Istungidokument
4.3.2015 B8‑2032/2015
RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avalduse alusel
vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2
ÜRO Inimõiguste Nõukogu 28. istungjärgu kohta
( 2015/2572(RSP) )
Barbara Lochbihler, Alyn Smith
fraktsiooni Verts/ALE nimel
Euroopa Parlamendi resolutsioon ÜRO Inimõiguste Nõukogu 28. istungjärgu kohta
( 2015/2572(RSP) )
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ja ÜRO inimõiguste konventsioone ning fakultatiivprotokolle, sealhulgas lapse õiguste konventsiooni ja konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,
– võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsiooni 60/251, millega asutati ÜRO Inimõiguste Nõukogu,
– võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, Euroopa sotsiaalhartat ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,
– võttes arvesse 25. juunil 2012 vastu võetud ELi inimõiguste ja demokraatia strateegilist raamistikku ja tegevuskava,
– võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone ÜRO Inimõiguste Nõukogu kohta,
– võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone inimõiguste rikkumise kohta, sealhulgas kiireloomulisi resolutsioone sellel teemal,
– võttes arvesse oma ... resolutsiooni aastaaruande kohta inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2013. aastal ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas[1],
– võttes arvesse ELi välisasjade nõukogu 9. veebruari 2015. aasta järeldusi ELi prioriteetide kohta ÜRO inimõigusi käsitlevatel foorumitel,
– võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2, artikli 3 lõiget 5 ning artikleid 18, 21, 27 ja 47,
– võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 28. istungjärku, mis toimub 2. kuni 27. märtsini 2015,
– võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,
A. arvestades, et inimõiguste üldkehtivuse austamine, edendamine ja kaitse on osa Euroopa Liidu eetikanormidest ja õigustikust ning Euroopa ühtsuse ja terviklikkuse üks nurgakivi;
B. arvestades, et inimõigused on kõigi inimeste võõrandamatud õigused, mis on neile antud nende rahvusest, rassist, soost, etnilisest päritolust, usust või muust staatusest sõltumatult, ning arvestades, et nende õiguste austamine on sätestatud inimõiguste ülddeklaratsioonis, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelises paktis ning hilisemates rahvusvahelistes inimõiguste konventsioonides, deklaratsioonides ja resolutsioonides;
C. arvestades, et kõik inimõigused – nii tsiviil-, poliitilised, majanduslikud, sotsiaalsed kui ka kultuurilised inimõigused – on jagamatud, omavahel seotud ja sõltumatud ning ühest õigusest ilmajätmine avaldab kohest ja kahjulikku mõju teistele õigustele;
D. arvestades, et inimõiguste mitteaustamine ja legitiimse demokraatliku osalemise puudumine põhjustab ebastabiilsust, läbikukkunud riike, humanitaarkriise ja relvastatud konflikte;
E. arvestades, et liidu tegevus suhetes kolmandate riikidega põhineb Lissaboni lepingu artiklil 21, milles kinnitatakse inimõiguste ja põhivabaduste universaalsust ja jagamatust ning sätestatakse inimväärikuse, võrdsuse ja solidaarsuse ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja põhimõtete ja rahvusvahelise õiguse austamine;
F. arvestades, et kõigil riikidel on kohustus austada oma elanike põhiõigusi ja võtta konkreetseid meetmeid nende õiguste austamise hõlbustamiseks riiklikul tasandil ning teha rahvusvahelisel tasandil koostööd inimõiguste kasutamise ees seisvate takistuste kaotamiseks kõigis valdkondades;
G. arvestades, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu korrapärased istungjärgud, eriraportööride nimetamine, inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise mehhanismid ja erimenetlused konkreetsete riikide olukorraga või valdkondlike küsimustega tegelemiseks aitavad kaasa inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtte edendamisele ja järgimisele;
H. arvestades, et kahetsusväärselt on osa ÜRO Inimõiguste Nõukogu praeguseid liikmeid kõige tõsisemate inimõiguste rikkujate seas, nad on teinud ÜRO erimenetluste raames vähe koostööd ega ole täitnud oma aruandluskohustust ÜRO inimõiguste lepingu alusel loodud organite ees;
ÜRO Inimõiguste Nõukogu
1. tunneb heameelt ELi prioriteetide üle eelseisvaks ÜRO Inimõiguste Nõukogu 28. korraliseks istungjärguks, mis on esitatud nõukogu 9. veebruari 2015. aasta järeldustes;
2. tunneb heameelt suursaadik Joachim Rückeri nimetamise üle Inimõiguste Nõukogu esimeheks 2015. aastal;
3. õnnitleb Zeid Ra’ad Al-Husseini tema nimetamise puhul ÜRO inimõiguste ülemvolinikuks ning kinnitab oma tugevat toetust tema jõupingutustele ja mandaadile;
4. tunneb heameelt liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi Federica Mogherini kohalviibimise üle Inimõiguste Nõukogu kõrgetasemelisel istungjärgul, sest see saadab õige sõnumi ELi tugeva osaluse kohta mitmepoolses inimõiguste süsteemis;
5. tunneb heameelt ÜRO inimõiguste ülemvoliniku poolt ÜRO Peaassambleele esitatud aastaaruande üle, mis hõlmab ajavahemikku 2013. aasta detsembrist kuni 2014. aasta novembrini, ning väljendab oma täielikku toetust ülemvoliniku büroo sõltumatusele ja terviklikkusele; rõhutab, et selle sõltumatuse kaitsmine on tähtis, et tagada ÜRO inimõiguste ülemvoliniku tööülesannete täitmine tulemuslikult ja sõltumatul viisil; kinnitab veel kord, et ÜRO inimõiguste ülemvolinikule tuleb tagada nõuetekohased finantsvahendid;
