Istungidokument

 

B8‑1006/2015

5.10.2015

RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

suuliselt vastatava küsimuse B8‑0761/2015 alusel

vastavalt kodukorra artikli 128 lõikele 5

surmanuhtluse kohta

( 2015/2879(RSP) )

Beatriz Becerra Basterrechea, Nedzhmi Ali, Petras Auštrevičius, Izaskun Bilbao Barandica, Dita Charanzová, Philippe De Backer, Marielle de Sarnez, Gérard Deprez, Martina Dlabajová, Fredrick Federley, Juan Carlos Girauta Vidal, Nathalie Griesbeck, Marian Harkin, Ivan Jakovčić, Anneli Jäätteenmäki, Kaja Kallas, Ilhan Kyuchyuk, Alexander Graf Lambsdorff, Louis Michel, Javier Nart, Urmas Paet, Maite Pagazaurtundúa Ruiz, Jozo Radoš, Marietje Schaake, Pavel Telička, Ramon Tremosa i Balcells, Ivo Vajgl, Johannes Cornelis van Baalen, Hilde Vautmans, Cecilia Wikström

fraktsiooni ALDE nimel

 

B8‑1006/2015

Euroopa Parlamendi resolutsioon surmanuhtluse kohta

( 2015/2879(RSP) )

Euroopa Parlament,

–       võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone surmanuhtluse kaotamise kohta, eelkõige oma 7. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni ülemaailmse surmanuhtluse vastase päeva kohta[1],

–       võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi Federica Mogherini ning Euroopa Nõukogu peasekretäri Thorbjørn Jaglandi 10. oktoobril 2014. aastal Euroopa ja ülemaailmse surmanuhtluse vastu võitlemise päeva puhul tehtud ühisavaldust,

–       võttes arvesse Euroopa inimõiguste konventsiooni protokolle nr 6 ja 13,

–       võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 2,

–       võttes arvesse surmanuhtlust käsitlevaid ELi suuniseid,

–       võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti ja selle teist fakultatiivprotokolli,

–       võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku poolt 2015. aasta septembris avaldatud uuringut ülemaailmse uimastiprobleemi mõju kohta inimõiguste kasutamisele,

–       võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsioone, eelkõige 18. detsembri 2014. aasta resolutsiooni surmanuhtluse kasutamisele moratooriumi kehtestamise kohta (A/RES/69/186),

–       võttes arvesse iga aasta 10. oktoobril tähistatavat ülemaailmset ja Euroopa surmanuhtluse vastu võitlemise päeva,

–       võttes arvesse 12.–15. juunil 2013. aastal Madridis toimunud viienda surmanuhtluse vastase maailmakongressi lõppdeklaratsiooni,

–       võttes arvesse nõukogule esitatud küsimust surmanuhtluse kohta ( O-000103/2015 – B8-0761/2015 ),

–       võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,

A.     arvestades, et Euroopa Liit esindab jõulist ja põhimõttelist surmanuhtluse vastast seisukohta, mis näeb ette ülemaailmse moratooriumi kehtestamist ja kaugema, liidu inimõiguste poliitika keskse eesmärgina surmanuhtluse kaotamist kogu maailmas;

B.     arvestades, et 10. oktoobril 2015 tähistatava ülemaailmse surmanuhtluse vastu võitlemise päeva keskne eesmärk on tõsta teadlikkust surmanuhtluse kohaldamise kohta uimastitega seotud kuritegude puhul;

C.     arvestades, et ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo andmetel on rohkem kui 160 ÜRO liikmesriiki, millel on erisugused õigussüsteemid, traditsioonid, kultuurid ja usuline taust, surmanuhtluse kas kaotanud või otsustanud seda mitte rakendada;

