Istungidokument
4.3.2015 B8‑0231/2015
RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avalduse alusel
vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2
ELi prioriteetide kohta ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2015. aasta istungijärguks
( 2015/2572(RSP) )
Ignazio Corrao, Fabio Massimo Castaldo, Laura Agea, Rolandas Paksas, Giulia Moi, Valentinas Mazuronis
fraktsiooni EFDD nimel
Euroopa Parlamendi resolutsioon ELi prioriteetide kohta ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2015. aasta istungjärguks
( 2015/2572(RSP) )
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ja ÜRO inimõiguste konventsioone ning fakultatiivprotokolle, sealhulgas lapse õiguste konventsiooni ja konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,
– võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsiooni 60/251, millega asutati ÜRO Inimõiguste Nõukogu,
– võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, Euroopa sotsiaalhartat ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,
– võttes arvesse 25. juunil 2012. aastal vastu võetud ELi inimõiguste ja demokraatia strateegilist raamistikku ja tegevuskava,
– võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone ÜRO Inimõiguste Nõukogu kohta,
– võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone inimõiguste rikkumise kohta, sealhulgas kiireloomulisi resolutsioone sellel teemal,
– võttes arvesse oma ... resolutsiooni aastaaruande kohta inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2013. aastal ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas[1],
– võttes arvesse ELi välisasjade nõukogu 9. veebruari 2015. aasta järeldusi ELi prioriteetide kohta ÜRO inimõigusi käsitlevatel foorumitel,
– võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2, artikli 3 lõiget 5 ning artikleid 18, 21, 27 ja 47,
– võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 28. istungjärku, mis toimub 2. kuni 27. märtsini 2015,
– võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,
A. arvestades, et inimõiguste üldkehtivuse austamine, edendamine ja kaitsmine on osa Euroopa Liidu eetikanormidest ja õigustikust ning Euroopa ühtsuse ja terviklikkuse üks nurgakivi;
B. arvestades, et inimõigused on kõigi inimeste võõrandamatud õigused, mis on neile antud nende rahvusest, rassist, soost, etnilisest päritolust, usust või muust staatusest sõltumatult, ning arvestades, et nende õiguste austamine on sätestatud inimõiguste ülddeklaratsioonis, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelises paktis ning hilisemates rahvusvahelistes inimõiguste konventsioonides, deklaratsioonides ja resolutsioonides;
C. arvestades, et kõik inimõigused – nii tsiviil-, poliitilised, majanduslikud, sotsiaalsed kui ka kultuurilised inimõigused – on jagamatud, omavahel seotud ja sõltumatud ning ühest õigusest ilmajätmine avaldab kohest ja kahjulikku mõju teistele õigustele;
D. arvestades, et inimõiguste mitteaustamine ja legitiimse demokraatliku osalemise puudumine põhjustab ebastabiilsust, läbikukkunud riike, humanitaarkriise ja relvastatud konflikte;
E. arvestades, et liidu tegevus suhetes kolmandate riikidega põhineb Lissaboni lepingu artiklil 21, milles kinnitatakse inimõiguste ja põhivabaduste universaalsust ja jagamatust ning sätestatakse inimväärikuse, võrdsuse ja solidaarsuse ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja põhimõtete ja rahvusvahelise õiguse austamine;
F. arvestades, et kõigil riikidel on kohustus austada oma elanike põhiõigusi ja võtta konkreetseid meetmeid nende õiguste austamise hõlbustamiseks riiklikul tasandil ning teha rahvusvahelisel tasandil koostööd inimõiguste kasutamise ees seisvate takistuste kaotamiseks kõigis valdkondades;
