Istungidokument
7.9.2015 B8‑0834/2015
RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
nõukogu ja komisjoni avalduste alusel
vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2
rände ja pagulaste kohta Euroopas
( 2015/2833(RSP) )
Guy Verhofstadt, Cecilia Wikström, Angelika Mlinar, Gérard Deprez, Filiz Hyusmenova, Louis Michel, Frédérique Ries, Ramon Tremosa i Balcells, Marielle de Sarnez, Hilde Vautmans, Marian Harkin
fraktsiooni ALDE nimel
Euroopa Parlamendi resolutsioon rände ja pagulaste kohta Euroopas
( 2015/2833(RSP) )
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,
– võttes arvesse inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,
– võttes arvesse 1948. aastal vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsiooni,
– võttes arvesse 1951. aasta Genfi konventsiooni ja selle lisaprotokolli,
– võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee 2012. aasta aruannet „Meetmete võtmine rändevoogude paremaks haldamiseks”,
– võttes arvesse rändajate inimõigustega tegeleva ÜRO eriraportööri 2013. aasta aprilli aruannet ELi välispiiride haldamise ja selle mõju kohta rändajate inimõigustele,
– võttes arvesse oma 9. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide meetmete kohta, millega ohjata Süüria konfliktist tingitud põgenikevoolu[1],
– võttes arvesse oma 23. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni rändevoogude kohta Vahemerel, pidades eelkõige silmas traagilisi sündmusi Lampedusa lähedal[2],
– võttes arvesse oma 17. detsembri 2014. aasta resolutsiooni olukorra kohta Vahemerel ja ELi tervikliku rändekäsituse vajalikkuse kohta[3],
– võttes arvesse 20. aprillil 2015. aastal toimunud välisasjade ja siseküsimuste nõukogu ühisistungil heaks kiidetud kümnest meetmest koosnevat rändeteemalist tegevuskava,
– võttes arvesse 23. aprillil 2015. aastal toimunud Vahemere pagulaskriisi teemalise Euroopa Ülemkogu erakorralise kohtumise järeldusi,
– võttes arvesse oma 30. aprilli 2015. aasta resolutsiooni Vahemerel hiljuti asetleidnud traagiliste sündmuste ning ELi rände- ja varjupaigapoliitika kohta[4],
– võttes arvesse komisjoni 13. mai 2015. aasta teatist „Euroopa rände tegevuskava“ COM(2015)0240 ,
– võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,
A. arvestades, et Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti (EASO) avaldatud andmete kohaselt esitati 2015. aasta juulis ELi riikides ning Norras ja Šveitsis 123 294 rahvusvahelise kaitse taotlust; taotluste arv ületas esmakordselt 100 000 piiri ja oli 28 % suurem 2015. aasta juunis esitatud taotluste arvust[5];
B. arvestades, et 2015. aasta juulis esitasid Süüria kodanikud 59 % rohkem rahvusvahelise kaitse taotlusi kui eelmisel kuul, Afganistanist pärit taotlejaid oli 2015. aasta juulis 44 % rohkem kui juunis ning Albaania päritolu taotlejate hulk kasvas 33 % võrra;
C. arvestades, et 2015. aasta suvi on näidanud, et ränne ei ole ajutine probleem – ülemaailmsed suundumused, mis on põhjustanud pagulaste arvu järsu suurenemise, on kindlalt tõusuteel, saades hoogu Lähis-Idas ja Sahara-taguses Aafrikas kestvatest konfliktidest lisaks ka ägenevast kliimamuutusest;
D. arvestades, et Frontexi avaldatud 2015. aasta statistika kohaselt pärineb enamik pagulastest ELis inimeste seast, kes põgenevad konflikti või tagakiusamise eest Süürias, Eritreas, Afganistanis ja Iraagis; arvestades, et rohkem kui kahel kolmandikul neist on õigus varjupaigale või täiendavale kaitsele;
E. arvestades, et Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni uurimuse kohaselt on Euroopa „ebaseaduslikele“ rändajatele maailma ohtlikeim sihtkoht[6], mis osutab veel kord vajadusele teha kõik võimalik, et säästa ohus olevate inimeste elusid ja täita rahvusvahelise kaitse kohustust;
F. arvestades, et Genfi pagulasseisundi konventsiooni kohaselt võivad inimesed taotleda varjupaika mõnes muus riigis olenemata oma päritoluriigist, kui nad kardavad põhjendatult tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste pärast;
G. arvestades, et Euroopa Ülemkogu kohtumisel 25.–26. juunil Brüsselis ei suutnud ELi valitsusjuhid kokku leppida pagulaste ümberpaigutamise ja ümberasustamise siduvates mehhanismides;
