Istungidokument
11.4.2014 B7‑0365/2014
RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avalduse alusel
vastavalt kodukorra artikli 110 lõikele 2
ELi välispoliitika kohta kultuuriliste ja usuliste erinevustega maailmas
( 2014/2690(RSP) )
Marietta Giannakou
väliskomisjoni nimel
Euroopa Parlamendi resolutsioon ELi välispoliitika kohta kultuuriliste ja usuliste erinevustega maailmas
( 2014/2690(RSP) )
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2 ja 21 ning Euroopa Liidu toimimise lepingut,
– võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja,
– võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artikleid 10 ja 22,
– võttes arvesse ÜRO konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,
– võttes arvesse majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti,
– võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,
– võttes arvesse UNESCO kultuurilise väljenduse mitmekesisuse kaitse ja edendamise konventsiooni,
– võttes arvesse ÜRO resolutsioone usu- ja veendumusvabaduse kohta ning usul ja veendumusel põhineva sallimatuse ja diskrimineerimise kõigi vormide kaotamise kohta, eelkõige ÜRO Peaassamblee 20. detsembri 2012. aasta resolutsiooni A/RES/67/179 ja ÜRO Inimõiguste Nõukogu 22. märtsi 2013. aasta resolutsiooni A/HRC/22/20/L.22,
– võttes arvesse ELi inimõiguste ja demokraatia strateegilist raamistikku ja tegevuskava (11855/2012), mille välisasjade nõukogu võttis vastu 25. juunil 2012. aastal,
– võttes arvesse nõukogu 20. novembri 2008. aasta järeldusi kultuurilise mitmekesisuse ja kultuuridevahelise dialoogi edendamise kohta Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide välissuhetes,
– võttes arvesse Euroopa kultuurivaldkonna tegevuskava ( COM(2007)0242 ), mille eesmärk on edendada teadlikkust kultuurilisest mitmekesisusest ja ELi väärtustest, dialoogi kodanikuühiskonnaga ja heade tavade vahetamist,
– võttes arvesse oma 2. veebruari 2012. aasta soovitust nõukogule kooskõlastatud poliitika väljatöötamise kohta seoses režiimidega, mille suhtes kohaldatakse ELi piiravaid meetmeid[1],
– võttes arvesse oma 12. mai 2011. aasta resolutsiooni ELi välistegevuse kultuurilise mõõtme kohta[2],
– võttes arvesse oma 13. juuni 2013. aasta soovitust nõukogule seoses ELi suuniste kavandiga usu- ja veendumusvabaduse edendamise ja kaitse kohta[3] ning ELi suuniste kavandit usu- ja veendumusvabaduse edendamise ja kaitse kohta, mille välisasjade nõukogu võttis vastu 24. juunil 2013. aastal,
– võttes arvesse oma 11. detsembri 2012. aasta resolutsiooni digitaalse vabaduse strateegia kohta ELi välispoliitikas[4],
– võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,
A. arvestades, et Euroopa Liit rajaneb Euroopa Liidu põhiõiguste hartas sätestatud inimõiguste, õigusriigi ja demokraatia põhimõtetel ning tal on tahe ja juriidiline ja moraalne kohustus edendada ja kaitsta neid väärtusi oma välissuhetes kõigi teiste riikidega;
B. arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artiklis 21 on sedastatud, et liidu tegevust peavad rahvusvahelisel areenil juhtima „demokraatia, õigusriik, inimõiguste ja põhivabaduste universaalsus ning jagamatus, inimväärikuse, võrdsuse ja solidaarsuse ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja põhimõtete ja rahvusvahelise õiguse austamine”,
