Istungidokument

 

4.3.2015                                                                                                                  B8‑0233/2015

RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avalduse alusel

vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2

ELi prioriteetide kohta ÜRO Inimõiguste Nõukogu istungjärguks 2015. aastal

( 2015/2572(RSP) )

Charles Tannock

fraktsiooni ECR nimel

 

B8‑0233/2015

Euroopa Parlamendi resolutsioon ELi prioriteetide kohta ÜRO Inimõiguste Nõukogu istungjärguks 2015. aastal

( 2015/2572(RSP) )

Euroopa Parlament,

–       võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ja ÜRO inimõiguste konventsioone ning nende fakultatiivprotokolle, sealhulgas lapse õiguste konventsiooni ja konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

–       võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsiooni 60/251, millega asutati ÜRO Inimõiguste Nõukogu,

–       võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

–       võttes arvesse 25. juunil 2012. aastal vastu võetud ELi inimõiguste ja demokraatia strateegilist raamistikku ja tegevuskava,

–       võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone ÜRO Inimõiguste Nõukogu kohta,

–       võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone inimõiguste rikkumise kohta, sealhulgas kiireloomulisi resolutsioone sellel teemal,

–       võttes arvesse oma ... resolutsiooni aastaaruande kohta inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2013. aastal ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas[1],

–       võttes arvesse ELi välisasjade nõukogu 9. veebruari 2015. aasta järeldusi ELi prioriteetide kohta ÜRO inimõigusi käsitlevatel foorumitel,

–       võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2, artikli 3 lõiget 5 ning artikleid 18, 21, 27 ja 47,

–       võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 28. istungjärku, mis toimub 2. kuni 27. märtsini 2015,

–       võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,

A.     arvestades, et inimõiguste austamine ja edendamine on osa ELi õigustikust ja üks Euroopa välispoliitika põhieesmärke;

B.     arvestades, et inimõigused on kõigi inimeste võõrandamatud õigused, mis on neile antud nende rahvusest, rassist, soost, etnilisest päritolust, usust või muust staatusest sõltumatult, ning arvestades, et nende õiguste austamine on sätestatud inimõiguste ülddeklaratsioonis, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelises paktis ning hilisemates rahvusvahelistes inimõiguste konventsioonides, deklaratsioonides ja resolutsioonides;

C.     arvestades, et inimõigused on jagamatud, omavahel seotud ja sõltumatud ning ühest õigusest ilmajätmine avaldab kohest ja kahjulikku mõju teistele õigustele;

D.     arvestades, et inimõiguste ja õigusriigi põhimõtete mitteaustamine ning vähene legitiimne demokraatlik osalemine on peamised ebastabiilsuse, läbikukkunud riikide, humanitaarkriiside ja relvastatud konfliktide põhjused;

E.     arvestades, et liidu tegevus suhetes kolmandate riikidega põhineb Euroopa Liidu lepingu artiklil 21, milles taaskinnitatakse inimõiguste ja põhivabaduste universaalsust ning jagamatust ning inimväärikuse, võrdsuse ja solidaarsuse põhimõtete ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja ja rahvusvahelise õiguse austamist;

F.     arvestades, et kõikidel riikidel on kohustus austada oma elanike põhiõigusi ja ülesanne võtta konkreetseid meetmeid, et neid õigusi riiklikul tasandil edendada; ning teha koostööd rahvusvahelisel tasandil, et kõrvaldada inimõiguste rakendamise teel olevad tõkked kõigis valdkondades;

G.     arvestades, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu korrapärased istungjärgud, eriraportööride nimetamine, inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise mehhanismid ja erimenetlused konkreetsete riikide olukorraga või valdkondlike küsimustega tegelemiseks aitavad kaasa inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtte edendamisele ja järgimisele;

H.     arvestades, et kahetsusväärselt on osa ÜRO Inimõiguste Nõukogu praeguseid liikmeid kõige tõsisemate inimõiguste rikkujate seas, nad on teinud ÜRO erimenetluste raames vähe koostööd ega ole täitnud oma aruandluskohustust ÜRO inimõiguste lepingu alusel loodud organite ees;