6. tuletab meelde Euroopa Parlamendi ning selle inimõiguste allkomisjoni kohustust toetada tugevat mitmepoolset inimõiguste süsteemi ÜRO egiidi all, mille hulka kuuluvad Peaassamblee kolmas komitee, Inimõiguste Nõukogu, ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo ja seonduvate ÜRO spetsialiseeritud ametite, näiteks Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO), samuti ÜRO erimenetluste töö;
7. soovitab Euroopa välisteenistusel suurendada eelkõige ELi delegatsioonide kaudu New Yorgis ja Genfis ELi sidusust, tuginedes õigeaegsetele ja sisukatele konsultatsioonidele, et edastada ELi nimel üksmeelne sõnum; kinnitab taas, kui oluline on integreerida ÜRO Peaassamblee, selle kolmanda komitee ja inimõiguste nõukogu raames New Yorgis ja Genfis tehtav töö ELi asjakohasesse sise- ja välistegevusse, et tagada sidusus;
8. on seisukohal, et inimõiguste kaitsjate ja opositsioonitegelaste jätkuv ahistamine ja kinnipidamine mitmetes ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmesriikides, sealhulgas Alžeerias, Hiinas, Kuubal, Etioopias, Saudi Araabias, Venemaal, Araabia Ühendemiraatides, Gabonis, Kasahstanis, Kataris ja Vietnamis, õõnestab ÜRO Inimõiguste Nõukogu usaldusväärsust; kinnitab oma seisukohta, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmed tuleks valida nende riikide seast, kes austavad inimõigusi ning õigusriigi ja demokraatia põhimõtet ja on nõustunud pikendama alalist kutset seoses kõikide erimenetlustega, ning nõuab, et liikmesriigid võtaksid vastu inimõiguste alased kriteeriumid, mida tuleks kohaldada kõikide ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmeks valitavate riikide suhtes, ja edendaksid nende kriteeriumite täitmist; nõuab tungivalt, et liikmesriigid innustaksid läbipaistvat, avatud ja konkurentsitihedat ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmete valimiste protsessi;
9. kinnitab veel kord oma toetust inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise mehhanismile ning tänu nimetatud mehhanismi väärtusliku töö eest ning kutsub liikmeid üles oma üldise korrapärase läbivaatamise mehhanisme aktiivselt ette valmistama, kaasates sellesse kodanikuühiskonna esindajad, osalema üldise korrapärase läbivaatamise mehhanismi istungite ajal interaktiivses dialoogis ja aruteludes läbivaatamise tulemuste heakskiitmise kohta ning rakendama mehhanismi soovitusi ja võtma konkreetseid meetmeid, et paremini täita oma inimõiguste alaseid kohustusi ja neid järgida;
10. on järjekindlalt vastu nn blokina hääletamisele ÜRO Inimõiguste Nõukogus; nõuab tungivalt, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmesriigid jääksid hääletusel läbipaistvaks;
11. kutsub ELi ja liikmesriike üles jätkama kõigis asjaomaste riikidega peetavates ELi poliitilistes dialoogides inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamisega seoses esitatud soovituste järgimist, et leida võimalusi riikide toetamiseks nende soovituste rakendamisel;
12. kinnitab taas oma toetust erimenetlustele ja volitatud esindajate sõltumatusele, mis võimaldab neil oma ülesandeid täiesti erapooletult täita, kutsub kõiki riike nende menetlustega koostööd tegema ning ergutab liikmesriike tegema avalikuks juhtumid, kus riigid ei tee koostööd erimenetluse volitatud esindajatega;
13. peab tähtsaks saata parlamendi delegatsioonid ÜRO Inimõiguste Nõukogu istungjärkudele ja muudele asjakohastele ÜRO Peaassamblee istungjärkudele;
14. peab kahetsusväärseks, et võimalused kodanikuühiskonna ja ÜRO Inimõiguste Nõukogu vaheliseks suhtluseks üha vähenevad ning valitsusvälistele organisatsioonidele pakutakse vähem võimalusi neil istungjärkudel esineda; nõuab tungivalt, et EL ja ÜRO Inimõiguste Nõukogu tagaksid, et kodanikuühiskonna esindajatel oleks võimalik anda Inimõiguste Nõukogu istungitel, aga ka inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise protsessi ja muudesse ÜRO inimõiguste mehhanismidesse võimalikult suur panus, ilma et nad peaksid pärast kodumaale tagasi pöördumist kättemaksu kartma;
Kodaniku- ja poliitilised õigused
15. kinnitab veel kord, et sõnavabadus, mis on iga vaba ja demokraatliku ühiskonna alus, on iga inimese põhiõigus; mõistab teravalt hukka, et sõna- ja usuvabadust rünnanud terroristid tapsid Prantsusmaal 2015. aasta jaanuaris 12 inimest, kelle hulgas olid ajalehe Charlie Hebdo karikaturistid ja neli koššer-toidupoes viibinud inimest, ning Kopenhaagenis filmirežissööri ja ühe sünagoogi valvuri;
16. mõistab kõikides riikides, kuid eelkõige Süürias, Iraagis, Liibüas, Myanmaris, Nigeerias ja Kesk-Aafrikas, hukka selle, et äärmuslaste ja džihaadi võitlejate rühmitused, kes korraldavad muu hulgas relva- ja pommirünnakuid, enesetapurünnakuid, inimrööve ja inimesi hirmu all hoidvaid muid vägivallategusid, kasutavad usku oma tegude õigustusena; on seisukohal, et terrorismiga võitlemiseks tuleb tegeleda selle algpõhjustega, sh sotsiaalse ja poliitilise tõrjutuse ning ebavõrdsusega; nõuab, et usuvähemustesse kuuluvate inimeste õiguste kaitsmiseks tehtaks suuremaid jõupingutusi;
17. väljendab muret igasuguste kogunemis- ja ühinemisvabadusele seatavate piirangute pärast, sh kodanikuühiskonna organisatsioonide keelustamine, laimu eest kriminaalkorras karistamise ja muude piiravate seaduste agressiivne kasutamine, ülemäärased registreerimis- ja aruandlusnõuded ning liialt piiravad välisrahastamise eeskirjad, ja kinnitab veel kord, et ühinemis- ja rahumeelse kogunemise vabadus on inimõiguste põhielemendid;
