Istungidokument
16.9.2014 B8‑0133/2014
RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avalduse alusel
vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2
olukorra kohta Liibüas
( 2014/2844(RSP) )
Javier Couso Permuy, Neoklis Sylikiotis, Pablo Iglesias, Marina Albiol Guzmán, Paloma López, Miloslav Ransdorf, Sabine Lösing, Fabio De Masi, Kostas Chrysogonos, Sofia Sakorafa, Georgios Katrougkalos
fraktsiooni GUE/NGL nimel
Euroopa Parlamendi resolutsioon olukorra kohta Liibüas
( 2014/2844(RSP) )
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 27. augusti 2014. aasta resolutsiooni 2174 Liibüa kohta (S/RES/2174 (2014)),
– võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 26. veebruari 2011. aasta resolutsiooni 1970, mis käsitleb rahu ja julgeolekut Aafrikas (S/RES/1970 (2011)),
– võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 17. märtsi 2011. aasta resolutsiooni 1973 Liibüa kohta (S/RES/1973 (2011)),
– võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 16. septembri 2011. aasta resolutsiooni 2009 Liibüa kohta (S/RES/2009 (2011)), 31. oktoobri 2011. aasta resolutsiooni 2017 Liibüa kohta (S/RES/2017 (2011)), 2. detsembri 2011. aasta resolutsiooni 2022 Liibüa kohta (S/RES/2022 (2011)) ja 12. märtsi 2012. aasta resolutsiooni 2040 Liibüa kohta (S/RES/2040 (2012)),
– võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 23. juuni 2014. aasta ja 15. augusti 2014. aasta järeldusi,
– võttes arvesse oma 15. septembri 2011. aasta resolutsiooni olukorra kohta Liibüas[1],
– võttes arvesse Araabia Liiga, Euroopa Liidu, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Malta, Hispaania, Ühendkuningriigi ja USA Liibüa-eriesindaja 26. juuli 2014. aasta ühisavaldust,
– võttes arvesse komisjoni 27. märtsi 2014. aasta teabekirja 14/0228 „Euroopa naabruspoliitika pakett Liibüa kohta”,
– võttes arvesse ÜRO toetusmissiooni Liibüas (UNSMIL) ja ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo 4. septembri 2014. aasta ühisaruannet inimõiguste olukorra kohta Liibüas,
– võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,
A. arvestades, et NATO missioon, sealhulgas Ühendkuningriigi õhuvägede eriüksuse Liibüasse saatmine 2011. aastal põhjustas süütute tsiviilisikute surma, humanitaarkriisi ja raskekujulise hävitustöö, mille tulemuseks oli Liibüa riigi täielik destabiliseerimine ja praegugi kestev kodusõda; arvestades, et Liibüa võidakse peagi mittetoimivaks riigiks kuulutada;
B. arvestades, et alates 2014. aasta juulist Tripolis, Bengazis ja riigi muudes osades praktiliselt katkematult kestnud relvastatud konfliktid Liibüa poliitiliste rühmituste vahel on elamistingimusi veelgi halvendanud, sundinud elanikkonda ümber asuma ja suurendanud surmajuhtumite arvu, sealhulgas laste seas;
C. arvestades, et kaalul on Liibüa riigi ühtsus ning eraldumise oht on tõenäoline vähemalt kolmes piirkonnas (Fezzan, Cyrenaika ja Tripolitania), kui ei leita kompromisslahendust ega alustata lepitusprotsessi;
D. arvestades, et 2014. aasta mais alustas endine Liibüa kindral Khalifa Haftar operatsiooni „Operation Dignity”, et võidelda Bengazi revolutsionääride šuuranõukogu vastu, koostöös Ansar al-Sharia, Liibüa Kilbi üksuste ja muude relvastatud rühmitustega;
E. arvestades, et 2014. aasta augustis vallutasid Tripoli lennujama Mişrātah ja Bengazi relvastatud rühmitused (vastavalt Fajr Libya ja Ansar al-Sharia), keda lääneriigid ja Pärsia lahe riigid kunagi rahastasid ja varustasid Muammar Gaddafi vastase võitluse eesmärgil;
F. arvestades, et mässulistele jagatud relvad on nüüdseks levinud üle kogu Põhja-Aafrika ning neid on kasutatud konfliktides ja selliste riikide destabiliseerimiseks, nagu Kesk-Aafrika Vabariik, Mali ja Süüria, ning on juba ka Alžeeriasse jõudnud;
