Istungidokument
4.2.2015 B8‑0100/2015
RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
komisjoni avalduse alusel
vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2
terrorismivastaste meetmete kohta
( 2015/2530(RSP) )
Judith Sargentini, Jan Philipp Albrecht, Eva Joly, Ulrike Lunacek, Jean Lambert
fraktsiooni Verts/ALE nimel
Euroopa Parlamendi resolutsioon terrorismivastaste meetmete kohta
( 2015/2530(RSP) )
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse põhiõiguste hartat, Euroopa Liidu lepingu artikleid 2, 3 ja 6 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu asjaomaseid artikleid,
– võttes arvesse oma 14. detsembri 2011. aasta resolutsiooni ELi terrorismivastase võitluse poliitika peamiste saavutuste ja edasiste ülesannete kohta[1],
– võttes arvesse oma 10. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni vangide väidetava transpordi ja ebaseadusliku kinnipidamise kohta Euroopa riikides Luure Keskagentuuri poolt[2],
– võttes arvesse oma 27. veebruari 2014. aasta resolutsiooni põhiõiguste olukorra kohta Euroopa Liidus (2012),
– võttes arvesse oma 12. märtsi 2014. aasta resolutsiooni USA Riikliku Julgeolekuagentuuri jälgimisprogrammi ja ELi liikmesriikide jälgimisasutuste ning nende mõju kohta ELi kodanike põhiõigustele[3],
– võttes arvesse 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK,
– võttes arvesse oma 17. detsembri 2014. aasta resolutsiooni ELi sisejulgeoleku strateegia uuendamise kohta[4],
– võttes arvesse komisjoni 27. märtsi 2013. aasta teatist „ELi õiguskaitse tulemustabel” ( COM(2013)0160 ),
– võttes arvesse komisjoni 3. veebruari 2014. aasta aruannet ELi korruptsioonivastase võitluse kohta ( COM(2014)0038 ),
– võttes arvesse välisasjade nõukogu 19. jaanuari 2015. aasta istungi järeldusi terrorismivastase võitluse kohta, eelkõige otsust tõhustada teabevahetust partnerriikidega ning edendada tõhustatud koostööd araabia ja Vahemere piirkonna riikidega, sealhulgas Araabia Riikide Liigaga allkirjastatud vastastikuse mõistmise memorandumit,
– võttes arvesse 25. juunil 2012. aastal vastu võetud ELi inimõiguste ja demokraatia strateegilist raamistikku ja tegevuskava,
– võttes arvesse Euroopa Kohtu 8. aprilli 2014. aasta otsust liidetud kohtuasjades C-293/12 ja C-594/12 Digital Rights Ireland ltd and Seitlinger jt ning parlamendi õigusteenistuse arvamust nimetatud kohtuotsuse tõlgendamise kohta,
– võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,
A. arvestades, et põhiõiguste austamine on eduka terrorismivastase poliitika oluline osa;
B. arvestades, et pärast 11. septembri rünnakut ELi territooriumil aset leidnud tõsised terrorirünnakud on oluliselt mõjutanud ELi kodanike ja elanike turvatunnet;
C. arvestades, et pärast 11. septembri rünnakut on EL kasutusele võtnud 239 terrorismivastast meedet: 26 tegevuskava ja strateegiadokumenti, 25 määrust, 15 direktiivi, 11 raamotsust, 25 otsust, 1 ühismeetme, 3 ühist seisukohta, 4 resolutsiooni, 111 nõukogu järeldust ja 8 rahvusvahelist kokkulepet[5];
D. arvestades, et suure osa nimetatud meetmete puhul ei ole läbi viidud nõuetekohast süstemaatilist hindamist;
E. arvestades, et viimasel ajal on murettekitavalt sagenenud rassismi- ja ksenofoobia-, sealhulgas antisemitismi, romavastasuse ja islamofoobiailmingud;
