Istungidokument

 

12.1.2015                                                                                                                B8‑0032/2015

RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avalduse alusel

vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2

olukorra kohta Liibüas

( 2014/3018(RSP) )

Mariya Gabriel, Cristian Dan Preda, Arnaud Danjean, Jacek Saryusz-Wolski, Elmar Brok, Andrej Plenković, David McAllister, Tunne Kelam, Daniel Caspary, Davor Ivo Stier, Michael Gahler, Claude Rolin, Traian Ungureanu, Dubravka Šuica, Philippe Juvin, Barbara Matera, Giovanni La Via, Pascal Arimont, Monica Macovei, Ivana Maletić, Lara Comi

fraktsiooni PPE nimel

 

B8‑0032/2015

Euroopa Parlamendi resolutsioon olukorra kohta Liibüas

( 2014/3018(RSP) )

Euroopa Parlament,

–       võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Liibüa kohta,

–       võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi 6. novembri, 16. detsembri ja 30. detsembri 2014. aasta avaldusi Liibüa kohta ning välisasjade nõukogu 20. oktoobri, 17.–18. novembri ja 5. detsembri 2014. aasta järeldusi Liibüa kohta,

–       võttes arvesse USA, Kanada, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Malta, Hispaania ja Ühendkuningriigi 7. novembri 2014. aasta ühisavaldust Liibüa kohta,

–       võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone 1970, 1973 (2011) ja 27. augusti 2014. aasta resolutsiooni 2174,

–       võttes arvesse ÜRO Liibüa toetusmissiooni (UNSMIL) 23. detsembri 2014. aasta aruannet „Ajakohastatud ülevaade Liibüas jätkuvates vägivallaaktides aset leidvast rahvusvahelise inimõigusi käsitleva õiguse ja humanitaarõiguse rikkumisest” („Update on violations of international human rights and humanitarian law during the ongoing violence in Libya”),

–       võttes arvesse 2014. aasta juunis toimunud Liibüa parlamendivalimisi,

–       võttes arvesse 1949. aasta Genfi konventsioone ja nende 1977. aasta lisaprotokolle ning relvakonflikti osaliste kohustust järgida rahvusvahelist humanitaarõigust ja tagada selle järgimine olenemata olukorrast,

–       võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni ja temaga liitunud isikkoosseisu ohutuse konventsiooni ning selle fakultatiivprotokolli,

–       võttes arvesse nõukogu 22. mai 2013. aasta otsust 2013/233/ÜVJP, mis käsitleb Euroopa Liidu integreeritud piirihalduse abimissiooni Liibüas (EUBAM Libya),

–       võttes arvesse 2014. aasta septembri Euroopa naabruspoliitika paketti Liibüa kohta,

–       võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,

A.     arvestades, et Liibüa sisekonflikt ähvardab üha enam muutuda täiemõõduliseks kodusõjaks ning see tooks tsiviilisikutele kaasa veelgi rohkem kannatusi ja põhjustaks uusi surmajuhtumeid, massilise ümberasumise ja humanitaarkriisi laienemise;

B.     arvestades, et 4. jaanuaril 2015. aastal pommitasid Liibüa õhujõud Derna sadama militaartsoonis Kreeka ettevõtte käitatavat naftatankerit ning selle tagajärjel hukkus kaks meeskonnaliiget (üks kreeklane ja üks rumeenlane) ning veel kaks sai vigastada; arvestades, et sadam on islamistlike võitlejate kontrolli all ning seda on viimase aasta jooksul mitu korda rünnatud;

C.     arvestades, et 3. jaanuaril 2015. aastal teatati valitsuse ametlikus avalduses, et rühmituse Islamiriik võitlejad on tapnud 14 Liibüa armee sõdurit, misjärel palus Liibüa valitsus rahvusvahelisel üldsusel tühistada riigile kehtestatud relvaembargo, et võidelda terroristideks tituleeritud islamistlike võitlejate vastu;

