Istungidokument

 

29.1.2014                                                                                                                B7‑0087/2014

RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

vastavalt kodukorra artikli 88 lõigetele 2 ja 3

Komisjoni 13. detsembri 2013. aasta rakendusmäärus (EL) nr 1337/2013, milles sätestatakse eeskirjad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1169/2011 kohaldamiseks seoses värske, jahutatud ja külmutatud sea-, lamba-, kitse- ja kodulinnuliha päritoluriigi või lähtekoha tähisega[1]

( 2014/2530(RSP) )

 

Keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjon

Raportöör: Matthias Groote

 

B7‑0087/2014

Euroopa Parlamendi resolutsioon komisjoni 13. detsembri 2013. aasta rakendusmääruse (EL) nr 1337/2013 kohta, milles sätestatakse eeskirjad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1169/2011 kohaldamiseks seoses värske, jahutatud ja külmutatud sea-, lamba-, kitse- ja kodulinnuliha päritoluriigi või lähtekoha tähisega

( 2014/2530(RSP) )

 

Euroopa Parlament,

–       võttes arvesse komisjoni 13. detsembri 2013. aasta rakendusmäärust (EL) nr 1337/2013, milles sätestatakse eeskirjad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1169/2011 kohaldamiseks seoses värske, jahutatud ja külmutatud sea-, lamba-, kitse- ja kodulinnuliha päritoluriigi või lähtekoha tähisega[2],

–       võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta määrust (EL) nr 1169/2011, milles käsitletakse toidualase teabe esitamist tarbijatele ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 1924/2006 ja (EÜ) nr 1925/2006 ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni direktiiv 87/250/EMÜ, nõukogu direktiiv 90/496/EMÜ, komisjoni direktiiv 1999/10/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/13/EÜ, komisjoni direktiivid 2002/67/EÜ ja 2008/5/EÜ ning komisjoni määrus (EÜ) nr 608/2004[3] (tarbijatele toidualase teabe esitamise määrus), eriti selle artikli 7 lõiget 1 ning artikli 26 lõikeid 2, 8 ja 9;

–       võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrust (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes,[4] eriti selle artiklit 11,

–       võttes arvesse kodukorra artikli 88 lõikeid 2 ja 3 ning artiklit 120,

A.     arvestades, et määruse (EL) nr 1169/2011 artikli 26 lõike 2 punktis b nõutakse päritoluriigi või lähtekoha kohustuslikku märkimist XI lisas loetletud kombineeritud nomenklatuuri ("CN") koodidega hõlmatud liha puhul (mis hõlmab värsket, jahutatud ja külmutatud sea-, lamba-, kitse- ja kodulinnuliha);

B.     arvestades, et artikli 26 lõiget 2 kohaldatakse pärast selle rakendusaktide vastuvõtmist vastavalt selle artikli lõikele 8, seega pärast kõnealuse komisjoni määruse eelnõu vastuvõtmist; arvestades, et määruse (EL) nr 1169/2011 põhjenduse 59 kohaselt tuleb kõnealustes rakendusaktides kehtestada artikli 26 lõike 2 punktis b osutatud liha päritoluriigi või lähtekoha märkimise viis;

C.     arvestades, et artikli 26 lõikes 9 kohustatakse komisjoni kaaluma selle artikli lõike 2 punkti b kohaldamist käsitlevates aruannetes ja mõjuhinnangutes muu hulgas nende toitude päritoluriigi või lähtekoha esitamise alternatiivseid viise, eelkõige seoses iga järgmise paiga kindlaksmääramisega loomade elus: sünnikoht, kasvatamise koht ja tapmise koht;

D.     arvestades, et 16. juunil 2010. aastal toimunud tarbijatele toidualase teabe esitamise määruse hääletusel toetas parlament värske, jahutatud ja külmutatud liha puhul looma sünni-, kasvatamise ja tapmise koha märkimist;

E.     arvestades, et tarbijatele toidualase teabe esitamise määruse artikli 7 lõike 1 kohaselt ei tohi toidualane teave olla eksitav, eelkõige toidu selliste iseloomulike tunnuste osas nagu päritoluriik või lähtekoht;

