Istungidokument
12.1.2015 B8‑0013/2015
RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avalduse alusel
vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2
olukorra kohta Liibüas
( 2014/3018(RSP) )
Barbara Lochbihler, Ernest Urtasun, Davor Škrlec, Jean Lambert, Bodil Ceballos, Jordi Sebastià, Igor Šoltes, Bronis Ropė, Josep-Maria Terricabras, Judith Sargentini
fraktsiooni Verts/ALE nimel
Euroopa Parlamendi resolutsioon olukorra kohta Liibüas
( 2014/3018(RSP) )
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone Liibüa kohta, sealhulgas 27. augusti 2014. aasta resolutsiooni 2174,
– võttes arvesse ÜRO peasekretäri esiesindaja ja ÜRO Liibüa toetusmissiooni (UNSMIL) juhi infotunde ÜRO Julgeolekunõukogus,
– võttes arvesse ÜRO Liibüa toetusmissiooni (UNSMIL) ja ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo 4. septembril 2014. aastal avaldatud aruannet Liibüas jätkuvates vägivallaaktides aset leidvate rahvusvahelise inimõigusi käsitleva õiguse ja humanitaarõiguse rikkumiste kohta, mida ajakohastati 23. detsembril 2014,
– võttes arvesse ELi välisasjade nõukogu järeldusi Liibüa kohta, sealhulgas viimatisi 15. detsembri 2014. aasta järeldusi,
– võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Liibüa kohta, eriti 18. septembri 2014. aasta resolutsiooni[1],
– võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Frederica Mogherini hiljutisi avaldusi Liibüa kohta, sealhulgas 16. ja 30. detsembri 2014. aasta ning 10. jaanuari 2015. aasta avaldusi,
– võttes arvesse ELi liikmesriikide Liibüa missiooni juhtide 27. juuni 2014. aasta kohalikku avaldust Salwa Bugaighisi mõrvamise kohta,
– võttes arvesse Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Hispaania, Ühendkuningriigi ja USA välisministrite, komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning ÜRO peasekretäri eriesindaja 3. detsembri 2014. aasta ühisavaldust Liibüa kohta,
– võttes arvesse ühiskommünikeed, mille 22. septembril 2104. aastal avaldasid 13 riiki, sealhulgas Egiptus, Katar, Türgi ja Araabia Ühendemiraadid, lubades järgida Liibüa asjadesse mittesekkumise poliitikat,
– võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,
A. arvestades, et Liibüat on dramaatilisel kombel üksteise järel tabanud poliitilised, institutsioonilised ja julgeolekukriisid alates sellest, kui mässuliste rühmitused kukutasid NATO jõudude toel 2011. aastal diktaator Muammar Gaddafi;
B. arvestades, et ELi liikmesriigid osalesid 2011. aasta sõjas ning ELil tervikuna on eriline vastutus Liibüa elanikkonna aitamisel ning riigis rahu ja stabiilsuse saavutamise püüdluste toetamisel;
C. arvestades, et võitluse eskaleeruv tsükkel on riiki viimase kuue kuu jooksul laostanud; arvestades, et konfliktis on peamiselt vastamisi kaks vaba ja killustatud rivaalitsevat rühmitust, täpsemalt erukindral Khalifa Haftari operatsiooni „Väärikuse eest” jõud, kelle liitlasteks on Zintani linna relvajõud, ning Liibüa Koidiku koalitsioon, mis koosneb põhiliselt Mişrātahʼ linna relvajõududest ja berberi vähemusest koos islamistlike rühmituste ja teiste Lääne-Liibüa linnade kohalike relvajõududega;
