edusammud ei ole alati vastanud ELiga ühiselt seatud eesmärkidele; nõuab läbivaadatud Euroopa naabruspoliitika tulemuslikkuse konkreetset hindamist; nõuab, et tehtaks rohkem jõupingutusi selleks, et kõiki ELi käsutuses olevaid vahendeid ja meetmeid kasutataks Euroopa naabruspoliitika raames sidusalt; nõuab stiimulitel põhineva ja diferentseeritud lähenemisviisi ning põhimõtte „rohkema eest rohkem” järjekindlat rakendamist, kuna need on läbivaadatud Euroopa naabruspoliitika nurgakivid; nõuab vajaduse korral põhimõtte „vähema eest vähem” kohaldamist nende Euroopa naabruspoliitikaga hõlmatud riikide suhtes, kes ei tee piisavalt jõupingutusi ulatusliku ja jätkusuutliku demokraatia ülesehitamiseks ja kokkulepitud reformide läbiviimiseks; rõhutab, et ELi põhitoetus peab kajastama ka partnerite arenguga seotud vajadusi;
5. rõhutab kodanikuühiskonna olulist rolli ülemineku- ja reformiprotsessis ning poliitilises dialoogis Euroopa naabruspoliitikaga hõlmatud riikides; palub ELi tugevdada koostööd kodanikuühiskonnaga Euroopa naabruspoliitikaga hõlmatud riikides ja toetada seda mitmesugustest rahastamisvahenditest;
6. on seisukohal, et demokraatiale ülemineku protsesside toetamisel tuleb tähelepanu keskmesse seada demokraatlike institutsioonide suutlikkuse suurendamine, kõikide demokraatlike parteide, kodanikuühiskonna ja naiste ja vähemuste õiguste toetamine ning partnerriikide ühiskondades õigusriigi põhimõtte, inimõiguste ja põhivabaduste, eriti ühinemis-, sõna- ja kogunemisvabaduse järgimise ning vaba ajakirjanduse ja meedia kindlustamine; kutsub liitu ja selle liikmesriike üles tõhustama partnerlust mitmesuguste organisatsioonide ja ühiskonnasektorite vahel, et anda neile vastutus Euroopa naabruspoliitika protsessides; kinnitab taas, et seda tuleks teha muu hulgas horisontaalsete sidemete loomisega erinevate ühiskonnaelus osalejate vahel, kasutades selleks mestimispartnerlusi kodanikuühiskonna organisatsioonidega (valitsusvälised organisatsioonid, ametiühingud, ettevõtlusorganisatsioonid, meedia, noorteorganisatsioonid jne) ja mestimisprojekte riikide ameti- ja haldusasutustega (eriti haridussektoris);
7. on seisukohal, et eduaruannetes tuleks teha läbivalt põhjalikku soopõhist analüüsi; rõhutab vajadust pöörata läbivaadatud Euroopa naabruspoliitikas suuremat tähelepanu töö- ja ametiühinguõiguste tugevdamisele, soolise võrdõiguslikkuse üleüldisele arvessevõtmisele ning koostööle ja dialoogile valitsusväliste organisatsioonide, ametiühingute ja teiste kodanikuühiskonna organisatsioonidega;
8. rõhutab, et universaalsete inimõiguste ja põhivabaduste austamine on ELi välispoliitika aluspõhimõte; on seisukohal, et kodanikuühiskonna toetamine on läbivaadatud naabruspoliitikas kesksel kohal, ning soovitab seetõttu anda kodanikuühiskonnale, sealhulgas sotsiaalpartneritele abi vastavalt ülesannete ulatusele ning rakendada sellega seoses tihedat kooskõlastamist Euroopa demokraatia sihtkapitaliga;
9. rõhutab, et peamised valitsusvälised organisatsioonid on rajanud ühised platvormid nii Vahemere Liidu kui ka idapartnerluse jaoks; on seisukohal, et nende kodanikuühiskonna foorumitega tuleks Euroopa naabruspoliitika tegevuskavade koostamise, rakendamise ja järelevalve käigus asjakohaselt ja õigeaegselt konsulteerida;
10. on arvamusel, et Euroopa naabruspoliitika mitmepoolseid struktuure tuleks tugevdada ja arendada strateegilisemate suundade järgi; märgib, et arvestades nn tõhusa mitmepoolsuse kesksust ELi välispoliitikas, peaksid komisjon ning Euroopa välisteenistus kaaluma võimalust Euroopa naabruspoliitika mitmepoolsuse kohaldamiseks poliitiliste suhete korraldamise raamistikuna laiemas Euroopas;
11. kutsub ELi üles parandama Euroopa naabruspoliitika raames rahastatavate või toetatavate projektide nähtavust partnerriikides ning suhtlema aktiivsemalt ühiskonnaga, et parandada liidu kuvandit ja omaksvõttu Euroopa naabruspoliitika riikide kodanike seas, kasutades selleks eelkõige meediakampaaniaid ja näidates ELiga koostöö tegemise lisaväärtust;
12. peab kahetsusväärseks 2014.–2030. aasta mitmeaastase finantsraamistiku rubriigis 4 oluliste kärbete tegemist võrreldes Euroopa Komisjoni algse ettepanekuga; rõhutab, et idapartnerluse ulatuslik rahastamine on hädavajalik, et minna edasi reformide elluviimisega, jagada parimaid tavasid ning saavutada ja/või säilitada ELi idanaabruses väljakujunenud ja toimivad demokraatiad, kuna see on ELi jaoks eluliselt tähtis; usub samuti, et praegu Euroopa naabruspoliitika ida- ja lõunaosa vahel püsiv tasakaal tuleks säilitada, järgides seejuures täielikult seni rakendatud diferentseerimise ja riikide eripäradest lähtuva kohandamise põhimõtet; nõuab tungivalt, et asjaomaseid eelarvepädevaid institutsioone hoitaks korrapäraselt kursis näitajate ja suunistega, mis kujundavad otsustusprotsessi seoses eelarvetoetuse andmisega, ning et Euroopa Parlament kaasataks eraldiste andmise või äravõtmise protsessi, mis tuleneb „rohkema eest rohkem” / „vähema eest vähem” põhimõtte rakendamisest;
13. rõhutab, et sõnavabadus, pluralism ja sõltumatu meedia on demokraatia nurgakivid; peab seetõttu oluliseks ELi toetust sõltumatule, jätkusuutlikule ja vastutustundlikule avalik-õiguslikule meediale, mis pakuks kvaliteetset, pluralistlikku ja mitmekesist infosisu, ja tuletab meelde, et vabal ja sõltumatul avalik-õiguslikul meedial on alati otsustavalt tähtis roll demokraatia süvendamisel, kodanikuühiskonna võimalikult suurel kaasamisel avalikesse küsimustesse ja kodanike võimestamisel demokraatia ülesehitamise käigus;
14. tunnistab vabade ja ausate valimiste määravat tähtsust demokraatiale üleminekul ning toonitab sõltumatu meedia, eriti avalike meediateenuste rolli valimisteprotsessi läbipaistval, usaldusväärsel ja demokraatlikul läbiviimisel; kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles jätkama ja võimaluse korral suurendama oma toetust partnerriikides saabuvate valimiste demokraatlikule läbiviimisele, sealhulgas meedia vabaduse ja mitmekesisuse tugevdamisele;
Idapartnerlus
15. soovitab liidul teha järgmist: a) tõhustada „rohkema eest rohkem” põhimõtte kohaldamist ning stimuleerida seda positiivse konkurentsi ja koostööga partnerriikide vahel, väljendades vajalikku toetust nendele idapartnerluse riikidele, kes kogevad ELi õigustiku rakendamisel kolmandate riikide survet; b) rakendada kahetasandilist lähenemisviisi, olles nõudlik idapartnerluse riikide valitsuste suhtes ning samal ajal avatud, vastutulelik ja kaasav partnerriikide kodanike suhtes; c) innustada partnerriikide kodanikke tegutsema ELi alusväärtuste – demokraatia, õigusriigi, inimõiguste ja põhivabaduste austamise – nimel ja pühenduma nende edendamisele, muutes kodanikud nii normatiivse võimu ümberkujundamise allikaks; d) töötada välja Euroopa väärtuste edendamise pikaajaline strateegia, mis hõlmaks seesmisi muutusi ja nende ühiskondade vabaduse- ja heaolupüüdlusi; e) detsentraliseerida idapartnerlus, arendades koostööd mõlema osapoole avalike toimijatega ning andes neile vastutava osa horisontaalse partnerluse ja mestimise kaudu, millega kaasneksid suurem liikuvus, inimestevahelised kontaktid ning viisarežiimi lihtsustamise ja viisavaba režiimi väljavaated, mille puhul tuleks järgida põhimõtet „naabrid esmajärjekorras”; f) parafeerida või allkirjastada assotsieerimislepingud ning taotleda nende kiiret – esmalt ajutist ja seejärel täielikku – jõustamist veel enne Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni praeguse koosseisu ametiaja lõppu, tingimusel et vajalikud tingimused ja nõuded on täidetud; g) hoiduda kasutamast piirkonna vaidluste lahendamisel jõudu või ähvardusi, toonitades, et ainuke võimalus piirkonnas konflikte lahendada on pidada rahvusvaheliselt aktsepteeritavates vormides läbirääkimisi lähtuvalt rahvusvahelise õiguse põhimõtetest;