F.     arvestades, et veiste spongioosse entsefalopaatia tagajärjel on veiseliha ja veiselihatoodete päritoluriigi tähistamine olnud liidus kohustuslik[5] ning alates 1. jaanuarist 2002 kehtivad liidus veiseliha märgistamise eeskirjad; arvestades, et kõnealused märgistamisnõuded hõlmavad juba sünnikohta, kasvatamise kohta ja tapmise kohta;

G.     arvestades, et eelnimetatud veiseliha ja veiselihatoodete suhtes kohaldatavad nõuded on suurendanud tarbijate ootusi liidus laialdaselt tarbitava muud liiki liha päritolu kohta antava teabe suhtes;

H.     arvestades, et tarbijatele toidualase teabe esitamise määruse põhjenduses 31 rõhutatakse asjaolu, et liha päritolu on tarbijate jaoks esmatähtis küsimus ja seetõttu ootavad tarbijad, et neid liha päritoluriigist nõuetekohaselt teavitataks; arvestades, et hiljutised uurimused ja tarbijauuringute aruanded[6] on seda täiendavalt kinnitanud;

I.      arvestades, et tarbijate nõuetekohaseks teavitamiseks liha päritolust tuleks sünnikoht, kasvatamise koht ja tapmise koht esitada toidu märgistusel; arvestades, et see võimaldaks tarbijatel ka saada parema ülevaate loomade heaolu normidest ja lihatootega seotud keskkonnamõjust;

J.      arvestades, et hiljutised toiduskandaalid, sealhulgas veiseliha petturlik asendamine hobuselihaga, on näidanud, et tarbijad vajavad ja soovivad rangemaid jälgitavuse ning tarbijate teavitamise eeskirju;

K.     arvestades, et märgistuse „EL” või „ELi-väline” kohaldamine hakkliha ja lihalõikmete suhtes on peaaegu mõttetu ja võib luua soovimatu pretsedendi, eriti seoses tulevikus päritoluriigi märgistamisega koostisosana kasutatava liha puhul; arvestades, et veiseliha päritolu märgistamisnõuded näitavad, et hakkliha ja lihalõikmete päritolu täpsem tähistamine on nii teostatav kui ka asjakohane, et tagada tarbijate teavitamine ja toiduainete jälgitavus;

1.      on seisukohal, et komisjoni rakendusmäärus ületab määrusega (EL) nr 1169/2011 komisjonile antud rakendusvolitused;

2.      palub komisjonil rakendusmäärus tagasi võtta;

3.      palub komisjonil koostada rakendusmääruse läbivaadatud versioon, mis kooskõlas kehtivate veiseliha päritolu märgistamist reguleerivate õigusaktidega hõlmaks töötlemata sea-, kodulinnu-, lamba- ja kitseliha puhul looma sünnikoha, kasvatamise koha ja tapmise koha kohustusliku märkimise nõuet;

4.      kutsub komisjoni üles kaotama rakendusmäärusest kõik hakkliha ja lihalõikmete suhtes tehtavad erandid;

5.      teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

[1] ELT L 335, 14.12.2013, lk 19.
[2] ELT L 335, 14.12.2013, lk 19.
[3] ELT L 304, 22.11.2011, lk 18.
[4] ELT L 55, 28.2.2011, lk 13.
[5] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuli 2000. aasta määrus (EÜ) nr 1760/2000 veiste identifitseerimise ja registreerimise süsteemi loomise, veiseliha ja veiselihatoodete märgistamise ning nõukogu määruse (EÜ) nr 820/97 kehtetuks tunnistamise kohta (EÜT L 204, 11.8.2000, lk 1).
[6] Näiteks: Komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile ja nõukogule päritoluriigi või lähtekoha kohustusliku märkimise kohta koostisosana kasutatava liha puhul ( COM(2013)0755 final) ning sellele lisatud komisjoni talituste 17. detsembri 2013. aasta töödokument päritoluriigi märgistamise kohta koostisosana kasutatava liha puhul: tarbijate hoiakud ning võimalike stsenaariumite teostatavus ja mõjud. ( SWD(2013)0437 ); ning Euroopa Tarbijaliitude Ameti (BEUC) 24. jaanuari 2013. aasta uuring päritoluriigi märgistamiste kohta (vt http://www.beuc.org/Content/Default.asp?PageID=2139).