H. arvestades, et 2015. aasta suvel mitmes liikmesriigis aset leidnud intsidendid pagulasrühmadega näitasid ilmekalt igasuguse liikmesriikide vahelise koordineerimise ja sidusa tegevuse puudumist; arvestades, et koordineerimise puudumine ja ajutine tuletõrjumist meenutav lähenemisviis on tekitanud kaose ja kriitilist olukorda veelgi halvendanud;
I. arvestades, et käesolev resolutsioon on tingitud 2015. aasta suve jooksul liikmesriikides rahvusvahelist kaitset taotlenud isikute arvu tuntavast kasvust; arvestades, et kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjon käsitleb oma strateegilises raportis tervikliku rändekäsituse kohta ELi rände- ja varjupaigapoliitikat tervikuna;
1. väljendab sügavat kahetsust ja kurbust selle üle, et ELis varjupaika otsivad inimesed sageli traagiliselt elu kaotavad; nõuab tungivalt, et Euroopa Liit ja liikmesriigid teeksid kõik endast sõltuva, et ära hoida uusi hukkumisi;
2. avaldab veelkord toetust oma 2015. aasta aprilli resolutsioonile Vahemerel hiljuti asetleidnud traagiliste sündmuste ning ELi rände- ja varjupaigapoliitika kohta, nõuab, et nõukogu ja komisjon võtaksid selle resolutsiooni ja kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni tehtud töö tervikliku rändekäsituse kohta esitatud strateegilise raporti kallal aluseks kõikehõlmava globaalse lahenduse väljatöötamisel, mis hõlmaks nii majandusrännet kui varjupaigapoliitikat;
3. kordab, et EL peab praeguse pagulaste olukorra tõttu tegutsema, tuginedes solidaarsusele ja vastutuse õiglasele jagamisele, nagu on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 80, ning kasutama üleeuroopalist lähenemisviisi;
4. mõistab hukka teatavate liikmesriikide tegevuse, mis on suunatud varjupaigataotlejate rühmade vastu ning mõistab hukka asjaolu, et Euroopa Ülemkogul ei õnnestunud ellu viia komisjoni käivitatud algatusi, mille eesmärk on luua usaldusväärne, kogu ELis siduv liikmesriikide solidaarsusmehhanism, mis hõlmaks kohustuslikku ümberasustamisprogrammi ja ümberpaigutamist hädaolukorras;
5. avaldab kiitust kodanikele, kes on asunud tegutsema, et võtta vastu ja aidata inimesi, kes taotlevad ELis rahvusvahelist kaitset;
6. võtab teadmiseks nõukogu otsused, millega võetakse vastu rahvusvahelist kaitset vajajate hädaolukorras ümberpaigutamise kavad;
7. kordab oma üleskutset komisjonile muuta kehtivat Dublini määrust, lisades sellesse 28 liikmesriigi vahel varjupaigataotlejate jaotamise alalise ja siduva süsteemi, kasutades kohustuslikku jaotusalust, mis põhineb nii kvantitatiivsetel kui ka kvalitatiivsetel andmetel ja võttes lisaks arvesse integreerimisvõimalusi;
8. tuletab meelde, et varjupaiga taotlemise õigus kujutab endast ühte põhilist inimõigust, mis on tagatud rahvusvahelise õiguse ja rahvusvaheliste kohustustega, mis on siduvad kõigi liikmesriikide jaoks; väljendab muret komisjoni ja liikmesriikide ettepanekute üle määratleda teatavaid kolmandaid päritoluriike turvalistena, mis võiks takistada nende kolmandate riikide kodanikel esitada individuaalseid varjupaigataotlusi;
9. nõuab, et varjupaigataotlejatele luuakse viivitamata seaduslikud ja turvalised võimalused ELi pääseda, väljastades humanitaarviisasid kolmandates riikides asuvates ELi saatkondades ja konsulaatides ning kasutades laiaulatuslikke ümberpaigutamiskavu; palub komisjonil kaaluda nõukogu direktiivi 2001/51/EÜ läbivaatamist, et hõlbustada varjupaigataotlejate ohutut pääsu Euroopa Liitu;
10. tuletab meelde, et rände puhul on tegemist keerulise globaalse nähtusega, mis nõuab ka pikaajalist lähenemisviisi, mille raames käsitletaks selle algpõhjuseid, nagu vaesus, ebavõrdsus, ebaõiglus ja relvakonfliktid; rõhutab ELi tervikliku käsituse vajalikkust, et tugevdada sise- ja välispoliitika ning eelkõige ühise välis- ja julgeolekupoliitika, arengupoliitika ja rändepoliitika sidusust;
11. nõuab tungivalt, et nõukogu ja liikmesriigid tegutseksid kõikehõlmava globaalse lahenduse rakendamise nimel; tuletab meelde, et käesoleva resolutsiooni eesmärk on viia ellu komisjoni poolt juba välja kuulutatud algatusi, mis suurendaksid liikmesriikide solidaarsust ja vastutuse jagamist;
12. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.