D.     arvestades, et ISIS õpetab Liibüas välja oma võitlejaid ning üks selle haru on riigi idaosas kanda kinnitanud; arvestades, et 30. detsembril 2014. aastal lõhkasid terroristid Tobrukis autopommi, mille sihtmärgiks oli Liibüa esindajatekoja istung;

E.     arvestades, et 28. detsembril 2014. aastal andis võitlejate juht kindral Heftar käsu korraldada õhurünnak Misrata vastu, mis on islamistliku rühmituse Liibüa Koidik kants, ning seda peetakse kättemaksuks islamistlike võitlejate 25. detsembril 2014. aastal toimunud rünnaku eest Liibüa suurimale naftaterminalile Sidras ning Sirtes Liibüa armee sõdurite vastu korraldatud rünnaku eest, milles tapeti 22 sõdurit;

F.     arvestades, et Ansar al-Sharia võitlejad röövisid islamistlike võitlejate kontrolli all olevas Sirtes 20 Egiptusest pärit kopti kristlast ning see on vaid kõige hiljutisem näide kristlaste ja muude usuvähemuste vastu suunatud rünnakutest, mis Liibüas üha sagenevad; arvestades, et kinnipidamised, inimröövid, piinamised ja arvatavate võitlejate hukkamised on kõikide konflikti osapoolte juures sagenenud;

G.     arvestades, et 25. juunil 2014. aastal toimusid parlamendivalimised; arvestades, et õigusjärgselt valitud esindajatekoda on viidud üle Tripolist Tobruki; arvestades, et islamistlikud võitlejad ei tunnusta ei esindajatekoda ega ka uut valitsust ning on moodustanud oma valitsuse ja parlamendi;

H.     arvestades, et 6. novembril 2014. aastal otsustas Tripolis paiknev Liibüa ülemkohus, et 25. juuni 2014. aasta üldvalimised olid põhiseadusevastased ning et Tobrukis koos käiv rahvusvaheliselt tunnustatud esindajatekoda ja al-Thinni valitsus on seega õigusvastased ja tuleks laiali saata;

I.      arvestades, et esindajatekoda ei tunnista otsust, väites, et see otsus ei kuulu kohtu pädevusalasse, et see tehti Tripoli islamistlike rühmituste surve all ning et esindajatekoda ja valitsus jätkavad tööd;

J.      arvestades, et ülemkohtu otsus on Liibüa ühtsuse veelgi tõsisemalt proovile pannud, pidades silmas, et mõned islamistlikud rühmitused nõuavad idapoolse Kürenaika provintsi iseseisvumist;

K.     arvestades, et 19. detsembril 2014. aastal toimunud Saheli G5 tippkohtumisel, kus osalesid selle viie liikmesriigi – Mauritaania, Mali, Nigeri, Tšaadi ja Burkina Faso – juhid, esitati Aafrika Liidu rahu- ja julgeolekunõukogule ametlik taotlus moodustada Liibüas sekkumise jaoks rahvusvaheline sõjaline üksus;

L.     arvestades, et hiljutised kokkupõrked on märkimisväärselt lihtsustanud terrorirühmituste, näiteks ISISe levikut ja kannakinnitamist Liibüas; arvestades, et kui selle probleemiga ei tegeleta, võib see kujutada endast suurt ohtu nii piirkonna kui ka ELi julgeolekule;

M.    arvestades, et 8. jaanuaril 2015. aastal teatas ISILi Liibüa haru, et hukkas kaks Tuneesia ajakirjanikku;

N.     arvestades, et inimõiguste olukord halveneb kogu riigis ja esineb meelevaldseid kinnipidamisi, inimrööve, ebaseaduslikke hukkamisi, piinamisi ning ajakirjanike, ametnike, poliitikategelaste ja inimõiguste kaitsjate vastu suunatud vägivalda;

