Istungidokument

 

19.2.2014                                                                                                                B7‑0188/2014

RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avalduse alusel

vastavalt kodukorra artikli 110 lõikele 2

Olukord Iraagis

( 2014/2565(RSP) )

Jelko Kacin, Marietje Schaake

fraktsiooni ALDE nimel

 

B7‑0188/2014

Euroopa Parlamendi resolutsioon olukorra kohta Iraagis

( 2014/2565(RSP) )

Euroopa Parlament,

–       võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Iraagi kohta, eelkõige 14. märtsi 2013. aasta resolutsiooni Iraagi ning vähemusrühmade, sh Iraagi türkmeenide tõsise olukorra kohta[1],

–       võttes arvesse partnerlus- ja koostöölepingut ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Iraagi Vabariigi vahel ning võttes arvesse oma 17. jaanuari 2013. aasta resolutsiooni ELi ja Iraagi vahelise partnerlus- ja koostöölepingu kohta[2],

–       võttes arvesse komisjoni ühist strateegiadokumenti Iraagi kohta (2011–2013),

–       võttes arvesse 19. detsembril 2012. aastal ÜRO Iraagi abimissiooni (UNAMI) ja ÜRO Inimõiguste Ülemvoliniku Ameti poolt ühiselt tutvustatud inimõiguste aruannet „Inimõigused Iraagis: jaanuar–juuni 2012” („Report on Human Rights in Iraq: January to June 2012”),

–       võttes arvesse rahvusvahelise kriisirühma 14. augusti 2013. aasta aruannet nr 144 Lähis-Ida kohta („Make or Break: Iraq’s Sunnis and the State”),

–       võttes arvesse 1. oktoobril 2013 avaldatud ÜRO arvandmeid 2013. aasta septembris hukkunute kohta,

–       võttes arvesse ÜRO peasekretäri Ban Ki-mooni 29. juuli 2013. aasta avaldust, milles nõutakse, et Iraagi liidrid maandaksid riigis plahvatusohtlikud pinged,

–       võttes arvesse ÜRO peasekretäri Ban Ki-mooni 1. septembri 2013. aasta avaldust Ashrafi laagris toimunud traagiliste sündmuste kohta, milles hukkus 52 inimest,

–       võttes arvesse 1981. aasta ÜRO deklaratsiooni usul ja veendumustel põhineva sallimatuse ja diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

–       võttes arvesse 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, millega Iraak on ühinenud,

–       võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi Catherine Ashtoni 5. septembri 2013. aasta avaldust hiljutise vägivalla kohta Iraagis,

–       võttes arvesse oma 13. juuni 2013. aasta resolutsiooni ajakirjandus- ja meediavabaduse kohta maailmas[3],

–       võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

A.     arvestades, et Iraak peab endiselt lahendama tõsiseid poliitilisi, julgeolekualaseid ja sotsiaalmajanduslikke probleeme, ning arvestades, et riigi poliitikamaastik on äärmiselt killustunud ning olukorda halvendab vägivald ja sektantlik poliitika, mis on suureks takistuseks Iraagi elanike õigustatud püüdlustele saavutada rahu ja heaolu ning minna üle tõelisele demokraatiale;

B.     arvestades, et UNAMI avaldatud arvandmete kohaselt sai 2013. aastal surma 7818 ja vigastada 17 981 tsiviilelanikku, mistõttu on tegemist kõige rängema aastaga pärast 2008. aastat; arvestades, et 2014. aasta jaanuaris sai surma 661 ja vigastada 1201 tsiviilelanikku; arvestades, et Bagdad on pidevalt olnud kõige rohkem kannatanud piirkond;

C.     arvestades, et Süüria kriisi välismõju saavutas uue haripunkti käesoleva aasta alguses, mil Iraagi ja Süüria Islamiriigi vastupanuliikujad võtsid üle Ramadi ja Fallujah linnad ning osa Anbari provintsist; arvestades, et Iraagi võitlejatel on silmapaistev roll ka Süüria kriisis, seda nii ühel kui ka teisel poolel; arvestades, et Iraak on teadaolevalt lubanud Iraanist pärit relvade ja varustuse transportimist Süüria režiimile ja Hezbollahile;