F. arvestades tungivat vajadust leida profileerimise kontseptsioonile ühtne, asjaomastel põhiõigustel ja andmekaitsenõuetel põhinev õiguslik määratlus, et vähendada ebaselgust küsimuses, millised tegevused on keelatud ja millised mitte;
G. arvestades, et Euroopa Nõukogu kohtute efektiivsust hindava komisjoni (CEPEJ) andmetel on suured erinevused liikmesriikide poolt kriminaalõiguse süsteemidesse tehtavate investeeringute mahus[6];
1. avaldab sügavat kaastunnet hiljutiste Pariisi ja mujal maailmas toimunud terrorirünnakute ohvritele ning nende peredele;
2. rõhutab, et terrorismivastases võitluses tuleb oluliseks pidada ohvrite ja nende perede kaitsmise ja toetamise poliitikameetmed; palub seetõttu, et kõik liikmesriigid rakendaksid nõuetekohaselt 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded;
3. kinnitab taas oma kohustust järgida sõnavabaduse, põhiõiguste, demokraatia, sallivuse ja õigusriigi põhimõtteid;
4. rõhutab, kui oluline on töötada välja terviklik radikaliseerumisevastane ja terrorismivastase võitluse lähenemisviis, milles keskendutakse sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamisele, kuritegevuse ennetamisele, sihtotstarbelistele poliitika- ja julgeolekumeetmetele, mis põhinevad konkreetsel kahtlusel või ohul, mille teevad kindlaks inimesed ja mitte masinad; rõhutab lisaks sellele vajadust muuta rangemaks relvade omandamise ja omamise ning relvaekspordi eeskirju ning tõhustada võitlust ebaseadusliku relvakaubanduse vastu; nõuab ühtlasi õpetajate, sotsiaaltöötajate, psühholoogide, kohalike politseiametnike, uurijate, prokuröride, kohtunike ja vanglatöötajate piisavat rahastamist ning lõppu kokkuhoiupoliitikale, mis on Euroopa ühiskondade struktuuri tõsiselt segi paisanud;
5. rõhutab, et vabadusi, mida püütakse kaitsta, ei tohiks terrorismivastases võitluses õõnestada seeläbi, et võetakse kasutusele suuresti sümboolsed meetmed repressiooni, massilise jälgimistegevuse ja piirikontrolli teostamiseks, mille tulemuseks oleks selline Euroopa Liit, kus kahtlusalused on kõik isikud, keegi ei ole enam vaba ning nullitaks vaba liikumise põhimõte; hoiatab lisaks sellele, et kui ühiskonnas hakatakse tegelema isikute profileerimisega, on sellel stigmatiseeriv mõju inimestele, kellega üritatakse luua paremaid suhteid;
6. rõhutab, et Euroopa Liidu, selle liikmesriikide ja partnerriikide rahvusvahelise terrorismi vastase võitluse strateegia aluseks peaks olema õigusriigi põhimõte ja põhiõiguste austamine; rõhutab lisaks sellele, et liidu välistegevus rahvusvahelise terrorismi vastu võitlemisel peaks eelkõige olema suunatud ennetamisele;
7. juhib tähelepanu sellele, et nagu varasemategi rünnakute puhul, olid ka Pariisi rünnakute sooritajad julgeolekuasutustele juba varem tuntud ning olnud uurimiste ja jälgimise objektiks; väljendab kahetsust selle üle, et nimetatud asutuste vahel oleks võidud vahetada nende isikute kohta olemasolevaid andmeid, vajaduse korral kolleegidega teistest liikmesriikidest, seejuures oleks tõhusalt saanud kasutada ELi andmebaase ja teha koostööd ELi ametitega;