ÜRO Inimõiguste Nõukogu

1.      võtab teatavaks teemad, mida arutatakse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 28. istungjärgul, mis toimub samaaegselt paljude konfliktidega, millest mõned toimuvad vahetult ELi naabruses; on sellega seoses pettunud, et puuduvad viited Venemaa toetatavale konfliktile Ukrainas;

2.      tunneb heameelt eelseisval ÜRO Inimõiguste Nõukogu 28. korralisel istungjärgul esitatavate ELi prioriteetide üle, mis sisalduvad nõukogu 9. veebruari 2015. aasta järeldustes; nõuab tungivalt, et EL käsitaks päevakorras olevaid teemasid erapooletult ja innustaks kõiki ÜRO liikmeid sama tegema;

3.      tunneb heameelt suursaadiku Joachim Rückeri nimetamise üle Inimõiguste Nõukogu esimeheks 2015. aastal;

4.      õnnitleb Zeid Ra'ad Al-Husseini tema nimetamise puhul ÜRO inimõiguste ülemvolinikuks ning kinnitab oma tugevat toetust tema jõupingutustele ja mandaadile;

5.      tunneb heameelt ÜRO inimõiguste ülemvoliniku poolt ÜRO Peaassambleele esitatud aastaaruande üle, mis hõlmab ajavahemikku 2013. aasta detsembrist kuni 2014. aasta novembrini, ning väljendab oma täielikku toetust ülemvoliniku büroo sõltumatusele ja terviklikkusele; rõhutab, et sellise sõltumatuse kaitsmine on tähtis, et tagada ÜRO inimõiguste ülemvoliniku tööülesannnete täitmine tulemuslikult ja sõltumatul viisil;

6.      tuletab meelde oma kohustust toetada tugevat mitmepoolset inimõiguste süsteemi ÜRO, sealhulgas Peaassamblee kolmanda komitee, Inimõiguste Nõukogu (UNHRC) ja ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo egiidi all, ning seonduvate ÜRO spetsialiseeritud ametite ja ÜRO erimenetluste tööd;

7.      on seisukohal, et inimõiguste kaitsjate ja opositsioonitegelaste jätkuv ahistamine ja kinnipidamine mitme Inimõiguste Nõukogu liikme poolt õõnestab selle nõukogu usaldusväärsust; kordab oma seisukohta, et Inimõiguste Nõukogu liikmed tuleks valida riikide seast, kus austatakse inimõigusi, õigusriigi põhimõtet ja demokraatiat ning mis on nõustunud pikendama alalist kutset seoses erimenetlustega; nõuab, et võetaks vastu inimõiguste tulemuslikkuse kriteeriumid, mida tuleks kohaldada kõigi Inimõiguste Nõukogu liikmeks valitud riikide suhtes; nõuab tungivalt, et liikmesriigid innustaksid läbipaistvat, avatud ja konkurentsitihedat ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmete valimiste protsessi;

8.      kinnitab veel kord oma toetust inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise mehhanismile ja tunnustab nimetatud mehhanismi väärtuslikku tööd ning kutsub liikmesriike üles oma üldise korrapärase läbivaatamise mehhanisme aktiivselt ette valmistama, kaasates sellesse kodanikuühiskonna esindajad, osalema üldise korrapärase läbivaatamise mehhanismi istungite ajal interaktiivses dialoogis ning rakendama inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamisega seoses esitatud soovitusi ja võtma konkreetseid meetmeid, et paremini täita oma inimõiguste alaseid kohustusi ja neid järgida;

9.      kutsub ELi ja liikmesriike üles jätkama kõigis asjaomaste riikidega peetavates ELi poliitilistes dialoogides inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamisega seoses esitatud soovituste järgimist, et leida võimalusi riikide toetamiseks nende soovituste rakendamisel;

10.    kinnitab taas oma toetust erimenetlustele ja volitatud esindajate sõltumatusele, mis võimaldab neil oma ülesandeid täielikult erapooletult täide viia, ning kutsub kõiki riike nende menetlustega koostööd tegema;

11.    väljendab muret, et ruum kodanikuühiskonna ja Inimõiguste Nõukogu vaheliseks koostoimeks väheneb üha ning et valitsusvälistele organisatsioonidele pakutakse vähem võimalusi ÜRO Inimõiguste Nõukogu istungjärkudel esineda; nõuab tungivalt, et EL ja Inimõiguste Nõukogu tagaksid, et kodanikuühiskonna esindajatel lubatakse anda Inimõiguste Nõukogu 28. istungjärgul, aga ka inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise protsessi ja muudesse ÜRO inimõiguste mehhanismidesse võimalikult suur panus, ilma et nad peaksid pärast kodumaale tagasi pöördumist kättemaksu kartma;

