Istungidokument
15.7.2014 B8‑0063/2014
RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avalduse alusel
vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2
olukorra kohta Iraagis
( 2014/2716(RSP) )
Alyn Smith, Klaus Buchner, Bodil Ceballos, Barbara Lochbihler, Molly Scott Cato, Tamás Meszerics
fraktsiooni Verts/ALE nimel
Euroopa Parlamendi resolutsioon olukorra kohta Iraagis
( 2014/2716(RSP) )
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse ÜRO teateid, mille kohaselt asub praegu Iraagis üle 220 000 Süüria põgeniku, samal ajal kui 2014. aasta juuni algusest saadik on peamiselt Kurdi autonoomsesse piirkonda põgenenud Mosulist umbes 500 000 ja Anbarist 480 000 iraaklast, kellest umbes 250 000 on lapsed,
– võttes arvesse asjaolu, et humanitaarabi ja kodanikukaitse peadirektoraat on 2013. aastast saadik eraldanud Iraagile humanitaarabi rahastamiseks 36 miljonit eurot,
– võttes arvesse ÜRO Iraagi abimissiooni (UNAMI) hiljutisi avaldusi, mille kohaselt 2014. aasta juunis hukkus terrorismi ja vägivalla tõttu vähemalt 2417 ja sai vigastada 2287 iraaklast, mis on suurim ohvrite arv ühes kuus pärast 2007. aastat,
– võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku Navi Pillay 16. juuni 2014. aasta avaldust, milles ta taunib ISILi korraldatud kiirhukkamisi ja leiab, et need on peaaegu kindlasti sõjakuriteod,
– võttes arvesse ÜRO peasekretäri asetäitja ja üksuse UN Women tegevdirektori Phumzile Mlambo-Ngcuka avaldust, milles väljendatakse muret naiste ja tütarlaste ohutuse pärast Iraagis ja eelkõige ISILi valduses olevates piirkondades,
– võttes arvesse organisatsiooni Human Rights Watch 12. juuli 2014. aasta aruannet, mille kohaselt olevat Iraagi julgeolekujõud ja valitsusmeelsed relvarühmitused viimase kuu jooksul ebaseaduslikult hukanud vähemalt 255 vangi, ilmselt kättemaksuks Islamiriigi võitlejate korraldatud tapmiste eest,
– võttes arvesse komisjoni asepresidendi ja kõrge esindaja Catherine Ashtoni 11. juuni 2014. aasta avaldust, milles kutsutakse kõiki Iraagi demokraatlikke jõude koostööle Iraagi põhiseaduse alusel,
– võttes arvesse 30. aprillil 2014 toimunud Iraagi parlamendivalimisi,
– võttes arvesse ühelt poolt Euroopa Liidu ja tema liikmesriikide ning teiselt poolt Iraagi Vabariigi vahelist partnerlus- ja koostöölepingut,
– võttes arvesse oma resolutsioone Iraagi kohta, eriti 27. veebruari 2014. aasta resolutsiooni olukorra kohta Iraagis[1], 10. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni hiljutise vägivalla kohta Iraagis[2], 14. märtsi 2013. aasta resolutsiooni Iraagi ning vähemusrühmade, sh Iraagi türkmeenide tõsise olukorra kohta[3] ning 17. jaanuari 2013. aasta resolutsiooni ELi ja Iraagi vahelise partnerlus- ja koostöölepingu kohta[4],
– võttes arvesse oma 11. märtsi 2014. aasta resolutsiooni Saudi Araabia ja selle suhete kohta ELiga ning rolli kohta Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas[5], 24. märtsi 2011. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu suhete kohta Pärsia lahe koostöönõukoguga[6] ning 3. aprilli 2014. aasta resolutsiooni ELi strateegia kohta Iraani suhtes[7],
– võttes arvesse EL + 3 ja Iraani vahel 23. novembril 2013 sõlmitud ajutist kokkulepet eesmärgiga jõuda lõpliku kokkuleppeni, mis teeks lõpu kümme aastat kestnud erimeelsustele Teherani tuumaenergiaprogrammi küsimuses; arvestades, et 2014. aasta jaanuaris sõlmitud kokkulepe kaotab kehtivuse 20. juulil 2014, kuid et seda saab kõigi asjaomaste osapoolte kokkuleppel pikendada,
– võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,
A. arvestades, et segadus Iraagis on kestnud 2003. aastast, alates nn vabatahtliku koalitsiooni rahvusvahelise õiguse vastasest sissetungist, mis lõi põhjalikult segi või lausa hävitas suure osa tolleaegsetest ühiskonna- ja haldusstruktuuridest;