O.     arvestades, et teateid on ka selle kohta, et Liibüa vägivalda on sekkutud väljastpoolt, sealhulgas sõjalise tegevuse vormis, relvade ja lõhkeainete tarnimisega ning tegevusega, mis süvendab kohapealseid lõhesid, mõjutab nõrku juhtimisstruktuure ja kahjustab seeläbi Liibüa üleminekut demokraatiale; arvestades, et mõned Pärsia lahe riigid ja mõned teised piirkondlikud osalised toetavad nüüd Liibüa teravnevates riigisisestes rahutustes vastaspooli;

P.     arvestades, et ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 2174 (2014) kohaselt on reisikeelud ja varade külmutamine lubatud nende isikute või üksuste puhul, kellega seoses on vastav komitee kindlaks teinud, et nad osalevad muus tegevuses või toetavad muud tegevust, mis ohustab Liibüa rahu, stabiilsust või julgeolekut, või takistavad või õõnestavad poliitilise ülemineku edukat lõpuleviimist;

1.      mõistab karmilt hukka vägivalla kasvu Liibüas ning eelkõige võitlejate ja terroristide hiljutise rünnakulaine, sh surmajuhtumitega lõppenud naftatankeri pommitamise Derna sadamas 4. jaanuaril 2015. aastal, 28. detsembri 2014. aasta õhurünnaku Misrata vastu ning kristlastest koptide röövimise, kuna kõik need sündmused kahjustavad rahumeelse poliitilise lahenduse leidmise ja demokraatiale ülemineku protsessi jätkumise võimalusi;

2.      peab äärmiselt murettekitavaks, et konflikt põhjustab järjest suuremat poliitilist polariseerumist ja humanitaarkriisi laienemist Liibüas; nõuab tungivalt, et kõik osalised lõpetaksid vägivalla, hoiduksid suuremaid erimeelsusi ja lõhesid põhjustavatest meetmetest, kuulutaksid avalikult, et nad ei toeta selliseid tegusid, ning otsiksid lahendusi poliitilise arutelu kaudu;

3.      kordab, et toetab kindlalt ja täielikult ÜRO Liibüa toetusmissiooni (UNSMIL) ning ÜRO peasekretäri eriesindaja Bernardino Leóni jõupingutusi, mille eesmärk on veenda konfliktiosalisi osalema kaasavas üleriigilises dialoogis (Ghadamesi protsess), et saavutada täielik relvarahu ja kõikide sidusrühmade poliitilist osalemist võimaldav demokraatiale ülemineku tegevuskava, toetada õigusriiklust ja inimõiguste kaitset ning võtta vastutusele nii dialoogivõimaluste õõnestajad kui ka inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkujad; peab kahetsusväärseks, et ÜRO vahendatud üleriigiline dialoog üha venib;

4.      kordab, et toetab Tobrukis baseeruvat valitud esindajatekoda ja peab seda 2014. aasta juuni valimiste järgse perioodi ainsaks õigusjärgseks parlamendiks; kordab Liibüa esindajatekojale ja ametlikule valitsusele esitatud üleskutset täita oma kohustusi õigusriigi ja inimõiguste põhimõtetest lähtuvalt ning osaleda konstruktiivselt kaasavas üleriigilises poliitilises dialoogis, mis on kogu riigi huvides;

5.      peab äärmiselt murettekitavaks äärmusrühmituste ja -liikumiste üha suuremat kohalolu Liibüas; on veendunud, et piirkond ähvardab uppuda hävitavasse kaosesse nagu see, mis on tabanud Süüriat ja Iraaki; on veendunud, et need rühmitused kujutavad endast suurt ohtu kogu piirkonna stabiilsusele ja julgeolekule ning ühtlasi ka Euroopa julgeolekule;

6.      kutsub ELi ja rahvusvahelist üldsust üles jätkama selliste jõupingutuste toetamist, mille eesmärk on võidelda terrorismi vastu ning takistada selle veelgi laiemat levikut ja uute baaside loomist Liibüas;

