Istungidokument
5.10.2015
RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
suuliselt vastatava küsimuse B8‑0761/2015 alusel
vastavalt kodukorra artikli 128 lõikele 5
surmanuhtluse kohta
( 2015/2879(RSP) )
Marie-Christine Vergiat, Patrick Le Hyaric, Younous Omarjee, Malin Björk, Barbara Spinelli, Martina Anderson, Lynn Boylan, Matt Carthy, Liadh Ní Riada, Rina Ronja Kari, Merja Kyllönen, Marisa Matias, Sabine Lösing, Eleonora Forenza, Fabio De Masi, Lola Sánchez Caldentey, Josu Juaristi Abaunz, Kostadinka Kuneva, Kostas Chrysogonos, Stelios Kouloglou, Dimitrios Papadimoulis, Takis Hadjigeorgiou, Sofia Sakorafa
fraktsiooni GUE/NGL nimel
Euroopa Parlamendi resolutsioon surmanuhtluse kohta
( 2015/2879(RSP) )
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone surmanuhtluse kaotamise kohta, eriti 7. aprilli 2010. aasta resolutsiooni ülemaailmse surmanuhtluse vastase päeva kohta[1] ja 26. aprilli 2007. aasta resolutsiooni vajaduse kohta kehtestada nendes riikides, kus surmanuhtlust ikka veel kohaldatakse, hukkamiste suhtes viivitamatult moratoorium,
– võttes arvesse Euroopa inimõiguste konventsiooni protokolle nr 6 ja 13,
– võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 2,
– võttes arvesse surmanuhtlust käsitlevaid ELi suuniseid,
– võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, eriti selle artikli 6 lõiget 2, ning selle teist fakultatiivprotokolli,
– võttes arvesse ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastu võitlemise büroo (UNODC) ja ÜRO rahvusvahelise narkootikumide kontrolli komitee (INCB) avaldusi surmanuhtluse kaotamise kohta uimastisüütegude puhul,
– võttes arvesse 15. juunil 2013. aastal Madridis toimunud surmanuhtluse vastasel viiendal maailmakongressil vastu võetud lõppdeklaratsiooni,
– võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 18. detsembri 2007. aasta resolutsiooni 62/149, milles nõutakse surmanuhtluse kasutamisele moratooriumi kehtestamist, ning ÜRO Peaassamblee viit resolutsiooni, eelkõige 18. detsembri 2014. aasta resolutsiooni, milles tuletatakse meelde ÜRO võetud kohustust kaotada surmanuhtlus,
– võttes arvesse Euroopa ja ülemaailmset surmanuhtluse vastu võitlemise päeva, mida tähistatakse igal aastal 10. oktoobril, ning võttes arvesse asjaolu, et 2015. aastal on ülemaailmne surmanuhtluse vastu võitlemise päev pühendatud surmanuhtluse kaotamisele uimastisüütegude puhul,
– võttes arvesse nõukogule esitatud küsimust surmanuhtluse kohta ( O-000103/2015 – B8‑0761/2015 ),
– võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,
1. arvestades, et surmanuhtlus on julm, ebainimlik ja alandav karistus, millega rikutakse inimõiguste ülddeklaratsioonis sätestatud õigust elule; arvestades, et surmanuhtluse täideviimise ootamine tekitab äärmuslikke psüühilisi kannatusi ning hukkamine on füüsiline ja vaimne rünnak;
B. arvestades, et surmanuhtlust kasutatakse sageli ebasoodsamas olukorras olevate inimeste, eelkõige vaimse puudega ning rahvus- ja kultuuriliste vähemuste hulka kuuluvate isikute vastu; arvestades, et on kohti, kus surmanuhtluse määramine lähtub diskrimineerimisest seksuaalse sättumuse või veendumuste tõttu;
C. arvestades, et Euroopa Liit esindab jõulist ja põhimõttelist surmanuhtluse vastast seisukohta, mille kohaselt on liidu inimõiguste poliitika keskne eesmärk surmanuhtluse kaotamine kogu maailmas;
D. arvestades, et 101 riiki on kõigi kuritegude puhul surmanuhtlusest loobunud; arvestades, et 2014. aastal teostas vähemalt 22 riiki hukkamisi ja surma mõisteti vähemalt 2466 inimest, mis on 28% rohkem kui 2013. aastal; Arvestades, et viis riiki, kus surmanuhtlust kõige sagedamini kasutatakse, on Hiina (vabaühenduste andmetel rohkem kui 1 000 hukkamist), Iraan (vabaühenduste andmetel 289 ametlikult kinnitatud hukkamist ja üle 454 mitteametlikku hukkamist), Saudi Araabia (vähemalt 90 hukkamist), Iraak (vähemalt 61 hukkamist) ja USA (35 hukkamist);