D.     arvestades, et viimaste näitajate kohaselt mõisteti 2014. aastal 55 riigis teadaolevalt surma vähemalt 2466 isikut ning see arv on 2013. aastaga võrreldes peaaegu 23 % suurem; arvestades, et 2014. aastal toimus kogu maailmas vähemalt 607 hukkamist; arvestades, et surmanuhtluse kasutamise sagenemine on tihedalt seotud kohtuotsustega, mida langetatakse kollektiivsetes kohtuprotsessides terrorismiga seotud süütegude puhul niisugustes riikides nagu Egiptus; arvestades, et surmamõistmised ja hukkamised jätkuvad 2015. aastal murettekitava sagedusega;

E.     arvestades, et 33 riiki kohaldavad surmanuhtlust ka uimastitega seotud kuritegude puhul, mille tulemusel hukatakse igal aastal umbes 1000 inimest; arvestades, et teadaolevalt hukati 2015. aastal selliste süütegude eest inimesi Hiinas, Iraanis, Indoneesias ja Saudi Araabias; arvestades, et 2015. aastal määrati uimastitega seotud kuritegude eest jätkuvalt karistuseks surmanuhtlust Hiinas, Indoneesias, Iraanis, Kuveidis, Malaisias, Saudi Araabias, Sri Lankal, Araabia Ühendemiraatides ja Vietnamis; arvestades, et sellised kuriteod võivad hõlmata erinevaid uimastikaubanduse või uimastite omamisega seotud süüdistusi;

F.     arvestades, et surmanuhtlus ei takista uimastikaubandust; arvestades, et suurem osa uimastitega seotud kuritegude eest surma mõistetud isikuid on uimastikaubanduse hierarhias kõige madalamal positsioonil;

G.     arvestades, et möödunud 12 kuul kasutati surmanuhtlust uimastitega seotud kuritegude puhul kogu maailmas üha rohkem ja on riike, kus uimastitega seotud kuritegude eest hukatavate inimeste arv on märkimisväärsel määral kasvanud, samuti riike, kes püüavad uimastitega seotud kuritegude puhul surmanuhtlust taaskehtestada või kes on teinud lõpu surmanuhtlusele ammu kehtestatud moratooriumile;

H.     arvestades, et Iraanis hukati teadete kohaselt 2015. aasta esimese kuue kuuga uimastitega seotud kuritegude eest 394 inimest (kogu 2014. aasta jooksul 367); arvestades, et pooled sellel aastal Saudi Araabias täide viidud hukkamistest olid seotud uimastitega seotud kuritegudega, samas kui 2010. aastal moodustasid need üldarvust vaid 4 %; arvestades, et Pakistanis ootab praegu surmanuhtluse täideviimist vähemalt 112 uimastitega seotud kuritegude eest süüdimõistetut;

I.      arvestades, et kolmandates riikides on surmanuhtluse täideviimist ootamas kümned Euroopa riikide kodanikud, kellest paljud on mõistetud süüdi uimastitega seotud kuritegude eest;

J.      arvestades, et arvukatele isikutele on nende õiguslikust staatusest olenemata määratud surmanuhtlus ning nad on seejärel hukatud sellistel asjaoludel ja selliste kohtumenetluste raames, mille puhul ei ole sageli peetud täielikult kinni õigusest õiglasele kohtumenetlusele ja õigusest kaitsele piinamise ning muude väärkohtlemise vormide eest, nii et tegemist ei ole olnud nõuetekohase õigusemõistmisega; arvestades, et hukkamised on pöördumatud ja lõplikud;

K.     arvestades, et kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikli 6 lõike 2 kohaselt võib surmanuhtluse määrata vaid „kõige raskemate kuritegude eest”; arvestades, et ÜRO inimõiguste komitee ning ÜRO eriraportöör kohtuväliste, lihtmenetluse korras toimuvate ja meelevaldsete hukkamiste alal ja eriraportöör piinamiste alal on esinenud avaldustega, mille kohaselt ei tohiks uimastitega seotud kuritegude eest surmanuhtlust määrata; arvestades, et kohustuslik surmanuhtlus ja selle kasutamine uimastitega seotud kuritegude korral on vastuolus rahvusvahelise õiguse ja rahvusvaheliste normidega;

L.     arvestades, et rahvusvaheline narkootikumide kontrolli komitee on ergutanud surmanuhtlust kasutavaid riike loobuma sellest uimastitega seotud kuritegude korral;