G. arvestades, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu korrapärased istungjärgud, eriraportööride nimetamine, inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise mehhanismid ja erimenetlused konkreetsete riikide olukorraga või valdkondlike küsimustega tegelemiseks aitavad kaasa inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtte edendamisele ja järgimisele;
H. arvestades, et kahetsusväärselt on osa ÜRO Inimõiguste Nõukogu praeguseid liikmeid kõige tõsisemate inimõiguste rikkujate seas, nad on teinud ÜRO erimenetluste raames vähe koostööd ega ole täitnud oma aruandluskohustust ÜRO inimõiguste lepingu alusel loodud organite ees;
ÜRO Inimõiguste Nõukogu
1. tunneb heameelt ELi prioriteetide üle eelseisvaks ÜRO Inimõiguste Nõukogu 28. korraliseks istungjärguks, mis on esitatud nõukogu 9. veebruari 2015. aasta järeldustes;
2. tunneb heameelt suursaadik Joachim Rückeri nimetamise üle Inimõiguste Nõukogu esimeheks 2015. aastal;
3. tunnustab Zeid Ra'ad Al-Husseini tema nimetamise puhul ÜRO inimõiguste ülemvolinikuks ning kinnitab oma tugevat toetust tema jõupingutustele ja mandaadile;
4. tunneb heameelt liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi Federica Mogherini kohalviibimise üle Inimõiguste Nõukogu kõrgetasemelisel istungjärgul, sest see saadab õige sõnumi ELi tugeva osaluse kohta mitmepoolses inimõiguste süsteemis;
5. tunneb heameelt ÜRO inimõiguste ülemvoliniku poolt ÜRO Peaassambleele esitatud aastaaruande üle, mis hõlmab ajavahemikku 2013. aasta detsembrist kuni 2014. aasta novembrini, ning väljendab oma täielikku toetust ülemvoliniku büroo sõltumatusele ja terviklikkusele; rõhutab, et selle sõltumatuse kaitsmine on tähtis, et tagada ÜRO inimõiguste ülemvoliniku tööülesannete täitmine tulemuslikult ja sõltumatul viisil; kinnitab veel kord, et ÜRO inimõiguste ülemvolinikule tuleb tagada nõuetekohased finantsvahendid;
6. tuletab meelde Euroopa Parlamendi ning selle inimõiguste allkomisjoni kohustust toetada tugevat mitmepoolset inimõiguste süsteemi ÜRO egiidi all, mille hulka kuuluvad Peaassamblee kolmas komitee, Inimõiguste Nõukogu, ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo ja seonduvate ÜRO spetsialiseeritud ametite, näiteks Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO), samuti ÜRO erimenetluste töö;
7. ergutab Euroopa välisteenistust suurendama eelkõige ELi delegatsioonide kaudu New Yorgis ja Genfis ELi sidusust, tuginedes õigeaegsetele ja sisukatele konsultatsioonidele, et edastada üksmeelne ELi sõnum; kinnitab taas, kui oluline on integreerida ÜRO Peaassamblee, selle kolmanda komitee ja inimõiguste nõukogu raames New Yorgis ja Genfis tehtav töö ELi asjakohasesse sise- ja välistegevusse, et tagada sidusus;
8. kinnitab veel kord oma toetust inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise mehhanismile ja tunnustab nimetatud mehhanismi väärtuslikku tööd ning kutsub liikmesriike üles oma inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise mehhanisme aktiivselt ette valmistama, kaasates sellesse kodanikuühiskonna esindajad, osalema üldise korrapärase läbivaatamise mehhanismi istungite ajal interaktiivses dialoogis ning rakendama inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamisega seoses esitatud soovitusi ja võtma konkreetseid meetmeid, et paremini täita oma inimõiguste alaseid kohustusi ja neid järgida;
9. kutsub ELi ja liikmesriike üles jätkama kõigis asjaomaste riikidega peetavates ELi poliitilistes dialoogides inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamisega seoses esitatud soovituste järgimist, et leida võimalusi riikide toetamiseks nende soovituste rakendamisel;
10. kinnitab taas oma toetust erimenetlustele ja volitatud esindajate sõltumatusele, mis võimaldab neil oma ülesandeid täielikult erapooletult täita, ning kutsub kõiki riike nende menetlustega koostööd tegema;
11. peab tähtsaks saata parlamentide delegatsioonid ÜRO Inimõiguste Nõukogu istungjärkudele ja muudele asjakohastele ÜRO Peaassamblee istungjärkudele;
