Istungidokument
7.7.2015 B8‑0717/2015
RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
presidendi avalduse alusel
vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2
Srebrenica sündmuste mälestamise kohta
( 2015/2747(RSP) )
Charles Tannock, Ryszard Antoni Legutko, Ryszard Czarnecki, Anna Elżbieta Fotyga, Tomasz Piotr Poręba, Ruža Tomašić, Zdzisław Krasnodębski, Raffaele Fitto
fraktsiooni ECR nimel
Euroopa Parlamendi resolutsioon Srebrenica sündmuste mälestamise kohta
( 2015/2747(RSP) )
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse oma 7. juuli 2005. aasta resolutsiooni Srebrenica kohta[1];
− võttes arvesse oma 15. jaanuari 2009. aasta resolutsiooni Srebrenica kohta[2],
− võttes arvesse 16. juunil 2008. aastal Luxembourgis alla kirjutatud stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingut ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Bosnia ja Hertsegoviina vahel ning ELi 2003. aasta Thessaloníki tippkohtumisel kõikidele Lääne-Balkani riikidele antud ELi liikmesuse väljavaadet;
– võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,
A. arvestades, et 11. juulil 1995 vallutasid kindral Ratko Mladići juhitud väed Serblaste Vabariigi tolleaegse presidendi Radovan Karadžići volitusel Ida-Bosnia linna Srebrenica, mis oli kuulutatud ÜRO Julgeolekunõukogu 16. aprilli 1993. aasta resolutsiooniga 819 ohutuks piirkonnaks;
B. arvestades, et Srebrenica langemise järel mitmeid päevi väldanud tapatalgute käigus, kuigi see ala oleks pidanud olema ÜRO julgestusüksuse (UNPROFOR) 400 kohapealse rahuvalvaja kaitse all, hukkasid kindral Mladići juhitud Bosnia serblaste väed (Serblaste Vabariigi sõjavägi) ja poolsõjalised üksused, sealhulgas Serbiast Bosnia territooriumile sisenenud mitteametlikud serblaste politseiüksused koheselt ja süstemaatiliselt rohkem kui 8000 moslemi meest ja poissi; arvestades, et ligikaudu 25 000 naist, last ja eakat inimest küüditati ja paljud naised vägistati, mis muudab selle sündmuse pärast Teise maailmasõja lõppu Euroopas aset leidnud suurimaks sõjaaegseks tapatalguteks;
C. arvestades, et kuna endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtu (EJRK) poolt genotsiidiks kuulutatud tragöödia leidis aset ÜRO poolt turvapaigaks tunnistatud kohas, sümboliseerib see rahvusvahelise üldsuse suutmatust veresauna ära hoida ja kiiresti sekkuda, et kaitsta tsiviilelanikkonda;
D. arvestades, et Bosnia serblaste väed panid Srebrenica tsiviilelanikkonna suhtes toime arvukaid Genfi konventsiooni rikkumisi, sealhulgas tuhandete naiste, laste ja eakate küüditamine ning suure hulga naiste vägistamine;
E. arvestades, et hoolimata seni tehtud tohututest jõupingutustest, et avastada ja avada massi- ja üksikhauad ning tuvastada ohvrite surnukehad, ei ole senised otsingud võimaldanud Srebrenicas ja selle ümbruses toime pandud veresauna täielikult rekonstrueerida;
F. arvestades, et tõeline rahu ei ole võimalik ilma õigusemõistmiseta ning et täielik ja piiramatu koostöö EJRKga jääb Lääne-Balkani riikide ELiga lõimumise protsessi edasise jätkumise põhinõudeks;
G. arvestades, et Bosnia sõjaväe kindral Radislav Krstić on esimene isik, kelle EJRK Srebrenica genotsiidile kaasaaitamises süüdi mõistis, ning arvestades, et Ratko Mladić vahistati 26. mail 2011 ja otsust tema kohtumenetluses oodatakse 2015. aasta lõpul, ning arvestades, et Radovan Karadžići kohtuprotsess kestab ikka veel;
H. arvestades, et ametliku mälestuspäeva väljakuulutamine on parim viis mälestada genotsiidi ohvreid ja saata selge sõnum tulevastele põlvkondadele;
1. mõistab Srebrenica veresauna jõuliselt hukka; avaldab austust kõigile julmuste ohvritele ning avaldab siirast kaastunnet ohvrite perekondadele, kellest paljud elavad lõpliku kinnituseta oma isa, poja, mehe või venna saatuse kohta; on rahul paljude Srebrenica veresauna peamiste juhtide vahistamisega, kuid peab kahetsusväärseks, et teatav hulk kuritegude toimepanijaid jäi kohtu ette toomata; väljendab seetõttu oma täielikku toetust hindamatule ja raskele tööle, mida teeb EJRK, kes on juba langetanud lõpliku otsuse 147 süüdistatava suhtes ja jätkab veel tööd 14 süüdistatava menetluse lõpuleviimiseks;
2. palub liikmesriikidel ja Lääne-Balkani riikidel mälestada Srebrenica-Potočari genotsiidiakti 20. aastapäeva nii nagu peab ja toetada 11. juuli kuulutamist Srebrenica genotsiidi mälestamise päevaks ELis; julgustab ELi liikmesriike toetama valitsusväliste organisatsioonide algatusi, et tagada mälestamine asjakohases mastaabis; peab tervitatavaks, et Ühendkuningriigis, kus seda mälestuspäeva korraldatakse riigiasutuste ja valitsusvälise organisatsiooni Remembering Srebrenica tihedas koostöös, on sellele päevale omistatud tõeline sügavus ja tõsidus;
3. väljendab heameelt asjaolu üle, et Serbia ametivõimud on veresauna toimepanekut tunnistanud ja esitanud oma 2010. aasta eriresolutsiooni vastuvõtmisega ametliku avaliku vabanduse; rõhutab, et Serbia on veresauna eest vastutavad isikud viinud kohtu ette ning et see oli piirkonnas rahu ja stabiilsuse saavutamiseks kriitilise tähtsusega samm; kutsub piirkonna ülejäänud ametivõime üles genotsiidi toimepanekut ametlikult tunnistama, et edendada piirkonnas leppimist, mis on üks Lääne-Balkani riikide ELi suunas liikumise peamisi eeldusi;
4. rõhutab usukogukondade, meedia ja haridussüsteemi tähtsat rolli lepitusprotsessis ja palub Lääne-Balkani riikidel seetõttu tugevdada oma arenguprogramme, mis toovad kokku eri kogukonnad, et saada üle möödaniku pingetest ning alustada kestva rahu, stabiilsuse ja majanduskasvu nimel rahumeelset ja usaldavat kooseksisteerimist;
5. peab väga kahetsusväärseks, et Bosnia serblaste juht Milorad Dodik palus Venemaalt vetoõiguse kasutamist, et blokeerida ÜROs Ühendkuningriigi koostatud Srebrenicat käsitleva resolutsiooni vastuvõtmine, sest see oleks näidanud ÜRO suutmatust genotsiidi ära hoida ning mälestada genotsiidi ohvreid ja neid, kes sõja mõlemal poolel kannatasid; nõuab tungivalt, et Bosnia serblaste ametivõimud väldiksid igasugust pingete süvenemist ja tunnustaksid Srebrenica veresauna genotsiidina, arvestades et Rahvusvaheline Kohus ja EJRK on selle – pärast Teist maailmasõda toimunud suurima tapatalgu – juba kuulutanud genotsiidiks;
6. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele, Bosnia ja Hertsegoviina ning selle osade valitsusele ja parlamendile, samuti Lääne-Balkani riikide valitsustele ja parlamentidele.