Istungidokument

 

9.3.2015                                                                                                                  B8‑0247/2015

RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avalduse alusel

vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2

Venemaa opositsioonijuhi Boriss Nemtsovi mõrvamise kohta ning demokraatia olukorra kohta Venemaal

( 2015/2592(RSP) )

Guy Verhofstadt, Johannes Cornelis van Baalen, Beatriz Becerra Basterrechea, Izaskun Bilbao Barandica, Dita Charanzová, Gérard Deprez, Marielle de Sarnez, Martina Dlabajová, Fredrick Federley, Juan Carlos Girauta Vidal, Antanas Guoga, Ivan Jakovčić, Petr Ježek, Kaja Kallas, Ilhan Kyuchyuk, Louis Michel, Urmas Paet, Maite Pagazaurtundúa Ruiz, Jozo Radoš, Frédérique Ries, Marietje Schaake, Pavel Telička, Ramon Tremosa i Balcells

fraktsiooni ALDE nimel

 

B8‑0247/2015

Euroopa Parlamendi resolutsioon Venemaa opositsioonijuhi Boriss Nemtsovi mõrvamise kohta ning demokraatia olukorra kohta Venemaal

( 2015/2592(RSP) )

Euroopa Parlament,

–       võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone ja soovitusi Venemaa kohta, eelkõige oma 23. oktoobri 2012. aasta soovitust nõukogule ühiste viisapiirangute kehtestamise kohta Sergei Magnitski juhtumiga seotud Venemaa ametnikele[1], 13. juuni 2013. aasta resolutsiooni õigusriigi põhimõtete järgimise kohta Venemaal[2], 13. märtsi 2014. aasta resolutsiooni Venemaa kohta: Bolotnaja väljaku sündmustega seotud meeleavaldajate karistamine[3], 23. oktoobri 2014. aasta resolutsiooni vabaühenduse Memorial (Sahharovi auhinna võitja aastal 2009) tegevuse lõpetamise kohta Venemaal[4], 2. aprilli 2014. aasta soovitust nõukogule ühiste viisapiirangute kehtestamise kohta Sergei Magnitski juhtumiga seotud Venemaa ametnikele[5] ning 15. jaanuari 2015. aasta resolutsiooni Venemaa ja eelkõige Aleksei Navalnõi juhtumi kohta[6],

–       võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone olukorra kohta Ukrainas, eelkõige 15. jaanuari 2015. aasta resolutsiooni[7],

–       võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Euroopa naabruspoliitika ja idapartnerluse kohta,

–       võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,

A.     arvestades, et Venemaa on ÜRO põhikirja ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsi Helsingi lõppakti ratifitseerimisega kohustunud järgima sõltumatuse ja territoriaalse terviklikkuse austamise, piiride puutumatuse ja vaidluste rahumeelse lahendamise põhimõtteid; arvestades, et demokraatia, inimõiguste ja õigusriigi põhimõtete austamine on peamised kohustused, mis on seotud Venemaa liikmesusega Euroopa Nõukogus, OSCEs ja ÜROs;

B.     arvestades, et Krimmi annekteerimine Venemaa poolt ning Venemaa sõjaline sekkumine ja separatistide toetamine Ida-Ukrainas rikub rahvusvahelist õigust, muu hulgas ÜRO põhikirja, Helsingi lõppakti ja 1994. aasta Budapesti lepingut; arvestades, et need sammud ei ole oht mitte ainult Ukraina ühtsusele ja sõltumatusele, vaid kogu Euroopale;

C.     arvestades, et parlament on korduvalt väljendanud muret demokraatia olukorra pärast Venemaal ning selle pärast, et Venemaa rikub süsteemselt õigusriigi põhimõtteid ja põhiõigusi; arvestades, et Venemaa ei austa õigusriigi põhimõtteid, õiglase kohtupidamise ja nõuetekohase menetluse norme ning kohtute sõltumatust; arvestades, et viimased presidendi- ja Riigiduuma valimised ei vastanud OSCE standarditele;

D.     arvestades, et meediavabaduse puudumise tõttu on venelastel väga keeruline pääseda ligi teabele, mis ei oleks valitsuse propaganda, ning seda ka väljaspool Venemaad;