D. arvestades, et relvakonflikt ja muu vägivald puhkes 2014. aasta keskel idaosas asuvas Benghazi linnas ja selle ümbruses ning seejärel pealinnas Tripolis, laienedes siis Liibüa lääneossa; arvestades, et ka Liibüa lõunaosa kannatab vägivalla all; arvestades, et viimastel nädalatel on võitlus toimunud riigi idaosas As-Sidrahʼs asuva Liibüa suurima naftaterminali ja selle Ras Lanufis asuva suurima rafineerimistehase kontrolli üle;
E. arvestades, et pärast kodusõja puhkemist Liibüas on inimõiguste ja humanitaarolukord tõsiselt halvenenud; arvestades, et teadete kohaselt on mõlemad pooled toime pannud mitmesuguseid rahvusvahelise inimõigusi käsitleva õiguse ja humanitaarõiguse rikkumisi ja kuritarvitusi, põhjustades sadu surmajuhtumeid, põgenikelaine ja humanitaarkriisi paljudes piirkondades; arvestades, et UNSMIL on teatanud valimatutest mürsu- ja õhurünnakutest tsiviilsihtmärkide vastu ning ulatuslikest rünnakutest elutähtsa infrastruktuuri ja valitud institutsioonide vastu; arvestades, et kümned poliitilised ja inimõiguste aktivistid, meediatöötajad ja muud avaliku elu tegelased on kas röövitud, neid on ähvardatud või nende kodusid on rüüstatud või need on süüdatud; arvestades, et meediatöötajad on jätkuvalt sihtmärgiks; arvestades, et ÜRO on saanud teateid meelevaldsetest kinnipidamistest, piinamistest ja väärkohtlemisest, mida on toime pannud mõlemad pooled; arvestades, et tsiviilelanikel Tripolis, Benghazis, Nafusa mägedes ja Awbārīs on puudus toidust, kütusest ja muudest esmatarbekaupadest;
F. arvestades, et kummalgi rivaalitseval poolel on konkureerivad ideed ja legitiimsuse nõuded ning Tripolis ja Ţubruqis asuvad vastavalt kaks rivaalitsevat valitsust ja parlamenti; arvestades, et 6. novembril 2014. aastal otsustas Liibüa ülemkohus, et juunis toimunud parlamendivalimised, millega loodi Ţubruqis asuv rahvusvaheliselt tunnustatud esindajatekoda, olid ebaseaduslikud;
G. arvestades, et mõlemat vaenupoolt toetavad väidetavalt välisjõud; arvestades, et teadete kohaselt viisid Egiptus ja Araabia Ühendemiraadid läbi õhurünnakuid ja erioperatsioone džihaadi võitlejate vastu Benghazis ja Darnahis ning Liibüa Koidiku asupaikade suhtes Tripolis; arvestades, et Katar ja Türgi on väidetavalt toetanud Liibüa Koidiku jõude;
H. arvestades, et väidetavalt rühmitusega Islamiriik seotud sõjalised rühmitused on nüüd jõudnud idaosas asuvasse Darnahʼ linna ja neid on süüdistatud terroristlikus tegevuses, sealhulgas noorte aktivistide pea maharaiumises ja 30. detsembril 2014 esindajatekoja vastu toime pandud enesetapupommirünnakus; arvestades, et teadete kohaselt on islamistliku Magribi Al-Qaida jõud rajanud Liibüa lõunaossa logistilised keskused; arvestades, et ÜRO Julgeolekunõukogu on ÜRO resolutsioonis 1267 loetlenud terroriorganisatsioonidena kaks islamistliku äärmusrühmituse Ansar al-Sharia haru, vastavalt Darnahʼs ja Benghazis;
I. arvestades, et ÜRO erisaadik Bernardino León on aktiivselt püüdnud vahendada läbirääkimisi vaenupoolte vahel ja algatada rahvuslikku dialoogi, et käivitada leppimisprotsess ja moodustada rahvusliku ühtsuse valitsus; arvestades, et läbirääkimiste esimene voor toimus 29. septembril 2014 Ghadāmises ja jätkus 11. oktoobril Tripolis, kuid järgmine voor, mis oli algselt kavandatud 5. jaanuarile 2015, lükati poolte erimeelsuste tõttu edasi; arvestades, et UNSMIL on teatanud, et Liibüa pooled on nüüd nõustunud pidama eeldatavasti 14. jaanuaril 2015 uut läbirääkimistevooru Genfis; arvestades, et pooled ei ole seni enamasti soovinud või suutnud kokkuleppele jõuda;
