Istungidokument
7.9.2015 B8‑0835/2015
RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
nõukogu ja komisjoni avalduste alusel
vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2
rände ja pagulaste olukorra kohta
( 2015/2833(RSP) )
Marina Albiol Guzmán, Cornelia Ernst, Martina Anderson, Malin Björk, Kostas Chrysogonos, Marie-Christine Vergiat, Barbara Spinelli, Lynn Boylan, Matt Carthy, Javier Couso Permuy, Stefan Eck, Tania González Peñas, Takis Hadjigeorgiou, Josu Juaristi Abaunz, Stelios Kouloglou, Merja Kyllönen, Patrick Le Hyaric, Paloma López Bermejo, Liadh Ní Riada, Marisa Matias, Martina Michels, Younous Omarjee, Pablo Iglesias, Sofia Sakorafa, Lola Sánchez Caldentey, Lidia Senra Rodríguez, Neoklis Sylikiotis, Miguel Urbán Crespo, Ángela Vallina, Eleonora Forenza
fraktsiooni GUE/NGL nimel
Euroopa Parlamendi resolutsioon rände ja pagulaste olukorra kohta
( 2015/2833(RSP) )
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,
– võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,
– võttes arvesse 1948. aastal vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsiooni,
– võttes arvesse 1951. aasta Genfi konventsiooni ja selle lisaprotokolli,
– võttes arvesse oma 30. aprilli 2015. aasta resolutsiooni Vahemerel hiljuti asetleidnud traagiliste sündmuste ning ELi rände- ja varjupaigapoliitika kohta[1],
– võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 23. aprilli 2015. aasta järeldusi,
– võttes arvesse oma 17. detsembri 2014. aasta resolutsiooni olukorra kohta Vahemerel ja ELi tervikliku rändekäsituse vajalikkuse kohta[2],
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi presidendi 2. ja 3. oktoobril 2014 toimunud Lampedusa visiidi käigus peetud kõnet seoses 3. oktoobri 2013. aasta tragöödia aastapäevaga,
– võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit komisjoni delegatsiooni 2011. aasta novembris toimunud visiidi kohta Lampedusale, 2013. aasta veebruaris toimunud visiidi kohta Jordaaniasse seoses Süüria põgenike olukorraga ning 2014. aasta jaanuaris toimunud visiidi kohta Bulgaariasse eelkõige seoses Süüria varjupaigataotlejate ja põgenike olukorraga,
– võttes arvesse parlamendi 9. oktoobri 2013. aasta täiskogul toimunud arutelu ELi rändepoliitika üle Vahemerel, pidades eelkõige silmas Lampedusa lähedal toimunud traagilisi sündmusi,
– võttes arvesse parlamendi praeguse koosseisu ametiajal toimunud järgmisi arutelusid kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonis: 22. juuli 2014. aasta arutelu Vahemere rakkerühma tegevust käsitleva teatise rakendamise kohta; 4. septembri 2014. aasta arutelu Frontexi tegevuse kohta Vahemere piirkonnas ja Vahemere rakkerühma teemal; 24. septembri 2014. aasta arutelu komisjoni sisserände- ja varjupaigaalaste küsimuste viienda aastaaruande (2013) ( COM(2014)0288 ) teemal ning Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti (EASO) varjupaigavaldkonna olukorda Euroopa Liidus käsitleva aastaaruande (2013) teemal,
– võttes arvesse komisjoni 4. detsembri 2013. aasta teatist Vahemere rakkerühma tegevuse kohta ( COM(2013)0869 ),
– võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 20. detsembri 2013. aasta kohtumise järeldusi,
– võttes arvesse komisjoni 22. mai 2014. aasta töödokumenti Vahemere rakkerühma tegevust käsitleva teatise rakendamise kohta ( SWD(2014)0173 ),
– võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 26.–27. juuni 2014. aasta kohtumisel vastu võetud järeldusi, milles määratleti järgmisteks aastateks seadusandliku ja operatiivtegevuse kavandamise strateegilised suunised vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval alal,
– võttes arvesse poliitilisi suuniseid järgmisele Euroopa Komisjoni koosseisule, mida komisjoni president Juncker esitles parlamendi 15. juuli 2014. aasta täiskogu istungil,
– võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 11. septembri 2014. aasta arvamust Euroopa sisserändepoliitika kohta,
– võttes arvesse kohustusi, mille rände, siseasjade ja kodakondsuse volinik Avramopoulos võttis kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonis 30. septembril 2014 toimunud kuulamisel,
– võttes arvesse nõukogu 10. oktoobril 2014 vastu võetud järeldusi meetmete võtmise kohta rändevoogude paremaks haldamiseks,
– võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (PACE) 2012. aasta aprillis avaldatud aruannet pealkirjaga „Kes vastutab Vahemerel hukkunute eest?”,
– võttes arvesse rändajate inimõiguste ÜRO eriraportööri aastaaruandeid, eriti 2013. aasta aprillis avaldatud aruannet ELi välispiiride haldamise ja selle mõju kohta rändajate inimõigustele ning 2014. aasta aprillis avaldatud aruannet rändajate tööalase ärakasutamise kohta,
– võttes arvesse valitsusväliste ja kodanikuühiskonna organisatsioonide tööd Vahemerel, mis on hea näide inimõigustel ja solidaarsusel põhinevatest mittesõjalistest tsiviilpäästeoperatsioonidest,
– võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,
A. arvestades, et piirkondlik ebastabiilsus ja pidevad konfliktid on tekitanud lähiajaloos enneolematu ulatusega humanitaarkriisi, mille kestel asus 2014. aastal ümber üle 60 miljoni inimese; arvestades, et 2014. aastal sai iga päev ligikaudu 42 500 inimesest pagulane, varjupaigataotleja või riigisisene põgenik, ning arvestades, et selline liikumine toimub peamiselt arengumaades ja ainult 13% neist inimestest on seotud arenenud riikidega;
B. arvestades, et enamik liikmesriike on vähendanud oma osalust toiduabiprogrammides, mistõttu on tekkinud toidunappus pagulasi esimesena vastuvõtvates riikides, eriti Jordaanias ja Liibanonis;
C. arvestades, et konfliktid Süürias ja Liibanonis, kus liikmesriigid on eri osapooli relvadega varustanud ja rahastanud, on pagulaste arvu järsult suurendanud, ning see osutab veel kord, et EL liikmesriigid peavad järgima oma rahvusvahelisi kohustusi pagulaste vastuvõtmise ja nende merelt päästmise valdkonnas;
D. arvestades, et EL ja liikmesriigid soodustavad kriminaalset ja ohtlikku inimkaubandust sellega, et ehitavad kaitsetarasid ja sulevad üha tihedamalt oma välispiirid rändajate ja pagulaste jaoks ega näe ette võimalusi turvaliseks ja seaduslikuks sisenemiseks Euroopa Liitu; arvestades, et EL ja liikmesriigid ei suuda seepärast adekvaatselt reageerida inimeste hukkumisele Vahemeres ja pagulaskriisile meie naabruses;
E. arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti andmetel on 2015. aastal teel Euroopasse hukkunud või kadunuks jäänud juba 2 778 varjupaika otsinud meest, naist ja last; arvestades, et ennetavate otsingu- ja päästeoperatsioonide kasutuselevõtmise asemel on EL suurendanud Frontexi eelarvet; arvestades, et organisatsioon Médecins Sans Frontières (MSF) juhtis 5. augustil 2014 tehtud avalduses tähelepanu tõsiasjale, et suur puudus on asjakohastest otsingu- ja päästeoperatsioonidest;
F. arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti andmetel on 2015. aasta jaanuarist augustini meritsi ja maitsi Kreekasse jõudnud kokku 229 460 inimest ning 2015. aasta jaanuarist juulini meritsi Itaaliasse 115 500 inimest; tunnustab Kreeka pingutusi pagulaste olukorra parandamisel, hoolimata sellest, et puudub ELi poolne toetus, sealhulgas rahastamine;
G. arvestades, et 5. septembril 2015 lubasid Saksamaa ja Austria riiki tuhandeid pagulasi, kellel Ungari valitsus oli takistanud Budapestis rongi peale minna; arvestades, et hukkamõistu väärt on asjaolu, et humanitaarolukorrale vaatamata on samade riikide valitsused teatanud pistelise piirikontrolli taaskehtestamisest;
H. arvestades, et üle kogu Euroopa on kodanikud ja kohalikud ametiasutused teinud arvukalt algatusi pagulaste toetamiseks, nõudes teistsugust rände- ja varjupaigapoliitikat;
I. arvestades, et Frontexi andmete kohaselt on 2015. aastal seni kõige rohkem varjupaigataotlejaid tulnud sellisest riikidest nagu Süüria, Afganistan, Eritrea ja Iraak;
J. arvestades, et 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsiooni kohaselt võivad inimesed taotleda varjupaika mõnes muus riigis olenemata oma päritoluriigist, kui nad kardavad põhjendatult tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste pärast;
K. arvestades, et viimasel Euroopa Ülemkogu kohtumisel 25.–26. juunil Brüsselis ei suutnud riigipead ja valitsusjuhid kokku leppida piisavates arvudes, et pagulased saaks vabatahtlikult ümber asuda või et saaks kasutada pagulaste ümberasustamisprogrammi;
L. arvestades, et praeguste ajutiste otsuste asemel on vaja välja töötada pikaajaline käsitus ennetavate ja mittesõjaliste otsingu- ja päästeoperatsioonide jaoks, mis ei ole seotud piirikontrolliga;
M. arvestades, et praegune olukord Kreekas, Itaalias ja Ungaris toob esile asjaolu, et vältimatult vajalik on peatada Dublini määruse kohaldamine ja töötada välja muud võimalused;
1. mälestab mehi, naisi ja lapsi, kes on aastate jooksul hukkunud, kuna on üritanud jõuda turvalisse Euroopasse, avaldab siirast kaastunnet ja toetust ohvrite perekondadele ning väljendab oma solidaarsust nendega; kutsub EL ja liikmesriike üles tegema kõik endast oleneva, et tuvastada surnukehad, teha kindlaks teadmata kadunud isikud ja teavitada nende sugulasi;
2. mõistab hukka solidaarsuse ja vastutustunde puudumise ELi liikmesriikide vahel ning ebainimliku ja inimväärikust alandava kohtlemise, mis rändajatele ja pagulastele Euroopas osaks saab, sealhulgas õiguskaitseasutuste poolsed vägivallaaktid; nõuab seetõttu rände- ja varjupaigapoliitika viivitamatut ja radikaalset muutmist;
3. väljendab täielikku solidaarsust arvukate pagulaste ja rändajatega, kes põgenevad lõputute konfliktide, raskete inimõiguste rikkumiste, kliimamuutuste hukatuslike tagajärgede, vaesuse ja julmade repressioonide eest; tuletab meelde, et EL ja liikmesriigid on samuti vastutavad sõja, kaose, majanduslikult kehva olukorra, nälja ja surma eest, mille küüsist pagulased ja sisserändajad põgenevad, kui arvestada ülemaailmse ulatusega neoliberaalset majanduspoliitikat, Euroopa koloniaalset minevikku ja praegust neokoloniaalpoliitikat;
4. avaldab tunnustust arvukatele inimeste ja kohalike ametiasutuste algatustele kogu Euroopas, millega toetatakse pagulasi ELi ja valitsuste poolse toetuse ja juhtimise puudumisel; tõdeb, et need algatused näitavad, et paljud kodanikud soovivad elada solidaarses Euroopas, kus pagulased ja rändajad on teretulnud; peab eriti kiiduväärseks nn pagulaslinnade võrgustiku loomist Hispaanias ja ergutab kohalikke ametiasutusi seda eeskuju järgima;