8. palub, et komisjon ja nõukogu teostaksid Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 70 sätestatud menetlust kasutades ELi terrorismivastaste ja julgeolekumeetmete põhjaliku hindamise, eelkõige seoses nende rakendamisega liikmesriikide õiguses ja tegevuses ning liikmesriikide poolt selle valdkonna ELi ametitega, eriti Europoli ja Eurojustiga tehtava koostöö määraga, hindaksid ka vastavalt järelejäänud puudujääke ning meetmete kooskõla ELi kohustusega põhiõiguste osas; rõhutab, et nimetatud hindamisse tuleb kaasata ka ELi terrorismivastaste meetmete välismõõde ning hindamine tuleb avaldada koos Euroopa julgeoleku tegevuskavaga 2015. aasta mais;
9. rõhutab, et tuleb tagada terrorismivastaste poliitikameetmete demokraatlik ja kohtulik järelevalve; rõhutab, et tuleb lõpetada meetmete kohaldamine, mis tagantjärele vaadates ei olnud terrorismi vastu võitlemise seisukohast vajalikud, tõhusad või proportsionaalsed, uurida põhiõiguste rikkumisi ja need heastada ning välja töötada uued demokraatliku kontrolli viisid, mis põhineksid Lissaboni lepinguga Euroopa Parlamendile ja liikmesriikide parlamentidele antud volitustele; toonitab, et nimetatud meetmetes ja kokkulepetes tuleb ette näha aegumisklauslid või korrapäraste ajavahemike tagant volituste uuendamist käsitlevad klauslid; on vastu riikliku julgeoleku ettekäändena kasutamisele, et õigustada selliste põhiõiguste rikkumisi nagu advokaadi ja kliendi suhte konfidentsiaalsus; nõuab riikliku julgeoleku kontseptsiooni kiiremas korras täpsustamist ELi õiguse kontekstis;
Terviklik strateegia radikaliseerumise ja terrorismi vastu
10. juhib tähelepanu asjaolule, et majandus-, haridus- ja sotsiaalpoliitikast võib olla abi, et võidelda tõrjutuse ning rahulolematust ja frustratsiooni tekitavate kiirete sotsiaalsete ja majanduslike muutuste mõju vastu, mida võivad ära kasutada vägivalda pooldavad äärmuslased; nõuab seepärast poliitikameetmeid, millega oleks võimalik tuntavalt tõhustada majanduslikku ja sotsiaalset kaasatust, dialoogi, osalust, võrdõiguslikkust, sallivust ja mõistmist eri kultuuride ja usundite vahel;
11. palub liikmesriikidel investeerida haridusprogrammidesse, millega edendatakse inimväärikust, võrdseid võimalusi ning võideldakse diskrimineerimise kõikide vormide vastu ja edendatakse integratsiooni juba varajasest lapseeast peale; rõhutab, et see tähendab ka õpetajate koolitamist sotsiaalküsimuste ja mitmekesisuse osas;
12. hoiatab, et kui vaesuse ja töötuse tõttu puuduvad võimalused ühiskonnaelus täielikuks osalemiseks, võib see tekitada teatavates inimestes tunde, et nad on kõrvale jäetud, mis võib koguni väljenduda destruktiivses äärmuslikku laadi võimukas käitumises, mis on suunatud ühiskonna kui sellise vastu; palub, et liikmesriigid suurendaksid pingutusi vaesuse vähendamiseks, pakuksid väljavaateid leida tööd ja olla kaasatud ning austaksid üksikisiku õigusi;
13. rõhutab, et diskrimineerimise ja vihkamist õhutavate avalduste tulemuseks võivad teatavatel juhtudel olla radikaliseerumine ja vägivallateod; rõhutab, et esimeseks sammuks peaks olema võrdsuse ja diskrimineerimiskeelu põhimõtte edendamine, mida täiendavad sihtotstarbelised poliitilised strateegiad, et tegeleda kõikide diskrimineerimise vormidega;
14. väljendab muret vastusena 11. septembri rünnakule võetud meetmete, eelkõige rassilise profileerimise ebaproportsionaalse mõju pärast moslemi kogukondadele;