12.    hoiatab inimõiguste nimekirja pideva laiendamise ja sellesse ideoloogiliselt või poliitiliselt vastuoluliste küsimuste lisamise soovimatute tagajärgede eest, sest see võib lõpuks vähendada üldist toetust inimõiguste universaalsuse ning jagamatuse ideele;

Kodaniku- ja poliitilised õigused

13.    kinnitab veel kord, et sõnavabadus, mis on iga vaba ja demokraatliku ühiskonna alus, on iga inimese põhiõigus; mõistab teravalt hukka, et sõna- ja usuvabadust rünnanud terroristid tapsid Prantsusmaal 2015. aasta jaanuaris 12 inimest, kelle hulgas olid ajalehe Charlie Hebdo karikaturistid ja neli juudi toidupoes viibinud inimest, ning Kopenhaagenis filmirežissööri ja ühe sünagoogi valvuri;

14.    mõistab kõikides riikides, kuid eelkõige Süürias, Iraagis, Liibüas, Myanmaris, Nigeerias ja Kesk-Aafrikas, hukka selle, et äärmuslaste ja džihaadi võitlejate rühmitused, kes korraldavad muu hulgas relva- ja pommirünnakuid, enesetapurünnakuid, inimrööve ja muid vägivallategusid, kuritarvitavad usku; on seisukohal, et terrorismiga võitlemiseks tuleb tegeleda selle algpõhjustega, sh sotsiaalse ja poliitilise tõrjutuse ning äärmusliku ebavõrdsusega; nõuab, et usuvähemustesse kuuluvate inimeste õiguste kaitsmiseks tehtaks suuremaid jõupingutusi;

15.    väljendab muret igasuguste kogunemis- ja ühinemisvabadusele seatavate piirangute pärast, sh kodanikuühiskonna organisatsioonide keelustamine, laimu eest kriminaalkorras karistamise ja muude piiravate seaduste agressiivne kasutamine, ülemäärased registreerimis- ja aruandlusnõuded ning liialt piiravad välisrahastamise eeskirjad, ja kinnitab veel kord, et ühinemis- ja rahumeelse kogunemise vabadus on inimõiguste põhielemendid;

16.    kutsub kõiki valitsusi üles toetama kodanikuühiskonna organisatsioonide ja inimõiguste kaitsjate tööd ning võimaldama neil tegutseda ilma, et neid hirmutataks, survestataks või heidutataks, tegema Inimõiguste Nõukoguga inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise mehhanismi raames koostööd ja tagama, et riike võetaks inimõiguslaste suhtes survevahendite kasutamise eest vastutusele, eelkõige kui survestamine põhjustab surma, nagu juhtus Hiinas 2014. aasta märtsis inimõiguslase Cao Shunliga, kes vahistati, kui ta tahtis minna lennukile, et osaleda 2013. aasta septembris Genfis Inimõiguste Nõukogu kohtumisel;

17.    kordab, et piinamise ja muude väärkohtlemise vormide vastane võitlus on väga oluline ning EL on otsustanud sellele võitlusele, sh seoses lastega, ja ÜRO eriraportööri töö toetamisele suurt tähelepanu pöörata; nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus, komisjon ja liikmesriigid näitaksid üles pühendumust piinamise likvideerimise ja ohvrite toetamise suhtes;

18.    toetab ÜRO Inimõiguste Nõukogu eriraportööri kõige viimast raportit ja järeldusi rassismi, rassilise diskrimineerimise, ksenofoobia ja nendega seotud sallimatuse tänapäevaste vormide kohta; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid rakendaksid eriraportööri soovitusi oma poliitikas, mis on suunatud rassi- ja võõraviha ning etnilise vaenu ja nende õhutamise leviku vastu võitlemisele internetis ja sotsiaalmeediavõrgustikes, võttes asjakohaseid meetmeid, milles järgitakse igati muid põhiõigusi;