C. arvestades, et arusaam kultuurilistest ja usulistest erinevustest on viinud sageli eri inimrühmade vaheliste konfliktideni ning seda on kasutanud juhid ja režiimid oma eesmärkide edendamiseks, õhutades sellega konflikti;
D. arvestades, et selline arusaam usulisest ja kultuurilisest mitmekesisusest, mis soodustab kaasamist, vastastikust lugupidamist ja erinevate mõtteviiside mõistmist, on kindel vahend sallivuse ja leppimise edendamiseks konfliktijärgsetes olukordades ning aitab kaasa inimõiguste järgimisele ja demokraatia levikule;
E. arvestades, et praegusel üleilmastumise ajastul toimivad kõik rahvad, riigid ja tsivilisatsioonid aktiivselt vastastikku, eeskirjad ja normid, mis juhivad majanduslike ja poliitiliste süsteemide funktsioneerimist, on omavahel üha tihedamalt seotud ning silmitsi ühiste probleemidega, nagu kliimamuutused, terrorism ja vaesus, kuid need peegeldavad samal ajal rahvuslikku identiteeti ja kultuurilisi erinevusi, mille tõeline mõistmine on ülimalt vajalik tolerantsusel põhineva rahvusvahelise dialoogi pidamiseks;
F. arvestades, et kõigis tsivilisatsioonides väärtustatakse kõrgelt oma rahvuslikku kultuuripärandit, mis on kodanike kultuurilise identiteedi aluseks;
ELi välispoliitika põhimõtted
1. kinnitab, et austus kultuurilise mitmekesisuse vastu ja sallivus erinevate kontseptsioonide ja tõekspidamiste suhtes koos võitlusega äärmusluse kõigi vormide ja ebavõrdsuse vastu on jätkuvalt jagatud universaalsetel demokraatlikel väärtustel põhineva rahumeelse rahvusvahelise korra edukaks kujundamiseks vajalik lahutamatu osa;
2. kordab uuesti veendumust, et oma huvide kaitsmisel maailmas peab liit rajama oma poliitika alati liidu aluseks olevate põhiväärtuste (demokraatia, õigusriigi põhimõte, inimõiguste austamine, sotsiaalne õiglus ja võitlus vaesuse vastu) edendamisele ja teiste riikide austamisele;
3. rõhutab, et kaitsetutesse rühmadesse kuuluvate inimeste, nagu etniliste või usuliste vähemuste kaitse, naiste õiguste edendamine ja nende mõjuvõimu, esindatuse ja osaluse suurendamine majanduslikes, poliitilistes ja sotsiaalsetes protsessides ning võitlus vägivalla kõigi vormide ja soo või seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimise vastu peab kuuluma ELi eesmärkide hulka välissuhetes;
4. on seisukohal, et juurdepääs haridusele kõigis selle vormides, eeskätt minevikusündmuste mäletamise, ajaloo ja kultuurisuhete kaudu, on möödapääsmatu religiooni ja kultuuripärandi mõistmiseks ja austamiseks;
5. nõuab, et EL edendaks peamiste rahvusvaheliste inimõigusi käsitlevate lepingute, sealhulgas naiste õigusi ja kõigi mittediskrimineerimist käsitlevate kokkulepete, põhiliste töötajate õiguste konventsioonide ning piirkondlike inimõigustealaste instrumentide ratifitseerimist ja rakendamist; ootab ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kiiret ratifitseerimist pärast Euroopa Liidu Kohtu lõplikku otsust;
6. nõuab, et EL edendaks UNESCO kultuuri väljendusvormide mitmekesisuse kaitse ja edendamise konventsiooni ratifitseerimist ja rakendamist;
7. rõhutab, et EL, kes on juba saavutanud konkreetseid tulemusi võitluses surmanuhtluse vastu, peaks võtma otsustavama seisukoha, ning kutsub institutsioone ja liikmesriike üles jätkama ja tõhustama poliitiliste kohustuste võtmist kõnealuses valdkonnas, et kaotada surmanuhtlus maailmas lõplikult;