16. kordab oma seisukohta, et ühe idapartnerluse riigi territooriumi okupeerimine teise poolt on vastuolus idapartnerluse aluspõhimõtete ja eesmärkidega ning et ELi assotsieerimislepingute sõlmimine Armeenia ja Aserbaidžaaniga peaks olema seotud edasiliikumisega Mägi-Karabahhi konflikti lahendamisel kooskõlas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Julgeolekunõukogu 1993. aasta resolutsioonidega 822, 853, 874 ja 884 ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) Minski rühma aluspõhimõtetega, mis on sätestatud 10. juuli 2009. aasta L’Aquila ühisavalduses;
17. peab kahetsusväärseks asjaolu, et Vilniuse idapartnerluse tippkohtumise lähenedes on suurenemas eri liiki surveavaldused idapartnerluse riikidele; peab sellist survet vastuvõetamatuks ning kutsub Venemaad üles hoiduma tegevusest, mis on selgelt vastuolus Helsingi põhimõtetega; rõhutab jõuliselt, et idapartnerluse riikide vabad valikud ei tohiks neile kaasa tuua selliseid tagajärgi nagu kaubandusmeetmed, viisapiirangud, töötajate liikumise piiramine külmutatud konfliktidesse sekkumine jmt; kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles käsitlema kahetsusväärseid arenguid laiemalt kui ainult kaubandusmõõtmes, tegutsema ja kaitsma seeläbi ELi partnereid, saates kõigile idapartnerluse riikidele nende Euroopa püüdlusi ja valikuid selgelt toetava sõnumi; rõhutab sellegipoolest, et assotsieerimislepingud ning põhjalikud ja laiaulatuslikud vabakaubanduslepingud on tegevuskavaks reformidele, mis toovad kasu kõigile;
18. on jätkuvalt pühendunud Euronesti parlamentaarse assamblee edasiarendamisele idapartnerluse riikidega tehtava mitmepoolse parlamentidevahelise koostöö olulise foorumina; peab kahetsusväärseks ettepanekuid Euroopa naabruspoliitika eelarveridade kärbeteks 2014.–2020. aasta mitmeaastases finantsraamistikus, kuna nende eelarveridade eesmärk on anda konkreetsemat toetust demokraatia arenguga, õigusriigi ja inimõiguste edendamisega seotud meetmetele ja projektidele;
19. rõhutab, et konkreetne žest idapartnerluse riikide ühiskondade suhtes ja reaalne abi nende lähendamisel Euroopa Liidu riikidega oleks viisanõude kaotamine;
20. on seisukohal, et idapartnerluse 2012.–2013. aasta tegevuskava avaldamine on esimene samm paremate järelevalvevahendite väljatöötamise poole; kutsub Euroopa Komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles arendama edasi sobivaid järelmeetmete mehhanisme, mille abil saaks hinnata Euroopa naabruspoliitika riikide tulemuslikkust ja saavutusi ning seada selgeid ja mõõdetavaid eesmärke;
21. soovitab idapartnerluse riikidel teha järgmist: a) tasakaalustada ja kahekordistada pingutusi poliitiliste, õiguslike ja majanduslike kriteeriumite täitmiseks; b) kinnistada oma ühiskonnas demokraatia, õigusriikluse, inimõiguste ja soolise võrdõiguslikkuse ning korruptsioonivastase võitluse põhiväärtused; c) kiirendada ühiskondlikke muutusi, reformiprotsesse ning avalike normide ja halduse süsteemset ajakohastamist, käsitades ELi integreerumist pikaajalise strateegilise valikuna ja mitte pelgalt majandusliku ja haldusliku eesmärgina; d) kaotada lahknevus sõnade ja tegude vahel; e) pöörata rohkem tähelepanu idapartnerluse mitmepoolsele struktuurile ja heade tavade vahetamise kaudu õppimisele; f) kohaldada piirkondlike konfliktide lahendamisel Euroopa integratsiooni vaimu ja ajaloolise kogemuse käigus õpitut ning tõhustada omavahelist piirkondlikku, poliitilist ja majanduslikku koostööd, sest kahepoolseid küsimusi tuleb lahendada rahumeelselt ning heanaaberlikud suhted ja piirkondlik koostöö on idapartnerluse aluspõhimõtted; g) kaasata kodanikke ja siduda avalikke toimijaid horisontaalse partnerluse ja mestimise kaudu vastavate liidu tasandi toimijatega ning teha koostööd kodanikuühendustega ja noorema põlvkonnaga, kes on muutusi teostav jõud; h) hoiduda kasutamast piirkondlike vaidluste lahendamisel jõudu või ähvardusi, toonitades, et ainuke võimalus piirkonnas konflikte lahendada on pidada rahvusvaheliselt aktsepteeritavates vormides läbirääkimisi lähtuvalt rahvusvahelise õiguse põhimõtetest;
22. peab murettekitavaks Venemaa tegevust, mille mõte on heidutada partnerriike poliitilise ja majandusliku assotsieerumise suhtes ELiga; kinnitab iga riigi suveräänset õigust valida poliitilisi ja kaubanduslikke liite; usub lisaks, et partnerriikide järkjärguline integreerumine ELiga on täielikult kooskõlas nende taotlustega olla heades suhetes Venemaaga; ei nõustu ettekujutusega nullsummamängust ELi ja Venemaa ning partnerriikide suhete paradigmana;
23. kordab uuesti vajadust saavutada piirkonna stabiilsus ja julgeolek, mis on vajalik idapartnerluse eesmärkide saavutamiseks ning samuti edasiseks integreerumiseks ELiga; nõuab tungivalt täiendavaid jõupingutusi, et lahendada territoriaalsed konfliktid Gruusias, Aserbaidžaanis, Armeenias ja Moldovas; tuletab sellega seoses meelde oma seisukohta, et assotsieerimislepingute sõlmimine ELi ja Armeenia ning ELi ja Aserbaidžaani vahel peaks olema seotud edasiliikumisega Mägi-Karabahhi konflikti lahendamisel kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu 1993. aasta resolutsioonidega 822, 853, 874 ja 884 ning OSCE Minski rühma aluspõhimõtetega, mis on sätestatud 10. juuli 2009. aasta L’Aquila ühisavalduses;
24. tuletab meelde, et kohustuse võtmine assotsieerimislepingu ning põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduslepingu raames välistab kõik teised samaaegsed tolliliidus osalemise vormid;
25. kutsub liikmesriike ja Ida-Euroopa partnereid üles vaatama läbi oma relvaekspordi poliitika asjaomases piirkonnas, pidades silmas kokkulepete saavutamist konfliktipiirkondade desarmeerimiseks ja demilitariseerimiseks; kutsub Venemaad üles järgima kokkuleppeid konstruktiivselt, austades täielikult piirkonna riikide suveräänsust ja hoidudes mis tahes tegevusest, mis ohustaks piirkonna stabiilsust;
26. rõhutab, et EL ja Ida-Euroopa partnerid on usaldusväärse ja turvalise energiavarustuse tagamisel silmitsi ühiste poliitiliste probleemidega; tuletab meelde, et energiajulgeolekualane koostöö on perioodil 2014–2020 idapartnerluse ja Euroopa naabruspoliitika sõnaselge prioriteet; ootab, et Vilniuses korraldatav kolmas idapartnerluse tippkohtumine hoogustab energiaalase koostöö tõhustamist ja suurendab mõlema poole energiajulgeolekut;
27. tuletab meelde, et energiaühenduse asutamislepinguga luuakse alus täielikult integreeritud piirkondliku energiaturu loomiseks, mis soodustab kasvu, investeeringuid ja õigusraamistiku stabiilsust; soovitab sellega seoses pikendada energiaühenduse lepingut 2016. aastast edasi, kuid kohandada siiski selle otsustusprotsessi tulevastele väljakutsetele, kehtestades muu hulgas õiguslikud kontrollimehhanismid, et tegeleda õigustiku ebapiisava rakendamisega, ning solidaarsusmehhanismid; peab kiiduväärseks Gruusia taotlust ühineda energiaühendusega, ning märgib, et Gruusiast saaks sellega Ukraina ja Moldova järel kolmas ühinev idapartnerluse riik; nõuab energiaühenduse veelgi suuremat edendamist Euroopa naabruspoliitika kaudu kooskõlas energiaühenduse eesmärkidega ning lähtudes vastastikusest huvist; rõhutab, et õiguslik integratsioon peaks olema kooskõlas ühiste investeeringutega ülekandevõimsusse ja infrastruktuuri, aga ka taastuvenergiasse, energiatõhususse ja uutesse tehnoloogiatesse; rõhutab tarne- ja transiiditeede täiendava mitmekesistamise suurt tähtsust;