7.      tõstab esile Liibüa konflikti destabiliseerivat mõju muudele Saheli piirkonna riikidele; kutsub Liibüa naaberriike ja muid piirkondlikke osalejaid üles toetama UNSMILi poolt dialoogi edendamiseks tehtavaid jõupingutusi ning hoiduma kõikidest sellega vastuolus olevatest meetmetest;

8.      nõuab, et EL ja rahvusvaheline üldsus pakuksid jätkuvalt humanitaar-, finants- ja poliitilist abi, et aidata tegeleda Liibüa humanitaarolukorraga, riigisiseste põgenike ja pagulaste keerulise situatsiooniga ning tsiviilisikutega, kes ei pääse enam juurde põhiteenustele;

9.      kordab liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile esitatud üleskutset vaadata Liibüas valitseva olukorra järsu muutumise arvessevõtmiseks läbi volitused, mis on antud Euroopa Liidu integreeritud piirihalduse abimissioonile Liibüas (EUBAM), mille tegevus on praegu peatatud ja mis on üle viidud Tuneesiasse;

10.    tuletab meelde 27. augustil 2014. aastal vastu võetud ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 2174, millega laiendati Liibüa suhtes kehtestatud rahvusvahelisi sanktsioone, et hõlmata nende isikute kriminaalvastutust, kes panevad toime või toetavad tegusid, mis „seavad ohtu rahu, stabiilsuse või julgeoleku Liibüas, või takistavad või kahjustavad selle poliitilise ülemineku edukat lõpuleviimist”; palub, et EL oleks vastavalt kõrge esindaja 30. detsembri 2014. aasta avaldusele valmis rakendama piiravaid meetmeid vägivalda õhutavate isikute ja üksuste vastu; kutsub ka rahvusvahelist üldsust üles selliste meetmete võtmiseks valmistuma;

11.    tuletab meelde, et sõdivad osapooled tuleb vastutusele võtta ning nende suhtes tuleb algatada kohtumenetlused kas Liibüa kohtutes või Rahvusvahelises Kriminaalkohtus, kelle jurisdiktsiooni alla kuuluvad ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1970 määratlusele vastavad ja Liibüas alates 15. veebruarist 2011. aastal toime pandud sõjakuriteod, inimsusvastased kuriteod, genotsiid ja vägistamine sõjakuriteona;

12.    kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles koordineerima liikmesriikide tegevust Liibüas ja koondama toetuse riikluse ja institutsioonide ülesehitamisele, samuti aitama koos liikmesriikide, ÜRO, NATO ja piirkondlike partneritega kaasa selliste tõhusate ja riiklikul tasandil juhitavate ja kontrollitavate julgeolekujõudude (relvajõud ja politsei) loomisele, mis suudavad riigis tagada rahu ja korra, ning toetama relvarahu kehtestamist ja töötama välja selle jälgimise mehhanismi; rõhutab, et EL peaks samuti tähtsustama reformide toetamist Liibüa kohtusüsteemis ja muudes demokraatliku juhtimise seisukohast olulistes valdkondades;

13.    rõhutab, et Liibüa ametiasutused peavad haldama nafta tootmist ja müüki, ning palub rahvusvahelisel üldsusel hoiduda tehingutest muude osalistega;

14.    peab jätkuvalt muretekitavaks relvade, laskemoona ja lõhkeainete levikut riigis, aga ka relvade salavedu Liibüasse, kuna see kujutab endast ohtu piirkonna stabiilsusele;

15.    peab kiiduväärseks, et Tuneesia on praeguseks vastu võtnud juba hinnanguliselt 1,5 miljonit Liibüa pagulast; kutsub ELi üles Tuneesiat selles küsimuses rahaliselt ja logistiliselt abistama;

16.    teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, Liibüa valitsusele ja esindajatekojale, ÜRO peasekretärile, Araabia Liigale ja Aafrika Liidule.