19.    märgib, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kiire areng on muutnud sõnavabaduse väljendamise keskkonda kogu maailmas, millest on olnud palju kasu, kuid mis on tekitanud ka suuri probleeme; tunneb sellega seoses heameelt selle üle, et nõukogu võttis 2014. aasta mais vastu ELi suunised sõnavabaduse kohta internetis ja mujal, ja mõistab hukka kõik digitaalsele kommunikatsioonile seatavad piirangud, sh need, mis puudutavad kodanikuühiskonna liikmeid; kordab, et eritähelepanu tuleb pöörata ajakirjanike ja blogipidajate õigustele;

Sotsiaalsed ja majanduslikud õigused

20.    märgib, et ÜRO aastatuhande järgses arengukavas on eesmärk kaotada vaesus 2030. aastaks majandus-, sotsiaal- ja keskkonnaprobleemide tervikliku lahendamise kaudu; tunneb ÜRO erakorralise tippkohtumise eel heameelt 2015. aasta järgse säästva arengu eesmärkide kava käsitleva ÜRO peasekretäri koondaruande üle; toetab ÜRO peasekretäri nõudmist, mille kohaselt tuleb vaesuse kaotamiseks keskenduda inimeste vajadustele ja õigustele;

21.    on seisukohal, et üldise vaesusega võitlemiseks tuleb leida lahendus äärmuslikule ebavõrdsusele, parandades eelkõige toidu, vee, hariduse, tervishoiuteenuste ja korralike eluasemete kättesaadavust; rõhutab sellega seoses järjest suurenevat maa hõivamise probleemi, millele tuleb leida lahendus;

22.    on seisukohal, et kodanike õiguste rikkumises on süüdi ka korruptsioon, maksudest kõrvalehoidumine, avalike hüvede halb majandamine ja aruandekohustuse puudumine, sest nende tõttu ei kasutata raha ülivajalikesse avalikesse teenustesse tehtavateks investeeringuteks ja soodustatakse seega vaesuse püsimist inimeste hulgas; tuletab meelde, et majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti kohaselt on valitsused kohustatud austama oma kodanike õigusi ning eraldama selleks piisavad vahendid; rõhutab sellega seoses, et eritähelepanu tuleb pöörata nende inimõiguste kaitsjate kaitsmisele, kes töötavad majanduslike, sotsiaalsete ja kulutuuriliste õiguste alal;

23.    kordab oma nõudmist, et EL ja selle liikmesriigid toetaksid finantskuritegude, korruptsiooni ja inimõiguste küsimustega tegeleva ÜRO eriraportööri ametikoha loomist;

Äritegevuse ja inimõigused

24.    toetab ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete levitamist ja rakendamist ELis ja sellest väljapool; kutsub kõiki sidusrühmi üles täitma ÜRO inimõiguste ning rahvusvaheliste korporatsioonide ja teiste ettevõtjate töörühma 11. istungjärgul aktiivset rolli ning toetama pingutusi nende poliitika kooskõlastamiseks rahvusvahelistele ettevõtetele mõeldud OECD suunistega ning ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtetega; kordab oma nõudmist, et komisjon annaks 2015. aasta lõpuks aru selle kohta, kuidas ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid ELi liikmesriikides rakendatakse;

25.    innustab ELi delegatsioone terves maailmas kaasama ELi äriühinguid, et edendada inimõiguste austamist, ja tagama, et demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi kohalike projektikonkursside kesksete teemade seas oleks esindatud ka „äritegevuse ja inimõigused”;

26.    on veendunud, et äritegevuse ja inimõigused võivad üksteist vastastikku tugevdada, luues nendes piirkondades, milles jätkusuutlikke ja vastutustundlikke investeeringuid on kõige rohkem vaja, uut äripotentsiaali ja aidates kaasa üldisele inimõiguste järgimisele arenguriikides;

Naiste õigused

27.    märgib, et hoolimata meeste ja naiste vahelise võrdsuse saavutamisel ja naistele suuremate õiguste andmisel seni saavutatud edust langevad naised sõjaliste konfliktide piirkondades ikka veel seksuaalvägivalla ja massilise vägistamise ohvriks ning iga päev koduvägivalla tagajärjel surevate naiste arv on hirmuäratavalt suur; palub kõigil valitsustel võtta konkreetseid meetmeid naiste vastu suunatud vägivalla kõigi vormidega võitlemiseks ning kordab oma üleskutset ELi liikmesriikidele ratifitseerida Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsioon;