M.    arvestades, et komisjon ja liikmesriigid on andnud vähemalt 60 miljonit eurot ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastu võitlemise büroo (UNODC) uimastivastase võitluse programmidele, milles keskendutakse uimastivastasele võitlusele riikides, kus kohaldatakse uimastitega seotud kuritegude korral aktiivselt surmanuhtlust;

N.     arvestades, et komisjon on käivitanud ELi stabiilsuse ja rahu edendamise rahastamisvahendi ning selle eelkäijaks oleva stabiliseerimisvahendi raames kaks ulatuslikku piirkondlikku uimastivastase võitluse meedet – kokaiini ja heroiini liikumisteede programmid, mis hõlmavad ka uimastitega seotud kuritegude eest surmanuhtlust kohaldavaid riike; arvestades, et vastavalt stabiilsuse ja rahu edendamise rahastamisvahendi määruse artiklile 10 on komisjon kohustatud kasutama organiseeritud kuritegevuse vastaste meetmete korral inimõiguste ja humanitaarõiguse järgimise tegevussuuniseid;

O.     arvestades, et ELi ekspordikontrolli nõuded kaupade puhul, mida saab kasutada surmanuhtluse läbiviimiseks, on praegu läbivaatamisel;

1.      kordab, et mõistab hukka surmanuhtluse kasutamise, ning toetab kindlalt surmanuhtlusele moratooriumi kehtestamist ja seejärel surmanuhtluse lõplikku keelustamist; rõhutab taas, et surmanuhtluse kaotamine aitab kaasa inimväärikuse suuremale austamisele;

2.      tuletab meelde, et surmanuhtlus on vastuolus selliste väärtustega nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriigi põhimõtted ja inimõiguste austamine, millele liit on rajatud, ning surmanuhtluse taaskehtestamine kas või ühes liikmesriigis tähendaks seepärast aluslepingute ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta rikkumist;

3.      mõistab hukka kõik hukkamised nende toimumise kohast sõltumata; on jätkuvalt mures surmanuhtluse määramise pärast alaealistele ja vaimse või intellektipuudega isikutele ning nõuab selliste rahvusvahelisi inimõigustealaseid norme rikkuvate tavade viivitamatut ja otsustavat lõpetamist; väljendab sügavat muret hiljutiste kollektiivsete kohtuprotsesside pärast, mille tulemusena on surma mõistetud isikute arv tunduvalt kasvanud;

4.      nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus ja liikmesriigid jätkaksid surmanuhtluse kasutamise vastu võitlemist ning nõuaksid jõuliselt, et surmanuhtlust endiselt täide viivad riigid järgiksid rahvusvahelisi miinimumstandardeid, vähendaksid surmanuhtluse kohaldamisala ja kasutamist ning avaldaksid selged ja täpsed süüdimõistmiste ja hukkamiste arvnäitajad; nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus jääks valvsaks muutuste suhtes kõikides riikides, eelkõige Valgevenes, mis on ainuke Euroopa riik, kus endiselt kehtib surmanuhtlus, ning kasutaks kõiki tema kasutuses olevaid mõjutusvahendeid;

5.      kutsub USA föderaalvalitsust ja kõikide USA osariikide kohalikke omavalitsusi üles keelustama surmanuhtluse, et USA ja EL saaksid astuda koos välja surmanuhtluse vastu mujal maailmas;

6.      kutsub osariike, kes on surmanuhtluse kaotanud või kus sellele on kehtestatud pikaajaline moratoorium, üles seda mitte taaskehtestama, ning ergutab neid jagama oma sellealaseid kogemusi;

7.      on jätkuvalt täiesti veendunud, et surmanuhtlus ei hoia ära uimastikaubandust ega takista inimesi uimastite kuritarvitamise ohvriks langemast; kutsub surmanuhtlust kohaldavaid riike üles kehtestama uimastitega seotud kuritegude eest karistamiseks surmanuhtluse asemel alternatiivkaristusi, mille keskmes on eelkõige uimastiennetuse ja kahju vähendamise programmid;

