Istungidokument
16.9.2014 B8‑0136/2014
RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avalduse alusel
vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2
olukorra kohta Liibüas
( 2014/2844(RSP) )
Fabio Massimo Castaldo, Ignazio Corrao, Valentinas Mazuronis
fraktsiooni EFDD nimel
Euroopa Parlamendi resolutsioon olukorra kohta Liibüas
( 2014/2844(RSP) )
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Liibüa kohta, eelkõige 10. märtsi 2011. aasta resolutsiooni lõunanaabruse ja eriti Liibüa kohta[1] ja 15. septembri 2011. aasta resolutsiooni olukorra kohta Liibüas[2],
– võttes arvesse Bernardino Leóni nimetamist 14. augustil 2014. aastal uueks ÜRO peasekretäri eriesindajaks Liibüas,
– võttes arvesse Euroopa välisteenistuse ühisavaldust, mille tegid Liibüasse nimetatud eriesindajad 26. juulil 2014. aastal,
– võttes arvesse Euroopa välisteenistuse pressiesindaja 14. juuli 2014. aasta ja 25. augusti 2014. aasta avaldusi olukorra kohta Liibüas,
– võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone Liibüa kohta, sealhulgas 27. augusti 2014. aasta resolutsiooni (S/RES/2174 (2014)),
– võttes arvesse välisasjade nõukogu 15. augusti 2014. aasta järeldusi Liibüa kohta,
– võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 30. augusti 2014. aasta järeldusi,
– võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,
A. arvestades, et alates Muammar Gaddafi kukutamisest 2011. aastal ei ole Euroopa suutnud luua kindlat strateegiat, et aidata Liibüal saavutada demokraatiale üleminek; arvestades, et see strateegia ja visiooni puudumine tõi kaasa praeguse poliitilise ja julgeolekukriisi Liibüas;
B. arvestades, et 16. mail 2014. aastal alustasid endisele kindral Haftarile lojaalsed jõud relvastatud islamirühmituste vastu Benghazis iseseisvat ulatuslikku õhu- ja maismaarünnakut koodnimetusega „Operatsioon Väärikus”;
C. arvestades, et Liibüa ülemkohtu 9. juuni 2014. aasta otsuse kohaselt oli peaminister Ahmed Maiteeqi ametisse nimetamine rahvuskongressi poolt põhiseadusevastane; arvestades, et esindajatekoja valimised toimusid 25. juunil 2014. aastal;
D. arvestades, et 25. juunil 2014. aastal valitud esindajatekoda asendab varasemat rahvuskongressi kui Liibüa esindajate õiguspärane organ; arvestades, et julgeolekukaalutlustel on esindajatekoda ümber asunud riigi idaosas asuvasse väiksesse Ţubruqi linna;
E. arvestades, et vastukaaluks alustas islamistlike ja Mişrātahʼ sõjaliste rühmituste liit operatsiooni Liibüa Koidik ning hõivas 23. augustil 2014. aastal pärast ligi kuu aega kestnud lahingut Zintani sõjaliste rühmituste kontrolli all olnud Tripoli rahvusvahelise lennujaama; arvestades, et Liibüa uus parlament – esindajatekoda – on öelnud, et lennujaam on praegu terroriorganisatsioonide kontrolli all;
F. arvestades, et 24. augustil 2014. aastal ründasid tundmatud sõjalennukid sihtmärke Liibüa pealinnas Tripolis;
G. arvestades, et 25. augustil 2014. aastal tuli rahvuskongress uuesti kokku, valis peaministriks islamistide toetatud Omar al-Hasi ja palus tal moodustada valitsuse;
H. arvestades, et 25. augustil 2014. aastal toimus Kairos Liibüa naaberriikide kohtumine, kus Liibüa suursaadik Egiptuses palus välisabi ja kaitset naftaväljadele, lennujaamadele ja muudele riigivaradele;
I. arvestades, et seni on Liibüas 2014. aastal toimunud enneolematult palju ebaseaduslikke piiriületusi (140 000); arvestades, et ÜRO pagulaste ülemvoliniku teatel on alates juunist hukkunud 1600 inimest, kes püüdsid jõuda Euroopasse, kusjuures Itaalia on aasta algusest alates vastu võtnud rohkem kui 80 000 rändajat;
1. mõistab karmilt hukka kogu riigis jätkuva vägivalla, tapmised, rünnakud tsiviilisikute vastu ja humanitaarolukorrale kaasneva mõju; kinnitab veel kord, kui oluline on võtta vastutusele need, kes vastutavad inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumiste eest;