28.    rõhutab, et naiste suguelundite moonutamine on üks piinamise vorm; rõhutab, et ELil on vaja teha jätkuvalt koostööd kolmandate riikidega, et kaotada naiste suguelundite moonutamise tavad; tuletab nendele liikmesriikidele, kus naiste suguelundite moonutamine on õigusaktides sätestatud kriminaalkuriteona, meelde, et nad peavad neid õigusakte kasutama, kui avastavad, et nende kodanikud on sellise teo toime pannud;

29.    väljendab heameelt selle üle, et Rahvusvaheline Kriminaalkohus loeb piinamisvormideks ka soopõhised kuriteod, sh vägistamise, seksuaalse väärkohtlemise ja alandamise, ning kiidab heaks soovituse käsitleda neid kuritegusid sõjakuritegudena;

Laste õigused

30.    tunneb muret, et kuigi pärast lapse õiguste konventsiooni vastuvõtmist 1989. aastal on tehtud edusamme, on veel vähemalt 58 miljonit last, nende seas eriti tütarlapsi, vaestest peredest, puudega või konfliktipiirkondades elavaid lapsi, kes ei käi koolis, samuti kannatab endiselt suur hulk lapsi haiguste tõttu, mida oleks võimalik hõlpsasti vältida, ja lapsi kasutatakse ka tööjõuna;

31.    palub kõikidel riikidel võtta endale kohustus kaotada laste tööjõu kõige rängemad vormid, mis on määratletud ILO konventsiooni nr 182 artiklis 3, nende seas laste orjus, lastega kaubitsemine, lasteprostitutsioon ja ohtlik töö, mis mõjutab laste füüsilist ja vaimset tervist;

32.    tuletab meelde, et kõigile lastele hariduse tagamine selleks kohaste asutuste loomise kaudu ja üldise alghariduse kättesaadavuse ees seisvate tõkete struktuursete põhjustega tegelemine kuulub iga riigi peamiste kohustuste hulka;

33.    nõuab, et relvakonfliktidest mõjutatud laste ja endiste lapssõdurite demobiliseerimis- ja taasintegreerumisprogrammidele tagataks piisav ELi rahastamine; kinnitab oma jõulist toetust kampaaniale „Lapsed, mitte sõdurid”, nagu väljendati seda teemat käsitlenud kuulamisel inimõiguste allkomisjonis 3. detsembril 2014; peab tervitatavaks relvakonfliktidest mõjutatud laste küsimustega tegeleva ÜRO eriesindaja ja lastevastase vägivallaga võitlemisega tegeleva ÜRO eriesindaja esitatud aastaaruandeid, samuti lastega kauplemise, lasteprostitutsiooni ja lapsporno küsimustega tegeleva eriraportööri raportit;

Võitlus karistamatuse vastu ja Rahvusvaheline Kriminaalkohus

34.    toetab täielikult Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tööd rahvusvahelisele üldsusele muret tekitavate kõige raskemate kuritegude toimepanijate karistamatuse lõpetamisele kaasaaitamises ning sõjakuritegude, inimsusevastaste kuritegude ja genotsiidi ohvritele õigluse tagamises; jääb valvsaks mis tahes katse puhul selle legitiimsust või sõltumatust kahjustada; nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid teeksid Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga koostööd ja tagaksid sellele tugeva diplomaatilise, poliitilise ja rahalise toe, sealhulgas ÜROs; kutsub ELi ja selle liikmesriike ning ELi eriesindajaid üles aktiivselt edendama Rahvusvahelist Kriminaalkohut, selle otsuste täitmise tagamist ja võitlust karistamatuse vastu Rooma statuudi kohaste kuritegude eest;

Põlisrahvad

35.    palub Euroopa välisteenistusel, komisjonil ja liikmesriikidel toetada põlisrahvaste õiguste eksperdirühma volituste läbivaatamist kooskõlas põlisrahvaste maailmakonverentsi lõppdokumendiga (ÜRO Peaassamblee resolutsioon 69/2), et jälgida, hinnata ja parandada põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni rakendamist; nõuab tungivalt, et liikmesriigid nõuaksid, et kõik erimenetluste volitatud esindajad pööraksid erilist tähelepanu probleemidele, mis on põlisrahvaste hulka kuuluvatel naistel ja tütarlastel, ja annaksid sellistest probleemidest süstemaatiliselt aru ÜRO Inimõiguste Nõukogule; nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus ja liikmesriigid toetaksid aktiivselt kogu süsteemi hõlmava põlisrahvaste tegevuskava väljatöötamist, nagu nõudis ÜRO Peaassamblee oma 2014. aasta septembris vastuvõetud resolutsioonis, eelkõige mis puudutab korrapärase konsulteerimise korraldamist põlisrahvastega selles protsessis;