D.     arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti andmetel viibib Iraagis 222 759 Süüria põgenikku, kuid see arv on ilmselt veelgi suurem;

E.     arvestades, et Iraagi ametivõimud loodavad sageli ekstremistlike mässuliste vastu võitlemisel Anbari provintsi sunniidi hõimude peale;

F.     arvestades, et üle 300 000 inimese on põgenenud Anbari provintsis hiljuti puhkenud vägivalla eest;

G.     arvestades, et suurt osa elanikkonnast mõjutavad endiselt tõsised sotsiaalsed ja majanduslikud probleemid – ulatuslik vaesus, suur töötus, majanduse stagneerumine, keskkonnatingimuste halvenemine ning elementaarsete avalike teenuste puudumine; arvestades, et arvukad rahumeelsed meeleavaldused, mille raames nõutakse suuremaid sotsiaalseid, majanduslikke ja poliitilisi õigusi, lõpevad järjekindlalt julgeolekujõudude väga süstemaatiliste karistamatute repressioonidega;

H.     arvestades, et nii valitsus kui ka ekstremistlikud rühmitused on korduvalt ja järjest enam rünnanud ajakirjandus- ja meediavabadust; arvestades, et ajakirjanikke ja uudistekanaleid on rünnatud või tsenseeritud ning et Piirideta Reporterid on teada andnud uudiste puudumisest Anbari provintsi olukorra kohta; arvestades, et Freedom Houseʼi 2014. aasta aruandes, mis käsitleb vabadust maailmas, on Iraak liigitatud mittevabaks riigiks;

I.      arvestades, et Iraagi põhiseadusega tagatakse kõikide kodanike võrdsus seaduse ees ning eri rahvuste halduslikud, poliitilised, kultuurilised ja haridusalased õigused; arvestades, et Iraagi valitsus on vastutav kogu elanikkonna heaolu ja julgeoleku eest;

J.      arvestades, et valdavalt šiiitliku Iraagi valitsuse poliitika, sealhulgas sunniitide meeleavalduste vägivaldne mahasurumine, on suurendanud usurühmadevahelisi pingeid ja võõrandunud osast Iraagi elanikkonnast;

K.     arvestades, et ELi ja Iraagi vahelises partnerlus- ja koostöölepingus ning eriti selle inimõiguste klauslis rõhutatakse, et ELi ja Iraagi vahelises poliitilises arutelus tuleks keskenduda inimõigustele ja demokraatlike institutsioonide tugevdamisele;

1.      mõistab kindlalt hukka terroriaktid ja süveneva sektantliku vägivalla, mis tekitab riigis edasise usupõhise konflikti taaspuhkemise ohu ja paneb muretsema kogu piirkonda haarava ulatuslikuma sektantliku konflikti vallandumise pärast; märgib, et kuigi vägivalla põhjused on pigem poliitilised kui usulised, on ektremistlike rühmituste, nagu Iraagi ja Süüria Islamiriigi sekkumine kriisi veelgi süvendanud;

2.      avaldab kaastunnet hukkunute ja vigastatute perekonnaliikmetele ja sõpradele;

3.      juhib tähelepanu sellele, et terrorismivastane ja mässuvastane võitlus peaks hõlmama enamat kui vaid sõjalist tegevust ning selleks tuleb rakendada terviklikku lähenemisviisi, mis käsitleb vägivalla algpõhjuseid, ning poliitikat, millega toetatakse usaldust, julgeolekut ning kaasavat sotsiaalset ja majanduslikku arengut;

4.      peab uut ebastabiilsuse lainet äärmiselt murettekitavaks ning kutsub Iraagi kõikide etniliste ja usurühmade poliitilisi liidreid üles tegema koostööd, et lõpetada sektantlik vägivald ja usaldamatus ning ühendada Iraagi rahvas;