5. tõdeb, et vaja on ÜRO toetust; kutsub seetõttu ÜROd üles võtma olulise rolli pagulaskriisile reageerimisel, sealhulgas võtma vastu Julgeolekunõukogu resolutsiooni varjupaigataotlejatele Euroopa territooriumile kiire ja turvalise juurdepääsu andmise kohta;
6. nõuab tungivalt, et kõik liikmesriigid ja ELi institutsioonid võtaksid viivitamatult meetmeid Vahemere piirkonna kriisiolukorra lahendamiseks, lähtudes solidaarsusest ja vastutuse jagamisest kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 80 ning terviklikust käsitusest, milles võetakse arvesse turvalist ja seaduslikku rännet ning põhiõiguste ja -väärtuste täielikku järgimist; kutsub nõukogu ja komisjoni üles looma juhul, kui nõukogus ei suudeta kokkuleppele jõuda eespool esitatud põhimõtetest lähtuvas ühises seisukohas, liikmesriikide koalitsiooni, et töötada välja edumeelsem ja humaansem ELi pagulas- ja rändepoliitika, ning nõuab selle tõhustatud koostöö ühe osana kõnealuse valdkonna märkimisväärset rahastamist;
7. kutsub ELi ja liikmesriike üles korraldama viivitamatult uut alalist mereotsingu ja merepääste tsiviiloperatsiooni Vahemerel, mis on välja töötatud tihedas koostöös kodanikuühiskonnaorganisatsioonidega ja milles võetakse arvesse väärtuslikke otsingu- ja päästealaseid kogemusi, mis on sellistel organisatsioonidel nagu Migrant Offshore Aid Station (MOAS) ja Médecins Sans Frontières (MSF);
8. mõistab hukka asjaolu, et Euroopa Ülemkogul ei ole õnnestunud rakendada usaldusväärset, kogu ELi jaoks siduvat solidaarsusmehhanismi, mis hõlmaks liikmesriikide vahelist kohustuslikku ümberasustamisprogrammi ja ümberpaigutamist hädaolukorras, võttes seejuures arvesse rändajate ja pagulaste õigust valida, kus nad tahavad elada; kutsub komisjoni üles esitama püsiva ümberpaigutamise kava jaoks mitmeid ümberpaigutamiskohti, mis vastaksid asjakohaselt praegustele vajadustele esmastes vastuvõturiikides, 2015. aastal siiani asetleidnud meritsi ja maitsi saabumisi arvestades;
9. nõuab Dublini määruse kohaldamise kohest peatamist, sest see ei suuda tagada tõhusat juurdepääsu varjupaigamenetlustele;
10. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles viivitamata rakendama ajutise kaitse direktiivi (direktiiv 2001/55/EÜ), arvestades praegust massilist pagulaste sissevoolu;
11. rõhutab vajadust luua rohkem seaduslikke ja turvalisi võimalusi ning tõhustada viisaeeskirja raames humanitaarviisade andmist, ning kutsub sellega seoses liikmesriike üles humanitaarviisade võimalusi laiemalt kasutama või peatama sellise viisanõude kohaldamise inimeste puhul, kes tulevad konfliktipiirkondadest;
12. rõhutab, et lisaks tugevale ümberasustamisprogrammile peaksid liikmesriigid kokku leppima ka muude seaduslike vahendite kasutamise võimalustes, nagu tõhustatud perekonna taasühinemine, erasponsorluse programmid ja paindlik viisakord, sh õppe-, töö- ja tervishoiualastel eesmärkidel;
13. mõistab hukka nõukogu otsuse koondada kõik tõhusad pingutused, sealhulgas sõjalised jõud võitlusele, mis ei ole mitte üksnes tulemusteta, vaid ka ebakohane, sest inimesi ebaseaduslikult üle piiri toimetajad kasutavad ära seda, et rändajatel ja pagulastel puuduvad seaduslikud võimalused; mõistab hukka kava hävitada laevad Liibüa ja teiste Põhja-Aafrika riikide rannikul ning nõuab, et EL ja selle liikmesriigid katkestaksid operatsiooni EUNAVFOR;