E.     arvestades, et EL on moderniseerimispartnerluse kaudu pakkunud korduvalt Venemaale abi ja eksperditeadmisi, et Venemaa võiks tugevdada õigusriiki, täita oma rahvusvahelised kohustused ning arendada oma majanduslikku potentsiaali;

F.     arvestades, et EL avas Venemaaga läbirääkimised uue ELi ja Venemaa vahelise lepingu üle, mis oleks seadnud kahepoolse partnerluse uuele alusele; arvestades, et need läbirääkimised on peatatud vastusena Krimmi ebaseaduslikule annekteerimisele ja Ukraina jätkuvale destabiliseerimisele Venemaa poolt;

G.     arvestades, et Venemaa relvajõud viibivad Gruusia ja Moldova rahvusvaheliselt tunnustatud territooriumil ja see on rahvusvahelise õiguse rikkumine;

1.      mõistab hukka Venemaa Föderatsiooni endise asepeaministri ja opositsiooniliikumise RPR-Parnas juhtivpoliitiku Boriss Nemtsovi mõrva, avaldab kaastunnet tema perele ja omastele ning nõuab sõltumatut uurimist, et tuua süüdlased kohtu ette;

2.      toonitab, et Nemtsovi tapmine on üks üha kasvavast hulgast poliitiliselt motiveeritud lahendamata mõrvadest ja kahtlastest surmadest, mis on Venemaal alates 1998. aastast toimunud ja mille hulka kuuluvad uuriva ajakirjaniku Anna Politkovskaja, jurist Stanislav Markelovi, ajakirjanik Anastasija Baburova, inimõiguste kaitsja Natalja Estemirova, jurist Sergei Magnitski ja nüüd ka poliitik Boriss Nemtsovi surm;

3.      tunneb muret opositsiooniaktivistide, inimõiguste kaitsjate, vähemuste ja naaberriikide vastu suunatud vihkamise õhkkonna pärast, mis on Venemaal viimastel aastatel maad võtnud ning mida kütavad üles riiklik propaganda ja ametlik meedia osana poliitilisest kultuurist, millega riik distantseerib end demokraatlikest põhimõtetest;

4.      tunneb sügavat muret inimõiguste ja õigusriigi olukorra süsteemse halvenemise pärast Venemaal, mis on tingitud ametivõimude püüdlustest suruda maha sõnavabadus, takistada opositsiooni tegevust, vastata repressioonidega mis tahes tegevusele, mille eesmärk on paljastada korruptsiooni poliitilise ja majandusliku eliidi hulgas ning lämmatada kodanikuühiskonna tegevus; mõistab hukka kriitikute ähvardamise vägivalla, kohtuprotsesside, vangistuste ja muude meetmete abil, mida riik kasutab, ning ajakirjandus- ja internetivabaduse piirangud;

5.      peab kahetsusväärseks asjaolu, et Venemaa kohtusüsteemi kasutatakse võimuinstrumendina, mis aitab seaduslikkusele osutades kinni mätsida poliitiliselt motiveeritud vahistamisi, kohtuprotsesse ja vangistamisi ning varjab võimul olijate puutumatust;

6.      väljendab muret Venemaa majanduskasvu järsu aeglustumise pärast, mis on tingitud peamiselt energiahindade langusest ja läbipaistmatust investeerimiskeskkonnast, mida koormab korruptsioon ja mis on moonutatud, et toimida Venemaa poliitilise eliidi huvides, aga mida raskendavad ka Venemaa vastu kehtestatud majandussanktsioonid;

7.      tuletab Venemaale meelde tema kohustusi Euroopa Nõukogu liikmena;

8.      mõistab teravalt hukka Krimmi ebaseadusliku okupeerimise ja annekteerimise ning Venemaa tõendatud osaluse Ida-Ukraina konfliktis; nõuab tungivalt, et Venemaa tunnistaks oma osalust konfliktis ning täidaks täies mahus teist Minski kokkulepet, muu hulgas viiks kõik oma sõjavahendid ja sõdurid Ukraina territooriumilt minema ning lõpetaks täielikult separatistide sõjalise toetamise ja varustamise;