12. peab kahetsusväärseks, et võimalused kodanikuühiskonna ja Inimõiguste Nõukogu vaheliseks suhtluseks üha vähenevad ning et valitsusvälistele organisatsioonidele pakutakse vähem võimalusi neil istungjärkudel esineda; nõuab tungivalt, et EL ja ÜRO Inimõiguste Nõukogu tagaksid, et kodanikuühiskonna esindajatel oleks võimalik anda Inimõiguste Nõukogu 28. istungjärgul, aga ka inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise protsessi ja muudesse ÜRO inimõiguste mehhanismidesse võimalikult suur panus, ilma et nad peaksid pärast kodumaale tagasi pöördumist kättemaksu kartma;
Kodaniku- ja poliitilised õigused
13. kinnitab veel kord, et sõnavabadus, mis on iga vaba ja demokraatliku ühiskonna alus, on iga inimese põhiõigus; mõistab teravalt hukka, et sõna- ja usuvabadust rünnanud terroristid tapsid Prantsusmaal 2015. aasta jaanuaris 12 inimest, kelle hulgas olid ajalehe Charlie Hebdo karikaturistid ja neli koššeri toidupoes viibinud inimest, ning Kopenhaagenis filmirežissööri ja ühe sünagoogi valvuri;
14. mõistab kõikides riikides, kuid eelkõige Süürias, Iraagis, Liibüas, Myanmaris, Nigeerias ja Kesk-Aafrikas, hukka selle, et äärmuslaste ja džihaadi võitlejate rühmitused, kes korraldavad muu hulgas relva- ja pommirünnakuid, enesetapurünnakuid, inimrööve ja inimesi hirmu all hoidvaid muid vägivallategusid, kasutavad usku oma tegude õigustusena; on seisukohal, et terrorismiga võitlemiseks tuleb tegeleda selle algpõhjustega, sh sotsiaalse ja poliitilise tõrjutuse ning ebavõrdsusega; nõuab, et usuvähemustesse kuuluvate inimeste õiguste kaitsmiseks tehtaks suuremaid jõupingutusi;
15. väljendab muret igasuguste kogunemis- ja ühinemisvabadusele seatavate piirangute pärast, sh kodanikuühiskonna organisatsioonide keelustamine, laimu eest kriminaalkorras karistamise ja muude piiravate seaduste agressiivne kasutamine, ülemäärased registreerimis- ja aruandlusnõuded ning liialt piiravad välisrahastamise eeskirjad, ja kinnitab veel kord, et ühinemis- ja rahumeelse kogunemise vabadus on inimõiguste põhielemendid;
16. kutsub kõiki valitsusi üles edendama ja toetama kodanikuühiskonna organisatsioone ja inimõiguste kaitsjaid ning võimaldama neil tegutseda ilma, et neid hirmutataks, survestataks või heidutataks, tegema ÜRO Inimõiguste Nõukoguga inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise mehhanismi raames koostööd ja tagama, et riigid, kes kasutavad inimõiguslaste suhtes survevahendeid, võetaks vastutusele, eelkõige kui survestamine põhjustab surma, nagu juhtus Hiinas 2014. aasta märtsis inimõiguslase Cao Shunliga, kes vahistati, kui ta tahtis minna lennukile, et osaleda 2013. aasta septembris Genfis ÜRO Inimõiguste Nõukogu kohtumisel;
17. kinnitab veel kord, et mõistab teravalt hukka surmanuhtluse kasutamise, ning toetab kindlalt moratooriumit kui sammu surmanuhtluse kaotamise suunas;
18. kordab, et piinamise ja muude väärkohtlemise vormide vastane võitlus on väga oluline ning tähtis on ka see, et EL on otsustanud sellele võitlusele, sh seoses lastega, ja piinamisküsimustega tegeleva ÜRO eriraportööri töö toetamisele suurt tähelepanu pöörata; nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus, komisjon ja ELi liikmesriigid seisaksid ühiselt selle eest, et piinamine kaotada ja ohvreid toetada, milleks tuleks eelkõige jätkata või vajaduse korral alustada toetuse andmist ÜRO vabatahtlikule piinamisohvrite toetamise fondile ja piinamisvastase konventsiooni fakultatiivprotokolliga loodud erifondile;