G. arvestades, et USA võib kaaluda uut sekkumist Liibüas; arvestades, et teatatud on mitmest öisest tundmatute õhusõidukite rünnakust Fajr Libya jõudude vastu Tripolis; arvestades, et nende rünnakute teostamises on süüdistatud Araabia Ühendemiraate ja Egiptust; arvestades, et Liibüa saatis maalt välja Sudaani sõjaväeatašee pärast seda, kui ta süüdistas Sudaani selles, et see tarnib lennukitega mässulistele relvi; arvestades, et Liibüa läänepoolsed naabrid Alžeeria ja Tuneesia kindlustavad oma piire; arvestades, et jätkub relvade vool Liibüasse;
H. arvestades, et Liibüa suhtes kehtib endiselt 2011. aastal kehtestatud rahvusvaheline relvaembargo; arvestades, et ÜRO ametnikud pidid 15. septembril 2014. aastal teatama asetleidnud rikkumisjuhtudest;
I. arvestades, et Darnah ja Sirte relvastatud rühmitused on juba väljendanud solidaarsust Süüria islamiriigiga;
J. arvestades, et Liibüas toimusid 7. juulil 2012 ja 24. juunil 2014 valimised; arvestades, et Liibüal on hetkel kaks konkureerivat parlamenti, esindajatekoda, mis kutsuti ellu 2014. aasta valimiste tulemusel, ent mis koliti Ţubruqi pärast seda, kui relvastatud rühmitused saavutasid kontrolli riigi kahe suurima linna üle, ning endine rahvuskongress, kelle toetajaskonna moodustavad islamistide toetatavad relvastatud rühmitused ja mis asub Tripolis;
K. arvestades, et 2011. aastal toetasid NATO liikmesriigid massiliselt üht Liibüa kodusõja osalist, mis on rahvusvahelise õiguse rikkumine, väites, et lennukeelutsoon ja nn mässuliste relvadega varustamine on kooskõlas kaitsmise kohustusega (Responsibility to Protect – R2P);
L. arvestades, et 2014. aasta juulis viis ÜRO Liibüa toetusmissioon (UNSMIL), mis kutsuti ellu 2011. aastal ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 2009, oma töötajad Liibüast välja Tripoli rahvusvahelise lennujaama sulgemise tõttu ja seetõttu, et enam ei olnud võimalik tagada missiooni julgeolekut ja turvalisust; arvestades, et tuhanded liibüalased, rahvusvahelised diplomaadid, kõik ELi töötajad ja aktivistid on sellest ajast alates Tuneesiasse põgenenud;
M. arvestades, et UNSMILi hinnangul on vaenutegevuse tõttu riigisiseselt ümber paigutatud vähemalt 100 000 liibüalast, sealhulgas Tawerga elanikud, kes on juba alates 2011. aastast viibinud ümberasustatute laagrites, lisaks on riigist lahkunud veel 150 000 inimest, sealhulgas paljud võõrtöötajad, et otsida varjupaika välismaal;
N. arvestades, et NATO liikmesriigid ja liitlased (eelkõige USA, Prantsusmaa, Ühendkuningriik, Katar ja Araabia Ühendemiraadid) ning muuhulgas Kanada ettevõte Aeryon Labs Inc[2] on rikkunud embargot, mis kehtestati Liibüa suhtes ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 1970 vastusena Liibüas valitsevale vägivallale;
O. arvestades, et 2013. aastal lõi EL Euroopa Liidu integreeritud piirihalduse abimissiooni Liibüas (EUBAM Libya), et anda Liibüa ametivõimudele sõjalist abi piirikaitse ja -kontrolli valdkonnas; arvestades, et kõnealuse missiooni eesmärk on vältida pagulaste voolu ja rändevoogu Euroopasse ning paigutada naftaväljad ja -rajatised riikliku kontrolli alla, seejuures on EUBAM, mille maksumus on 30 miljonit eurot, läbi aegade kõige kulukam ELi missioon; arvestades, et pool eelarvest on kulunud eraturvafirmadele tasumiseks;
P. arvestades, et Liibüal on maailmas suuruselt kümnendad tõestatud naftavarud ja Aafrika suurimad naftavarud; arvestades, et 80% Liibüa SKPst sõltub naftatööstusest; arvestades, et enne NATO sekkumist ulatus naftatootmine 1,6 miljoni barrelini päevas, mis langes aga seejärel vähem kui 200 000 barrelini päevas, ning on hiljuti kasvanud 725 000 barrelini, kuna eksport jätkub hoolimata riigis valitsevast kaosest;
Q. arvestades, et US AFRICOM on relvastatud rühmituste vaheliste kokkupõrgete ägenemise tõttu 5000–8000 Liibüa sõjaväelase väljaõppe edasi lükanud;
R. arvestades, et 14. septembril 2014. aastal vabastas Ţubruqis asuv parlament ametist keskpanga presidendi pärast seda, kui ta üritas kinni pidada uutele seadusandjatele ettenähtud vahendeid;