28. nõuab, et igasse idapartnerluse riikidega sõlmitavasse lepingusse lisataks energiajulgeoleku klausel, eesmärgiga tagada ELi energia siseturu õigusaktide täielik austamine, ning nõuab, et sellistesse lepingutesse lisataks ka varajase hoiatamise mehhanism, mille abil kindlustada võimalike ohtude ja probleemide varajane hindamine seoses kolmandatest riikidest pärineva energia transiidi ja tarnetega; nõuab samuti vastastikuse abistamise, solidaarsuse ja vaidluste lahendamise ühise raamistiku loomist;
Armeenia
29. tunnustab Armeenias demokraatlike normide ning assotsieerimislepingu nõuete täitmisel tehtud edusamme, kuid märgib, et demokraatia valdkonnas on endiselt lahendamata püsivaid probleeme; tunnistab, et valitsusreformide, sh õiguskaitse ja kohtuasutuste reformimise ning korruptsioonivastase võitluse vallas tuleks teha suuremaid edusamme; peab kahetsusväärseks Armeenia presidendi hiljutist otsust ühineda tolliliiduga; tuletab Armeenia ametiasutustele meelde, et selline poliitika on vastuolus assotsieerimislepinguga; loodab seetõttu, et Armeenia jätkab ELiga seotud reforme, mille läbiviimine võib tuua riigi jaoks kaasa majandusliku heaolu ning aidata lahendada püsivad sotsiaal-majanduslikud ja poliitilised probleemid; nõuab valmidust teha ELiga koostööd, millele EL on avatud;
30. peab kiiduväärseks Armeenia kindlat makromajanduslikku poliitikat ja struktuurireforme ning uusi edusamme tegevuskava eesmärkide saavutamisel;
Aserbaidžaan
31. peab kahetsusväärseks, et Aserbaidžaani assotsieerimislepingu sõlmimise küsimuses valitsevad endiselt otsustamatus ja kõhklused; rõhutab ELi ja Aserbaidžaani suhete majanduslikku potentsiaali, kuid väljendab muret demokraatia, õigusriigi ja inimõiguste valdkonnas ilmnevate vajakajäämiste pärast Aserbaidžaanis; rõhutab seega, et Aserbaidžaan peaks tõestama oma pühendumust, tõstes asjaomaseid standardeid (sh sõna- ja ühinemisvabaduse vallas) ja lubades demokraatlikul opositsioonil kasutada oma õigusi;
toonitab, et poliitvangide vabastamine ning poliitiliste aktivistide, inimõiguste kaitsjate ja ajakirjanike ahistamise lõpetamine on Aserbaidžaaniga strateegilise moderniseerimispartnerlusalase lepingu sõlmimise hädavajalik eeltingimus;
32. peab kahetsusväärseks, et 9. oktoobril 2013 toimunud presidendivalimiste eel ei järgitud rahvusvahelisi standardeid (muu hulgas keelduti kandidaatide registreerimisest menetluslikel põhjustel), ning nõuab viimastel kuudel vangistatud 14 Aserbaidžaani opositsioonipoliitiku, ajakirjaniku ja inimõiguste kaitsja (sh Tofiq Yaqublu ja Ilgar Mammadovi[18]) viivitamatut ja tingimusteta vabastamist;
33. peab kahetsusväärseks, et ELis valitsevad assotsieerimislepingu ning põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduslepingu sõlmimise küsimuses endiselt lühinägelikkus ja kõhklused, mis on tingitud suutmatusest mõista Aserbaidžaani strateegilist majanduslikku, geopoliitilist ja kultuurilist rolli;
Valgevene
34. taunib stagneerunud ja vastuvõetamatut olukorda inimõiguste, demokraatia ja poliitvangide osas ning edusammude puudumist ELi propageeritavate väärtuste ja normide järgimisel; rõhutab, et EL peab kriitiliselt tegutsema ja kohaldama ranget tingimuslikkust, olles samal ajal vastutulelikum ja avatum kodanikuühiskonna ja vabaühenduste suhtes, keda tuleks reformide järelevalveks ja teostamiseks toetada; nõuab tungivalt, et Valgevene ametivõimud osaleksid ajakohastamise alases dialoogis ja alustaksid ELiga läbirääkimisi viisalihtsustus- ja tagasivõtulepingute üle, eesmärgiga edendada inimestevahelisi kontakte;
35. kutsub Valgevene ametivõime üles kasutama ära Leedu eesistumisperioodi ning Vilniuses korraldatavat idapartnerluse tippkohtumist uue võimalusena suhete parandamiseks ELiga kohe, kui kõik poliitvangid on vabastatud, eesmärgiga taasalustada poliitilist dialoogi, muu hulgas demokraatlike reformide, vabade ja õiglaste valimiste, õigusriigi põhimõtte austamise, inimõiguste ja põhivabaduste järgimise ning opositsiooni ja kodanikuühiskonna kaasamise üle, tingimusel et Valgevene võimud näitavad üles austust nende põhiväärtuste vastu;
36. kordab, et EL on valmis parandama suhteid Valgevene valitsusega niipea, kui Valgevene ametivõimud lubavad järgida ühiselt määratletud tegevuskava, sh austada demokraatlikke põhimõtteid, inimõigusi ja põhivabadusi, muu hulgas kõikide poliitvangide tingimusteta vabastamise ja rehabiliteerimise kaudu; rõhutab siiski, et igasugune lähenemine on seotud rangete tingimustega;
37. rõhutab konkreetset vajadust pakkuda Valgevene sõltumatule meediale veelgi suuremat rahalist toetust;
Gruusia
38. tunnustab viimastel aastatel Gruusia moderniseerimisel ja assotsieerimislepingu nõuete täitmisel tehtud edusamme, samuti riigi ametiasutuste jõupingutusi korruptsiooni vastu võitlemisel; peab kiiduväärseks korrektset rahumeelset võimu üleandmist demokraatlike parlamendivalimiste järel; märgib siiski murega, et demokraatlike normide kohaldamisel esineb endiselt vajakajäämisi; toonitab sellega seoses vajadust teha täiendavaid edusamme ja viia läbi reforme, mille eesmärk on saavutada sõltumatu ja erapooletu kohtusüsteem, tõhus kriminaalõigussüsteem, mittediskrimineeriv valimissüsteem ja vähemuste õiguste austamine; märgib, et poliitilise opositsiooni liidrite suhtes on pooleli kohtulikud uurimised, ning nõuab Euroopa standardite ja normide täielikku järgimist; toetab Gruusia valitsuse jõupingutusi, et leevendada pingeid Venemaaga ja säilitada samas riigi euroopalik meelsus; kordab, et EL toetab kindlalt Gruusia territoriaalset terviklikkust;
39. toetab assotsieerimislepingu sõlmimise protsessi algatamist, kuid on siiski veendunud, et see peaks sõltuma Gruusia ametiasutuste tegelikest edusammudest õigusriigi valdkonnas, st alustuseks kõikide poliitvangide, sealhulgas Vano Merabišvili vabastamisest ja Euroopa normide järgimisest tulevastel presidendivalimistel;
40. palub komisjonil seda tingimuslikkuse põhimõtet viivitamatult kohaldada, kehtestades edusammude mõõtmiseks võrdlusaluste süsteemi;
41. rõhutab, et 27. oktoobril 2013 toimuvad presidendivalimised ning ELiga sõlmitava assotsieerimislepingu üle peetavate läbirääkimiste lõpuleviimine näitavad selgelt, kas Gruusia on valmis kohaldama demokraatia ja õigusriigi standardeid, andes opositsioonile valimistel kandideerimiseks täieliku vabaduse ja võimaldades vabal ja sõltumatul meedial kajastada kampaaniat ilma võimudepoolse sekkumiseta;
42. rõhutab, et Gruusia ei tohiks loobuda Euroopa-suunalistest püüdlustest ja ei tohiks järele anda survele mitte sõlmida ELiga assotsieerimislepingut;
Moldova
43. tunnustab Moldova poliitilist otsusekindlust täita assotsieerimislepingu, sealhulgas põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduslepingu nõuded ja otsusekindlust täita viisalihtsustuse tegevuskava, ning tunnustab Ungheni-Iaşi gaasijuhtme projekti algatamisel tehtud edusamme; tunnustab riigis ette võetud uuendusi, eelkõige suurenenud kulutusi haridusele; nõuab lepingu kiiret allkirjastamist ja kõikide vajalike ettevalmistuste lõpuleviimist, et asuda lepingut võimalikult kiiresti rakendama; on aga teadlik demokraatlike institutsioonide nõrkusest ja vajadusest neid institutsioone pidevalt tugevdada; soovitab Moldova valitsusel jätkata pingelist tööd vajalike meetmete rakendamiseks; usub, et poliitiline stabiilsus ja püsiv üksmeel reformide, eelkõige õigusriiklust ja riiklike institutsioonide sõltumatust puudutavate reformide suhtes on Moldova Euroopaga integreerumise püüete jaoks ülimalt tähtis;