18. kutsub kõiki valitsusi üles edendama ja toetama kodanikuühiskonna organisatsioone ja inimõiguste kaitsjaid ning võimaldama neil tegutseda ilma, et neid hirmutataks, survestataks või heidutataks, tegema ÜRO Inimõiguste Nõukoguga inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise mehhanismi raames koostööd ja tagama, et riigid, kes kasutavad inimõiguslaste suhtes survevahendeid, võetaks vastutusele, eelkõige kui survestamine põhjustab surma, nagu juhtus Hiinas 2014. aasta märtsis inimõiguslase Cao Shunliga, kes vahistati, kui ta tahtis minna lennukile, et osaleda 2013. aasta septembris Genfis ÜRO Inimõiguste Nõukogu kohtumisel;
19. kordab, et mõistab hukka surmanuhtluse kasutamise, ning toetab kindlalt surmanuhtlusele moratooriumi kehtestamist, mis on samm surmanuhtluse kaotamise poole;
20. kordab, et piinamise ja muude väärkohtlemise vormide vastane võitlus on väga oluline ning tähtis on ka see, et EL on otsustanud sellele võitlusele, sh seoses lastega, ja piinamisküsimustega tegeleva ÜRO eriraportööri töö toetamisele suurt tähelepanu pöörata; nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus, komisjon ja ELi liikmesriigid seisaksid ühiselt selle eest, et piinamine kaotada ja ohvreid toetada, milleks tuleks eelkõige jätkata või vajaduse korral alustada toetuse andmist ÜRO vabatahtlikule piinamisohvrite toetamise fondile ja piinamisvastase konventsiooni fakultatiivprotokolliga loodud erifondile;
21. väljendab muret rändajate, sh varjupaigataotlejate ja põgenike jätkuva ja laialt levinud diskrimineerimise ning nende õiguste rikkumist pärast; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles toetama rändajate inimõigustega tegeleva ÜRO eriraportööri tööd ja viima tema soovitused ellu; kutsub valitsusi üles austama rändajate inimõigusi ja võõrandamatut õigust inimväärikusele, lõpetama meelevaldsed vahistamised ja kinnipidamised, ning ebaseaduslike rändajate liiga pikkade kinnipidamisperioodide vältimiseks vaatama vajaduse korral need perioodid läbi ning kasutama nende asemel alternatiive; kutsub valitsusi üles mittetagasisaatmise põhimõttest igal juhul kinni pidama ja täitma kõigiti rändajate väljasaatmisega seotud rahvusvahelisi juriidilisi kohustusi; palub riikidel, kes ei ole seda veel teinud, kehtestada süsteemid ja korra, mille abil tagada, et kõigis riigi rändevaldkonna programmides ja institutsioonides täidetakse täielikult rahvusvahelistest inimõigustealastest õigusaktidest tulenevaid kohustusi;
22. toetab ÜRO Inimõiguste Nõukogu eriraportööri viimast raportit ja järeldusi rassismi, rassilise diskrimineerimise, võõraviha ja nendega seotud sallimatuse tänapäevaste vormide kohta; nõuab, et EL ja liikmesriigid rakendaksid eriraportööri soovitusi oma sisepoliitikas, et võidelda rassi- ja võõraviha ning etnilise vaenu ja nende õhutamise leviku vastu internetis ja sotsiaalmeediavõrgustikes, võttes asjakohaseid seadusandlikke meetmeid ning järgides igati muid põhiõigusi, nagu sõna- ja arvamusvabadus;
23. märgib, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kiire areng on muutnud sõnavabaduse väljendamise keskkonda kogu maailmas, millest on olnud palju kasu, kuid mis on tekitanud ka suuri probleeme; tunneb sellega seoses heameelt selle üle, et nõukogu võttis 2014. aasta mais vastu ELi suunised sõnavabaduse kohta internetis ja mujal, ja mõistab hukka kõik digitaalsele kommunikatsioonile seatavad piirangud, sh need, mis puudutavad kodanikuühiskonna liikmeid; kordab, et eritähelepanu tuleb pöörata ajakirjanike ja blogipidajate õigustele;
24. innustab ÜRO Inimõiguste Nõukogu jätkama eraelu puutumatuse õiguse alast arutelu ja nimetama selleks eelkõige digitaalset kommunikatsiooni silmas pidades ametisse eraelu puutumatuse õigusega tegeleva ÜRO eriraportööri;
Sotsiaalsed ja majanduslikud õigused
25. võtab teadmiseks, et ÜRO 2015. aasta järgse aastatuhande arengueesmärkide arengukava eesmärk on kaotada vaesus majandus-, sotsiaal- ja keskkonnaküsimuste tervikliku käsitluse abil 2030. aastaks; tunneb ÜRO erakorralise tippkohtumise eel heameelt ÜRO peasekretäri koondaruande üle, milles käsitletakse 2015. aasta järgse säästva arengu eesmärkide kava; toetab ÜRO peasekretäri nõudmist, mille kohaselt tuleb vaesuse kaotamiseks keskenduda inimeste vajadustele ja õigustele;
26. on seisukohal, et üldiseks vaesusega võitlemiseks ning sotsiaalsete ja majanduslike õiguste edendamiseks tuleb leida lahendus suurenevale ja äärmuslikule ebavõrdsusele, parandades eelkõige toidu, vee, hariduse, tervishoiuteenuste ja korraliku eluaseme kättesaadavust; rõhutab sellega seoses järjest suurenevat maa hõivamise probleemi, millele tuleb leida lahendus;
27. on seisukohal, et kodanike õiguste rikkumises on süüdi ka korruptsioon, maksudest kõrvalehoidumine, avalike hüvede halb majandamine ja aruandekohustuse puudumine, sest nende tõttu jääb raha investeerimata sellistesse ülivajalikesse avalikesse teenustesse nagu haridus, esmatasandi tervishoiuteenused ja muud sotsiaalsed infrastruktuurid, mis soodustab inimeste hulgas vaesuse püsimist; tuletab meelde, et majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti kohaselt on valitsused kohustatud austama oma kodanike õigusi ning eraldama selleks piisavad vahendid; rõhutab sellega seoses, et eritähelepanu tuleb pöörata nende inimõiguste kaitsjate kaitsmisele, kes töötavad majanduslike, sotsiaalsete ja kulutuuriliste õiguste alal;
28. kordab, et nõuab, et EL ja selle liikmesriigid toetaksid finantskuritegude, korruptsiooni ja inimõiguste küsimustega tegeleva ÜRO eriraportööri ametikoha loomist;
Äritegevuse ja inimõigused