E. arvestades, et kaheksas riigis määratakse surmanuhtlust homoseksuaalsuse eest (Mauritaania, Sudaan, Iraan, Saudi Araabia, Jeemen, Pakistan, Afganistan ja Katar) ning Nigeeria ja Somaalia provintsides rakendatakse ametlikult surmanuhtlust samasooliste seksuaalaktide eest;
F. arvestades, et 18. detsembril 2014 hääletas ÜRO Peaassamblee viiendat korda (117 poolt- ja 38 vastuhäält, erapooletuid oli 34) resolutsiooni üle, milles käsitletakse üldise moratooriumi kehtestamist surmanuhtlusele eesmärgiga see kaotada;
G. arvestades, et viimase 12 kuuga on maailmas tervikuna surmanuhtluse määramine uimastikuritegude eest sagenenud ning mitmed riigid hukkavad uimastikuritegude eest senisest rohkem inimesi (nt Iraan ja Saudi Araabia), kavatsevad taastada surmanuhtluse karistusena selliste kuritegude eest (nt Omaan) või lõpetavad pikka aega kehtinud surmanuhtluse moratooriumi (Indoneesia ja Pakistan); Arvestades, et 14 riigist, kus kohaldatakse uimastisüütegude puhul surmanuhtlust, on 12 Aasia või Lähis-Ida riigid; arvestades, et 2015. aastal hukati Indoneesias uimastikaubanduse pärast 14 inimest, sealhulgas 12 välismaalast; arvestades, et kümned inimesed ootavad surmanuhtluse täideviimist, sealhulgas ELi kodanikud, nagu prantslane Serge Atlaoui;
H. arvestades, et teadete kohaselt on 2015. aasta esimesel kuuel kuul hukatud Iraanis 394 uimastiseaduste rikkujat, samas kui kogu 2014. aasta puhul oli see arv 367; arvestades, et Pakistanis ootab praegu surmanuhtluse täideviimist vähemalt 112 uimastikuritegude eest süüdimõistetut; arvestades, et UNODC Iraanis ja Pakistanis teostatud operatsioonide sõltumatud auditid ja hiljutised teated VVOdelt on tõstatanud küsimusi selle kohta, kuidas nimetatud ÜRO asutuse neis riikides tegutsevad bürood täidavad inimõiguste alaseid suuniseid, samuti uimastitevastase võitluse rahastamise otsesest seosest nimetatud riikides uimastitega seotud süüdistuste korral langetatud surmaotsustega;
I. arvestades, et vägistamise, mõrva, ususalgamise, relvastatud röövi ja uimastitega kaubitsemise eest karistatakse Saudi Araabias surmanuhtlusega; arvestades, et pooled sellel aastal Saudi Araabias täide viidud hukkamised olid seotud uimastikuritegudega, samas kui 2010. aastal moodustasid need üldarvust vaid 4 %; arvestades, et surmanuhtlus viiakse täide pea maharaiumise teel ja vahel lüüakse seejärel keha risti; arvestades, et 27. mail 2014 mõisteti terroriorganisatsioonis osalemise eest pea maharaiumise ja ristilöömise läbi surma Ali Mohammed al-Nimr, hoolimata asjaolust, et tema ülestunnistus oli saadud piinamist kasutades, kui ta oli veel alaealine;
J. arvestades, et Nebraska osariik otsustas kaotada surmanuhtluse 2015. aastal; arvestades, et 2015. aastal on USAs surmava süstiga hukatud juba 19 inimest, sealhulgas kaks vaimse alaarenguga inimest: Warren Lee Hill 27. jaanuaril 2015 Georgia osariigis ja Robert Ladd 29. jaanuaril 2015 Texase osariigis; arvestades, et 17. märtsil 2015 hukati Missouri osariigis Cecil Clayton, 74-aastane raske ajukahjustusega mees; arvestades, et afroameeriklasest vang Mumia Abu-Jamal, keda kutsuti ka „hääletuste hääleks” ja kes ootas surmanuhtluse täideviimist 1982. aastast, kui ta ebaõiglase ja rassistlikult meelestatud kohtuprotsessi tulemusel surma mõisteti, kuni 2011. aastani, kui tema karistus muudeti eluaegseks vangistuseks, on endiselt väga raskes olukorras, sest Pennsylvania osariik ei võimalda talle juurdepääsu tervishoiuteenustele ja tema elu on seetõttu ohus; arvestades, et Hank Skinner ootab Texase osariigis endiselt surmanuhtlust, vaatamata asjaolule, et DNA-test on seadnud tema süü märkimisväärse kahtluse alla;