J. arvestades, et Saheli piirkonda nimetatud ÜRO saadik Hiroute Guebre Sellassie hoiatas ÜRO Julgeolekunõukogu, et Liibüa kriis ähvardab lähiajal destabiliseerida kogu piirkonna, ning ühtlasi märkis, et Liibüa terroristlikud ja kuritegelikud võrgustikud tihendavad suhteid Mali ja Põhja-Nigeeriaga, tegeledes muu ebaseadusliku kauplemise hulgas relvamüügi ja uimastikaubandusega;
K. arvestades, et UNSMILi hinnangul on viimati puhkenud lahingud toonud Liibüas kaasa vähemalt 400 000 riigisisest põgenikku ja veel 150 000 inimest, sealhulgas palju võõrtöötajaid, on riigist lahkunud; arvestades, et Liibüast on evakueeritud välisriikide abitöötajaid ja diplomaate, kaasa arvatud ELi ja UNSMILi personali; arvestades, et Liibüa pagulaste massiline sissevool naaberriiki Tuneesiasse esitab selle riigi võimetele ja stabiilsusele suure väljakutse; arvestades, et Liibüa ametivõimud ei ole suutnud relvajõudude rünnakute ja inimröövide eest kaitsta ümberasustatud Tawargha kogukonda pärast seda, kui nad olid sunnitud lahkuma oma kodudest 2011. aasta augustis;
L. arvestades, et sajad rändajad ja pagulased on väidetavalt hukkunud, püüdes Liibüa vägivalla eest põgenedes üle Vahemere Euroopasse jõuda, mis on tekitanud Itaalias ja Maltal suure pagulaskriisi; arvestades, et Liibüa on Euroopasse suunduvate rändajate peamine lähtekoht;
M. arvestades, et 26. veebruaril 2011 andis ÜRO Julgeolekunõukogu Liibüas valitseva olukorra lahendamise üle Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule; arvestades, et Rahvusvaheline Kriminaalkohus on endiselt pädev uurima riigis toime pandud inimõiguste rikkumisi ja tegude toimepanijad vastusele võtma; arvestades, et 27. juunil 2011 andis Rahvusvaheline Kriminaalkohus seoses inimsusvastaste kuritegudega välja kolm vahistamismäärust – Muammar Gaddafi, Saif al-Islam Gaddafi Abdullah al-Senussi kohta; arvestades, et ülejäänud kahtlustatavad ei ole vahi all; arvestades, et Liibüa ametivõimud on tungivalt nõudnud, et nende üle mõistetaks kohut Liibüa riiklikus õigussüsteemis; arvestades, et Rahvusvaheline Kriminaalkohus pöördus Liibüa asjus 10. detsembril ÜRO Julgeolekunõukogu poole, kuna riik ei järginud kohtu koostöötaotlust ega andnud Saif al-Islami üle;
N. arvestades, et naftast saadud tulud moodustavad 95% Liibüa riigituludest ja 65% riigi SKPst; arvestades, et Liibüa naftavarud on Aafrika riikide hulgas kõige suuremad ja maailmas suuruselt viiendad;
1. väljendab sügavat muret asjaolu pärast, et Liibüa on tarbetult jõudnud kodusõjani; peab äärmiselt murettekitavaks olukorda, millel on hävitav mõju tsiviilelanikele ja Liibüa institutsioonidele ning mis võib veelgi destabiliseerida kogu piirkonda laiemalt;
2. kutsub konflikti osapooli üles lõpetama viivitamata igasugune vaenutegevus ja alustama kaasavat poliitilist dialoogi; avaldab sellega seoses täielikku poliitilist toetust ÜRO ja eelkõige selle eriesindaja Bernardino Leóni jõupingutustele seda protsessi lihtsustada, et luua konsensusel põhinevad institutsioonid, mis järgiksid laiamõõtmelise rahvusliku leppimise tegevuskava; nõuab, et selle protsessi käigus pöörataks piisavalt tähelepanu naiste ja vähemuste kaasamisele;