19. väljendab muret rändajate, sh varjupaigataotlejate ja põgenike jätkuva ja laialt levinud diskrimineerimise ning nende õiguste rikkumist pärast; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles toetama rändajate inimõigustega tegeleva ÜRO eriraportööri tööd ja viima tema soovitused ellu; kutsub valitsusi üles austama rändajate inimõigusi ja võõrandamatut õigust inimväärikusele, lõpetama meelevaldsed vahistamised ja kinnipidamised, ning ebaseaduslike rändajate liiga pikkade kinnipidamisperioodide vältimiseks vaatama vajaduse korral need perioodid läbi ning kasutama nende asemel alternatiive; kutsub valitsusi üles mittetagasisaatmise põhimõttest igal juhul kinni pidama ja täitma kõigiti rändajate väljasaatmisega seotud rahvusvahelisi juriidilisi kohustusi; palub riikidel, kes ei ole seda veel teinud, luua süsteemid ja kehtestada kord, mille abil tagada, et kõigis riigi rändevaldkonna programmides ja institutsioonides täidetakse täielikult rahvusvahelistest inimõigustealastest õigusaktidest tulenevaid kohustusi;
20. toetab ÜRO Inimõiguste Nõukogu eriraportööri kõige viimast raportit ja järeldusi rassismi, rassilise diskrimineerimise, võõraviha ja nendega seotud sallimatuse tänapäevaste vormide kohta; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid rakendaksid eriraportööri soovitusi oma sisepoliitikas, et võidelda rassi- ja võõraviha ning etnilise vaenu ja nende õhutamise leviku vastu internetis ja sotsiaalmeediavõrgustikes, võttes asjakohaseid seadusandlikke meetmeid ning järgides igati muid põhiõigusi, nagu sõna- ja arvamusvabadus;
21. märgib, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kiire areng on muutnud sõnavabaduse väljendamise keskkonda kogu maailmas, millest on olnud palju kasu, kuid mis on tekitanud ka suuri probleeme; tunneb sellega seoses heameelt selle üle, et nõukogu võttis 2014. aasta mais vastu ELi suunised sõnavabaduse kohta internetis ja mujal, ja mõistab hukka kõik digitaalsele kommunikatsioonile seatavad piirangud, sh need, mis puudutavad kodanikuühiskonna liikmeid; kordab, et eritähelepanu tuleb pöörata ajakirjanike ja blogipidajate õigustele;
22. palub ÜRO Inimõiguste Nõukogul jätkata arutelu eraelu puutumatuse õiguse üle ja nimetama selleks ametisse ÜRO eriraportööri, kes tegeleks eraelu puutumatuse õigusega, eelkõige pidades silmas digitaalset kommunikatsiooni;
Sotsiaalsed ja majanduslikud õigused
23. võtab teadmiseks, et ÜRO 2015. aasta järgse aastatuhande arengueesmärkide arengukava eesmärk on kaotada vaesus majandus-, sotsiaal- ja keskkonnaküsimuste tervikliku käsitluse abil 2030. aastaks; tunneb ÜRO erakorralise tippkohtumise eel heameelt ÜRO peasekretäri koondaruande üle, milles käsitletakse 2015. aasta järgse säästva arengu eesmärkide kava; toetab ÜRO peasekretäri nõudmist, mille kohaselt tuleb vaesuse kaotamiseks keskenduda inimeste vajadustele ja õigustele;
24. on seisukohal, et üldiseks vaesusega võitlemiseks ning sotsiaalsete ja majanduslike õiguste edendamiseks tuleb leida lahendus suurenevale ja äärmuslikule ebavõrdsusele, parandades eelkõige toidu, vee, hariduse, tervishoiuteenuste ja korraliku eluaseme kättesaadavust; rõhutab sellega seoses järjest suurenevat maa hõivamise probleemi, millele tuleb leida lahendus;
25. on seisukohal, et kodanike õiguste rikkumises on süüdi ka korruptsioon, maksudest kõrvalehoidumine, avalike hüvede halb majandamine ja aruandekohustuse puudumine, sest nende tõttu jääb raha investeerimata sellistesse ülivajalikesse avalikesse teenustesse nagu haridus, esmatasandi tervishoiuteenused ja muud sotsiaalsed infrastruktuurid, mis soodustab vaesuse püsimist elanikkonna seas; tuletab meelde, et majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti kohaselt on valitsused kohustatud austama oma kodanike õigusi ning eraldama selleks piisavad vahendid; rõhutab sellega seoses, et eritähelepanu tuleb pöörata nende inimõiguste kaitsjate kaitsmisele, kes töötavad majanduslike, sotsiaalsete ja kulutuuriliste õiguste alal;
26. kordab oma üleskutset, et EL ja selle liikmesriigid toetaksid finantskuritegude, korruptsiooni ja inimõiguste küsimustega tegeleva ÜRO eriraportööri ametikoha loomist;
Äritegevuse ja inimõigused