29. toetab igati ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete tõhusat ja ulatuslikku levitamist ja rakendamist nii ELis kui ka mujal, ja rõhutab, et ÜRO juhtpõhimõtete tõhusas rakendamises esinevate puuduste kõrvaldamiseks tuleb võtta kõik vajalikud poliitilised ja seadusandlikud, sh õiguskaitse kättesaadavust puudutavad, meetmed; väljendab heameelt algatuse üle, mis on seotud eeskirjadega konfliktipiirkondadest pärit mineraalide vastutustundlike tarneahelate hoolsuskohustuse süsteemi loomise kohta; kutsub kõiki sidusrühmi üles täitma ÜRO inimõiguste ning rahvusvaheliste korporatsioonide ja teiste ettevõtjate töörühma 11. istungjärgul aktiivset rolli ning toetama pingutusi nende poliitika kooskõlastamiseks rahvusvahelistele ettevõtetele mõeldud OECD suunistega ning ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtetega; kordab, et nõuab, et komisjon annaks 2015. aasta lõpuks aru selle kohta, kuidas ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid ELi liikmesriikides rakendatakse;
30. nõuab, et komisjon ja Euroopa välisteenistus innustaksid ELi delegatsioone terves maailmas kaasama ELi äriühinguid, et edendada inimõiguste austamist, ja tagama, et demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi kohalike projektikonkursside kesksete teemade seas oleks esindatud ka „äritegevuse ja inimõigused”; nõuab, et EL ja liikmesriigid võtaksid algusest peale osa arutelust avatud valitsustevahelise töörühma loomise üle äritegevust ja inimõigusi käsitleva õiguslikult siduva rahvusvahelise õigusakti koostamiseks ÜRO süsteemi raames;
Naiste õigused
31. nõuab, et EL võtaks aktiivselt osa naiste staatuse komisjoni 59. istungjärgust ja jätkaks võitlust igasuguste püüete vastu seada ohtu ÜRO Pekingi tegevusprogramm, mis vaadatakse neljanda ülemaailmse naistekonverentsi 20. aastapäevaks läbi muude elementide hulgas hariduse ja tervishoiuteenuste kui peamiste inimõiguste kättesaadavuse ning seksuaal- ja reproduktiivtervise õiguste seisukohast;
32. märgib etteheitvalt, et vaatamata soolises võrdõiguslikkuses ja naiste mõjuvõimu suurendamises seni saavutatud edasiminekule kehtivad paljudes riikides, eelkõige perekonna- ja omandiõiguse valdkonnas, endiselt diskrimineerivad seadused; märgib, et naisi on vastutavatel ametikohtadel endiselt väga vähe ja naistevastane vägivald on endiselt levinud ning õiguskaitse kättesaadavus piiratud, vaatamata sellele, kui palju naisi iga päev koduvägivalla tõttu surma saab; väljendab suurt muret selle pärast, et teatavates riikides on olukord eelkõige seksuaal- ja reproduktiivtervise õiguste valdkonnas halvenenud;
33. mõistab karmilt hukka naistevastase seksuaalvägivalla, sealhulgas sellised kuriteod nagu massiline vägistamine, seksuaalne orjastamine, sundprostitutsioon, soopõhine tagakiusamine, sealhulgas naiste suguelundite moonutamine, inimkaubandus, varajased ja sundabielud, aumõrvad ja kõik muud seksuaalvägivalla vormid, ning seksuaalvägivalla kasutamise sõjataktikas; kutsub veel kord ELi ja kõiki selle liikmesriike üles allkirjastama ja ratifitseerima Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni;
34. tuletab meelde, et kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu suundanäitavate resolutsioonidega 1325 ja 1820 naiste, rahu ja julgeoleku kohta on EL võtnud endale kohustuse integreerida inimõigused ja soolised aspektid ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonidesse; kordab sellega seoses oma nõudmist, et EL ja selle liikmesriigid toetaksid püsiva lepituse poole püüdlemisel naiste pidevat osalust, mis on rahuprotsessi jaoks väga oluline, ning tunnistaksid, et soolisi aspekte tuleb arvesse võtta konfliktide ennetamises, rahuvalveoperatsioonides, humanitaarabis, konfliktijärgses ülesehituses ja demokraatiale üleminekus;
Lapse õigused
35. tunneb muret, et kuigi pärast lapse õiguste konventsiooni vastuvõtmist 1989. aastal on tehtud edusamme, ei käi koolis vähemalt 58 miljonit last, nende seas eriti palju tütarlapsi ning vaestest peredest, puudega või konfliktipiirkondades elavaid lapsi, samuti kannatab suur hulk lapsi endiselt haiguste tõttu, mida oleks võimalik hõlpsasti vältida, ning lapsi kasutatakse ka tööjõuna;
36. palub kõikidel riikidel võtta endale kohustus kaotada laste tööjõu kõige rängemad vormid, mis on määratletud ILO konventsiooni nr 182 artiklis 3 ning mille seas on laste orjus, lastega kaubitsemine, lapsprostitutsioon ning laste füüsilist ja vaimset tervist mõjutav ohtlik töö;
37. tuletab meelde, et riigi üks esmaseid kohustusi on anda kõikidele lastele haridus, suurendades selleks võimalusi, luues asjakohaseid haridusasutusi ja tegeledes üldise alghariduse omandamist takistavate struktuursete põhjustega, sh koolist väljalangemise määraga, mis on endiselt üks peamisi takistusi üldise alghariduse omandamisel;
38. nõuab, et relvakonfliktidest mõjutatud laste ja endiste lapssõdurite demobiliseerimis- ja taasintegreerumisprogrammidele tagataks piisav ELi rahastamine; kinnitab oma jõulist toetust kampaaniale „Lapsed, mitte sõdurid”; tervitab relvakonfliktidest mõjutatud laste küsimustega tegeleva ÜRO eriesindaja ja lastevastase vägivallaga võitlemisega tegeleva ÜRO eriesindaja esitatud aastaaruandeid, samuti lastega kauplemise, lapsprostitutsiooni ja lapsporno küsimustega tegeleva eriraportööri aruannet;
Lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste õigused