44. soovitab assotsieerimislepingu, sealhulgas põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduslepingu Vilniuse tippkohtumisel initsialiseerida ning loodab, et peatselt viiakse lõpule viisaküsimusi puudutav dialoog; tunnistab, et assotsieerimislepingu rakendamine, vabakaubandus ja viisavaba reisimine avaldavad Moldova reformiprotsessile olulist mõju; märgib sellega seoses, et hiljutised poliitilised kriisid on paljastanud senise demokratiseerimisprotsessi nõrkuse, ning rõhutab vajadust asuda looma tõeliselt usaldusväärseid ja sõltumatuid demokraatlikke institutsioone;
45. soovitab assotsieerimislepingu kiiresti, lähemas tulevikus (Vilniuse tippkohtumise järel) allkirjastada, kui nõudeid edasi järgitakse, nagu praegu;
46. peab õigeks Moldova ja Rumeenia vahelise uue gaasijuhtme rajamist ning ergutab jätkama sellekohaseid jõupingutusi ja jätkama vastupanu Venemaa survele loobuda assotsieerimislepingust;
Ukraina
47. peab kahetsusväärseks, et Ukrainas ei ole jõutud assotsieerimislepingu nõuete täieliku täitmiseni, nagu seda nõutakse nõukogu 10. detsembri 2012. aasta järeldustes ja Euroopa Parlamendi 13. detsembri 2012. aasta resolutsioonis olukorra kohta Ukrainas[19], kuna Ukraina rakendab edasi valikulist õigusemõistmist ning endiselt on puudu valimis- ja kohtusüsteemi reformi koostisosi; hindab aga positiivselt president Janukovõtši ja opositsioonijuhtide hiljutisi kindlaid lubadusi jätkata vajalike õigusaktide menetlemist Ülemraadal ning ootab, et need lubadused kiiresti, veel enne Vilniuse tippkohtumist täidetakse; tunnustab seniseid saavutusi, kuid rõhutab, et tuleb veel tööd teha ja jõudu pingutada, et viia lõpule prokuratuuri reform, parandada valimisseadustikku ja lahendada valikulise õigusemõistmise probleem;
48. tunnustab Ukraina ja ELi käimasolevat dialoogi ja ühist kavatsust allkirjastada assotsieerimisleping 28.–29. novembril 2013 Vilniuses toimuval idapartnerluse tippkohtumisel;
49. tunnustab Ukraina püüdeid integreeruda Euroopaga ning kordab oma seisukohta, et ELi ja Ukraina suhete süvendamine ning Ukrainale Euroopa perspektiivi avamine on ülimalt tähtis ja teenib mõlema poole huve;
50. soovitab nõukogul allkirjastada assotsieerimislepingu ühelt poolt ELi ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Ukraina vahel, kui on täidetud nõutud tingimused, mille välisasjade nõukogu 10. detsembril 2012 ametlikult kindlaks määras ja mida Euroopa Parlament oma 13. detsembri 2012. aasta resolutsioonis toetas; tingimusel, et ülalmainitud nõuded täidetakse, kiidab omalt poolt heaks nõukogu otsuse ELi ja Ukraina assotsieerimislepingu ajutise rakendamise kohta kohe pärast lepingu allkirjastamist; märgib, et kõigi nõuete täitmise ja lepingu sellele järgneva allkirjastamise korral on Euroopa Parlamendil kavas alustada ELi ja Ukraina assotsieerimislepingu ratifitseerimise menetlust käesoleva parlamendi praeguse koosseisu ametiajal;
51. mõistab hukka kaubandussanktsioonid, mille Venemaa kehtestas hiljuti Ukraina ekspordile ning mille eesmärk on avaldada Ukrainale survet, et see ei sõlmiks assotsieerimislepingut ELiga; palub Venemaal loobuda nende kaubandussanktsioonide rakendamisest ning hoiduda lubamatust poliitilisest sekkumisest ja surve avaldamisest;
Lõunanaabrus
52.
on mures raskuste pärast, mida Vahemere piirkonna lõunaosa riigid kogevad demokraatiale ülemineku probleemide lahendamisel;
53. rõhutab Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide poolt üleminekuetapis olevate araabia kevade riikide ametiasutustele antava juriidilise ja tehnilise abi ülimalt suurt tähtsust, kuna see on nendel asutustel aidanud saavutada konkreetseid tulemusi varade tagasinõudmisel;
54. on rahul, et Euroopa Parlamendi algatus moodustada Tuneesia, Jordaania ja Egiptuse töörühmad on osutunud edukaks, ning toonitab, et need erasektori sidusrühmade, ametiasutuste ja rahvusvaheliste organisatsioonide kohtumised peaksid tagama kodanikuühiskonna ja vabaühenduste ulatuslikuma kaasamise ja andma konkreetseid tulemusi – eeldusel, et poliitiline olukord võimaldab suuremat majanduslikku koostööd ja integratsiooni; arvab, et uurida tuleks võimalust laiendada seda algatust piirkonna teistesse riikidesse;
55. on seisukohal, et ELi prioriteediks liidu lõunapoolsete naaberriikide suhtes peab olema nende riikide edukas üleminek püsivale demokraatiale, ning kutsub ELi institutsioone ja liikmesriike üles oma sellekohast toetust suurendama;
56. soovitab liidul jätkata ning vajaduse korral tõhustada aktiivset toetust lõunapoolsete partnerriikide üleminekumeetmetele, keskendudes demokraatlikule ümberkujundamisele, partnerlusele elanike ja kodanikuühiskonnaga ning jätkusuutlikule ja kaasavale majanduskasvule;
57. tuletab meelde, et sotsiaalne õiglus ja elukvaliteedi parandamine on ELi lõunapoolsetes naaberriikides käimasoleva demokraatiale ülemineku kõige olulisemad elemendid; väljendab sügavat muret tööhõive, eelkõige noorte tööhõive olukorra pärast ja palub komisjonil toetada tulemuslikku tööhõivepoliitikat;
58. märgib, et väga vähesed lõunapoolsete naaberriikide üliõpilased saavad kasu sellistest programmidest nagu Tempus ja Erasmus Mundus, hoolimata sellest, et 2012. aastal eraldati nendele programmidele täiendavaid rahalisi vahendeid; esitab komisjonile taas üleskutse toetada Euroopa – Vahemere piirkonna programmi Leonardo da Vinci loomist, mille eesmärk on soodustada nende noorte praktikantide liikuvust, kes soovivad saada kutsealast koolitust välismaal, ning aidata sellega võidelda noorte töötuse vastu, mis on Vahemere piirkonna lõunaosa riikides endeemiliseks muutunud;
59. kutsub liitu ja selle liikmesriike üles rakendama lõunapoolsete naaberriikide suhtes konkreetset ja toimivat liikuvuspoliitikat, eelkõige sõlmima nendega samalaadsed viisalihtsustuslepingud ja tagasivõtulepingud, nagu on sõlmitud suurema osa idapartnerluse riikidega; rõhutab sellega seoses, kui oluline on suurem liikuvus ja koostöö akadeemilise hariduse ja kutseõppe valdkonnas, olemasolevate programmide ning õpilaste, ülikoolilõpetajate, õpetajate ja õppejõudude liikuvuse laiendamine ja suurendamine, kõrgharidus- ja koolitusasutuste vaheliste vahetuste edendamine ning avaliku ja erasektori partnerlus teadustegevuse ja ettevõtluse valdkonnas; peab oluliseks töötada sellistes programmides osalejate jaoks välja lihtsam viisade andmise kord; palub ELil töötada välja tundlik ja terviklik Euroopa välisteenistust, komisjoni, liikmesriike ja lõunapoolseid partnerriike hõlmav strateegia, mis aitaks tegeleda rändega ja kaitsta lõunapoolsetest naaberriikidest pärit põgenikke ja varjupaigataotlejaid, võttes eriti arvesse araabia kevadet ja kestvat ebastabiilsust Põhja-Aafrikas;
60. rõhutab taas, kui tähtis on see, et Euroopa Liidu institutsioonid ja liidu liikmesriigid ilmutaksid poliitilist tahet osaleda aktiivselt selle piirkonna konfliktide, eelkõige Iisraeli ja Palestiina konflikti lahendamises, et need ei takistaks enam Euroopa naabruspoliitika rakendamist;
61. peab esmatähtsaks ülesandeks toetada partnerriike regionaalpoliitikat ja sulusalade kaasamist edendavate projektide väljatöötamisel ja rahastamisel; soovitab sellega seoses nii parterriikides kui ka Vahemere Liidu sekretariaadis kasutada liidu kogemusi, mis on saadud Euroopa regionaalfondide haldamisel;