27. toetab tugevalt ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete tõhusat ja ulatuslikku levitamist ja rakendamist ELis ja sellest väljapool; kutsub kõiki sidusrühmi üles täitma ÜRO inimõiguste ning rahvusvaheliste korporatsioonide ja muude ettevõtjate töörühma 11. istungjärgul aktiivset rolli ning toetama pingutusi nende poliitika kooskõlastamiseks rahvusvahelistele ettevõtetele mõeldud OECD suunistega ning ÜRO ettevõtjate ja inimõiguste juhtpõhimõtetega; kordab, et nõuab, et komisjon annaks 2015. aasta lõpuks aru selle kohta, kuidas ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid ELi liikmesriikides rakendatakse;
28. nõuab, et komisjon ja Euroopa välisteenistus innustaksid ELi delegatsioone terves maailmas kaasama ELi äriühinguid, et edendada inimõiguste austamist, ja tagama, et demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi kohalike projektikonkursside kesksete teemade seas oleks esindatud ka äritegevuse ja inimõigused; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid võtaksid osa arutelust, mis on käivitunud seoses äritegevuse ja inimõigusi käsitleva õiguslikult siduva rahvusvahelise õigusaktiga ÜRO süsteemi raames;
Naiste õigused
29. kinnitab taas oma toetust ÜRO Pekingi deklaratsioonile ja tegevusprogrammile, mis võeti vastu 1995. aastal; tunneb heameelt Pekingi deklaratsiooni põhjaliku läbivaatamise üle neljanda naiste maailmakonverentsi 20. aastapäeva raames ja 15 aastat pärast naistevastast vägivalda käsitleva ÜRO resolutsiooni vastuvõtmist; peab deklaratsiooni läbivaatamist heaks võimaluseks edusammude ja takistuste kindlakstegemiseks ja hindamiseks, et kaotada sooline lõhe ja jätkata soolise võrdõiguslikkuse edendamist konkreetsete meetmete abil;
30. märgib, et hoolimata meeste ja naiste vahelise võrdsuse saavutamisel ja naistele suuremate õiguste andmisel seni saavutatud edust langevad naised sõjaliste konfliktide piirkondades ikka veel seksuaalvägivalla ja massilise vägistamise ohvriks ning iga päev koduvägivalla tagajärjel surevate naiste arv on hirmuäratavalt suur; kutsub kõiki valitsusi üles võtma konkreetseid meetmeid kõiki naistevastase vägivalla vormidega võitlemiseks, ning kutsub veel kord ELi ja kõiki selle liikmesriike üles allkirjastama ja ratifitseerima Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni;
31. juhib tähelepanu sellele, et soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamine, mis hõlmab tavapäraselt poliitika kujundamises osalejate poolt teostatavat poliitika ümberkorraldamist, täiustamist, väljatöötamist ja hindamist, et inkorporeerida võrdsete võimaluste lähenemine kõigi poliitikavaldkondade eri tasanditesse ja etappidesse, on tähtis soolise võrdõiguslikkuse saavutamise vahend;
Lapse õigused
32. tunneb muret, et kuigi pärast lapse õiguste konventsiooni vastuvõtmist 1989. aastal on tehtud edusamme, on veel vähemalt 58 miljonit last, nende seas eriti tütarlapsi, vaestest peredest, puudega või konfliktipiirkondades elavaid lapsi, kes ei käi koolis, samuti kannatab endiselt suur hulk lapsi haiguste tõttu, mida oleks võimalik hõlpsasti vältida, ja lapsi kasutatakse ka tööjõuna;
33. palub kõikidel riikidel võtta endale kohustus kaotada laste tööjõu kõige rängemad vormid, mis on määratletud ILO konventsiooni nr 182 artiklis 3, nende seas laste orjus, lastega kaubitsemine, lasteprostitutsioon ja ohtlik töö, mis mõjutab laste füüsilist ja vaimset tervist;
34. tuletab meelde, et riigi üks esmaseid kohustusi on anda kõikidele lastele haridus, suurendades selleks võimalusi, luues asjakohaseid haridusasutusi ja tegeledes üldise alghariduse omandamist takistavate struktuursete põhjustega, sh koolist väljalangemise määraga, mis on endiselt üks peamisi takistusi üldise algharduse omandamisel;