Rahvusvahelised kultuuri- ja spordisündmused ning inimõigused

36.    mõistab hukka autoritaarsete riikide üha sageneva tava võõrustada suuri spordi- ja kultuuriüritusi, et suurendada oma rahvusvahelist legitiimsust, piirates samal ajal veelgi eriarvamuse avaldamist oma riigis; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid tooksid selle küsimuse aktiivselt päevakorda, sh ÜRO Inimõiguste Nõukogus, ja teeksid koostööd riiklike spordialaliitude, ettevõtete ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega seoses nende osalemise viisiga sellistel üritustel, sh seoses esimeste Euroopa mängudega Bakuus 2015. aastal ja maailmameistrivõistlustega jalgpallis Venemaal 2018. aastal;

Inimõiguste süvalaiendamine ELis

37.    nõuab, et EL edendaks inimõiguste universaalsust ja jagamatust kooskõlas Lissaboni lepingu artikliga 21 ja üldsätetega liidu välistegevuse kohta;

38.    nõuab, et EL, liikmesriigid, komisjon ja Euroopa välisteenistus arvestaksid inimõigusi oma välispoliitikas kolmandate riikidega;

ELi prioriteedid eri riikidega seotud küsimustes

Ukraina

39.    väljendab sügavat muret riigi kaguosas asuvate lahkulöönud piirkondade olukorra pärast; mõistab hukka konflikti jooksul toime pandud laiaulatuslikud inimõiguste rikkumised ja hiljutise sõjategevuse mõju inimõigustele; toetab täielikult ÜRO Ukraina inimõiguste järelevalvemissiooni ja OSCE erakorralist vaatlusmissiooni Ukrainas; on jätkuvalt mures Krimmi kohalike elanike, eelkõige Krimmi tatarlaste diskrimineerimise ja nende inimõiguste laiaulatusliku rikkumise pärast; palub liikmesriikidel toetada kõiki ÜRO tasandil tehtavaid võimalikke jõupingutusi karistamatuse vastu võitlemisel ning Maidani meeleavalduste, Krimmi ebaseadusliku annekteerimise ning Ukraina kaguosas valitseva Venemaa toetatava konfliktiga seotud vägivaldsete sündmuste ja inimõiguste rikkumise sõltumatul uurimisel;

Iraak ja Süüria

40.    on jätkuvalt sügavalt mures Iraagis ja Süürias toimuvate vägivaldsete konfliktide pärast; mõistab ühemõtteliselt hukka Bashar al-Assadi ja ISISe/Da'eshi ning muude konfliktis osalevate rühmituste poolt toime pandud sõjakuriteod; mõistab samuti hukka ISISe/Da'eshi püüded laiendada oma äärmuslikku ideoloogiat ja vägivalda piirkonna teistesse riikidesse ja kaugemale; nõuab tungivalt, et kõik ÜRO liikmesriigid astuksid sõnaselgelt välja vägivalla vastu ja eelkõige vähemuste õiguste kaitseks; on veendunud, et kristlaste ja muude piirkonna põlisrahvuste kannatuste ja massilise oma maalt lahkumise takistamiseks on piirkondlikelt poliitilistelt ja usuliidritelt vaja selget ja ühemõttelist avaldust, milles toetataks nende inimeste jätkuvat kohalolekut ning täielikke ja võrdseid õigusi oma riigi kodanikena;

Korea Rahvademokraatlik Vabariik (KRDV)

41.    peab tervitatavaks, et Korea Rahvademokraatlikus Vabariigis inimõiguste olukorraga tegeleva eriraportööri volitusi kavatsetakse pikendada; peab tervitatavaks ÜRO Peaassamblee resolutsiooni, milles julgustatakse ÜRO Julgeolekunõukogu võtma kohaseid meetmeid vastutuse tagamiseks, sh kaaluma KRDV olukorra andmist Rahvusvahelisse Kriminaalkohtusse;