K. arvestades, et Egiptuse valitsus viis eelmisel aastal läbi kollektiivsed poliitilised kohtuprotsessid ja mõistis surma üle 100 inimese, sealhulgas kukutatud presidendi Mohammed Morsi; arvestades, et Iiri kodanikku Ibrahim Halawat ja teisi võib Egiptuses oodata surmanuhtlus karistusena meeleavaldusel osalemise eest;
L. arvestades, et surmanuhtlust pooldavate avalduste uuesti esile kerkimine ELis, sealhulgas mõnede valitsuste esindajate poolt, on murettekitav ilming;
M. arvestades, et EL ja selle liikmesriigid peavad võtma ühtse seisukoha surmanuhtluse vastu kõigis oma meetmetes ja rahastamistegevuses, eriti seoses kolmandate riikidega, kus ikka veel surmanuhtlus kohaldatakse;
1. kordab oma ammust vastuseisu surmanuhtlusele kõikidel juhtudel ja mis tahes tingimustel ning rõhutab veel kord, et surmanuhtluse kaotamine aitab suurendada inimväärikuse austamist;
2. mõistab hukka kõik hukkamised nende toimumise kohast sõltumata; on jätkuvalt mures surmanuhtluse mõistmise pärast alaealistele, ebasoodsamas olukorras, vaimse puudega või vaimse alaarenguga isikutele ning kutsub üles selliseid tavasid, millega rikutakse rahvusvahelisi inimõigustealaseid standardeid, viivitamata ja jäädavalt lõpetama;
3. tuletab meelde, et surmanuhtluse täielik kaotamine jääb ELi inimõiguste poliitika üheks põhieesmärgiks; tuletab lisaks meelde, et see eesmärk saavutatakse üksnes tihedas riikidevahelises koostöös ning koostöös hariduse, teadlikkuse suurendamise, tõhususe ja tulemuslikkuse valdkonnas; toetab kindlalt surmanuhtlusele moratooriumi kehtestamist, mis on samm surmanuhtluse kaotamise poole; jätkab püüdlemist selle poole, et surmanuhtlus kaotataks kogu maailmas; nõuab jõuliselt, et surmanuhtlust endiselt veel täide viivad riigid järgiksid rahvusvahelisi miinimumstandardeid ning avaldaksid selged ja täpsed süüdimõistmiste ja hukkamiste arvnäitajad;
4. väljendab muret hukkamiste suure arvu pärast Saudi Araabias; väljendab äärmist muret ja pahameelt selle pärast, et Saudi ametivõimud määrasid Ali Mohammed al-Nimrile ebaõiglase ja poliitiliselt motiveeritud kohtuprotsessi järel karistuseks surmanuhtluse pea maharaiumise ja ristilöömise teel; nõuab tungivalt, et Saudi ametivõimud Ali Mohammed al-Nimri viivitamatult vabastaksid, selle barbaarse karistuse tühistaksid ja järgiksid rahvusvahelisi inimõiguste alaseid standardeid; ergutab seetõttu liikmesriike avaldama Saudi režiimile suuremat survet, et Ali Mohammed al-Nimrile armu antaks ja surmanuhtlus kaotataks;
5. väljendab muret asjaolu pärast, et Hiina viib endiselt läbi kõige rohkem hukkamisi aastas ja neid hukkamisi käsitatakse endiselt nn riigisaladusena; nõuab tungivalt, et Hiina valitsus sellised tavad lõpetaks ja avaldaks juba hukatud isikute loetelu;
6. väljendab lisaks muret hukkamiste kasvava arvu pärast Iraanis ning asjaolu pärast, et vabaühenduste andmetel on enamik hukkamisi kohtuvälised või ametivõimude poolt kinnitamata; nõuab tungivalt, et Iraani valitsus sellise tava lõpetaks ja avaldaks juba hukatud isikute läbipaistva loetelu;