62. on seisukohal, et kiiresti on vaja edendada Magribi piirkonna säästva ja kaasava sotsiaal-majandusliku arengu ja integratsiooni projekte, et hõlbustada seal kaupade, teenuste, kapitali ja inimeste liikumist; tuletab meelde, et Lääne-Sahara konflikt on suur selle piirkonna integratsiooni takistav tegur; kutsub Alžeeriat ja Marokot üles looma aktiivse partnerluse, mis võimaldaks lahendada piirkondlikke probleeme, sealhulgas Lääne-Sahara konflikti; väljendab sellega seoses rahulolu, et kõrge esindaja ja Euroopa Komisjon võtsid 2012. aasta detsembris vastu ühisteatise, milles tehakse ettepanekud toetada viie Magribi riigi jõupingutusi tihedama koostöö ja suurema piirkondliku integratsiooni suunas; on rahul sellega, et Euroopa Liit on Vahemere Liidu põhjapoolne kaaseesistuja, ning loodab, et see aitab parandada poliitikavaldkondade sidusust, üldist koordineeritust ja tulemuslikkust, eriti rahastatavate projektide puhul;
63. kutsub Marokot, Polisario rinnet ja Alžeeriat üles tegema jõupingutusi, et leida Lääne-Sahara probleemile õiglane, rahumeelne, kestev ja kõigile osapooltele vastuvõetav poliitiline lahendus, mis oleks kooskõlas ÜRO asjaomaste resolutsioonidega, sealhulgas enesemääramist lubavate resolutsioonidega; rõhutab, et oluline on tagada Sahrawi rahva inimõigused ning vaja on hoolt kanda nende õiguste järgimise eest Lääne-Saharas ja Tindoufi laagrites, seda ka Sahrawi poliitvangide puhul, kelle üle ei ole õiglaselt kohut mõistetud ja kes tuleks vabastada;
64. toonitab, et Vahemere Liit on oluline vahend, mille abil institutsionaliseerida Euroopa Liidu suhteid lõunapoolsete naaberriikidega; rõhutab tulevaste ministrite kohtumiste tähtsust Euroopa – Vahemere piirkonna partnerluse elavdamise ja ühisprojektide elluviimise jaoks;
65. kinnitab taas, et lõunapartnerluse eesmärk on tuua Vahemere põhja- ja lõunakalda riigid üksteisele lähemale, et luua rahul, demokraatial, turvalisusel ja heaolul rajanev ala nende riikide 800 miljoni elaniku jaoks ning anda ELile ja ELi partnerriikidele hästi toimiv kahe- ja mitmepoolne raamistik, mis aitaks neil ahendada demokraatia-, sotsiaalseid ja majandusprobleeme, edendada piirkondlikku integratsiooni, sealhulgas kaubandust, ning tagada nende kaasareng, millest saaksid kasu kõik, ning aidata partneritel ehitada üles demokraatlikud, pluralistlikud ja ilmalikud riigid, eelkõige institutsioonilise suutlikkuse suurendamise programmide kaudu, ja samal ajal töötada välja vastastikku kasulikud ja ambitsioonikad kaupade ja teenustega kauplemise tingimused, millele eelnevalt teostataks aga asjakohased mõjuhinnangud, mis võivad viia põhjalike ja laiaulatuslike vabakaubanduslepinguteni; on arvamusel, et see oleks kindlasti esimene samm suure Euroopa – Vahemere majandusruumi loomisel ja võiks aidata leevendada meie lõunapoolsete naabrite majandusprobleeme ning lihtsustada lõunapoolsete riikide omavahelist integratsiooni;
66. rõhutab, et Euroopa Liidul on moraalne kohustus toetada kunagiste diktaatorite ja nende režiimide poolt varastatud varade tagastamise protsessi; on seisukohal, et varade tagasivõitmine on selle sümboolse väärtuse tõttu ennekõike poliitiline küsimus ning vaja on taastada vastutus demokraatia ja õigusriigi vaimus; märgib, et varade tagastamine peab ELi jaoks partnerlussuhetes lõunapoolsete naaberriikidega olema eriti tähtis poliitiline kohustus; kordab, et vaja on luua ELi mehhanism eesmärgiga pakkuda lõunapoolsetele naaberriikidele varade tagasivõitmise protsessis õigusabi;
67. kutsub komisjoni, Euroopa välisteenistust ja liidu liikmesriike üles rohkem julgustama selle piirkonna riike, et need võtaksid oma õigusaktidesse täpseid sätteid ja rakendaksid programme, millega tagataks naiste õigused, nende osalemine poliitiliste ja majanduslike otsuste tegemises, nende juurdepääs haridusele ja majanduslik sõltumatus ning kaotataks kõik nende vastu suunatud vägivalla vormid;
68. on seisukohal, et EL peaks pakkuma abi ja teadmisi seadusandjatele, kes kaaluvad ja koostavad IKT-sektoriga seotud õigusakte, mis peaksid avama tee digitaaltehnoloogia tohutute võimaluste rakendamisele nii demokraatliku protsessi kui ka majandusliku arengu ja piirkondliku koostöö huvides; peab teabe vaba liikumist ja juurdepääsu internetile sotsiaal-majandusliku arengu jaoks ülimalt oluliseks; rõhutab sellega seoses digitaalvabaduse järgimise tähtsust;
69. väljendab sügavat muret kasvava usuvägivalla, eeskätt kristlaste vastu suunatud vägivalla pärast antud piirkonnas ning palub liidul sellele reageerida ka Euroopa naabruspoliitika raamistikus;
70. kordab oma üleskutset komisjonile: tugevdada partnerriikides idapartnerluse ja Vahemere Liidu projektide nähtavust ning teha need projektid nende riikide kodanikele arusaadavamaks, näidates ELiga tehtava koostöö lisandväärtust;
Alžeeria
71. märgib, et Alžeeria on kinnitanud oma kavatsust osaleda Euroopa naabruspoliitikas, kuid ei ole sellekohast tegevuskava siiski veel vastu võtnud; peab kiiduväärseks ELi-Alžeeria tegevuskava üle läbirääkimiste algatamist ning soovitab Alžeerial tungivalt kasutada seda vahendit suhete arendamiseks ELiga; kutsub ELi ja Alžeeriat üles Euroopa naabruspoliitika raamistikus läbirääkimisi kiirendama, et tegevuskava saaks kiiresti vastu võtta;
72. tunnustab Alžeeria parlamendi poolt Euroopa Parlamendiga tehtava koostöö tugevdamiseks astutud samme ning nende kahe institutsiooni vahel alanud poliitilise dialoogi kvaliteeti;
73. hindab positiivselt 7. juulil 2013 allkirjastatud vastastikuse mõistmise memorandumit, milles käsitletakse Alžeeria ja Euroopa Liidu vahelise strateegilise partnerluse loomist energeetika valdkonnas, kuna see avab tee turgude suuremale lõimimisele, infrastruktuuri arendamisele ja tehnosiirdele osapoolte vahel;
74. rõhutab, et vaja on poliitikat, millega suudetaks täiel määral tagada inimõigused ja põhivabadused, eriti ühinemisvabadus ja meeleavaldamise vabadus; loodab, et Alžeeria põhiseaduse oodatav läbivaatamine toimub avatud ja läbipaistvas raamistikus, mis on riigi kõikide poliitiliste suundade esindajatele avatud selliselt, et see aitaks kindlustada demokraatiat ja õigusriiklust; märgib, et Alžeeria 10. mail 2012 toimunud üldvalimistele lähetatud ELi valimisvaatlusmissiooni tegevus kulges tõrgeteta; tuletab meelde valimisvaatlusmissiooni soovitusi ning kutsub Alžeeria ametivõime üles tegema tulevasi valimisi ette valmistades nõutavad parandused; kordab, et liit pakub selleks omapoolset toetust;
75. kutsub ELi üles tugevdama ja veegi suurendama toetust Alžeeria kodanikuühiskonna organisatsioonidele ja programmidele, millega edendatakse naiste ja noorte tööhõivet ja majanduse juhtimist, parandatakse ettevõtluskeskkonda ning tugevdatakse vabadusi ja põhiõigusi;
76. kutsub Alžeeriat üles soodustama kodanikuühiskonna organisatsioonide tegevust – edendama ühinemisvabadust ja meeleavaldamise vabadust;
Egiptus