8. on seisukohal, et toimiva õigusriigiga stabiilsed ja nüüdisaegsed demokraatiad on rahu, rahvusvahelise koostöö ja valmiduse vahend, mille abil konstruktiivselt lahendada üleilmseid probleeme, ning on arvamusel, et ELi huvides on aktiivselt edendada vabadusel, sallivusel ja avatusel põhinevat poliitilist kultuuri, sekulaarsust ning demokraatlike institutsioonide arendamist kogu maailmas;
9. märgib eelkõige, et viimastel aastakümnetel toimunud demokratiseerimine maailma paljudes riikides ning hiljutised ülestõusud araabiamaailmas on näidanud, et püüd demokraatia, sotsiaalse õigluse, inimväärikuse ja võrdse osaluse poole on universaalne tegutsemisajend erinevates kultuuri- ja religioonisüsteemides ning nende vahel, ja seda ei tohiks käsitada üksnes lääneriikidele olulisena;
10. on seisukohal, et autoritaarsed režiimid ja radikaalsed valitsusvälised osalejad on kultuuriliste ja usuliste erinevuste mõistet pidevalt kasutanud inimõiguste jõhkra rikkumise kattevarjuna;
11. lükkab tagasi essentsialistlikud nägemused kultuuridest kui muutumatutest nähtustest; usub, et globaliseerumine ja erineva kultuuri ja usulise taustaga inimeste üha ulatuslikum koostoimimine võib viia universaalsete väärtuste ühise tuumiku väljakujunemise ja tugevnemiseni;
12. tuletab meelde, et väikeste ja vähemuskultuuride austamine ja kaitsmine ning nende rahumeelse eneseväljenduse võimaluste edendamine kooskõlas inimõigustega on viis vältida arusaamist, et kultuurilised erinevused on lepitamatute poolte vastasseis, ning võimalus edendada rahu ja stabiilsust;
13. rõhutab, et kaasav haridus peaks mängima tähtsat rolli arengupoliitikas, kriisiohjes ja konfliktijärgses stabiliseerimises;
14. rõhutab, et usuvabaduse austamine on välispoliitika oluline põhimõte, mis aitab kaasa jätkusuutlikumatele rahvusvahelistele suhetele ja edendab rahvusvahelist koostööd, mille aluseks on inimlikkus, sallivus ja vastastikune tunnustamine;
15. ei poolda fundamentalistlike usuliste tõekspidamiste propageerimist ja levitamist, mis on suunatud teatud kogukondade õiguste õõnestamisele või rikkumisele;
16. väljendab muret sallimatuse leviku pärast ja mõistab sügavalt hukka vägivallaaktid usukogukondade, sh kristlaste, moslemite, juutide ja bahaide vastu, kellele keelatakse mitmetes riikides põhilisi inimõigusi ainult nende usu pärast; mõistab teravalt hukka eelkõige arvukad katsed sulgeda või hävitada kirikuid, mošeesid, sünagooge, templeid ja muid palvekohti kogu maailmas;
17. rõhutab kultuuridiplomaatia, kultuurikoostöö ning haridus- ja kultuurivahetuse olulisust Euroopa kultuuri aluseks olevate väärtuste edasiandmisel ning ELi ja selle liikmesriikide huvide edendamisel; rõhutab, et ELil on vaja tegutseda ühtse ülemaailmse toimijana ülemaailmse perspektiivi ja ülemaailmsete kohustustega;
ELi roll ÜRO süsteemis ja mitmepoolsetel foorumitel
18. sedastab, et ÜRO süsteemi ja eelkõige ÜRO Julgeolekunõukogu praegune ülesehitus peaks asjakohasemalt peegeldama ülemaailmsel tasandil osalejate mitmekesisust;