7. mõistab veel kord hukka surmanuhtluse kasutamise Iraagis; jagab ÜRO muret 2005. aastal surmanuhtluse taaskehtestamisele järgnenud hukkamiste arvu kasvu pärast ja kohtusüsteemi puudumise pärast riigis; rõhutab asjaolu, et 2014. aasta augustiks oli ametlike allikate kohaselt surma mõistetud 1724 vangi; rõhutab asjaolu, et praegusi puudusi Iraagi õigusemõistmises tuleb vaadelda USA ja Ühendkuningriigi sissetungi ja sellega kaasnenud sõjakuritegude, julmuste, palgasõdurite ja USA okupatsioonisõdurite sooritatud tsiviilisikute tapmiste järel avaliku korra peaaegu täieliku kokkuvarisemise taustal;
8. mõistab veel kord hukka surmanuhtluse kasutamise USAs, eriti karistused, mis on määratud ebaõiglase ja rassistlikult meelestatud kohtuprotsessi tulemusel, ning vaimse alaarenguga inimeste hukkamise; väljendab heameelt asjaolu pärast, et Nebraska osariik otsustas 2015. aastal surmanuhtluse kaotada ning nõuab tungivalt veel kord Ameerika Ühendriikidelt selle tava kaotamist; on eriti mures Mumia Abu-Jamali olukorra pärast ja asjaolu pärast, et tal ei ole juurdepääsu tervishoiuteenustele; toonitab asjaolu, et 2011. aastal tunnistas föderaalkohtusüsteem, et Mumia Abu-Jamali kohtuprotsess oli ebaõiglane, ning nõuab seetõttu, et ta viivitamatult vabastataks ja et talle antaks juurdepääs tervishoiuteenustele kooskõlas rahvusvahelise õigusega; nõuab lisaks Hank Skinneri ja Emma Clancy vabastamist; nõuab tungivalt, et EL rõhutaks oma dialoogis USAga inimõigusalaste standardite järgimise vajadust ning lõpetaks igasuguse kokkuleppe USAga, kui viimane rikub rahvusvahelist õigust;
9. on äärmiselt mures surmanuhtlust pooldavate avalduste uuesti esile kerkimise pärast ELis ning kohtuväliste hukkamiste pärast, mida Briti valitsus Süürias rakendab; rõhutab, et võitlus terrorismi vastu ei saa kunagi olla ülimuslik rahvusvahelise õiguse ees; nõuab seetõttu viivitamatult rahvusvahelise sõltumatu uurimise läbiviimist ja vastutajate kohtu alla andmist; nõuab lisaks sõltumatu üldise uurimise läbiviimist liikmesriikide poolt kohtuvälise hukkamise kasutamise suhtes, eriti terrorismivastase võitluse valdkonnas, ning nõuab tungivalt, et kõik osapooled lõpetaks viivitamatult selliste tavade kasutamise, mis on vastuolus rahvusvahelise õigusega ja mida võib käsitada de facto surmanuhtluse taaskehtestamisena;
10. on eriti mures surmanuhtluse üha suurema kasutamise pärast terrorismivastase võitluse kontekstis mitmetes riikides, nagu Egiptus ja Nigeeria, ning surmanuhtluse taaskehtestamise võimaluse pärast sellistes riikides nagu Tšaad ja Tuneesia; toonitab asjaolu, et surmanuhtlus ei vähenda kunagi terrorismi ja võitlus terrorismi vastu ei tohi mitte kunagi toimuda inimõiguste arvelt;
11. mõistab hukka mitmetes riikides, näiteks Pakistanis ja Indoneesias vastu võetud otsuse teha lõpp pikaajalistele surmanuhtluse moratooriumitele, ning nõuab tungivalt, et need riigid sellise tava lõpetaks ja tuleksid tagasi oma algsete otsuste juurde;
12. nõuab, et asjaomased riigid lõpetaksid homoseksuaalsuse lugemise kuriteoks ning et Brunei Darussalam loobuks oma kavast kehtestada 2016. aastal homoseksuaalsuse eest surmanuhtlus; nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid peaksid homoseksuaalsuse kriminaliseerimise vastast võitlust jätkuvalt keskse tähtsusega prioriteediks kooskõlas ELi suunistega lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste (LGBTI-inimesed) kõikide inimõiguste edendamiseks ja kaitsmiseks;
13. on tõsiselt mures selle pärast, et Euroopa rahastatavad uimastivastased programmid surmanuhtlust kohaldavates riikides võivad soodustada surmanuhtluse määramist ja hukkamisi, eelkõige seetõttu, et kurjategijate tabamise, kinnipidamise ja karistuste määramise ning karmimate karistuste osas püstitatakse eesmärke ja kasutatakse näitajaid;
14. kordab oma soovitust komisjonile ja liikmesriikidele, et surmanuhtluse kaotamine uimastikuritegude puhul tuleks muuta uimastivastase poliitika rahalise ja tehnilise abi, suutlikkuse suurendamise ja muu toetuse eeltingimuseks;
15. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kinnitama veel kord kategoorilist põhimõtet, mille kohaselt ei tohi Euroopa abi ja toetus hõlbustada õiguskaitsetoiminguid, mille tagajärjeks on vahistatud isikutele surmanuhtluse määramine ja nende hukkamine;
16. peab kahetsusväärseks läbipaistvuse puudumist uimastivastaseks võitluseks ette nähtud abis ja toetuses, mida komisjon ja liikmesriigid annavad uimastivastaste toimingute läbiviimiseks riikides, kus uimastisüütegude puhul kohaldatakse agressiivselt surmanuhtlust;
17. palub, et komisjon avaldaks raamatupidamise aruande omapoolse rahastamise kohta, mis on ette nähtud uimastivastase võitluse programmidele riikides, kus uimastisüütegude puhul on säilitatud surmanuhtlus, ning lisaks aruandele kirjeldava kokkuvõtte selle kohta, kuhu need rahalised vahendid suunati, missuguseid inimõiguste kaitsemeetmeid kasutati tagamaks, et see ei võimalda määrata surmanuhtlust ning missugusel määral on abi saavad riigid täitnud Euroopa tingimusi;
18. nõuab tungivalt, et komisjon rakendaks igasuguse lisaviivituseta stabiilsuse ja rahu edendamise rahastamisvahendi määruse artiklis 10 sätestatud tegevussuunised ning kohaldaks neid rangelt kokaiini ja heroiini liikumistee programmide suhtes, ning peataks need programmid viivitamata, kui suuniseid ei järgita;
19. palub komisjonil ja liikmesriikidel seada UNODC uimastivastase võitluse programmide edasise rahastamise eeltingimuseks nõue, et UNODC näitaks ära, kuidas rakendatakse selle raha kasutamisel inimõiguste tähtsaimaid põhimõtteid ning konkreetselt, kuidas rahastamine külmutatakse või lõpetatakse, kui abi saav riik jätkab uimastisüütegude eest surma mõistmist; rõhutab asjaolu, et ELi või liikmesriikide mis tahes uimastivastased programmid tuleks ellu viia ÜRO, eelkõige ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastu võitlemise büroo ja ÜRO rahvusvahelise narkootikumide kontrolli komitee (INCB) egiidi all;
20. nõuab tungivalt, et komisjon järgiks ELi narkootikumidealases tegevuskavas (2013–2016) esitatud soovitust, mille kohaselt on tuleks välja töötada „inimõigustealase suunamise ja mõjuhindamise” vahend ja seda rakendada, et tagada „inimõiguste tulemuslik integreerimine narkootikumidega seotud ELi välistegevusse”;
21. nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid esitaksid suunised kõikehõlmava ja tulemusliku Euroopa surmanuhtluse poliitika saavutamiseks, pidades silmas kümneid ELi kodanikke, kes seisavad silmitsi hukkamisega kolmandates riikides, ning et need suunised hõlmaksid tugevaid ja tõhustatud mehhanisme identifitseerimise, õigusabi andmise ja diplomaatilise esindatuse valdkonnas;
22. kiidab valitsusväliseid organisatsioone, kelle tegevuse eesmärk on surmanuhtluse kaotamine kogu maailmas, ning julgustab neid tööd jätkama; kutsub komisjoni üles jätkama kõnealuse valdkonna projektide toetamist, seades eelkõige prioriteediks rahvaharidusprojektid ja pedagoogilised meetmed;
23. palub, et väliskomisjoni juurde kuuluv inimõiguste allkomisjon koostaks surmanuhtluse teemal aruande, milles hindaks eelkõige ELi uimastivastase võitluse rahastamise ning julgeolekualase ja terrorismivastase koostöö mõju inimõigustele ning esitaks soovitused, kuidas tagada, et kõnealune rahastamine ei suurendaks edaspidi surmanuhtluse kasutamist;
24. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, nõukogule, komisjonile, ELi liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, ÜRO Peaassamblee presidendile ja ÜRO liikmesriikide valitsustele.