77. peab murettekitavaks Egiptuses pärast 3. juuli 2013. aasta sõjaväelist riigipööret toimuvaid poliitilisi muutusi, sealset poliitilist lõhestatust, tõsiseid majanduslikke raskusi, inimõiguste ja põhivabaduste olukorda selles riigis ning julgeolekuolukorda antud piirkonnas, eeskätt Siinais; mõistab teravalt hukka kõik vägivallaaktid, sealhulgas rünnakud kopti kirikutele, ning on kindlalt seisukohal, et Egiptuse julgeolekujõudude hiljutised operatsioonid on olnud ebaproportsionaalsed ning toonud kaasa vastuvõetamatult suure hulga hukkunuid ja vigastatuid; kutsub Egiptuse valitsust üles hoiduma sellistest aktsioonidest; nõuab, et kõik erakonnad oleksid osalised tõelises dialoogis, et taastada demokraatlik protsess, mis vastaks Egiptuse elanike õigustatud taotlustele ja püüetele; rõhutab, et vaja on kõikide poliitiliste ja sotsiaalsete jõudude, sealhulgas Moslimi Vennaskonna mõõdukate osade rahvuslikku leppimist, kuna see oleks otsustava tähtsusega tegur demokraatiale ülemineku jätkamiseks, mis hõlmab ka presidendi- ja parlamendivalimiste korraldamist; rõhutab, et EL võiks liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi vahendusel õhutada riigi peamiste poliitiliste jõudude omavahelist dialoogi, mis aitaks luua rahvusliku ühtsuse valitsust, kes valmistaks ette valimised; eeskätt soovitab liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal ja komisjoni asepresidendil anda selgelt märku, et Muslimi Vennaskonna ebaseaduslikuks kuulutamine seaks ohtu demokraatliku kaasatuse ja ohustaks demokraatia juurde tagasipöördumise väljavaateid;
78. rõhutab, et õnnelik tulevik on Egiptuse jaoks võimalik vaid demokraatliku lahenduse alusel – täielikult toimivate demokraatlike institutsioonidega, mis tagavad kõikide kodanike turvalisuse, ning rõhutab, et demokraatiale üleminek peaks hõlmama kõigi inimeste õigust õiglasele kohtumõistmisele;
79. kutsub liitu üles kahepoolsetes suhetes Egiptusega ning sellele riigile finantsabi andes võtma ühelt poolt arvesse riigi ees seisvaid tõsiseid majandusprobleeme ja nende sotsiaalseid tagajärgi ning teiselt poolt rakendama tingimuslikkuse põhimõtet („rohkema eest rohkem”); on seisukohal, et liit ei peaks endale võtma kohustust sõlmida Egiptusega täielik ja üksikasjalik vabakaubandusleping, enne kui seal on täidetud poliitiliseks stabiilsuseks vajalikud tingimused, nagu valitud demokraatlike institutsioonide korrastatus ja püsivus, õigusriiklus ning inimõigustest ja põhiõigustest kinnipidamine; märgib, et 21. augustil toimunud välisasjade nõukogu kohtumisel paluti liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal ja komisjoni asepresidendil Catherine Ashtonil vaadata üle Euroopa naabruspoliitika ja assotsieerimislepingu alusel ELi poolt Egiptusele antava abi küsimus, lähtudes sellest, kuidas Egiptus peab kinni Euroopa naabruspoliitika ja assotsieerimislepingu aluseks olevatest põhimõtetest, ning lähtudes arusaamast, et kõige haavatavamate elanikerühmade ja kodanikuühiskonna toetamine peab jätkuma;
80. on seisukohal, et liidu toetus peaks keskenduma inimõiguste, põhivabaduste, eeskätt naiste ja vähemuste õiguste järgimisele, samuti demokraatiale üleminekule, institutsioonilise suutlikkuse arendamisele, kohtu- ja julgeolekureformidele, kõikide demokraatlike erakondade ja vabaühenduste arendamisele ning ettevõtluskeskkonna parandamisele; on seisukohal, et EL peaks säilitama praeguse vabaühendustele ja kodanikuühiskonnale suunatud abi ja toetuse kui osa strateegiast, mille abil teha koostööd Egiptuse poliitiliste jõududega ja toetada tõelist demokraatiale ülemineku protsessi; tunnustab välisasjade nõukogu 21. augusti otsust, mille kohaselt peatatakse kõikide siserepressioonideks kasutada võidavate seadmete Egiptusesse eksportimise litsentsid ja hinnatakse ümber ELi ühise seisukohaga hõlmatud seadmete ekspordilitsentsid;
81. tunnustab liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi vahendamispüüdeid ning usub, et liit peaks kasutama oma ainulaadset positsiooni ja suhetevõrgustikku Egiptuse peamiste jõudude vahel ning taotlema edasi poliitilist lahendust, mis oleks kooskõlas demokraatiale ülemineku põhinäitajatega;
82. võtab teadmiseks Euroopa Kontrollikoja eriaruande (nr 4/2013) ELi ja Egiptuse valitsemistava alase koostöö kohta ja komisjoni vastused sellele ning kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles tegema sellest vajalikke järeldusi liidu abi tõhususe parandamiseks;
Iisrael
83. märgib, et Iisrael on täitnud tegevuskava, mis võeti vastu 2005. aasta aprillis kolmeaastaseks perioodiks ning mida pikendati 2012. aasta lõpuni; peab kahetsusväärseks Iisraeli praeguse valitsuse jätkuvat diskrimineerivat poliitikat ning nõuab, et võetaks meetmeid vähemuste õiguste, eriti Iisraeli araablaste ja beduiinide kogukondade liikmete õiguste parandamiseks ja suurendamiseks; lisaks palub Euroopa Komisjonil ja Euroopa välisteenistusel tõhustada jõupingutusi ja arendada edasi sellekohaseid projekte;
84. hindab positiivselt Iisraeli ja Palestiina otseläbirääkimiste taasalustamist; rõhutab oma kindlat toetust kahe riigi lahendusele, mille aluseks on 1967. aasta piirid ja vastastikku kokkulepitud maadevahetused ja mille kohaselt Jeruusalemm on mõlema riigi pealinn; rõhutab, et taunib üha suurenevat ebaseaduslike asunduste hulka okupeeritud aladel, olles asunduste rajamise korduvalt hukka mõistnud, ning kutsub Iisraeli valitsust üles asunduste rajamise lõpetama ja tühistama kõik kavandatud uute asunduste ehitamise projektid; juhib eriti tähelepanu sellele, et asunduste rajamine takistab tuntavalt Iisraeli ja Palestiina rahukõnelustel edu saavutamist ja kahe riigi lahenduse elujõulisust; ning juhib tähelepanu Euroopa Liidu antud suunistele, mis käsitlevad 2014. aastast alates rakendatavaid valikukriteeriume toetuste, auhindade ja ELi rahastamisvahendite andmiseks Iisraeli üksustele, mis on loodud Iisraeli poolt okupeeritud territooriumitel alates 1967. aasta juunist, ja nende üksuste seal jätkuvale tegevusele;
85. tunneb muret Iisraeli otsuse pärast lõpetada osalemine ÜRO inimõiguste nõukogus ja ÜRO korraldatavas üldises perioodilises hindamises; kutsub Iisraeli üles rakendama ÜRO lapse õiguste konventsiooni, tunnustama alaealisi konkreetse inimrühmana ja austama Palestiina alaealiste õigusi, ilma neid alaealisi diskrimineerimata;
86. olenemata sellest, et 2012. aastal vähenes haldusaresti alusel kinnipeetud palestiinlaste arv, kutsub Iisraeli üles tegelema edasi haldusaresti kasutamise probleemiga ning tagama jätkuvalt rahvusvahelise õiguse standardite rakendamine palestiinlastest vangide, eriti naiste ja laste suhtes;
Jordaania
87. märgib tunnustavalt, et Euroopa Liidu ja Jordaania koostöö on paranenud, eriti seoses protokolli allkirjastamisega Jordaania osalemise kohta liidu programmides, ja Jordaania on teinud edusamme poliitiliste reformide teostamisel, eeskätt loonud valimiskomisjoni ja konstitutsioonikohtu ning võtnud vastu valimisseaduse;
88. tunnustab poliitiliste reformide rakendamist Jordaanias; peab aga taunitavaks sõjakohtute kasutamist sõnavabadusega seotud kohtuasjade lahendamiseks, kuna sellega rikutakse riigi põhiseadust, peab samuti taunitavaks ajakirjanduse ja väljaannete seaduse muutmist seoses elektrooniliste väljaannetega ning kohtusüsteemi sõltumatuse tugevdamisega viivitamist;
89. kutsub Euroopa Komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles võtma rahastamise prioriteediks projekte, millega toetakse demokraatlikke reforme ja kohtureformi, võitlust korruptsiooni vastu ja põgenikele humanitaarabi osutamist;
90. tunnustab Jordaania aktiivset osa Lähis-Ida konfliktide lahendamisel ning märkimisväärseid pingutusi Süüriast konflikti tõttu pagevate inimeste vastuvõtmisel; arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti andmetel on Süüria põgenike, sealhulgas registreerimata põgenike arv Jordaanias 8. oktoobri 2013. aasta seisuga 538 839; soovib, et Jordaania allkirjastaks ÜRO pagulasseisundi konventsiooni;