2. väljendab muret inimõiguste olukorra halvenemise pärast Liibüas ning vägivalla eskaleerumise ja lahingutegevuse mõju pärast tsiviilelanikkonnale; usub, et praegune olukord võib kahjustada mitte ainult kõnealuse riigi vaid kogu piirkonna stabiilsust;
3. kinnitab veel kord, kui oluline on Liibüa valitsuse koostöö Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga; tervitab Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokuröri 25. juuli 2014. aasta avaldust, milles ta hoiatab, et prokuratuur algatab Liibüas kohtu pädevusse kuuluvate kuritegude toimepanijate suhtes kõhklemata uurimise ja esitab süüdistuse nende ametlikust staatusest või kuuluvusest hoolimata;
4. nõuab, et kõik osapooled kehtestaksid viivitamatult relvarahu; avaldab sellega seoses kindlat toetust äsja ametisse nimetatud ÜRO eriesindaja Bernardino Léoni ja ÜRO Liibüa toetusmissiooni (UNSMIL) jõupingutustele;
5. on vastu väljaspoolsele sekkumisele Liibüas toimuvasse, kuna see süvendab praeguseid lõhesid ja kahjustab Liibüa üleminekut demokraatiale; on veendunud, et ühepoolne sõjaline tegevus ei kujuta endast kriisi jätkusuutlikku lahendust ning leiab, et igasugune sekkumine peaks olema rahumeelne ja kuuluma ÜRO vastutusalasse;
6. väljendab sügavat muret nii piirikontrolli puudumise pärast Liibüas, relvakaubandusest ja relvade salakaubaveost lähtuva ohu pärast piirkonnas kui ka riigis olevate ebaseaduslike relvade ja laskemoona ning nende leviku pärast; tervitab sellega seoses ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 2174 ja Liibüa suhtes kehtestatud rahvusvaheliste sanktsioonide laiendamist, et hõlmata isikud, kes osalevad tegevuses või toetavad tegevust, mis ohustab Liibüa rahu, stabiilsust või julgeolekut, või takistavad või õõnestavad poliitilise ülemineku edukat lõpuleviimist; peab neid sätteid vajalikuks sammuks eduka poliitilise ülemineku suunas;
7. tunnustab naaberriikide ühiseid jõupingutusi Liibüa abistamisel kriisist ülesaamisel ning nende solidaarsust Liibüast tulevate põgenikega tegelemisel; väljendab sellega seoses heameelt Egiptuse rolli üle 25. augustil 2014. aastal Kairos toimunud konverentsi korraldamises; kutsub kõiki neid osapooli üles võimalikult kiiresti rakendama ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 2175 sätteid, mis käsitlevad relvade otsimist ja nende kõrvaldamist;
8. kutsub rahvusvahelisi ja piirkondlikke sidusrühmi üles konstruktiivselt toetama vaenutegevuse viivitamatut lõpetamist; nõuab tungivalt, et rahvusvaheline üldsus jätkaks Liibüa institutsioonide täielikku toetamist ja abistamist ning nõuab, et EL töötaks välja uue tervikliku strateegia Liibüa abistamiseks ülemineku ajal ja pärast seda ning suurendaks oluliselt humanitaarabi andmist elanikkonna abistamisel; kutsub Aafrika Liitu ja Araabia Liigat üles kasutama oma poliitilist mõjuvõimu, et takistada kolmandaid osapooli rahastamast konflikti mis tahes osapoolt;
9. kutsub ajutist valitsust ja valitud esindajatekoda üles täitma oma ülesandeid mõõdutundega ja riigi kui terviku huvides, et luua kiiremas korras tõeliselt kaasav valitsus, ning täitma täielikult oma rolli dünaamika loomisel sellise kaasava poliitilise kokkuleppe sõlmimiseks, mis hõlmab kõiki poliitilisi osalisi ja riigi vähemusi;
10. nõuab, et EL töötaks välja uue ühise strateegia Liibüast ja Põhja-Aafrikast lähtuvate rändevoogude juhtimiseks; usub, et selline strateegia peaks põhinema koormuse jagamisel; kutsub ELi üles töötama välja ja rakendama õiguslikke vahendeid, millega võimaldatakse juurdepääs ELi, ning nõuab, et EL toetaks näiteks piisavate rahaliste vahendite tagamise ja võimaliku volituste laiendamisega seoses Frontexi tegevusega neid lõunapoolseid liikmesriike, kellele langeb kõige suurem koormus;
11. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa välisteenistusele, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele, ÜRO peasekretärile, Aafrika Liidule, Araabia Liigale ning Liibüa esindajatekojale.