39. väljendab muret seoses asjaoluga, et diskrimineerivate seaduste ja tavade hulk ning inimeste vastu nende seksuaalse sättumuse või soolise identiteedi tõttu toime pandud vägivallategude arv on viimasel ajal suurenenud; palub tähelepanelikult jälgida lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste olukorda, sealhulgas Nigeerias ja Gambias, kus on hiljuti vastu võetud nimetatud isikute vastu suunatud seadusi, mis seavad ohtu seksuaalvähemuste hulka kuuluvate inimeste elu; tunneb suurt muret sõna- ja kogunemisvabadust piiravate nn propagandavastaste seaduste pärast, mis kehtivad Venemaal ja Leedus ning mida praegu menetletakse Kõrgõzstani parlamendis; tunnustab ÜRO Inimõiguste Nõukogu 26. septembril 2014 vastu võetud resolutsiooni seksuaalsel sättumusel ja soolisel identiteedil põhineva vägivalla ja diskrimineerimisega võitlemise kohta; peab kahetsusväärseks ÜRO Inimõiguste Nõukogu 26. juunil 2014 vastu võetud resolutsiooni perekonna kaitse kohta, mis võib kahjustada üldiste ja jagamatute inimõiguste põhimõtet; kinnitab oma toetust ÜRO inimõiguste ülemvoliniku järjekindlale tegevusele lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste kõikide inimõiguste kaitsmisel ja edendamisel, eelkõige avalduste, aruannete ning kampaania „Vaba ja võrdne” kaudu; ergutab ÜRO inimõiguste ülemvolinikku jätkama võitlust diskrimineerivate seaduste ja tavade vastu;
Kliimamuutused ja inimõigused
40. rõhutab, et kliimamuutuste mõju kaitsetus olukorras rühmadele ja üksikisikutele on väga suur, eriti madala sissetulekuga ning rannikuäärsetes ja madala pinnamoega saareriikides, kellel puuduvad majanduslikud vahendid tõsiste keskkonnamuutustega toimetulekuks;
41. tunneb heameelt, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu on tunnistanud, et keskkonnamuutused kahjustavad elanikkonna elatusallikaid ning takistavad põhiliste rahvusvaheliselt tunnustatud inimõiguste kasutamist; nõuab seetõttu, et osalisriigid võtaksid eelseisval 2015. aastal Pariisis toimuval ÜRO kliimamuutuste konverentsil vastu kiireloomulised ja ulatuslikud leevendamis- ja kohandamismeetmed;
42. palub komisjonil ja Euroopa välisteenistusel osaleda aktiivselt arutelus kliimapõgeniku mõiste ja selle võimalikku õigusliku määratlemise üle rahvusvahelises õiguses või muus õiguslikult siduvas rahvusvahelises lepingus;
Võitlus karistamatuse vastu ja Rahvusvaheline Kriminaalkohus
43. toetab täielikult Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tööd rahvusvahelisele üldsusele muret tekitavate kõige raskemate kuritegude toimepanijate karistamatuse lõpetamisele kaasaaitamisel ning sõjakuritegude, inimsusevastaste kuritegude ja genotsiidi ohvritele õigluse tagamisel; jääb valvsaks mis tahes katsete suhtes selle legitiimsust või sõltumatust kahjustada; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid teeksid Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga koostööd ja tagaksid sellele tugeva diplomaatilise, poliitilise ja rahalise toetuse, sealhulgas ÜROs; kutsub ELi ja selle liikmesriike ning ELi eriesindajaid üles aktiivselt toetama Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tegevust, edendama selle otsuste täitmist ja võitlust karistamatusega Rooma statuudi kohaste kuritegude puhul; väljendab heameelt, et Palestiina ratifitseeris hiljuti Rooma statuudi, ning nõuab tungivalt, et EL mõistaks hukka kõik selle õiguse kasutamise eest Palestiina vastu võetavad karistusmeetmed;
Põlisrahvad
44. palub Euroopa välisteenistusel, komisjonil ja liikmesriikidel toetada põlisrahvaste õiguste eksperdirühma volituste läbivaatamist kooskõlas põlisrahvaste maailmakonverentsi lõppdokumendiga (ÜRO Peaassamblee resolutsioon 69/2), et jälgida, hinnata ja parandada põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni rakendamist; nõuab tungivalt, et liikmesriigid nõuaksid, et kõik erimenetluste volitatud esindajad pööraksid erilist tähelepanu probleemidele, mis on põlisrahvaste hulka kuuluvatel naistel ja tütarlastel, ja annaksid sellistest probleemidest süstemaatiliselt aru ÜRO Inimõiguste Nõukogule; nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus ja liikmesriigid toetaksid aktiivselt kogu süsteemi hõlmava põlisrahvaste tegevuskava väljatöötamist, nagu nõudis ÜRO Peaassamblee oma 2014. aasta septembris vastuvõetud resolutsioonis, eelkõige mis puudutab korrapärase konsulteerimise korraldamist põlisrahvastega selles protsessis;
Rahvusvahelised kultuuri- ja spordisündmused ning inimõigused
45. mõistab hukka autoritaarsete riikide üha sageneva tava võõrustada suuri spordi- ja kultuuriüritusi, et suurendada oma rahvusvahelist legitiimsust, piirates samal ajal veelgi eriarvamuse avaldamist oma riigis; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid tooksid selle küsimuse aktiivselt päevakorda, sh ÜRO Inimõiguste Nõukogus, ja teeksid koostööd riiklike spordialaliitude, ettevõtete ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega seoses nende osalemise viisiga sellistel üritustel, sh seoses esimeste Euroopa mängudega Bakuus 2015. aastal ja jalgpalli maailmameistrivõistlustega Venemaal 2018. aastal;
Droonid
46. kordab oma nõudmist, et töötataks välja ELi ühine seisukoht relvastatud droonide kasutamise kohta, seades tähtsaimale kohale inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse austamise ning käsitledes selliseid küsimusi nagu õigusraamistik, proportsionaalsus, vastutus, tsiviilisikute kaitse ja läbipaistvus; nõuab taas kord tungivalt, et EL keelustaks täisautonoomsete, inimese osaluseta rünnakuid võimaldavate relvade väljatöötamise, tootmise ja kasutamise; nõuab, et EL toetaks piirkondliku ja rahvusvahelise tasandi jõupingutusi astuda vastu kohtuvälistele hukkamistele ja sihipärastele tapmistele ja need keelustada ning rakendada õiguslikke meetmeid kõikidel juhtudel, kui üksikisik või rühmitus võib olla seotud ebaseadusliku sihipärase tapmisega välisriigis; nõuab, et inimõigused oleksid hõlmatud kõigis kolmandate riikidega terrorismivastaste meetmete üle peetavates dialoogides;