B. arvestades, et peaminister Nouri al-Maliki teine valitsus on ajanud järjest autoritaarsemat ja šiiite soosivamat poliitikat, mis on viimastel kuudel järsult suurendanud sunni vähemuse võõrandumise ja tõrjutuse tunnet;
C. arvestades, et Süüria sõja ning Iraagi ja Süüria vahelise piiri valveta jäämise tõttu on Islamiriigi (IS, varem Iraagi ja Levanti Islamiriik (ISIL ehk ISIS)) sunniidi äärmuslastest võitlejad hiljuti riiki tunginud ja haaranud enda kätte suure osa Loode-Iraagist, sealhulgas 10. juunil 2014 Iraagi suuruselt teise linna Mosuli, ning et osa pettunud sunniitidest ja endistest Baathi partei liikmetest on seda talunud või lausa toetanud;
D. arvestades, et ISi korraldatud massilised kiirhukkamised, kultuuri- ja usumälestiste hävitamine ning julmad repressioonid ja nende kohta tahtlikult levitatud kuuldused külvavad iraaklaste masside seas hirmu;
E. arvestades, et ISi võitlejate edasitungi tõttu kutsus kõrgeim šiiidi vaimulik suurajatolla Ali al-Husseini al-Sistani 13. juunil 2014 kõiki iraaklasi, kes suudavad relva kanda, astuma oma riigi kaitseks vabatahtlikult julgeolekujõudude ridadesse;
F. arvestades, et 2014. aasta juuli algul kuulutasid ISi juhid taastatuks Süüria ja Iraagi islamikalifaadi ning selle salapärane juht Abu Bakr al-Baghdadi pidas Mosuli suurimas mošees reedese jumalateenistuse, mille käigus ähvardas muuta piirkonna praegusi riigipiire;
G. arvestades, et 2014. aasta juuni keskpaigas võtsid Kurdistani poolautonoomse piirkonna relvajõud oma kontrolli alla paljurahvuselise Kirkuki linna, liites nõnda Kurdi provintsiga naftarikka piirkonna, mille kuuluvuse üle ei oldud kümme aastat kokkuleppele jõutud, ning arvestades, et Kurdi valitsus teatas kavast korraldada kurdide seas rahvahääletus Iraagist sõltumatuks saamise küsimuses;
H. arvestades, et valitsusväed, keda toetavad šiiidi võitlejad, püüavad Tikriti linna ja teisi ISi vallutatud alasid tagasi võtta, samas kui olukorda riigis destabiliseerivad jätkuvalt enamjaolt šiiitide vastu suunatud terrorirünnakud ja enesetapupommitajad;
I. arvestades, et Iraagi valitsus on saanud Venemaalt ja Iraanilt hävituslennukeid ning USAlt luureandmeid, samal ajal kui piirkonnas tegutsevad sunniidi äärmuslaste relvarühmitused on viimastel aastatel saanud ideoloogilist ja füüsilist tuge Saudi Araabialt ja Pärsia lahe riikidelt;
J. arvestades, et 30. aprilli 2014. aasta parlamendivalimisi varjutasid ISISe ähvardused kasutada vägivalda kõigi sunniitide vastu, kes julgevad hääletama minna, ning arvestades, et uuel nõrgal parlamendil ei õnnestunud ka 7. juulil 2014 moodustada uut, senisest kaasavamat valitsust, kes võiks ära hoida riigi lagunemise;
1. väljendab sügavat muret väga tõsise poliitilise kriisi pärast Iraagis, mis on lagunemise äärel ja viib kogu piirkonna kaosesse, ning nõuab kõigilt riigi poliitilistelt liidritelt poliitiliste pingete leevendamist ning abi kriisi lahendamisel poliitilise vastutustunde ja kompromisside vaimus;
2. mõistab hukka vägivalla ja teated ISi jõudude korraldatud massilistest hukkamistest, mis suurendavad juba niigi valitsuse julgeolekujõudude väärtegusid talunud elanikkonna kannatusi; on veendunud, et ISi taolistesse äärmusideoloogiaga sõjakatesse liikumistesse värvatavate radikaliseerunud, sageli noorte inimeste ja sealhulgas eurooplaste arv on Iraagis, Süürias ja mujal kasvamas nii suureks, et on muutunud hädavajalikuks kooskõlastatud piirkondlik käsitus, mille puhul julgeoleku kõrval tegeletakse ka süsteemsete poliitiliste, majanduslike ja sotsiaalprobleemidega;
3. leiab, et tuleb kiiresti tuua läbirääkimistelaua taha eelkõige Iraan, Saudi Araabia, Katar, Türgi, Süüria ja Iraak, et peatada ISi või teiste relvastatud islamiäärmuslaste toetamine ja rahastamine ning mitte lasta veelgi eskaleeruda sunniitide ja šiiitide konfliktil, mis ähvardab kogu piirkonna kaosesse tõugata;