15. juhib tähelepanu asjaolule, et äärmiselt oluline on liikmesriikides koostöö alustamine ja tõhustamine asjaomaste kogukondadega, et teha kindlaks konkreetsed riskid ja töötada välja üldised deradikaliseerumisstrateegiad; avaldab toetust programmidele, mille siht on suurendada etniliste ja usuvähemuste ning marginaliseeritud kogukondade võimalusi oma kogukonna sotsiaalse ja majandusliku seisundi parandamiseks keskmises ja kaugemas perspektiivis nii kohalikul kui ka piirkondlikul tasandil; juhib sellega seoses tähelepanu asjaolule, et radikaliseerumist ELis ei ole võimalik piiritleda kindlate etniliste või usuliste rühmitustega;
16. rõhutab, et igas ELi liikmesriigis on juba kasutusele võetud asjaomased õiguskaitsemeetmed:
– reisijate passiandmeid kontrollitakse juba reisijaid käsitleva eelteabe süsteemi (APIS) alusel tuntud kurjategijate ja vastuvõetamatute isikute andmeid käsitlevatest andmebaasidest;
– õiguskaitseasutustel on õigus kontrollida kahtlusaluste või isegi kahtlusaluste rühmade telefoni- ja reisijaandmeid, kui neid isikuid seostatakse konkreetse ohuga;
– Schengeni infosüsteem näeb ette isikute varjatud jälgimise ning nende kiire kinnipidamise ja väljasaatmise juhul, kui nad peaksid kujutama ohtu julgeolekule, püüdma sooritada kuritegu või kui neid kahtlustatakse kuriteo toimepanekus;
on arvamusel, et õiguskaitseasutused peavad seadma prioriteediks nende võimaluste kasutamise ja süvendama koostööd, muu hulgas ühiste uurimisrühmade loomise abil ning selliste ELi ametite toel, nagu Europol, Eurojust ja CEPOL;
17. on arvamusel, et tulirelvade salakaubanduse vastane võitlus peaks olema ELi esmaülesanne raske ja organiseeritud rahvusvahelise kuritegevuse vastases võitluses; on eelkõige veendunud, et koostööd teabevahetusmehhanismide vallas ning keelatud relvade jälgimisel ja hävitamisel tuleb veelgi tugevdada; rõhutab lisaks sellele, et liikmesriigid peaksid järgima rangelt ühist seisukohta, millega määratletakse sõjatehnoloogia ja -varustuse ekspordi kontrolli reguleerivad ühiseeskirjad;
18. nõuab rahapesu vastast võitlust käsitleva õigustiku nõuetekohast rakendamist, et oleks võimalik varakult kindlaks teha terroristide rahastamisallikad;
19. rõhutab, et juba praegu on võimalik korraldada vaba liikumisõigusega isikute sihipärast kontrolli välispiiridel kas kindlal ajavahemikul, kindlatel marsruutidel või kindlates piiriületuspunktides, sõltuvalt ohu tasemest; toonitab, et liikmesriigid peaksid täielikult ja paremini kasutama olemasolevat Schengeni raamistikku ja eraldama piisavalt rahalisi vahendeid, selle asemel et püüda taastada praegustest võimalustest laiemat piirikontrolli;
20. tuletab meelde, et Euroopa Kohus tühistas 2014. aasta aprillis andmete säilitamise direktiivi põhjusel, et andmete säilitamine ilma igasuguse seoseta andmete säilitamise ja avalikku julgeolekut ohustava ohu vahel ei ole kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste hartas sätestatud tagatistega; rõhutab, et sellise seose olemasolu ei ole oluline mitte ainult andmete säilitamise direktiivi, vaid igasuguse muu andmete säilitamise süsteemi seisukohast, mis hõlmab väljaspool kahtlust olevate isikute andmete säilitamist; tuletab meelde Euroopa Kohtu kriitikat andmete säilitamise muude piirangute puudumise pärast, nagu piirangud seoses i) andmetega konkreetse ajavahemiku ja/või konkreetse geograafilise ala ja/või konkreetsete isikute kohta, kes võivad mingil moel olla seotud raske kuriteoga, või ii) isikutega, kes võivad muudel põhjustel aidata nende andmete säilitamisega kaasa tõsiste süütegude ennetamisele, avastamisele või nende eest vastutusele võtmisele”[7];