Rändajate õigused
47. toonitab, et ELi piiripoliitika keskmes peavad olema inimõigused ja rahvusvaheline õigus; nõuab, et EL arendaks kooskõlas rahvusvaheliste inimõigusi käsitlevate õigusaktidega välja tugevama poliitika rändajate, pagulaste ja varjupaigataotlejatega seotud küsimuste käsitlemiseks, ning nõuab, et EL tagaks vastuvõtukorra tõhusad ühtsed normid kõikjal liidus ning suurendaks koostööd ja koormuse võrdset jagamist liikmesriikide vahel – see puudutab nii pagulaste vastuvõtmist ja ümberasustamist kui ka panust merehätta sattunud rändajate otsimis- ja päästeteenustesse;
ELi prioriteedid eri riikidega seotud küsimustes
Ukraina
48. avaldab lootust, et Minski kokkuleppel põhinev relvarahukokkulepe jääb püsima; toetab täielikult ÜRO Ukraina inimõiguste järelevalvemissiooni ja OSCE erakorralist vaatlusmissiooni Ukrainas ning nõuab viimati nimetatu tugevdamist; väljendab sügavat muret seoses riigisiseste põgenike saatusega riigi kaguosa relvastatud konflikti tõttu; on jätkuvalt mures Krimmi kohalike elanike, eelkõige Krimmi tatarlaste diskrimineerimise ja nende inimõiguste laiaulatusliku rikkumise pärast; palub ELi liikmesriikidel toetada kõiki ÜRO tasandil tehtavaid jõupingutusi, et võidelda karistamatuse vastu ning viia läbi sõltumatu uurimine vägivaldsete sündmuste ja inimõiguste rikkumiste asjus seoses Maidani meeleavalduste mahasurumise, Krimmi annekteerimise ning relvakonfliktiga Ukraina kaguosas;
Korea Rahvademokraatlik Vabariik (KRDV)
48. peab tervitatavaks, et Korea Rahvademokraatlikus Vabariigis inimõiguste olukorraga tegeleva eriraportööri volitusi kavatsetakse pikendada; peab tervitatavaks ÜRO Peaassamblee resolutsiooni, milles julgustatakse ÜRO Julgeolekunõukogu võtma kohaseid meetmeid vastutuse tagamiseks, sh kaaluma KRDV olukorra andmist Rahvusvahelisse Kriminaalkohtusse; palub Inimõiguste Nõukogul korrata vastutuse nõuet, muu hulgas seoses isikutega, kes vastutavad inimsusevastaste kuritegude eest riigi kõrgeima tasandi poliitika kohaselt; väljendab heameelt, et Korea Vabariigis on loodud kohapealse töö struktuur, et tugevdada olukorra seiret ning tõendite dokumenteerimist ja tagada seeläbi vastutuse võtmine, ning nõuab, et kõik riigid teeksid selle struktuuriga koostööd; palub Inimõiguste Nõukogul pöörata KRDV olukorrale rohkem tähelepanu, kutsudes seoses Inimõiguste Nõukogu järgmise istungiga kokku ametliku komisjoni, mis aitaks teha kuuldavaks õiguste rikkumise ohvrite hääled;
Iraan
49. peab tervitatavaks ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2014. aasta märtsi resolutsiooni inimõiguste olukorra kohta Iraani Islamivabariigis ja eriraportööri volituste pikendamist ning kutsub Iraani üles lubama ÜRO eriraportööril riiki siseneda, sest just seeläbi näitaks Iraan üles tahet alustada inimõiguste alast dialoogi; mõistab veel kord hukka Iraanis kehtiva surmanuhtluse ja hukkamiste kõrge määra; toetab ÜRO erimenetluste volitatud esindajate 2014. aasta augusti ühisavaldust, milles mõistetakse hukka Iraani kodanikuühiskonna tegelaste massiline vahistamine ja süüdimõistmine; nõuab, et EL ja ÜRO Inimõiguste Nõukogu jälgiksid tähelepanelikult inimõiguste olukorda ning tagaksid, et inimõigusi käsitletakse suhetes Iraani valitsusega jätkuvalt prioriteetse teemana;
Myanmar/Birma
50. toetab ÜRO eriraportööri aruannet Myanmari inimõiguste olukorra kohta, mis esitati ÜRO 69. Peaassambleel ja milles tunnustati saavutatud edu, märkides samas ära jätkuvalt suurt muret tekitavad valdkonnad, eriti seoses Arakani osariigi ja rohingya’de olukorraga, mille muudab veel raskemaks asjaolu, et sel kogukonnal puudub õiguslik seisund ning seetõttu kannatavad nad jätkuvalt süsteemse diskrimineerimise all; mõistab hukka rünnakud tsiviilelanike vastu Katšinis ja Šanis, julgeolekujõudude seksuaalvägivalla relvastatud konfliktide ajal, poliitvangide olemasolu, inimõiguste kaitsjate, aktivistide ja meediatöötajate tagakiusamise, kohtuvälised hukkamised, maa konfiskeerimise ning usu- ja etniliste vähemuste – eelkõige rohingya’de – sihtmärgiks seadmise, mis on rasked ja seni lahendamata inimõigustega seotud probleemid; taunib asjaolu, et Birma valitsus on seni suuresti eiranud ÜRO soovitusi ning lisaks pidurdanud läbirääkimisi ÜRO inimõiguste ülemvoliniku bürooga seoses inimõiguste ülemvoliniku büroo avamisega riigis; nõuab, et Birma valitsus käsitleks kõiki neid küsimusi, viiks ellu ÜRO soovitused ning avaks riigis ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo; palub ÜRO Inimõiguste Nõukogul pikendada eriraportööri punkti 4 kohast mandaati; on seisukohal, et ELi ja Myanmari vahelisi läbirääkimisi investeerimiskokkuleppe üle tuleks põhjalikult kaaluda, sest välisinvesteeringud riiki võivad suurendada inimõiguste rikkumisi, samuti usuvähemuste vastu suunatud vägivalda ja nende diskrimineerimist;
Valgevene
51. on sügavalt mures inimõiguste jätkuva rikkumise pärast Valgevenes; mõistab hukka 2014. aastal läbi viidud kolm hukkamist, inimõiguste kaitsjate ahistamise, sõltumatute ajakirjanike tagakiusamise, kogu veebipõhise suhtluse tsenseerimise ja valitsusväliste organisatsioonide tegevust piiravad seadused; nõuab ÜRO eriraportööri volituste pikendamist ja kutsub valitsust üles andma ÜRO erivolinikele, kaasa arvatud eriraportöörile täieliku juurdepääsu;