S. arvestades, et Liibüa ranniku lähedal uppus Euroopasse teel olnud 250 migrandiga paat ning paljud reisijad surid, kusjuures elusalt päästeti üksnes 36 inimest; arvestades, et augustis hukkus sarnases õnnetuses 100 aafriklast;
1. mõistab uuesti hukka Prantsusmaa, Ühendkuningriigi, USA ja Kanada eestvedamisel NATO egiidi all teostava sõjalise sekkumise Liibüas, mis on viinud praeguse olukorrani;
2. väljendab tugevat vastuseisu mistahes täiendavale sõjalisele sekkumisele Liibüas; rõhutab sellest hoolimata, kui oluline on, et kõik osalised alustaksid rahumeelset poliitilist dialoogi; kutsub kõiki asjaosalisi üles leppima viivitamata kokku relvarahus ja vaenutegevuse lõpetamises, mis on kõiki pooli kaasava ja Liibüa juhitava poliitilise dialoogi algatamise tingimus, et alustada leppimise protsessi ja aidata taastada stabiilsus riigis;
3. on sügavas mures riigis praegu valitsevate majanduslike ja poliitiliste lõhede pärast, mis halvendavad elanikkonna niigi keerulist olukorda; kinnitab, kui oluline on Liibüa suveräänsus, iseseisvus ja territoriaalne terviklikkus; väljendab taas toetust kõikide rahvaste võõrandamatule õigusele omada juurdepääsu oma riigi varadele ja kontrolli nende üle;
4. avaldab kahetsust kasvava vägivalla pärast Liibüas; mõistab hukka vägivalla kasutamise, mille tagajärjel on arvukalt tsiviilelanikke saanud vigastada ja surma või on olnud sunnitud ümber asuma; nõuab, et inimõiguste rikkujad või kuritarvitajad ning rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkujad võetaks oma tegude eest vastutusele;
5. ergutab piirkonna riike, Araabia Liigat ja Aafrika Liitu toetama vaenutegevuse viivitamatut peatamist ja konstruktiivset tegevust lahenduse saavutamiseks; toetab sellega seoses niisuguseid algatusi, nagu Alžeeria ettepanek käivitada koostöös Liibüa naaberriikidega rahvuslik dialoog sõdivate rühmituste vahel;
6. nõuab, et peatataks igasugune relvade eksport ja tarnimine Liibüale ja kõnealusesse piirkonda, samuti relvaeksport Pärsia lahe riikidesse ning mis tahes sõjaliste rühmituste rahastamine Pärsia lahe riikide ning kaudselt ka lääneriikide poolt, mis muu hulgas tähendab ka sõjaliste rühmituste hallatavatelt naftaväljadelt pärit nafta ostmise lõpetamist; nõuab, et võetaks uurimise alla ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 1970 kehtestatud relvaembargo rikkumised;
7. tuletab meelde, et Euroopa Liit, paljud ELi liikmesriigid ja Ameerika Ühendriigid, kes aastakümneid toetasid Gaddafit ning hiljem NATO sõjalist sekkumist Liibüas, kannavad erilist vastutust praeguse olukorra eest Liibüas;
8. väljendab sügavat muret humanitaarkriisi pärast Liibüas, mis on sundinud tuhandeid pagulasi riigist põgenema; ergutab nõukogu, komisjoni ja komisjoni asepresidenti ning kõrget esindajat võtma kasutusele kõik vajalikud finantsvahendid ja inimressursid, et põgenikke abistada; rõhutab vajadust anda ümber asunud elanikele asjakohast humanitaarabi;
9. nõuab, et ELi muudaks viivitamatult oma poliitikat Põhja-Aafrika pagulaste suhtes; kinnitab oma Frontexi vastast seisukohta ja usub, et kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 19 lõikes 2 sätestatud tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõttega ei või Frontexi tegevus tuua kaasa isikute tagasisaatmist Liibüasse või mõnda teise riiki, kus nende elu on ohus;
10. nõuab, et EL peataks EUBAMi missiooni Liibüas, kuna see militariseerib veelgi enam Liibüa piiri ning toob kaasa põgenike hukkumise; usub, et EL peab Liibüasse saatma üksnes humanitaar- ja tsiviilabi;
11. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogu eesistujale, komisjoni presidendile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide parlamentide esimeestele, EUBAMi Liibüa missioonile, UNSMILile ning Liibüa valitsusele ja esindajatekogule.