35. nõuab, et relvakonfliktidest mõjutatud laste ja endiste lapssõdurite demobiliseerimis- ja taasintegreerumisprogrammidele tagataks piisav ELi rahastamine; kinnitab oma jõulist toetust kampaaniale „Lapsed, mitte sõdurid”, nagu väljendati ka seda teemat käsitlenud kuulamisel inimõiguste allkomisjonis 3. detsembril 2014; peab tervitatavaks relvakonfliktidest mõjutatud laste küsimustega tegeleva ÜRO eriesindaja ja lastevastase vägivallaga võitlemisega tegeleva ÜRO eriesindaja esitatud aastaaruandeid, samuti lastega kauplemise, lasteprostitutsiooni ja lapsporno küsimustega tegeleva eriraportööri raportit;
Kliimamuutused ja inimõigused
36. rõhutab, et kliimamuutuste mõju kaitsetus olukorras rühmadele ja üksikisikutele on väga suur, eriti madala sissetulekuga ning rannikuäärsetes ja madala pinnamoega saareriikides, kellel puuduvad majanduslikud vahendid tõsiste keskkonnamuutustega toimetulekuks;
37. tunneb heameelt selle üle, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu on tunnistanud, et keskkonnamuutused kahjustavad elanikkonna elatusallikaid ning takistavad põhiliste rahvusvaheliselt tunnustatud inimõiguste kasutamist; nõuab tungivalt, et osalisriigid võtaksid seepärast eelseisval 2015. aastal Pariisis toimuval ÜRO kliimamuutuste konverentsil vastu kiireloomulised ja ambitsioonikad leevendamis- ja kohandamismeetmed;
Võitlus karistamatuse vastu ja Rahvusvaheline Kriminaalkohus
38. toetab täielikult Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tööd rahvusvahelisele üldsusele muret tekitavate kõige raskemate kuritegude toimepanijate karistamatuse lõpetamisele kaasaaitamises ning sõjakuritegude, inimsusevastaste kuritegude ja genotsiidi ohvritele õigluse tagamises; jääb valvsaks mis tahes katse puhul selle legitiimsust või sõltumatust kahjustada; nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid teeksid Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga koostööd ja tagaksid sellele tugeva diplomaatilise, poliitilise ja rahalise toe, sealhulgas ÜROs; kutsub ELi ja selle liikmesriike ning ELi eriesindajaid üles aktiivselt edendama Rahvusvahelist Kriminaalkohut, selle otsuste täitmise tagamist ja võitlust karistamatuse vastu Rooma statuudi kohaste kuritegude eest;
Põlisrahvad
39. palub Euroopa välisteenistusel, komisjonil ja liikmesriikidel toetada põlisrahvaste õiguste eksperdirühma volituste läbivaatamist kooskõlas põlisrahvaste maailmakonverentsi lõppdokumendiga (ÜRO Peaassamblee resolutsioon 69/2), et jälgida, hinnata ja parandada põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni rakendamist; nõuab tungivalt, et liikmesriigid nõuaksid, et kõik erimenetluste volitatud esindajad pööraksid erilist tähelepanu probleemidele, mis on põlisrahvaste hulka kuuluvatel naistel ja tütarlastel, ja annaksid sellistest probleemidest süstemaatiliselt aru ÜRO Inimõiguste Nõukogule; nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus ja liikmesriigid toetaksid aktiivselt kogu süsteemi hõlmava põlisrahvaste tegevuskava väljatöötamist, nagu nõudis ÜRO Peaassamblee oma 2014. aasta septembris vastuvõetud resolutsioonis, eelkõige mis puudutab korrapärase konsulteerimise korraldamist põlisrahvastega selles protsessis;
Rahvusvahelised kultuuri- ja spordisündmused ning inimõigused
40. mõistab hukka autoritaarsete riikide üha sageneva tava võõrustada suuri spordi- ja kultuuriüritusi, et suurendada oma rahvusvahelist legitiimsust, piirates samal ajal veelgi eriarvamuste avaldamist oma riigis; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid tooksid selle küsimuse aktiivselt päevakorda, sh ÜRO Inimõiguste Nõukogus, ja teeksid koostööd riiklike spordialaliitude, ettevõtete ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega seoses nende osalemise viisiga sellistel üritustel, sh seoses esimeste Euroopa mängudega Bakuus 2015. aastal ja maailmameistrivõistlustega jalgpallis Venemaal 2018. aastal;
Inimõiguste süvalaiendamine ELis
41. nõuab, et EL edendaks inimõiguste, sealhulgas tsiviil-, poliitiliste, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste universaalsust ja jagamatust kooskõlas Lissaboni lepingu artikliga 21 ja Euroopa Liidu lepingus kehtestatud üldsätetega liidu välistegevuse kohta;