91. peab äärmiselt murettekitavaks Süüria kriisi mõju Jordaaniale ning Jordaania ohtlikku lähenemist küllastuspunktile tulenevalt Süüria põgenike sissevoolust, mis võib põhjustada enneolematu piirkondliku ebastabiilsuse, arvestades Jordaania piiratud suutlikkust ja vahendeid, millega anda peavarju ja humanitaarabi konflikti eest põgenenud perekondadele; nõuab, et Euroopa Liit annaks Jordaaniale küllaldaselt abi põgenike kasvava sissevoolu haldamiseks ning suurte riigisiseste probleemide, sealhulgas majandusliku ebastabiilsuse, inflatsiooni ja töötuse vastu tegutsemiseks;
Liibanon
92. nõuab tegevuskava kiiret rakendamist ning peab kahetsusväärseks reformide aeglast tempot, kuid on teadlik olude ebastabiilsusest, mis on tingitud eelkõige Süürias jätkuvast konfliktist, kuna see on oluliselt mõjutanud Liibanoni siseelu, eriti põgenikevoo ja väljastpoolt Liibanoni kandunud poliitiliste kokkupõrgete kaudu;
93. on seisukohal, et liidu abi peaks keskenduma institutsioonide toetamisele ja nende suutlikkuse suurendamisele, humanitaarabile, mis on vajalik Süüria põgenike üha suureneva hulga tõttu, kohtusüsteemi tugevdamisele ja selle sõltumatuse kindlustamisele ning riigipiiridel abi osutamisele; kutsub Liibanoni parlamenti üles taasalustama oma istungeid kava kohaselt ja võtma võimalikult kiiresti vastu valimisseaduse;
94. märgib, et Liibanon on Süüria konflikti suhtes võtnud neutraalse hoiaku, ning tunnustab Liibanoni pingutusi Süüria põgenike vastuvõtmisel;
95. arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti andmetel on Süüria põgenikke, sealhulgas registreerimata põgenikke Liibanonis ligi üks miljon, ning peab äärmiselt murettekitavaks Süüria kriisi mõju Liibanonile ja Liibanoni ohtlikku lähenemist küllastuspunktile tulenevalt Süüria põgenike sissevoolust, mis võib põhjustada enneolematu piirkondliku ebastabiilsuse, arvestades Liibanoni piiratud suutlikkust ja vahendeid, millega anda peavarju ja humanitaarabi konflikti eest põgenenud perekondadele; nõuab, et Euroopa Liit annaks Liibanonile küllaldaselt abi põgenike kasvava sissevoolu haldamiseks ning suurte riigisiseste probleemide, sealhulgas majandusliku ebastabiilsuse, inflatsiooni ja töötuse vastu tegutsemiseks;
96. hindab kõrgelt Liibanoni valmidust võtta vastu ja abistada Süüria põgenikke, hoolimata riigi piiratud suutlikkusest ja vajadusest säilitada oma kogukondade vaheline tasakaal, ning hindab Liibanoni jõupingutusi konflikti piirkondliku mõju piiramiseks, kuid avaldab kahetsust, et reformide läbiviimine on selle tõttu kannatanud; rõhutab uue kaasava valimisseaduse tähtsust;
97. tunnustab Liibanoni osa peavarju pakkujana enam kui miljonile Süüria põgenikule, kes on olnud sunnitud oma kodupaigast ja riigist lahkuma; kiidab liibanonlaste leidlikkust põgenike vastuvõtmise lihtsustamisel ning kinnitab veel kord, et toetab täiel määral Liibanoni ametivõimude jätkuvaid sellekohaseid pingutusi;
Liibüa
98. kutsub Liibüa ametivõime üles tõhustama demokraatlikke reforme ning julgeolekuolukorra ja poliitilise olukorra stabiliseerimiseks kavandatud meetmeid; nõuab, et esimesel võimalusel taasalustataks läbirääkimisi ELi ja Liibüa vahelise assotsieerimislepingu sõlmimise üle, kuna see on Liibüale toeks reformi heaks tehtavates jõupingutustes; kutsub Liibüat üles koostama ja võtma vastu oma tegevuskava;
99. nõuab, et komisjon ja Euroopa välisteenistus teeksid koostööd teiste selles piirkonnas tegutsevate rahvusvaheliste institutsioonidega ja täiendaksid nende tööd eesmärgiga toetada Liibüat demokraatia ülesehitamise protsessis;
100. rõhutab, kui oluline on rajada tugev ja sõltumatu kohtusüsteem, väljendab muret inimõiguste olukorra pärast Liibüas ning nõuab meetmeid rassismi ja vähemuste diskrimineerimise vastu võitlemiseks;
101. kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles keskenduma Liibüat toetades kodanikuühiskonna edendamisele ja institutsioonide ülesehitamisele ning põhiseaduse koostamisele ja suutlikkuse arendamisele, samuti Liibüa kõrgemate ametnike ja tõhusate julgeolekujõudude (relva- ja politseijõud) koolitamisele, mis võimaldab riigis tagada rahu ja korra rõhutab, et Euroopa Liit peaks tõhustama ka jõupingutusi Liibüa kohtusüsteemi reformimise toetamiseks, samuti toetust muudele valdkondadele, näiteks sõltumatud massiteabevahendid, inimõiguste järgimine, rahvuslik leppimine ja korruptsioonivastane võitlus, et rahuldada Liibüa ametivõimude poolt nimetatud vajadusi, sealhulgas piirihaldusega seotud vajadusi eelkõige Liibüa lõunaosas, ning tagada põhiõigusi arvestav rändepoliitika;
102. tunnustab ÜJKP juhitud Euroopa Liidu piirihaldamise abimissiooni (EUBAM) rakendamist Liibüas, et toetada riiki piiride turvamisel – sel on lühi- ja pikaajalised eesmärgid, mis aitavad kaasa riigi tugevdamisele ning aitavad võidelda terrorismi ja organiseeritud kuritegevuse, täpsemalt relva- ja inimkaubanduse vastu nii Liibüas kui ka piirkonnas laiemalt; kutsub liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ja komisjoni asepresidenti üles selle missiooni mandaati ja ulatust läbi vaatama, et kohandada seda kohapealsete ülisuurte vajadustega; kritiseerib menetluste aeglust, eriti kui arvestada olukorra tõsidust;
Maroko
103. peab kiiduväärseks Maroko lubadust tihendada oma suhteid ELiga ning kasutada täiel määral ära oma staatust n-ö edasijõudnud partnerina; on seisukohal, et ELi Marokole osutatava abi kesksed valdkonnad peaksid olema põhiseaduse rakendamine, kohtusüsteemi reform ja demokraatlike institutsioonide, sealhulgas kohaliku tasandi demokraatlike institutsioonide suutlikkuse suurendamine, kaasaaitamine Maroko inimarengule, samuti kaugeleulatuva, tasakaalustatud ja vastastikku kasuliku põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduslepingu läbirääkimised;
104. tervitab ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus edasijõudnud riigi staatusest tuleneva EL-Maroko tegevuskava (2013-2017) rakendamise kohta[20];
105. peab kiiduväärseks Maroko valmidust teostada poliitilisi reforme; soovitab uue põhiseaduse kiiresti rakendada ning sellega seoses koostada ka alusseaduste ja õigussüsteemi reformimist käsitleva harta vastuvõtmise ajakava ning rõhutab seda silmas pidades, et nimetatud reform on kestnud juba vähemalt kolm aastat ning EL on selleks andnud märkimisväärset rahalist toetust; tuletab meelde, et poliitiliste reformide teostamine ja eeskätt ulatuslik regionaliseerimisprotsess, milles võetakse arvesse kultuurilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid iseärasusi, peaks soodustama Maroko arengut ja aitama tugevdada demokraatlikke protsesse kohalikul tasandil;
106. tervitab asjaolu, et parlamentaarne debatt Marokos on elavnenud, kuid avaldab kahetsust, et eduaruandes puuduvad konkreetsed viited ELi-Maroko parlamentaarse ühiskomisjoni tegevusele;
107. kutsub Marokot üles edendama soolist võrdõiguslikkust, looma soolise võrdõiguslikkuse ja diskrimineerimisevastase võitluse ameti, ratifitseerima ÜRO konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta ning vaatama läbi Maroko perekonnaseadustiku polügaamiat ja alaealiste tütarlastega abielude sõlmimist käsitlevad sätted;
108. märgib ära Maroko rahvusliku inimõiguste nõukogu töö ning nõuab, et selle nõukogu piirkondlikele büroodele võimaldataks vajalikul määral inimesi ja rahalisi vahendeid, et nõukogu saaks oma ülesandeid asjakohaselt täita ja uusi ülesandeid võtta;
Palestiina