14. kutsub liikmesriike üles looma viivitamatult rändajate ja pagulaste jaoks sobivat vastuvõtutaristut ning tunnustama käimasolevate konfliktide eest põgenevaid inimesi esmapilgul ilmsete (prima facie) pagulastena;
15. peab kahetsusväärseks asjaolu, et paljusid inimesi, kes põgenevad selle eest, et neid on ebakindlates või läbikukkunud riikides inimõigustest ilma jäetud, ei tunnustata pagulastena ja nad jäävad ebaseaduslikeks sisserändajateks, kuigi neil on põhjendatud hirm tagakiusamise ees;
16. mõistab hukka nn kriisikolletest kavandatud tagasisaatmise kiirendamise ja jõustamise, tuginedes nn turvaliste päritoluriikide loetelule; väljendab muret selle pärast, et selline kord takistaks nende kolmandate riikide kodanikel ja elanikel esitada individuaalseid varjupaigataotlusi; juhib tähelepanu sellele, et nn turvaliste päritoluriikide mõistel põhinev käsitus õõnestab haavatavasse rühma kuuluvate inimeste, nagu soopõhise tagakiusamise ohvriks langenud naiste ning lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste (LGBTI) inimõigusi; mõistab eelkõige hukka komisjoni president Junckeri avalduse, et kõiki ELi kandidaatriike – sealhulgas Türgi ja Balkani riigid – loetakse turvalisteks riikideks;
17. mõistab hukka komisjoni seisukoha, et sõrmejälgede võtmise jõustamist sunni- või kinnipidamismeetmete abil loetakse proportsionaalse kohaldamise korral heaks tavaks; palub komisjonil esitada teave selle kohta, kuidas selline tava austab inimväärikust, ning mõistab hukka sellise kriminaliseeriva tava jõustamise liikmesriikide poolt;
18. mõistab hukka rändajate kinnipidamise ning nõuab kinnipidamiskeskuste keelustamist; toetab mõnede liikmesriikide selles suunas tehtud pingutusi;
19. nõuab kõigi tagasivõtulepingute peatamist riikidega, kus ei järgita põhilisi inimõigusi;
20. kutsub liikmesriike üles mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes järgima rahvusvahelist mittetagasisaatmise põhimõtet; tuletab meelde, et kollektiivne väljasaatmine on keelatud;
21. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles peatama viivitamatult koostöö kolmandate riikidega, kelle poliitikaks on takistada rändajatel ja pagulastel jõuda turvalisse Euroopasse ning tõhustada piirikontrolli; nõuab igasuguste kokkulepete üle peetavate läbirääkimiste peatamist selliste kolmandate riikidega, kus ei ole tagatud pagulaste kaitse ega põhiõiguste austamine nagu Eritrea, Sudaan, Somaalia, Etioopia ja Egiptus, kust pagulased põgenevad, ning peatama Hartumi ja Rabati protsessid; nõuab lisaks Egiptuse ja Eritrea režiimidele igasuguse rahalise abi andmise peatamist, kuna ÜRO ja valitsusväliste organisatsioonide teadete kohaselt rikutakse nendes riikides inimõigusi;
22. lükkab tagasi liikmesriikide ettepanekud luua kolmandatesse riikidesse Euroopa varjupaiga- või kinnipidamiskeskused ning kaasata Põhja-Aafrika riigid ja Türgi Euroopa otsingu- ja päästetegevusse, eesmärgiga pagulased kinni pidada ja tagasi Aafrika või Türgi rannikule toimetada; palub komisjonil esitada seoses sellega Euroopa Parlamendile hinnang selliste ettepanekute vastavuse kohta rahvusvahelisele õigusele, eelkõige Genfi konventsioonile, ja mis tahes muude praktiliste ja juriidiliste takistuste kohta nende rakendamisel;