9.      võtab teadmiseks sõjavangide osalise vahetamise ning palub mõlemal poolel vabastada vastavalt Minski kokkuleppele kõik vangid, teiste seas Nadija Savtšenko, keda Venemaa ametivõimud Moskvas vangis hoiavad;

10.    soovitab ELil võtta OSCEs aktiivsema rolli; nõuab OSCE vaatlejatele Ida-Ukrainas tugevamat mandaati, et jälgida Minski kokkulepete täitmist, mis muu hulgas hõlmab Venemaa ja Ukraina piiri täielikku kontrolli, ning eeldab, et kõik liikmesriigid täidavad oma kohustuse mehitada ja varustada OSCE missiooni, et see saaks oma ülesandeid täita;

11.    hoiatab Venemaad edasiste destabiliseerivate meetmete võtmise eest oma naabrite vastu, juhib tähelepanu Venemaa võetud kohustusele otsida vaidlustele rahumeelset lahendust ning soovitab Venemaal võtta Euroopa ühistes organisatsioonides, sh OSCEs ja Euroopa Nõukogus, aktiivne ja konstruktiivne roll; kordab oma täielikku toetust kõikide Euroopa riikide sõltumatusele, suveräänsusele ja territoriaalsele terviklikkusele ning rõhutab, et neil on õigus vabalt liitlasi valida;

12.    nõuab, et Euroopa Ülemkogu eesistuja ning komisjoni asepresident ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja esitaksid tervikliku poliitilise strateegia, mis võimaldaks ELil haarata jälle initsiatiiv ning ajada Venemaa suhtes ennetavat poliitikat;

13.    on seisukohal, et ELi strateegia eesmärk peaks olema sundida Venemaa täielikult austama OSCE põhimõtteid ning motiveerida tema juhtkonda juhtida Venemaa välja poliitilisest ja majanduslikust isolatsioonist, mille nad ise on tekitanud; on seisukohal, et see strateegia peab olema kaheosaline: strateegia, mis aitab ohjeldada Venemaa praegusest poliitikast ja vastandumisest tulenevaid probleeme, ning strateegia, mis aitab paremini suhelda Venemaa elanikkonna ja kodanikuühiskonnaga ning asetada suuremat rõhku Venemaa inimeste inimõigustele;

14.    on veendunud, et Venemaa jääb oluliseks globaalseks osalejaks ning et ELi ja Venemaa strateegiline huvi on kiire deeskaleerimine ning suhete taastamine diplomaatia ja vahendamise abil, lähtudes rahvusvahelisest õigusest ja OSCEs võetud kohustustest;

15.    nõuab, et komisjoni asepresident ja kõrge esindaja koostaks strateegia esimese osa raames uued sanktsioonid, mis võtaksid sihikule olulised majandussektorid ning ametnikud, kes vastutavad Venemaa riigiteenistuses ja mujal rahvusvahelise õiguse ja naaberriikide territoriaalse terviklikkuse rikkumise eest, et Euroopa Ülemkogu ja nõukogu võiksid need sanktsioonid võtta vastu kohe, kui peaks rikutama Minskis kokku lepitud relvarahu joont või muid rahvusvahelisi kokkuleppeid; on seisukohal, et uute sanktsioonide sihtmärgiks peaksid olema eelkõige energia- ja finantssektor; rõhutab taas, et seni vastu võetud sanktsioone on võimalik tagasi pöörata ja muuta, sõltuvalt Minski kokkulepete elluviimisest ja kohapealsest olukorrast;

16.    juhib tähelepanu oma 2. aprilli 2014. aasta soovitusele ühiste viisapiirangute kehtestamise kohta Sergei Magnitski juhtumiga seotud Venemaa ametnikele ning nõuab, et komisjoni asepresident ja kõrge esindaja ning komisjon viiksid asjaomase algatuse viivitamata nõukogusse; on seisukohal, et kui Boriss Nemtsovi mõrva tõsiseltvõetavalt ei uurita, tuleks kaaluda isikute vastu suunatud piiravaid meetmeid;

17.    on seisukohal, et sanktsioone tuleks vähendada ja koostööd arendada, kui Venemaa täidab täielikult Minski kokkulepped, annab panuse Ida-Ukraina konflikti rahumeelsesse lahendamisse ning austab täielikult OSCEs võetud kohustusi, muu hulgas oma naabrite territoriaalse terviklikkuse, sõltumatuse ja suveräänsuse osas;