Bahrein
52. väljendab jätkuvat muret ühiskondlike ebakõlade pärast Bahreinis ning inimõiguste kaitsjate ja poliitilise opositsiooni aktivistide olukorra pärast riigis; palub kõikidel osapooltel algatada konstruktiivsed ja kaasavad läbirääkimised, et saavutada tõeline leppimine ning kõikide Bahreini kogukondade inimõiguste austamine; nõuab kõikide meelsusvangide, ajakirjanike, inimõiguste kaitsjate ja rahumeelsete meeleavaldajate kohest ja tingimusteta vabastamist ning avaldab toetust ÜRO erimenetluste volitatud esindajate 4. veebruari 2015. aasta ühisavaldusele seoses opositsiooni juhtivpoliitiku vahistamise ja sellele järgnenud meeleavalduste laialiajamisega; palub ELi liikmesriikidel ja teistel Inimõiguste Nõukogu liikmetel Bahreini inimõiguste olukorda jätkuvalt teraselt jälgida, keskendudes Bahreini poolt inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise protsessi käigus võetud kohustuste täitmisele ning Bahreini sõltumatu uurimiskomisjoni soovitustele, mille Bahreini kuningas on heaks kiitnud;
53. peab kahetsusväärseks, et Bahreini valitsus ei ole teinud edusamme koostöös ÜRO inimõiguste ülemvoliniku bürooga ja ÜRO Inimõiguste Nõukogu erimenetlustega ning palub liikmesriikidel tegutseda selle nimel, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu märtsi istungil võetaks vastu resolutsioon, milles nõutakse, et täielikult rakendataks inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise protsessi käigus Bahreini poolt võetud kohustused ja Bahreini sõltumatu uurimiskomisjoni soovitused – muu hulgas inimõiguste kaitsjaid puudutavad soovitused –, milles nõutakse, et ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo annaks kohapeal aru inimõiguste olukorra kohta ning edusammude kohta, mida Bahrein on teinud koostöös ÜRO inimõiguste mehhanismidega;
Egiptus
54. palub liikmesriikidel järgmisel ÜRO Inimõiguste Nõukogu istungil ühiselt nõuda, et Egiptus viivitamata ja tingimusteta vabastaks kõik isikud, kes peeti kinni selle tõttu, et nad rahumeelselt kasutasid sõna-, kogunemis- ja ühinemisvabadust, ning tagaks kohtute sõltumatuse; nõuab samuti, et Egiptuse valitsus jõustaks rahvusvahelistele normidele vastavad õigusaktid ning kaitseks Egiptuse põhiseaduses sätestatud õigust ühineda, muu hulgas õigust saada ja jaotada rahalisi vahendeid, ning et Egiptuse valitsus tühistaks 2013. aasta novembris vastu võetud meeleavaldusi käsitleva seaduse ning kehtestaks uue seaduse, mis tagab kogunemisvabaduse; nõuab, et valitsus käivitaks kohtuliku juurdluse, et teha kindlaks need isikud, kes vastutavad ebaseaduslike tapmiste tellimise ja toimepanemise eest alates 3. juulist 2013 toimunud peamiselt rahumeelsete meeleavalduste ajal, muu hulgas Raba’a ja Nahda väljaku meeleavalduste laialiajamisel 14. augustil 2013, mille käigus tapeti vähemalt 1000 meeleavaldajat;
55. nõuab, et Egiptus viiks läbi kõikide alates 2011. aastast toimunud inimõiguste rikkumiste, sh seksuaalvägivalla kuritegude sõltumatu, erapooletu ja tulemusliku uurimise ning tagaks, et süüdlased võetakse vastutusele ning ohvritele tagatakse õiguskaitse vastavalt rahvusvahelistele normidele; palub Egiptuse ametivõimudel viivitamata tühistada kõik surmamõistvad otsused ning korraldada uued kohtuprotsessid, et tagada õiglane ja nõuetekohane kohtumentelus, ning kehtestada viivitamata moratoorium surmamõistvatele otsustele ja hukkamistele, vabastada kõik kinnipeetavad ajakirjanikud ja meediatöötajad ning tagada teabe- ja arvamusvabadus vastavalt rahvusvahelistele normidele;
56. nõuab, et Egiptuse ametivõimud võimaldaksid ÜRO naistevastase vägivalla valdkonna eriraportööril teha riiki visiidi, milles on põhimõtteliselt kokku lepitud, kuid mida on alates 2014. aasta algusest edasi lükatud, ning kutsuksid visiidile asjaomaste ÜRO inimõiguste mehhanismide ja menetluste esindajad, eelkõige kogunemisvabaduse eriraportööri, piinamise eriraportööri, inimõiguste kaitset terrorismivastases võitluses käsitleva eriraportööri ning kohtunike ja juristide sõltumatuse eriraportööri; palub Egiptuse ametivõimudel tagada Egiptuse seaduste vastavus rahvusvahelistele inimõiguste normidele ning võtta viivitamata tagasi seadus nr 136/2014 ja teha lõpp tsiviilisikute sõjakohtusse andmisele, samuti tühistada kõik sõjakohtutes tsiviilisikute vastu tehtud otsused ning korraldada viivitamata uued kohtumenetlused tsiviilkohtutes; palub ELil ja liikmesriikidel toetada jõulist seisukohavõttu nendes küsimustes;
Palestiina okupeeritud alad ja Iisrael
57. väljendab sügavat muret humanitaarkriisi pärast, mille tekitas 2014. aasta juulis toimunud Iisraeli sõjaline pealetung (operatsioon Protective Edge) ja millega seotud ümberasustamiste ja hävingu ulatus on nii suur, et sellist pole nähtud alates Iisraeli okupatsiooni algusest 1967. aastal; taunib asjaolu, et rahvusvahelist humanitaarabi ja arenguga seotud sekkumist Gaza sektoris takistab endiselt märkimisväärselt Iisraeli valitsuse jätkuv blokaad; rõhutab, et edukaks ülesehitustegevuseks tuleb Iisraeli Gaza sektori blokaad täielikult kaotada; on seisukohal, et blokaad kujutab endast kogu Gaza sektoris elava Palestiina tsiviilelanikkonna kollektiivset karistamist;