19. märgib sellegipoolest, et EL ja selle liikmesriigid on suutnud leida ühise pinna dialoogiks ja koostööks, et jõuda ÜRO liikmesriikidega ühiste, kultuurilisi ja usulisi erinevusi ületavate lahendusteni; märgib lisaks, et selliste lahenduste väljatöötamist takistavad pinged ja ummikseisud on tekkinud mitte niivõrd vastandlike moraalsete väärtuste tõttu, vaid selle tõttu, et teatavad riigid ja konfliktide osapooled on strateegilistel põhjustel selliste kokkulepete vastu;
20. rõhutab selliste koordineerivate foorumite olulisust, mille eesmärk on edendada kultuuride ja religioonide vahelist dialoogi ja vastastikust mõistmist; on aga siiski arvamusel, et nende foorumite tulemuslikkust tuleks hinnata ja kaaluda tuleks vahendeid nende mõju ulatuse võimendamiseks;
21. tunnustab parlamentaarse diplomaatia väärtust ja tõstab esile rahvusvaheliste organisatsioonide parlamentaarsete assambleede tööd kultuuride- ja religioonidevahelise dialoogi edendamisel; peab sellega seoses tervitatavaks selliseid algatusi nagu Vahemere Liidu parlamentaarse assamblee soovitus (märts 2012, Rabat) koostada Vahemere väärtuste harta;
Religiooni mõjuga seotud probleemid rahvusvahelisel poliitilisel areenil
22. märgib murega, et lisaks ohule, mida terroristlikud võrgustikud kujutavad liidule ning ka kogu ülejäänud maailmale, kahjustavad vägivalla abil vihkamist ja sallimatust levitavad ning inimõiguste ja põhiõiguste piiramise eesmärgil ühiskondi ja õigusloomet mõjutada püüdvad fundamentalistlikud usurühmitused neid põhimõtteid, mida liit oma välis- ja arengupoliitikas edendab, ning need rühmitused tegutsevad teatud riikide avalikul või varjatud toetusel;
23. arvab, et EL peaks olema otsustavam inimõiguste ning kodanikuühiskonna sotsiaalsete ja poliitiliste õiguste edendamisel ja kaitsmisel ning ka usudogmade avatuma ja kaasavama tõlgendamise edendamisel riikides, mille valitsused propageerivad sallimatuid vaateid usu ja kultuuri suhtes või kiidavad need heaks;
24. märgib, et paljudes Euroopa-välistes riikides, kus küll sallitakse erinevaid usuliste tõekspidamiste väljendusviise, saab sekulaarsusele ning ateistlikele või agnostilistele hoiakutele sageli osaks õiguslik või ühiskondlik diskrimineerimine ning ateistid seisavad silmitsi ähvarduste, surve ja ohuga, mistõttu neid tuleks ELi programmide ja poliitika abil kaitsta samamoodi nagu usulisi või muid vähemusi; juhib tähelepanu asjaolule, et usu- ja südametunnistusevabadus tähendab nii õigust usulistele tõekspidamistele ja usu praktiseerimisele kui ka õigust nende puudumisele, õigust valida või propageerida usulisi tõekspidamisi sõnavabaduse lahutamatu osana ning õigust usku vahetada või sellest loobuda; ootab, et kõik need aspektid oleksid ELi kultuuridevahelise dialoogi algatustes esindatud;
25. teeb ettepaneku, et kolme Abrahami õpetustel põhineva usu (judaism, kristlus ja islam) usujuhid peaksid religioonidevahelist dialoogi ühtsuse vaimus ja sallivusega oma erinevate organiseerunud usuliste väljendusviiside vastu;
ELi poliitika tõsiseltvõetavus, sidusus ja järjekindlus
26. on arvamusel, et ELi tegutsemise tulemuslikkus põhineb eeskujuks olemisel ning liidusiseste meetmete ja välistegevuse kooskõlal;
27. kutsub liikmesriike üles tühistama kehtivaid õigusakte, mis lähevad vastuollu selliste põhivabadustega nagu usu- ja südametunnistuse- ning sõnavabadus;
28. rõhutab, kui oluline on see, et EL edendaks oma välistegevuses sõnavabaduse, usu- ja veendumusvabaduse, ajakirjandusvabaduse ning meediale ja uuele infotehnoloogiale juurepääsu vabaduse austamist ning kaitseks ja edendaks aktiivselt inimeste digitaalseid vabadusi;