Iraan

42.    peab tervitatavaks ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2014. aasta märtsi resolutsiooni inimõiguste olukorra kohta Iraani Islamivabariigis ja eriraportööri volituste pikendamist ning kutsub Iraani üles lubama ÜRO eriraportööril riiki siseneda, sest just seeläbi näitaks Iraan üles tahet alustada inimõiguste alast dialoogi; kordab hukkamõistu Iraani surmanuhtlusele, sh alaealiste puhul, mis viiakse sageli täide rahvusvaheliselt tunnustatud õiglase kohtumõistmise ja nõuetekohase kohtumenetluse miinimumstandarditele mittevastava kohtuprotsessi tulemusena; on jätkuvalt mures hukkamiste suure arvu pärast; toetab ÜRO erimenetluste volitatud esindajate 2014. aasta augusti ühisavaldust, milles mõistetakse hukka Iraani kodanikuühiskonna tegelaste massiline vahistamine ja süüdimõistmine; nõuab, et EL ja ÜRO Inimõiguste Nõukogu jälgiksid tähelepanelikult inimõiguste olukorda ning tagaksid, et inimõigusi käsitletakse suhetes Iraani valitsusega jätkuvalt prioriteetse teemana;

Myanmar/Birma

43.    toetab ÜRO 69. Peaassambleele esitatud Myanmari inimõiguste olukorda käsitlevat ÜRO eriraportööri aruannet, milles tunnustati saavutatud edu, märkides samas ära jätkuvalt murettekitavad valdkonnad; kutsub valitsust üles suurendama inimõiguste rolli riigi institutsioonilises ja õigusraamistikus ning kõikides poliitikavaldkondades ning austama sõnavabadust ja kogunemisvabadust, et inimesed saaksid vabalt väljendada oma vaateid valitsuse poliitika kohta ilma hirmu, heidutamise või ahistamiseta;

Valgevene

44.    on sügavalt mures inimõiguste jätkuva rikkumise pärast Valgevenes, sh inimõiguste kaitsjate ahistamise, sõltumatute ajakirjanike tagakiusamise, kogu veebipõhise suhtluse tsenseerimise ja valitsusväliste organisatsioonide tegevust piiravate seaduste pärast; nõuab ÜRO eriraportööri volituste pikendamist ja kutsub Valgevene valitsust üles andma ÜRO erimenetluste volitatud esindajatele, kaasa arvatud eriraportöörile täielik juurdepääs;

Mali

45.    väljendab heameelt töö üle, mida on teinud inimõiguste olukorda Malis käsitlev ÜRO sõltumatu ekspert, ning palub ÜRO Inimõiguste Nõukogul tema mandaati pikendada; väljendab heameelt Mali valitsuse edusammude üle kohtuasutuste taastamisel riigi mõnes piirkonnas ning 2012. aastal toimunud 21 eliitsõduri piinamise ja tapmise uurimise üle, samuti tõe, õigluse ja leppimise komisjoni moodustamise üle; tunneb jätkuvalt muret halveneva julgeolekuolukorra ning lapssõdurite jätkuva kasutamise ja värbamise pärast; palub Mali valitsusel korraldada uurimine ja võtta vastutusele kõikide vaenupoolte need esindajad, kes vastutavad 2012.–2013. aasta relvakonflikti käigus toime pandud sõjakuritegude eest, ning tagada, et tulevastes rahulepingutes nõutakse vastutust, tõekomisjoni tugevdamist ja julgeolekujõudude töötajate kontrolli;

Lõuna-Sudaan

46.    palub Aafrika Liidul avalikustada oma uurimiskomisjoni aruanne Lõuna-Sudaanis kõikide osapoolte toime pandud inimõiguste rikkumiste ja väärkohtlemiste kohta, sest see oleks samm õigluse jalule seadmise suunas alates konflikti algusest toime pandud inimõiguste rikkumise suhtes;

***

47.    teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO Julgeolekunõukogule, ÜRO peasekretärile, ÜRO 69. Peaassamblee presidendile, ÜRO Inimõiguste Nõukogu presidendile ja ÜRO inimõiguste ülemvolinikule.

[1] Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)....ebavõrdsuse kohta