3. mõistab hukka jätkuvad vägivallateod ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumised, mida vaenupooled on kogu riigis toime pannud; on sügavalt mures inimõiguste olukorra jätkuva halvenemise pärast ning sealhulgas meelevaldsete kinnipidamiste, inimröövide, ebaseaduslike hukkamiste, piinamiste ning ajakirjanike, poliitiliste aktivistide ja inimõiguste kaitsjate vastu suunatud vägivalla pärast;
4. rõhutab, et on vaja tagada vastutuselevõtmine kõikide inimõiguste ja rahvusvahelise õiguse rikkumiste eest; juhib tähelepanu UNSMILi avaldusele, et paljud Liibüas toime pandud rikkumised ja kuritarvitusjuhtumid kuuluvad Rahvusvahelise Kriminaalkohtu pädevusse ning nõuab, et asjaomasele kohtule tagataks poliitilised, logistilised ja rahalised ressursid nende kuritegude uurimiseks; usub, et rahvusvaheliste vastutusmehhanismide tugevdamisega saab ära hoida selle, et relvajõud paneksid toime edasisi kuritarvitusi ja rikkumisi, ning nõuab, et kaalutaks ÜRO uurimiskomisjoni või sarnase mehhanismi loomist, et uurida inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumisi;
5. rõhutab, et ÜRO Julgeolekunõukogu viimane resolutsioon võimaldab laiendada rahvusvaheliste sanktsioonide ulatust, et jõuda vastutöötavate isikuteni kõikidelt pooltelt; kutsub rahvusvahelist üldsust üles võtma viivitamata meetmeid nende vastu, kes dialoogi takistavad, ning ÜRO relvaembargot Liibüa suhtes tulemuslikult jõustama;
6. soovitab hoiduda rahvusvahelise toetuse üldistest avaldustest kummagi konflikti osapoole suhtes, kuna see võib veel süvendada rangeid seisukohti ja kahjustada lepitamispüüdlusi sellel väga tähtsal ajal; kutsub ELi ja liikmesriike eelkõige üles hoiduma igasuguse sõjalise abi andmisest Liibüa üksustele enne poliitilisele lepitusprotsessi lõpuleviimist;
7. usub, et kõige tõhusamalt saab reageerida murettekitavale radikaalsete islamistlike võitlejate kohalolekule Liibüas, rajades kaasavad siseriiklikud institutsioonid, mis suudavad tagada õigusriigi põhimõtte järgimise ja tulemuslikult võidelda selliste rühmituste vastu, mis ähvardavad riigi ja piirkonna stabiilsust laiemalt;
8. väljendab heameelt põhiseaduse koostamise assamblee temaatiliste komisjonide esialgse töö üle ning julgustab assambleed jätkama oma tööd läbipaistval ja kaasaval viisil; rõhutab assamblee töö olulisust ning kutsub kõiki liibüalasi üles austama jätkuvalt selle sõltumatust, et assamblee saaks täita talle volitatud ülesanded;
9. mõistab hukka piirkondlike osalejate pideva ja varjatud sekkumise Liibüa siseasjadesse, mis on suurel määral aidanud kaasa riigi järkjärgulisele killustumisele; kutsub Liibüa naabreid ja teisi piirkondlikke osalejaid, eelkõige Egiptust ja Araabia Ühendemiraate üles hoiduma igasugusest tegevusest, mis võib riigis pingeid süvendada; väljendab heameelt hiljutiste sarnaste deklaratsioonide üle, mille Aafrika Liit avaldas 3. detsembri 2014. aasta kohtumisel ja Araabia Riikide Liiga 5. jaanuaril 2015;
10. nõuab kindlalt Liibüa peamiste institutsioonide ning eelkõige keskpanga, riikliku naftakompanii National Oil Corporation ja riikliku investeerimisfondi neutraalsuse säilitamist, kuna neil on ÜRO luba saada välisriikidelt naftatulu; nõuab sellega seoses rahvusvahelise järelevalvemehhanismi loomist, et need tulud külmutada – v.a palgakulud – rahvusliku ühtsuse valitsuse moodustamiseni, et anda vaenupooltele stiimul poliitilise kokkuleppe saavutamiseks;