42. nõuab, et EL, liikmesriigid, komisjon ja Euroopa välisteenistus süvalaiendaksid inimõigused oma kolmandate riikidele suunatud välispoliitika kõikidesse valdkondadesse; rõhutab ka seda, et ELi inimõiguste alane poliitika peab vastavalt ELi aluslepingus sätestatud kohustusele tagama liidu sise- ja välispoliitika järjepidevuse ning aitama vältida inimõiguste järgimise suhtes topeltstandardite kasutamist;
43. kutsub ELi üles võtma vastu inimõigustel põhinevat lähenemist ja integreerida inimõiguste austamine kaubandusse, investeerimisse ja arengukoostöösse ning oma ühisesse julgeoleku- ja kaitsepoliitikasse;
ELi prioriteedid eri riikidega seotud küsimustes
Ukraina
44. väljendab sügavat muret vägivalla edasise eskaleerumise ja relvakonflikti pärast riigi kaguosas asuvates lahkulöönud piirkondades; mõistab hukka mõlema poole toimepandud ulatuslikud inimõiguste rikkumised ning toetab täielikult ÜRO inimõiguste järelevalvemissiooni ja OSCE erakorralist vaatlusmissiooni Ukrainas; on jätkuvalt mures Ukraina kohalike elanike diskrimineerimise ja nende inimõiguste laiaulatusliku rikkumise pärast;
Korea Rahvademokraatlik Vabariik (KRDV)
45. peab tervitatavaks, et Korea Rahvademokraatlikus Vabariigis (KRDV) inimõiguste olukorraga tegeleva eriraportööri volitusi kavatsetakse pikendada; peab tervitatavaks ÜRO Peaassamblee resolutsiooni, milles julgustatakse ÜRO Julgeolekunõukogu võtma kohaseid meetmeid vastutuse tagamiseks, sh kaaluma KRDV olukorra andmist Rahvusvahelisse Kriminaalkohtusse;
Iraan
46. peab tervitatavaks ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2014. aasta märtsi resolutsiooni inimõiguste olukorra kohta Iraani Islamivabariigis ja eriraportööri volituste pikendamist ning kutsub Iraani üles lubama ÜRO eriraportööril riiki siseneda, sest seeläbi näitaks Iraan üles tugevat tahet alustada inimõiguste alast dialoogi; mõistab veel kord hukka Iraanis kehtiva surmanuhtluse ja hukkamiste kõrge määra; toetab ÜRO erimenetluste volitatud esindajate 2014. aasta augusti ühisavaldust, milles mõistetakse hukka Iraani kodanikuühiskonna tegelaste massiline vahistamine ja süüdimõistmine; nõuab, et EL ja ÜRO Inimõiguste Nõukogu jälgiksid tähelepanelikult inimõiguste olukorda ning tagaksid, et inimõigusi käsitletakse suhetes Iraani valitsusega jätkuvalt prioriteetse teemana;
Myanmar/Birma
47. toetab ÜRO 69. Peaassambleele esitatud Myanmari inimõiguste olukorda käsitlevat ÜRO eriraportööri aruannet, milles tunnustati saavutatud edu, märkides samas ära jätkuvalt murettekitavad valdkonnad; kutsub valitsust üles suurendama inimõiguste rolli riigi institutsioonilises ja õigusraamistikus ning kõikides poliitikavaldkondades ning austama sõnavabadust ja kogunemisvabadust, et inimesed saaksid vabalt väljendada oma vaateid valitsuse poliitika kohta ilma hirmu, heidutamise või ahistamiseta;
Valgevene
48. on sügavalt mures inimõiguste jätkuva rikkumise pärast Valgevenes; mõistab hukka 2014. aastal läbi viidud kolm hukkamist, inimõiguste kaitsjate ahistamise, sõltumatute ajakirjanike tagakiusamise, kogu veebipõhise suhtluse tsenseerimise ja valitsusväliste organisatsioonide tegevust piiravad seadused; nõuab ÜRO eriraportööri volituste pikendamist ja kutsub Valgevene valitsust üles andma ÜRO erimenetluste volitatud esindajatele, kaasa arvatud eriraportöörile täielik juurdepääs;
Bahrein
49. väljendab jätkuvat muret ühiskondlike ebakõlade pärast Bahreinis ning inimõiguste kaitsjate ja poliitilise opositsiooni aktivistide olukorra pärast riigis; palub kõikidel osapooltel algatada konstruktiivsed ja kaasavad läbirääkimised, et saavutada tõeline leppimine ning kõikide Bahreini kogukondade inimõiguste austamine; nõuab kõikide meelsusvangide, ajakirjanike, inimõiguste kaitsjate ja rahumeelsete meeleavaldajate kohest ja tingimusteta vabastamist ning avaldab toetust ÜRO erimenetluste volitatud esindajate 4. veebruari 2015. aasta ühisavaldusele seoses opositsiooni juhtivpoliitiku vahistamise ja sellele järgnenud meeleavalduste laialiajamisega; palub ELi liikmesriikidel ja teistel Inimõiguste Nõukogu liikmetel Bahreini inimõiguste olukorda jätkuvalt teraselt jälgida, keskendudes Bahreini poolt üldise korrapärase läbivaatamise protsessi käigus võetud kohustustele ning Bahreini sõltumatu uurimiskomisjoni soovitustele, mille Bahreini kuningas on heaks kiitnud;