109. nõuab, et tulemuslikult rakendataks uut tegevuskava; tunnustab edusamme, mida Palestiina ametivõimud on teinud praeguse tegevuskava täitmisel – hoolimata raskest olukorrast; hindab positiivselt Iisraeli ja Palestiina otseläbirääkimiste taasalustamist; rõhutab, et kahe riigi lahenduseni jõudmiseks ei ole osapoolte otseläbirääkimistele mingit alternatiivi;
110. rõhutab veel kord, et vajalik on palestiinlaste omavahelise leppimise protsess, mida Euroopa Liit saaks liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi juhatusel toetada ja hõlbustada; palub Palestiina poliitilistel jõududel alustada läbirääkimisi selge tegevuskava üle, milles nähtaks ette presidendi- ja parlamendivalimiste korraldamine võimalikult lähemas tulevikus; rõhutab, et palestiinlaste tõeline leppimine on oluline Palestiina-Iisraeli rahukõneluste edukaks jätkamiseks ja ülimalt tähtis Palestiina riigi stabiilsuse ja üldise elujõulisuse tagamiseks;
111. kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles toetama esmajärjekorras püüdeid, mis on suunatud institutsioonide tugevdamisele, õigusriigi tugevdamisele, heale valitsemistavale ja avalike teenuste ajakohastamisele, ning projekte, mille eesmärk on naiste ja noorte kaasamine majandustegevusse ja poliitilisse tegevusse;
Süüria
112. väljendab sügavaimat muret üha süveneva vägivaldse kriisi pärast Süürias ning keemiarelvade kasutamise pärast riigis ning tunneb tõsist muret kõnealuse kestva kodusõja jätkuva vägivalla pärast; väljendab solidaarsust ohvrite ja nende perekondadega; on arvamusel, et niisuguse ulatusega humanitaarõiguse rikkumised ei saa jääda karistamata ning need nõuavad tugevat reaktsiooni rahvusvahelise üldsuse ja liidu poolt, ning rõhutab sellega seoses vastutust tsiviilelanikkonna kaitsmise eest; on Süüria humanitaarkatastroofi arvesse võttes seisukohal, et rahvusvaheline üldsus ja liit peavad esmajärjekorras viivitamata tagama, et humanitaarabi jõuab esmavajalikke kaupu ja teenuseid vajavate isikuteni Süürias ja kriisist mõjutatud naaberriikides, eeskätt Egiptuses, Iraagis, Jordaanias, Liibanonis ja Türgis, ning nõuab, et erilist tähelepanu pöörataks palestiinlaste olukorrale Süürias;
113. palub, et EL võtaks seoses pagulaste võimaliku sissevooluga liikmesriikidesse asjakohaseid ja vastutustundlikke meetmeid; palub komisjonil ja liikmesriikidel jälgida ka edaspidi hetkeolukorda ja teha tööd erandolukorra planeerimisel, kaasa arvatud võimalus kohaldada ajutise kaitse direktiivi, kui olud seda nõuavad;
114. väljendab sügavaimat muret üha süveneva vägivaldse kriisi pärast Süürias ning mõistab kõige karmimalt hukka keemiarelvade kasutamise tsiviilelanike vastu, mis on rahvusvahelise õiguse kohaselt kuritegu; nõuab taas ÜRO Julgeolekunõukogu poolset asjakohast reaktsiooni ning seda, et EL ja rahvusvaheline üldsus näitaksid tugevat üksmeelt ning võtaksid tugevaid meetmeid rahvusvahelise õiguse kõnealuse rikkumise suhtes, et täita oma kohustust kaitsta Süüria tsiviilelanikkonda; kutsub liitu üles toetama selliseid vahendamispüüdeid nagu teine Genfi konverents, et leida lahendus, mis vastaks Süüria elanike demokraatiaga seotud püüdlustele; on veendunud, et kõikidel hoiatavatel meetmetel peavad olema selged ja saavutatavad eesmärgid ning need peavad olema kindlalt seotud laiema poliitilise strateegiaga, mille eesmärk on hoida Süüria konflikt kontrolli all;
115. on veendunud, et Süüria kriisi püsiva lahenduseni on võimalik jõuda vaid poliitilise protsessi teel; toetab seepärast kõiki teise Genfi konverentsi ellurakendamise alaseid jõupingutusi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi Ashtoni, liikmesriikide ja ÜRO eriesindaja Lakhdar Brahimi jõupingutusi, mille eesmärk on teha edusamme teise Genfi konverentsi raames ning ÜRO Julgeolekunõukogus; rõhutab, kui oluline on kaasata nendesse jõupingutustesse kõik peamised osalejad piirkonnas ja kaugemal;
116. väljendab muret kurdi elanikkonna olukorra pärast Põhja- ja Kirde-Süürias, millega on kaasnenud pagulaste suur arv ning mis ähvardab piirkonda veelgi enam destabiliseerida;
117. tunneb muret pagulastest tuleneva talumatu koorma pärast Süüria naaberriikides ning ka selle pärast, et humanitaarabi rahastamisel on tekkinud raskusi;
Tuneesia
118. väljendab muret Tuneesia poliitilise elu kasvava lõhestatuse pärast; mõistab kõige karmimalt hukka silmapaistvate opositsiooni esindajate julmad mõrvamised; rõhutab, et tagada tuleb sõna-, ühinemis- ja massiteabevahendite vabadus;
119. tunneb heameelt liidu ja Tuneesia sidemete vastastikuse tugevdamise üle, mis peegeldub tegevuskavas, ning kutsub mõlemat osapoolt üles seda kava vastu võtma; nõuab tungivalt, et riiklik põhiseaduslik assamblee töötaks lõplikult välja rahvusvahelisi inimõiguste lepinguid järgiva demokraatliku põhiseaduse; nõuab vabade ja õiglaste valimiste korraldamist ning märgib kahetsusega, et erakorralist seisukorda on pikendatud; on seisukohal, et kindlalt demokraatlikel väärtustel ja inimõiguste austamisel põhineva ja Tuneesia rahva soovidele vastava põhiseaduse vastuvõtmine, toimiv ja sõltumatu kohtusüsteem ja meedia ning uute valimiste korraldamine on Tuneesia poliitilise ülemineku poole püüdlemise jaoks keskse tähtsusega; tunneb muret ajakirjanike üle peetavate kohtuprotsesside arvu suurenemise pärast Tuneesias; tunneb heameelt asjaolu üle, et põhiseaduse eelnõusse on lisatud konkreetne artikkel lapse õiguste kohta kooskõlas ÜRO lapse õiguste konventsiooniga, ning soovitab luua sõltumatu mehhanismi selle rakendamise jälgimiseks;
120. nõuab tungivalt, et Tuneesia põhiseaduslik assamblee viiks lõpule põhiseaduse vastuvõtmise ja korraldaks võimalikult kiiresti valimised, mille üle teostaks järelevalvet sõltumatu kõrgeim valimiskomisjon; on seisukohal, et uue põhiseaduse rakendamine, õigussüsteemi ja meediavaldkonna ümberkujundamine ja ajakirjanduskoodeksi läbivaatamine ning demokraatlike institutsioonide suutlikkuse tugevdamine peaksid olema need prioriteetsed valdkonnad, millest juhindutakse liidupoolse toetuse pakkumisel;
121. kutsub Tuneesiat üles deponeerima viivitamata naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise ÜRO konventsiooni ratifitseerimise dokumendid ja loobuma seega oma viimastest sellealastest reservatsioonidest ning jõustama õigusaktid, millega tagatakse võrdsed õigused ja mittediskrimineerimine, sealhulgas homoseksuaalsuse dekriminaliseerimine;
122. tunneb heameelt ELi ja Tuneesia vahel toimuva koostöö tugevdamise üle antava abi kahekordistamise kaudu ning eelkõige asjaolu üle, et seda abi on kasutatud majanduse elavdamiseks, ebasoodsas olevate piirkondade arendamiseks ja kodanikuühiskonna tugevdamiseks;
123. kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles suurendama toetust eri piirkondade avatuse suurendamisele infrastruktuuri arendamise projektide abil ning meetmetele, millega soodustatakse tööhõivet ja eriti noorte tööhõivet, kodanikuühiskonnale piirkondlikul tasandil ning kohtusüsteemi reformimisele eesmärgiga luua õigusriik samal ajal inimõiguseid ja põhivabadusi järgides ning sotsiaalsüsteemi (tervishoid, haridus ja sotsiaalkaitse) reformimisele, pöörates erilist tähelepanu soolistele aspektidele, õiglusele ja haavatavatele lastele;
124. peab kahetsusväärseks viivitusi, mis mõjutavad läbirääkimisi, mille eesmärk on allkirjastada Tuneesiaga põhjalik ja laiaulatuslik vabakaubandusleping;
°
° °
125. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, Euroopa välisteenistusele, liikmesriikide ja Euroopa naabruspoliitikaga hõlmatud riikide valitsustele ja parlamentidele, Euronesti parlamentaarsele assambleele, Vahemere Liidu parlamentaarsele assambleele ning Vahemere Liidu peasekretärile.