58. palub ELil ja liikmesriikidel teha ÜRO Inimõiguste Nõukogus avaldus, et avaldada avalikult toetust ÜRO uurimiskomisjonile ning mõista hukka asjaolu, et Iisraeli ametivõimud ei tee uurimiskomisjoniga koostööd ega võimalda talle juurdepääsu; rõhutab, et õiglus ja õigusriigi põhimõtete austamine on rahu tagamiseks vältimatud, ning rõhutab, püsiv, pikaajaline ja süsteemne karistamatus rahvusvahelise õiguse rikkumise eest peab lõppema; väljendab heameelt, et Rahvusvaheline Kriminaalkohus on käivitanud Palestiina olukorra eeluurimise; nõuab, et EL teeks Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokuratuuriga igakülgset koostööd; nõuab, et EL võtaks uuesti käsitlemisele ÜRO Inimõiguste Nõukogu päevakorrapunkti number 7 ning mõistaks jõuliselt hukka rahvusvahelise õiguse kaua kestnud rikkumised ning Rahvusvahelise Kohtu nõuandva arvamuse rakendamata jätmise ning toetaks ÜRO uurimiskomisjoni mandaadi pikendamist;
Saudi Araabia
59. väljendab sügavat muret inimõiguste olukorra pärast Saudi Araabias, mis on praegu ÜRO Inimõiguste Nõukogu liige; nõuab, et EL ja liikmesriigid survestaksid Saudi Araabia ametivõime, et need võimaldaksid sõltumatut ajakirjandust ja meediat ning tagaksid sõna-, ühinemis- ja rahumeelse kogunemise vabaduse, vabastaksid tingimusteta kõik inimõiguste kaitsjad ja muud meelsusvangid, kes on kinni peetud ja süüdi mõistetud üksnes selle eest, et kasutasid sõnavabadust, et Saudi Araabia ametivõimud allkirjastaksid ja ratifitseeriksid kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti, kaotaksid erikriminaalkohtu ning lõpetaksid sellised praktikad, nagu avalik pea maharaiumine, kividega loopimine ja muud piinamisviisid;
Süüria
60. väljendab sügavat muret rahvusvaheliste inimõigust käsitlevate õigusaktide ja rahvusvahelise humanitaarõiguse massilise rikkumise pärast Süürias, mis muu hulgas hõlmab inimõiguste kaitsjate laialt levinud tagakiusamist ja meelevaldset vahistamist; nõuab, et vabastataks rahumeelsed Süüria aktivistid, keda hoiavad vangistuses nii Süüria valitsus kui ka relvarühmitised; nõuab ELi ja liikmesriikide tugevat toetust vastutusele ning ÜRO uurimiskomisjoni mandaadi pikendamisele;
Mali
61. väljendab heameelt töö üle, mida on teinud inimõiguste olukorda Malis käsitlev ÜRO sõltumatu ekspert, ning palub ÜRO Inimõiguste Nõukogul tema mandaati pikendada; väljendab heameelt Mali valitsuse edusammude üle kohtuasutuste taastamisel riigi mõnes piirkonnas ning 2012. aastal toimunud 21 eliitsõduri piinamise ja tapmise uurimisel, samuti tõe, õigluse ja leppimise komisjoni moodustamise üle; tunneb jätkuvalt muret halveneva julgeolekuolukorra ning lapssõdurite jätkuva kasutamise ja värbamise pärast ning palub Mali valitsusel korraldada uurimine ja võtta vastutusele kõikide vaenupoolte need esindajad, kes vastutavad 2012.–2013. aasta relvakonflikti käigus toime pandud sõjakuritegude eest, ning tagada, et tulevastes rahulepingutes nõutakse vastutust, tõekomisjoni tugevdamist ja julgeolekujõudude töötajate kontrolli;
Lõuna-Sudaan
62. palub Aafrika Liidul avalikustada oma uurimiskomisjoni aruanne Lõuna-Sudaanis kõikide osapoolte toime pandud inimõiguste rikkumiste ja väärkohtlemiste kohta, mis oleks samm õigluse jalule seadmise suunas alates konflikti algusest toime pandud inimõiguste rikkumiste suhtes; nõuab, et Inimõiguste Nõukogu võtaks vastu resolutsiooni, milles rõhutatakse, et Lõuna-Sudaanis karistamatusest hoogu saanud vägivallapuhangu murdmiseks on tingimata vaja läbi viia õiglased ja usutavad rahvusvahelisele õigusele vastavad uurimised ja kohtuprotsessid kuritegude kohta, nõutakse sel eesmärgil hübriidkohtumehhanismi loomise kaalumist ning nõutakse, et Lõuna-Sudaan ühineks Rooma statuudiga; nõuab samuti, et loodaks Lõuna-Sudaani eriraportööri mandaat, et aidata edendada rahvusvahelise kogukonna toel õiglast ja usutavat kohtupidamist ning laiemaid vastutust suurendavaid meetmeid;
Sri Lanka
63. võtab teadmiseks äsja valitud Sri Lanka valitsuse antud lubadused ning palub sel astuda konkreetseid samme enne 2015. aasta septembris toimuvat ÜRO Inimõiguste Nõukogu istungit, et teha teoks oma lubadused parandada inimõiguste olukorda riigis ning vältida tagasilangust, muu hulgas viia läbi tõsised juurdlused ja kohtumenetlused ning võtta muid meetmeid, et käsitleda karistamatuse ja inimõiguste rikkumise laiemat probleemi, ning teha täielikult koostööd ÜRO inimõiguste ülemvoliniku bürooga tema Sri Lankat käsitleva rahvusvahelise uurimise osas;
Usbekistan
64. nõuab, et liikmesriigid haaraksid ohjad ning esitaksid päevakorrapunkti number 4 all ÜRO Inimõiguste Nõukogu resolutsiooni, et luua Usbekistani jaoks ÜRO erimehhanism, millega tagatakse ÜRO järelevalve, avalik aruandlus ning ÜRO Inimõiguste Nõukogu debatt Usbekistani katastroofilise inimõiguste olukorra üle 2015. aasta jooksul, mis on ühtlasi Andijoni veresauna 10. aastapäev, võttes arvesse asjaolu, et Usbekistan on varem ÜRO inimõiguste mehhanismidega koostööst hoidunud ning hoiab jätkuvalt vangistuses suurt hulka poliitilisi oponente ja inimõiguste kaitsjaid, piirab jätkuvalt ühinemis-, sõna- ja ajakirjandusvabadust ning kasutab sunniviisilist tööd ja lapstööjõudu;
Mehhiko
65. nõuab, et Mehhiko valitsus viiks edasi uurimist, mis käsitleb 43 õpetajakutset omandava tudengi kadumist Mehhikos Igualas, ning tooks nende kuritegude toimepanijad kohtu ette ja suurendaks võitlust korruptsiooni, karistamatuse ja organiseeritud kuritegevuse vastu;
*
* *
66. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO Julgeolekunõukogule, ÜRO peasekretärile, ÜRO 69. Peaassamblee presidendile, ÜRO Inimõiguste Nõukogu presidendile ja ÜRO inimõiguste ülemvolinikule.