23. tuletab meelde, et varjupaiga taotlemine kujutab endast ühte põhilist inimõigust, mis on tagatud rahvusvahelise õiguse ja rahvusvaheliste kohustustega, mis on siduvad kõigi liikmesriikide jaoks; rõhutab seetõttu, et liikmesriigid peaksid rohkem kasutama nende käsutuses olevaid menetlusi, kasutades suuremas ulatuses kehtiva õigusraamistiku võimalusi, et menetleda kiireloomulisi kaitsetaotlusi, sealhulgas kolmandas riigis asuvas liikmesriigi konsulaadis esitatud varjupaigataotlused, mida menetletakse, kui taotleja on Euroopasse jõudnud; tuletab meelde, et varjupaigataotluste heakskiitmise määr on liikmesriigiti väga erinev; väljendab sellega seoses muret kinnipidamis- ja tagasisaatmispoliitika pärast, mida teatavad liikmesriigid kasutavad nende inimeste puhul, kelle varjupaigataotlus tagasi lükati;
24. kutsub ELi ja liikmesriike üles hoiduma osalemast kolmandate riikide sõjalistes konfliktides ja vältima nende osapoolte relvadega varustamist või toetamist, arvestades seda, et varasemate selliste sekkumiste dramaatiliseks tagajärjeks on olnud pagulaste arvu järsk kasv, ning seadma välispoliitika aluseks rahu edendamise ja vägivaldsest sekkumisest loobumise; kutsub ELi ja selle liikmesriike eelkõige üles mitte kasutama sõjalist sekkumist Süürias või Liibüas;
25. tuletab meelde, et aastatuhande arengueesmärkide raames on liikmesriigid võtnud kohustuse eraldada arenguabi rahastamiseks kuni 0,7% SKPst; peab kahetsusväärseks, et peaaegu kõik liikmesriigid on sellest kohustusest loobunud; mõistab hukka asjaolu, et mõned liikmesriigid on oma osalust isegi vähendanud; palub sellega seoses suurendada ELi toetust kodanikuühiskonna organisatsioonidele ja kohalikele ametiasutustele kõikidel tasanditel;
26. mõistab hukka mõnede liikmesriikide juhtide ksenofoobsed avaldused ja suhtumise ning asjaolu, et paremäärmuslikud jõud kasutavad praegust kriisi oma vägivaldse sõnumi levitamiseks; mõistab lisaks hukka asjaolu, et mõnede liikmesriikide juhid jätkavad segadust ja vastuolusid tekitavat suhtumist pagulastesse, varjupaiga taotlejatesse ja majanduspõgenikesse; mõistab eelkõige hukka kõik Ungari praeguse valitsuse poolt võetud meetmed, millega rikutakse rahvusvahelist varjupaigaõigust, sealhulgas muudatused varjupaiga andmist käsitlevates siseriiklikes õigusaktides, uue tara ehitamine ja rongitäie pagulaste vägivaldne rongilt mahaajamine, samuti peaminister Viktor Orbáni hiljutised avaldused;
27. toetab Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi 2016. aastaks ette nähtud vahendite olulist suurendamist; nõuab, et kõik selle fondi olemasolevad vahendid suunataks eeskätt varjupaiga andmisele ja integratsioonile, eelkõige hariduse, tööhõive, tervishoiu ja eluaseme valdkonnas, et soodustada võrdset osalemist ühiskonnaelus;
28. kutsub nõukogu ja liikmesriike üles rakendama komisjoni poolt juba esitatud algatusi, mille eesmärk on suurendada liikmesriikide vahelist solidaarsust ja vastutuse jagamist, sealhulgas uus ettepanek alalise ümberpaigutamise mehhanismi kohta, mille raames tuleks esimese õige sammuna oluliselt suurendada ümberpaigutamiskohtade arvu, ning arvestades, et selliste küsimuste valdkonnas pädev kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjon koostab praegu raportit, mis kajastab Euroopa Parlamendi keskpika ja pika tähtajaga poliitikasuundumusi rände valdkonnas;
29. nõuab viivitamatult ELi tasandil tippkohtumise korraldamist, et käsitleda rände- ja varjupaigapoliitika radikaalse muutmise vajadust;
30. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.