Egiptus
50. tunneb heameelt inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise menetluse läbiviimise üle Egiptuses 2014. aasta novembris ja ootab selle vastuvõtmist ÜRO Inimõiguste Nõukogu eelseisval istungjärgul; nõuab tungivalt, et Egiptus vabastaks viivitamata ja tingimusi esitamata kõik isikud, kes peeti kinni selle eest, et nad kasutaid rahumeelselt oma sõna-, kogunemis- ja ühinemisvabadust; nõuab samuti, et Egiptuse valitsus jõustaks rahvusvahelistele normidele vastavad õigusaktid ning kaitseks Egiptuse põhiseaduses sätestatud õigust ühineda, muu hulgas õigust saada ja jaotada rahalisi vahendeid, ning et Egiptuse valitsus tühistaks 2013. aasta novembris vastu võetud meeleavaldusi käsitleva seaduse ning kehtestaks uue seaduse, mis tagab kogunemisvabaduse; nõuab, et Egiptuse valitsus käivitaks kohtuliku juurdluse, et teha kindlaks need isikud, kes vastutavad ebaseaduslike tapmiste tellimise ja toimepanemise eest alates 3. juulist 2013 toimunud peamiselt rahumeelsete meeleavalduste ajal, muu hulgas Raba’a ja Nahda väljaku meeleavalduste laialiajamise käigus 14. augustil 2013, mille käigus tapeti palju meeleavaldajaid;
Mali
51. väljendab heameelt töö üle, mida on teinud inimõiguste olukorda Malis käsitlev ÜRO sõltumatu ekspert, ning palub ÜRO Inimõiguste Nõukogul tema mandaati pikendada; väljendab heameelt Mali valitsuse edusammude üle kohtuasutuste taastamisel riigi mõnes piirkonnas ning 2012. aastal toimunud 21 eliitsõduri piinamise ja tapmise uurimisel, samuti tõe, õigluse ja leppimise komisjoni moodustamise üle; tunneb jätkuvalt muret halveneva julgeolekuolukorra ning lapssõdurite jätkuva kasutamise ja värbamise pärast ning palub Mali valitsusel korraldada uurimine ja võtta vastutusele kõikide vaenupoolte need esindajad, kes vastutavad 2012.–2013. aasta relvakonflikti käigus toime pandud sõjakuritegude eest, ning tagada, et tulevastes rahulepingutes nõutakse vastutust, tõekomisjoni tugevdamist ja julgeolekujõudude töötajate kontrolli;
Lõuna-Sudaan
52. palub Aafrika Liidul avalikustada oma uurimiskomisjoni aruanne Lõuna-Sudaanis kõikide osapoolte toime pandud inimõiguste rikkumiste ja väärkohtlemiste kohta, sest see oleks samm õigluse jalule seadmise suunas alates konflikti algusest toime pandud inimõiguste rikkumise suhtes;
Sri Lanka
53. võtab teadmiseks hiljuti valitud Sri Lanka valitsuse antud lubadused ja kutsub teda üles võtma konkreetseid meetmeid vastutuse võtmiseks, sealhulgas tõsised uurimised ja süüdistuste esitamised, ning ka muid meetmeid, et leida lahendus karistamatuse ja inimõiguste kuritarvitamise laiemale probleemile ning teha ÜRO Inimõiguste Nõukoguga tema Sri Lankat puudutavas rahvusvahelises menetluses täielikku koostööd;
Mehhiko
54. nõuab tungivalt, et Mehhiko valitsus viiks edasi uurimist, mis käsitleb 43 õpetajakutset omandava tudengi kadumist Mehhikos Igualas, tooks selle kuriteo toimepanijad kohtu ette ja tugevdaks võitlust korruptsiooni, karistamatuse ja organiseeritud kuritegevuse vastu, teeks ÜRO Inimõiguste Nõukogu raames tihedat koostööd ÜRO erimenetlustega ja lepinguorganitega ning selle juhtumiga tegelevate piirkondlike inimõiguste mehhanismidega ning tagaks neile kõik vajalikud vahendid oma järelevalve jätkamiseks;
55. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO Julgeolekunõukogule, ÜRO peasekretärile, ÜRO 69. Peaassamblee presidendile, ÜRO Inimõiguste Nõukogu presidendile ja ÜRO inimõiguste ülemvolinikule.