18.    palub komisjoni asepresidendil ja kõrgel esindajal arendada koostöös komisjoniga võimalusi, kuidas tihendada otsest koostööd Venemaa elanikega, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjatega, teadus- ja kultuuriasutustega ning kodanikuühiskonnaga;

19.    võtab teadmiseks viisalihtsustuse läbirääkimiste peatamise ning palub komisjonil ja liikmesriikidel hõlbustada viisade väljastamist neile Venemaa kodanikele, keda ELi ja USA piiravad meetmed ei puuduta, et suurendada tudengite ja teadlaste vahetust ning ettevõtluse ja kodanikuühiskonna kontakte; toonitab, et ELil ja liikmesriikidel on piisavalt volitusi viisareeglite ühepoolseks lihtsustamiseks;

20.    soovitab komisjoni asepresidendil ja kõrgel esindajal uurida koostöös komisjoniga võimalusi koostööks ELi ja Euraasia tolliliidu vahel;

21.    rõhutab, kui tähtis on pakkuda poliitilist, majanduslikku ja rahalist toetust Ukrainale, Moldovale ja Gruusiale, mis otsustasid demokraatlikult sõlmida ELiga assotsieerimislepingu, ning aidata kaasa nende valitsuste jõupingutustele reformide elluviimisel ja edendada valdkondlikku koostööd, eriti energeetika, justiits- ja siseküsimuste, transpordi ja keskkonna alal; rõhutab vajadust põhjaliku menetluse järele poolte vahel ühiselt kokku lepitud eesmärkide saavutamise eel- ja järelkontrolliks;

22.    nõuab, et komisjoni asepresident ja kõrge esindaja esitaks kava, kuidas parandada ELi strateegilist kommunikatsiooni, et võidelda tõhusalt valeinfo vastu ning toetada venekeelsete meediaalgatuste arendamist ELis ja idapartnerluse riikides;

23.    palub komisjonil teha õigusakti ettepaneku, millega keelustatakse ELi erakondade rahastamine kolmandate riikide poliitiliste või majanduslike huvirühmade poolt;

24.    toonitab, et tähtis on vähendada ELi energiasõltuvust naftat ja gaasi eksportivatest autoritaarsetest riikidest, suurendada energiaallikate mitmekesisust ning eelkõige viia lõpule energialiit, jõustades ühtse reguleeriva raamistiku, arendades lõplikult välja energiavõrgu energiaühenduste ehitamise abil ning võttes vastu ühise mehhanismi kolmandate riikidega läbirääkimiste pidamiseks;

25.    ergutab komisjoni jõustama kehtivat konkurentsiõigust, mis eraldab energiataristu omanikud energiatootjatest, seda ka gaasi vastassuunavoo puhul Slovakkiast Ukrainasse;

26.    rõhutab asjaolu, et sündmused idanaabruses kinnitavad ELi ühtsuse vajadust ning seda, et liikmesriigid peavad suurendama oma kaitsekulutusi ja -võimekust, samuti vajadust arendada ühist julgeoleku- ja kaitsepoliitika tegeliku ja käegakatsutava kaitsekoostöö suunas;

27.    mõistab hukka Eesti julgeolekuametniku Eston Kohveri röövimise Eesti territooriumilt ja viimise Venemaale ning kutsub Venemaa ametivõime uuesti üles ta viivitamata vabastama ja lubama tal ohutult Eestisse tagasi pöörduda;

28.    kordab oma nõudmist, et need, kes vastutavad lennu MH17 alla tulistamise eest, tuleks tuua Ukraina või rahvusvahelise kohtu ette;

29.    rõhutab asjaolu, et Venemaa nõusolek Poola lennuväe lennu TU154 allakukkumiskohast leitud rusude ja mustade kastide täielikuks tagastamiseks aitaks suurendada usaldust;

30.    teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, liikmesriikidele, Venemaa Riigiduumale ja Föderatsiooninõukogule ning Venemaa valitsusele ja presidendile.

 

[1] ELT C 68 E, 7.3.2014, lk 13.
[2] Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0284
[3] Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0253
[4] Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2014)0039
[5] Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0258
[6] Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0006
[7] Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0011