8.      kordab oma soovitust komisjonile ja liikmesriikidele, et surmanuhtluse kaotamine uimastitega seotud kuritegude puhul tuleks muuta uimastivastase poliitika raames rahalise ja tehnilise abi, suutlikkuse suurendamise ja muu toetuse saamise eeltingimuseks;

9.      kutsub Euroopa välisteenistust tegelema E3+3 läbirääkimiste järelmeetmena Iraani Islamivabariigis uimastitega seotud kuritegude eest süüdi mõistetute hukkamiste suure arvuga;

10.    kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kinnitama veel kord kategoorilist põhimõtet, mille kohaselt ei tohi Euroopa abi ja toetus hõlbustada õiguskaitsetoiminguid, mille tagajärjeks on vahistatud isikutele surmanuhtluse määramine ja nende hukkamine;

11.    nõuab tungivalt, et komisjon karmistaks ekspordikontrolli selliste toodete puhul, mida saab kasutada surmanuhtluse elluviimiseks;

12.    tunneb muret läbipaistvuse puudumise pärast uimastivastaseks võitluseks ette nähtud abi ja toetuse puhul, mida komisjon ja liikmesriigid annavad uimastivastaste toimingute läbiviimiseks riikides, kus kohaldatakse uimastitega seotud kuritegude puhul surmanuhtlust; palub, et komisjon avaldaks raamatupidamisaruande omapoolse rahastamise kohta, mis on ette nähtud uimastivastase võitluse programmidele riikides, kus kasutatakse uimastitega seotud kuritegude puhul endiselt surmanuhtlust;

13.    nõuab tungivalt, et komisjon rakendaks igasuguse lisaviivituseta stabiilsuse ja rahu edendamise rahastamisvahendi määruse artiklis 10 sätestatud tegevussuunised ning kohaldaks neid rangelt kokaiini ja heroiini liikumisteede programmide suhtes;

14.    nõuab tungivalt, et komisjon järgiks ELi narkootikumidealase tegevuskava (2013–2016) soovitust töötada välja ja rakendada inimõigustealase suunamise ja mõjuhindamise vahend, et tagada inimõiguste tulemuslik integreerimine narkootikumidega seotud ELi välistegevusse;

15.    nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus, komisjon ja liikmesriigid esitaksid suunised kõikehõlmava ja tulemusliku Euroopa surmanuhtluse poliitika väljakujundamiseks, pidades silmas kümneid Euroopa kodanikke, kes seisavad silmitsi hukkamisega kolmandates riikides, ning nõuab samuti, et need suunised hõlmaksid tugevaid ja tõhustatud mehhanisme identifitseerimise, õigusabi andmise ja diplomaatilise esindatuse valdkonnas;

16.    nõuab, et EL ja selle liikmesriigid tagaksid, et ÜRO Peaassamblee ülemaailmse narkoprobleemi teemalisel eriistungil, mis toimub 2016. aasta aprillis, käsitletakse surmanuhtluse kasutamist uimastitega seotud kuritegude puhul ja mõistetakse hukka selle kohaldamine;

17.    toetab kõiki ÜRO asutusi, valitsustevahelisi piirkondlikke organeid ja vabaühendusi nende jätkuvates jõupingutustes ärgitada riike surmanuhtlust kaotama; rõhutab kodanikuühiskonna poolt selles valdkonnas tehtavat olulist tööd; palub komisjonil jätkata demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi prioriteedina selle valdkonna projektide rahastamist;

18.    peab kiiduväärseks, et kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti teine fakultatiivprotokoll, mille eesmärk on surmanuhtluse kaotamine, ratifitseeriti hiljuti mitmes riigis, nii et sellel on nüüd 81 osalisriiki; nõuab, et kõik riigid, kes ei kuulu protokolli osalisriikide sekka, ratifitseeriksid selle viivitamatult;

19.    teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, nõukogule, komisjonile, ELi liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, ÜRO Peaassamblee presidendile ja ÜRO liikmesriikide valitsustele.

[1] ELT C 371 E, 20.12.2011, lk 5.