21. kutsub komisjoni üles ELi broneeringuinfot käsitlevat ettepanekut ametlikult läbi vaatama, võttes arvesse Euroopa Kohtu poolt andmete säilitamise direktiivi käsitlevas kohtuotsuses määratud kriteeriume; teeb oma õigusteenistusele ülesandeks korraldada samasugune läbivaatamine kuue nädala jooksul pärast käesoleva resolutsiooni vastuvõtmist; rõhutab, et ELi broneeringuinfot käsitlevas ettepanekus viidatud üldist jälgimisprogrammi[8] ei saa vastu võtta enne, kui Euroopa Kohus on esitanud arvamuse ELi ja Kanada vahel sõlmitava broneeringuinfo edastamist ja selle kasutamist käsitleva lepingu kohta, vastavalt palvele, mille parlament esitas 2014. aasta novembris[9];
22. rõhutab, et meetmed, millega terrorismivastase võitluse eesmärgil piiratakse põhiõigusi internetis, peavad olema vajalikud ja proportsionaalsed ning eelkõige põhinema terrorismi nõuetekohasel määratlusel, mida praegu ei ole olemas; rõhutab lisaks sellele, et kriminaalse sisu eemaldamine peab toimuma kohtu loa alusel ja mitte internetiteenuste pakkujate eraviisilise korrakaitse raames;
23. kordab oma üleskutset edendada üldiselt krüpteeritud teabevahetust, sealhulgas e-kirjad ja lühisõnumiteenused[10]; toonitab, et krüpteerimise keelamine kahjustaks kommunikatsiooni-, kommerts- ja finantsvõrgustike ning valitsuse ja elutähtsate taristusüsteemide kaudu edastatavate isiklike andmete kaitsmist, avades võimaluse neid kuritegelikul vm eesmärgil pealt kuulata;
24. kordab, et igasugune andmete kogumine ja jagamine, kaasa arvatud selliste ELi ametite nagu Europoli poolt, peab olema kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga ning tuginema ühtsele andmekaitseraamistikule, millega oleksid tagatud õiguslikult siduvad isikuandmete kaitse standardid, eeskätt andmekogumise eesmärgi piiritlemise, võimalikult väheste andmete kogumise, teabe, juurdepääsu, andmete parandamise ja kustutamise ning õiguskaitse osas; nõuab andmekaitsepaketi kiiret vastuvõtmist, sealhulgas direktiivis 95/46/EL sätestatud miinimumstandardeid arvestava üldise lähenemise heakskiitmist nõukogu poolt nii määruse kui ka direktiivi osas;
25. kutsub liikmesriike üles tihedamale õiguskoostööle, lähtudes kehtivatest ELi vahenditest, nagu Euroopa karistusregistrite infosüsteem (ECRIS), Euroopa vahistamismäärus ja Euroopa uurimismäärus, arvestades samas proportsionaalsust ja pidades kinni põhiõigustest; palub ühtlasi liikmesriikidel kõigi esitatud meetmete küsimuses menetlusõiguste tegevuskava kohaselt kiiresti kokkuleppele jõuda ning asuda järgmiseks tegelema eelvangistuse ja vanglatingimuste teemaga;
26. kutsub liikmesriike üles investeerima oma kriminaalõiguse süsteemidesse, et tagada nõuetekohaselt, kiirelt ja inimõigusi austaval moel toimuv uurimine ja vastutusele võtmine;