11. kutsub Liibüa ametivõime üles järgima sisemaises mäetööstuses kõrgeid läbipaistvuse standardeid, et Liibüa loodusvaradest saaksid kasu kõik elanikud, ning eelkõige viivitamata täitma mäetööstuse läbipaistvust käsitleva algatuse nõudmisi; kordab oma üleskutset, et Liibüas tegutsevad Euroopa ettevõtjad avalikustaks oma energiasektori finantstehingud;
12. väljendab sügavat muret keskkonnamõju pärast, mis kaasneb naftatsisternide hävitamisega hiljutise sõjategevuse tagajärjel Liibüa idaosas;
13. palub, et EL ja liikmesriigid ei säästaks jõupingutusi, toetades ÜRO ja teisi mittesõjalisi algatusi leidmaks praegusele kriisile lahendus; kutsub ELi ja liikmesriike eeskätt üles suurendama humanitaarabi raskes olukorras Liibüa elanikkonnale, eelkõige enim kannatanud piirkondades, ning olema valmis reageerima olukorra edasisele halvenemisele;
14. on seisukohal, et EL ei ole suutnud välja töötada ega rakendada kindlat ja laiaulatuslikku strateegiat, et toetada Gaddafi-järgset üleminekut ühiskonnas; mõistab eelkõige hukka asjaolu, et ELi liikmesriikide poliitika Liibüa suhtes on püsivalt koordineerimata ning Euroopa välisteenistuse raskused ELi ühise ja tõhusa lähenemisviisi edendamisel;
15. nõuab tungivalt, et EL kasutaks vahendamise, dialoogi ja lepituse edendamiseks täielikult ära stabiliseerimise ja rahu rahastamisvahendit ning toetaks koostöös UNSMILiga kiiremas korras vahendamist; nõuab samuti, et EL toetaks kodanikuühiskonna organisatsioonide, eriti naiste rühmade tugevdamist, mille eesmärk on leida riiki tabanud mitmeplaanilisele kriisile vägivallavabad lahendused;
16. väljendab muret teadete pärast, et Liibüa kohtusüsteem on puudulik ega suuda järgida õiglase kohtupidamise norme; kutsub Liibüa ametivõime üles tegema täielikku koostööd Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga, aidates kaasa uurimistele ja täites selle otsuseid; väljendab muret selle pärast, et Liibüa ametivõimud ei ole taganud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kinnipeetavatele Abdullah al-Sanussile ja Saif al-Islam Gaddafile põhilisi nõuetekohase menetluse õigusi; tuletab meelde, et on täielikult vastu surmanuhtlusele mis tahes juhul, sõltumata toimepandud kuriteo iseloomust, ning kutsub Liibüat üles kaotama surmanuhtlus; kutsub ELi üles toetama pingutusi õigusriigi põhimõtete edendamiseks riigis;
17. väljendab sügavat muret rändajate, varjupaigataotlejate ja pagulaste olukorra pärast Liibüas, kelle niigi ebakindel olukord jätkuvalt halveneb; palub, et EL ja liikmesriigid osutaksid Itaaliale tõhusat abi selle riigi kiiduväärt püüdlustes tulla toime kasvavate rände- ja pagulasvoogudega Põhja-Aafrikast, eriti Liibüast; on seisukohal, et hiljuti loodud operatsiooni Triton käsitleva ELi programmiga ei reageerita nõuetekohaselt praegustele väljakutsetele ning nõuab, et programm vaadataks kriitiliselt läbi; kutsub kõiki ELi liikmesriike ja eriti Itaaliat üles järgima rangelt ELi ja rahvusvahelist pagulasõigust, sealhulgas mittetagasisaatmise põhimõtet, ning hindama olukordi individuaalselt;
18. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa välisteenistusele, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele, Liibüa esindajatekojale, ÜRO Julgeolekunõukogule, ÜRO Peaassambleele, ÜRO Inimõiguste Nõukogule, Araabia Liigale ja Aafrika Liidule.