29. nõuab, et ELi inimõigustealane poliitika oleks järjepidev ning põhineks ühistel põhistandarditel ja konstruktiivsel tulemuste saavutamisele suunatud lähenemisviisil; rõhutab, et inimõiguste rikkumise juhtumite puhul peaks EL võtma kasutusele kõik oma käsutuses olevad vahendid, sealhulgas sanktsioonid;
30. kinnitab taas oma toetust sellele, et kõikidesse ELi lepingutesse kolmandate riikidega lisataks vastastikku tingimuslikud ja poliitilised klauslid inimõiguste ja demokraatia kohta, mis on ühiseks kinnituseks, et nendele väärtustele pühendutakse mõlemapoolselt ja olenemata inimõiguste kaitse olukorrast asjaomases riigis, samuti asjakohased kaitsesätted tagamaks, et kumbki pool ei saa peatamismehhanismi kuritarvitada;
Soovitused Euroopa välisteenistusele ja komisjonile
31. kutsub Euroopa välisteenistust ja ELi delegatsioone kõikjal maailmas üles tegema veelgi tihedamat koostööd kolmandate riikide ja piirkondlike organisatsioonidega, et edendada kultuuride- ja religioonidevahelist dialoogi;
32. ootab, et ELi esindajad väljendaksid oma poliitilistes avaldustes selgelt asjaolu, et vägivalda ja teiseusuliste allasurumist võimaldavad sallimatud usulised ja veendumuslikud tõlgendused ei sobi kokku ELi väärtustega ja universaalsete inimõigustega ning et nende vastu tuleb astuda sama otsustavalt nagu kõigi represseerivate poliitiliste režiimide vastu;
33. kutsub ELi üles muutma kultuuri kogu maailma partnerriikide ja -piirkondadega peetava poliitilise dialoogi veelgi olulisemaks osaks, edendades kultuurisuhtlust ning lõimides süstemaatiliselt kultuuri arenguprogrammidesse ja -projektidesse; rõhutab sellega seoses vajadust ühtlustada komisjoni sisetegevus mitmetes peadirektoraatides, mis keskenduvad välissuhetele (välispoliitika, laienemise, kaubanduse ja arengu peadirektoraadid), haridusele, kultuurile ja digitaalsele tegevuskavale;
34. rõhutab, kui tähtis on pakkuda ELi institutsioonide töötajatele kõnealuse eesmärgiga asjakohast koolitust ning tõstab esile paljude organisatsioonide, nagu Anna Lindhi nimeline fond ja dialoogikeskus KAICIID Viinis, selles valdkonnas tehtud tööd;
35. sedastab, et internet ja kommunikatsioonitehnoloogia on võtmetegurid, mis võimaldavad aidata kaasa sõnavabadusele, pluralismile, teabevahetusele, haridusele, inimõigustele, arengule, kogunemisvabadusele, demokraatiale ning kultuuridevahelisele ja religioonidevahelisele koostoimele ja kaasamisele, edendades seeläbi sallivust ja mõistmist; nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon rakendaks soovitused, mis esitati raportis digitaalse vabaduse strateegia kohta ELi välispoliitikas;
36. tõstab esile mitmesuguseid võimalusi, mida uued tehnoloogiad pakuvad kultuuride- ja religioonidevahelise dialoogi ning ELi põhimõtete ja väärtuste edendamiseks; ergutab kõikide ELi delegatsioonide juhte kasutama täielikult ära digitaalse diplomaatia vahendeid, olles sotsiaalmeedias aktiivne ja järjekindlalt kohal; kutsub Euroopa välisteenistust üles uurima uute virtuaalsete programmide võimalusi;
37. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, ELi inimõiguste eriesindajale ja liikmesriikide valitsustele.