4. kutsub kõiki riike üles mitte andma al-Maliki valitsusele täiendavat sõjalist toetust, kuna see õhutab riigis pingeid ja verevalamist ega lahenda konflikti, ning kutsub ELi liikmesriike kooskõlas ELi relvaekspordi tegevusjuhendiga mitte läkitama Iraaki mingeid relvasaadetisi;
5. tuletab meelde, et Iraagi põhiseadus tagab kõigi kodanike võrdsuse seaduse ees ning eri rahvuste haldus-, poliitilised, kultuurilised ja hariduslikud õigused ning et Iraagi valitsus vastutab kõigi oma elanike õiguste, heaolu ja julgeoleku tagamise eest;
6. palub, et Iraagi esindajatekogu verevalamise ja riigi lagunemise peatamiseks võtaks vastu konkreetsed otsused, näiteks moodustaks rahvusliku ühtsuse valitsuse, kes esindab õigesti Iraagi ühiskonna poliitilist, usulist ja rahvuslikku kirevust;
7. kritiseerib teravalt hea valitsemistava puudumist Iraagis, mis suurtest naftatuludest hoolimata on põhjustanud laialt levinud vaesuse, suure tööpuuduse, majanduse seisaku, keskkonnaseisundi halvenemise ja peamiste avalike teenuste puudumise; juhib tähelepanu sellele, et paljud omaaegsed rahumeelsed meeleavaldused, millel nõuti suuremaid sotsiaalseid, majanduslikke ja poliitilisi õigusi, lõppesid järjekindlalt ja karistamatult julgeolekujõudude repressioonidega;
8. mõistab hukka 2003. aastal toimunud sissetungi Iraaki, mida toetasid paljud ELi liikmesriigid, avaldab kaastunnet kõigile selle tagajärjel kannatanutele ning kutsub kõiki oma riigi aktiivselt sõtta viinud liidreid jagama vastutust Iraagi praeguse olukorra eest;
9. sellega seoses kordab, et Tony Blairi määramine Lähis-Ida neliku (USA, ÜRO, Euroopa Liit ja Venemaa) erisaadikuks on pahaendeline sümbol ning tema volitused tuleks tühistada, eriti pärast tema hiljutisi avaldusi Iraagi teemal;
10. võtab teadmiseks Kurdistani piirkonnavalitsuse teadaande iseseisvusreferendumi korraldamise kohta; palub aga Iraagi Kurdistani parlamendil ja president Massoud Barzanil kaasata sellesse protsessi provintsi muud rahvusvähemused ja austada nende õigusi;
11. hindab asjaolu, et Kurdistani piirkond on olnud ohutuks varjupaigaks sadadele tuhandetele konfliktipiirkonnast põgenenud teistest rahvustest Iraagi kodanikele, on rahul abiga, mida EL on põgenikele osutanud, ning kutsub ELi ja liikmesriike suurendama rahalist abi, et aidata Kurdistani administratsioonil seda koormust kanda;
12. toonitab, et EL peaks välja töötama piirkonna põhjaliku poliitilise käsituse ning eriti vajadust kaasata igasugusesse pingelõdvendusse Süürias ja Iraagis oluliste osapooltena Iraan, Saudi Araabia ja teised Pärsia lahe riigid;
13. seoses Iraaniga on veendunud, et igasuguse pingelõdvenduse saavutamiseks on tähtis tuumavaidluses võimalikult kiiresti kompromisskokkuleppele jõuda, ning veenab kõiki osapooli tegutsema küsimuse pakilisusele vastavalt; nõuab ELi Teherani-delegatsiooni moodustamist ning võimalust arutada ühiskonna eri tasanditel muidki kui tuuma- ja inimõiguste küsimusi, eelkõige energeetika, keskkonna, transpordi, teadusuuringute ja hariduse valdkonnas;
14. seoses Saudi Araabia ja Katariga nõuab ELilt avatud ja kriitilist dialoogi, et käsitleda väidetavat toetust demokraatiavastastele ja islamiäärmuslikele rühmitustele ning rõhutab, et EL peaks nõudma, et nende riikide valitsused teeksid kõik, mis on nende võimuses, et peatada ametlike ja eraorganisatsioonide igasugune tegevus islamiäärmusliku ideoloogia propageerimisel ja levitamisel sõna ja teoga;
15. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, nõukogule, komisjonile, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Iraagi valitsusele ja esindajatekogule, Kurdistani piirkondlikule omavalitsusele, ÜRO peasekretärile ja ÜRO inimõiguste nõukogule.