27. kordab, et kriminaalõigussüsteemi eesmärk peaks olema inimeste rehabiliteerimine, nii et nad ühiskonda naastes seda enam ei ohustaks; kutsub liikmesriike üles investeerima selleks vajalikud inimressursid; väljendab toetust deradikaliseerimisalgatustele, nagu on kasutusele võetud Taani linnas Århusis;
28. hoiatab kiusatuse eest pöörduda tagasi varasema lühinägeliku ja vähe tulemusi andnud tava juurde autoritaarsete režiimidega julgeoleku ja stabiilsuse huvides koostööd teha; nõuab tungivalt, et EL vaataks Euroopa naabruspoliitika hetkel toimuva läbivaatamise osana põhjalikult läbi oma Vahemere lõunapiirkonna strateegia ning keskenduks tõeliselt jagatud väärtustele ja reformidele pühendunud riikide ja osalejate toetamisele;
29. nõuab sidusamaid välispoliitika meetmeid, millega tegeletaks vägivaldsete konfliktide, äärmusluse ja radikaliseerumise algpõhjustega, nagu haavatavus ja mahajäämus ning eelkõige suurenev ebavõrdsus maailmas;
30. rõhutab, et EL peaks tõhustama poliitilist dialoogi moslemimaailmaga, et avalikus arutelus ei seostataks enam terrorismi islamiga, nagu on praegu kombeks; kordab, et ELi terrorismivastase võitluse alase välispoliitika eesmärk peab esmajoones olema kriminaalõiguslik lähenemisviis, millega järgitakse rangelt rahvusvahelisi inimõigusi ja humanitaarabi käsitlevaid õigusakte ning toetatakse pingutusi deradikaliseerimise ja vägivaldse äärmusluse vastase võitluse valdkonnas; palub, et EL ei toetaks repressiivseid suundumusi kolmandates riikides;
31. rõhutab, et koostöös kolmandate riikidega elluviidavad komisjoni ja liikmesriikide terrorismivastase võitluse abiprojektid peavad olema kooskõlas inimõigustega ning vajaduse korral rahvusvaheliste humanitaarabi käsitlevate õigusaktidega, eelkõige ettenähtud menetlusnõuete osas; otsustab hinnata ELis ja liikmesriikides kohaldatavaid inimõiguste kaitsemeetmeid ja terrorismi vastu võitlemise projektide puhul kohaldatavaid suuniseid, eelkõige lõunanaabruse piirkonnas; otsustab korraldada kuulamise terrorismivastase võitluse ja seadusandluse parlamentaarse järelevalve üle Euroopa – Vahemere piirkonna parlamentide ja kodanikuühiskonna aktivistide osavõtul;
32. tuletab Euroopa välisteenistusele, ELi terrorismivastase võitluse koordinaatorile ja liikmesriikidele meelde 2012. aasta juunis vastuvõetud ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava raames võetud kohustust käsitleda inimõigusi kõikides kolmandate riikidega peetavates terrorismivastast võitlust käsitlevates dialoogides;
33. tuletab liikmesriikidele ja ELi ametitele meelde põhiõiguste hartast ja rahvusvahelistest inimõigusi käsitlevatest õigusaktidest tulenevaid kohustusi ning ELi välispoliitika eesmärke, mis keelavad neil vahetada selliseid luureandmeid, mille tagajärjel võidakse kolmandates riikides rikkuda inimõigusi või kasutada teavet, mis saadakse kolmandates riikides toimuva piinamise tulemusel;
34. väljendab resoluutset vastuseisu droonide kasutamisele terrorismis kahtlustatavate kohtuvälise tapmise eesmärgil ning nõuab suuremat läbipaistvust ja vastutustunnet droonide kasutamisel, töötades sealhulgas välja ELi ühise seisukoha, millega sätestatakse droonide kasutamise õigusraamistik kooskõlas parlamendis 27. veebruaril 2014. aastal vastuvõetud resolutsiooniga[11];
35. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.