5.      kutsub nii Iraagi valitsust kui ka piirkondlikke omavalitsusi üles rünnakud hukka mõistma ning soodustama piirkonnas hiljuti toimunud terrorirünnakute kiiret, põhjalikku ja sõltumatut rahvusvahelist uurimist; kutsub Iraagi valitsust üles aitama sellele uurimisele igati kaasa, et võtta nende tegude toimepanijad vastutusele;

6.      tunneb muret Süüria konfliktis esineva vägivalla ülekandumise pärast Iraaki, kus on esiplaanile tõusnud Iraagi ja Süüria Islamiriigiga seotud džihaadi mässulised; kutsub Iraagi valitsust üles tegema kõik endast oleneva, et hoida ära võitlejate Süüriast saabumist või sinna lahkumist ja peatada igasugune relvavedu Iraanist, mis võib toimuda läbi Iraagi piiride või õhuruumi;

7.      tunnustab Iraagi valitsust rohkearvuliste Süüria põgenike vastuvõtmise eest; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles jätkama Iraagi ja muude naaberriikide toetamist põgenike vastuvõtmisel ja nende heaolu tagamisel;

8.      kutsub kõiki poliitilisi, usu- ja kodanikuühiskonna liidreid ning julgeolekujõude üles alustama viivitamatult koostööd, et lõpetada verevalamine ning tagada, et kõik Iraagi kodanikud oleksid ka tegelikult võrdselt kaitstud;

9.      kutsub Iraagi valitsust ja kõiki poliitilisi liidreid üles võtma vajalikke meetmeid, et tagada kõikide Iraagi elanike ning eelkõige ebasoodsamas olukorras olevate vähemuste esindajate turvalisus ja kaitse; kutsub Iraagi valitsust üles tagama, et julgeolekujõud järgivad õigusriigi põhimõtet ja rahvusvahelisi norme;

10.    kutsub kõiki riiklikke ja valitsusväliseid osalejaid üles austama ajakirjandus- ja meediavabadust ning kaitsma ajakirjanikke ja uudistekanaleid vägivalla eest; tunnistab, et vaba ajakirjandus ja meedia on toimiva demokraatia olulised osad, mis annavad juurdepääsu teabele ja loovad kodanikele platvormi;

11.    kutsub rahvusvahelist üldsust ja ELi üles toetama Iraagi valitsust, edendades riiklikku dialoogi, õigusriigi põhimõtte kindlustamist ja põhiteenuste osutamist soodustavaid algatusi, et luua turvaline, stabiilne, ühtne, jõukas ja demokraatlik Iraagi riik, kus kaitstakse kõikide elanike inim- ja poliitilisi õigusi;

12.    kutsub Iraagi ametiasutusi üles võtma kiireloomulisi meetmeid, et suunata rohkem vahendeid programmidesse, mille eesmärk on olukorda parandada, pidades silmas, et julgeolekuolukord on teravdanud ebasoodsamas olukorras olevate rühmade, näiteks naiste, ajakirjanike, noorte ja põhiõiguste eest võitlejate (sh ametiühinguliikumiste aktivistide) probleeme;

13.    ergutab nii sunniitidest kui ka šiiitidest vaimulikke pidama usuteemalist dialoogi, kuna see on konflikti lahendamiseks vajalik; on seisukohal, et hiljutised kõnelused E3+3 riikide ja Iraani vahel annavad ka Iraagile võimaluse asuda vahendajarolli, kuna Iraak on üks väheseid riike, kellel on tihedad sidemed mõlema osapoolega; kutsub Iraani liidreid üles aitama konstruktiivselt kaasa piirkonna stabiliseerimisele;

14.    teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, nõukogule, komisjonile, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Iraagi valitsusele ja esindajatekogule, Kurdistani piirkondlikule omavalitsusele, ÜRO peasekretärile ja ÜRO inimõiguste nõukogule.

[1] Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0101
[2] Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0022
[3] Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0274