Istungidokument
5.10.2015
RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
suuliselt vastatava küsimuse B8‑0761/2015 alusel
vastavalt kodukorra artikli 128 lõikele 5
surmanuhtluse kohta
( 2015/2879(RSP) )
Elena Valenciano, Pier Antonio Panzeri, Josef Weidenholzer, Richard Howitt, Liisa Jaakonsaari, Ana Gomes, Eric Andrieu, Nikos Androulakis, Zigmantas Balčytis, Hugues Bayet, Brando Benifei, Goffredo Maria Bettini, José Blanco López, Vilija Blinkevičiūtė, Simona Bonafè, Biljana Borzan, Paul Brannen, Nicola Caputo, Andrea Cozzolino, Andi Cristea, Miriam Dalli, Viorica Dăncilă, Nicola Danti, Isabella De Monte, Jonás Fernández, Monika Flašíková Beňová, Eugen Freund, Doru-Claudian Frunzulică, Eider Gardiazabal Rubial, Enrico Gasbarra, Elena Gentile, Lidia Joanna Geringer de Oedenberg, Neena Gill, Michela Giuffrida, Maria Grapini, Theresa Griffin, Roberto Gualtieri, Sergio Gutiérrez Prieto, Anna Hedh, Cătălin Sorin Ivan, Jude Kirton‑Darling, Jeppe Kofod, Olle Ludvigsson, Andrejs Mamikins, Louis-Joseph Manscour, David Martin, Edouard Martin, Marlene Mizzi, Alessia Maria Mosca, Victor Negrescu, Momchil Nekov, Norbert Neuser, Demetris Papadakis, Vincent Peillon, Tonino Picula, Miroslav Poche, Inmaculada Rodríguez-Piñero Fernández, Siôn Simon, Tibor Szanyi, Marc Tarabella, Daniele Viotti, Boris Zala
fraktsiooni S&D nimel
Euroopa Parlamendi resolutsioon surmanuhtluse kohta
( 2015/2879(RSP) )
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone surmanuhtluse kaotamise kohta, eelkõige 7. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni ülemaailmse surmanuhtluse vastase päeva kohta[1],
– võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi Federica Mogherini ning Euroopa Nõukogu peasekretäri Thorbjørn Jaglandi 10. oktoobril 2014. aastal Euroopa ja ülemaailmse surmanuhtluse vastu võitlemise päeva puhul tehtud ühisavaldust,
– võttes arvesse Euroopa inimõiguste konventsiooni protokolle nr 6 ja 13,
– võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 2,
– võttes arvesse ELi suuniseid surmanuhtluse küsimuses,
– võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti ja selle teist fakultatiivset protokolli,
– võttes arvesse 2015. aasta septembris ÜRO inimõiguste ülemvoliniku avaldatud uuringut ülemaailmse uimastiprobleemi mõju kohta inimõiguste kasutamisele,
– võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsioone, eelkõige 18. detsembri 2014. aasta resolutsiooni surmanuhtluse kasutamisele moratooriumi kehtestamise kohta (A/RES/69/186),
– võttes arvesse iga aasta 10. oktoobril tähistatavat ülemaailmset ja Euroopa surmanuhtluse vastu võitlemise päeva,
– võttes arvesse 12.–15. juunil 2013. aastal Madridis toimunud surmanuhtluse vastasel viiendal maailmakongressil vastu võetud lõppdeklaratsiooni,
– võttes arvesse nõukogule esitatud küsimust surmanuhtluse kohta ( O-000103/2015 – B8‑0761/2015 ),
– võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,
A. arvestades, et Euroopa Liit on asunud jõulisele ja põhimõttelisele surmanuhtlusevastasele seisukohale, millega nähakse ette üldine moratoorium, et liidu inimõiguste poliitika keskse eesmärgina kaotada surmanuhtlus kogu maailmas;
B. arvestades, et 10. oktoobril 2015. aastal tähistatava ülemaailmse surmanuhtluse vastu võitlemise päeva keskmes on teadlikkuse tõstmine surmanuhtluse kohaldamisest uimastitega seotud süütegude korral;
C. arvestades, et ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo andmetel on rohkem kui 160 ÜRO liikmesriiki, millel on erisugused õigussüsteemid, traditsioonid, kultuurid ja usulised taustad, surmanuhtluse kas kaotanud või nad ei vii seda täide;
D. arvestades, et viimaste arvnäitajate kohaselt mõisteti 2014. aastal 55 riigis teadaolevalt surma vähemalt 2466 isikut ning et see kujutab endast 2013. aasta arvnäitajaga võrreldes peaaegu 23protsendilist kasvu; arvestades, et 2014. aastal viidi kogu maailmas täide vähemalt 607 hukkamist; arvestades, et surmanuhtluse määramise arvu suurenemine on tihedalt seotud kohtuotsustega, mida langetatakse kollektiivsetes kohtuprotsessides reageeringuna terrorismiga seotud süütegudele niisugustes riikides nagu Egiptus; arvestades, et surmamõistmised ja hukkamised jätkuvad 2015. aastal murettekitaval määral;
E. arvestades, et 33 riiki kohaldavad uimastitega seotud süütegude korral surmanuhtlust, mille tulemusel hukatakse igal aastal umbes 1000 inimest; arvestades, et teadaolevalt hukati 2015. aastal selliste süütegude eest inimesi Hiinas, Iraanis, Indoneesias ja Saudi Araabias; arvestades, et 2015. aastal määrati uimastitega seotud süütegude eest jätkuvalt karistuseks surmanuhtlust Hiinas, Indoneesias, Iraanis, Kuveidis, Malaisias, Saudi Araabias, Sri Lankal, Araabia Ühendemiraatides ja Vietnamis; arvestades, et sellised süüteod võivad hõlmata erinevaid uimastikaubanduse või uimastite omamisega seotud süüdistusi;
F. arvestades, et surmanuhtlus ei takista uimastikaubandust; arvestades, et suurem osa uimastisüütegude eest surma mõistetud isikuid on uimastikaubanduse hierarhias kõige madalamal positsioonil;
G. arvestades, et möödunud 12 kuul on kogu maailmas hakatud taas rohkem kasutama surmanuhtlust uimastisüütegude puhul ja on riike, kus uimastitega seotud süütegude eest hukatavate inimeste arv on märkimisväärsel määral suurenenud, kes püüavad kehtestada taas surmanuhtlust uimastisüütegude puhul või kes on teinud lõpu pikaajalistele surmanuhtluse moratooriumitele;
H. arvestades, et teadete kohaselt on 2015. aasta esimesel kuuel kuul hukatud Iraanis 394 uimastiseaduste rikkujat, samas kui kogu 2014. aasta puhul oli see arv 367; arvestades, et pooled sellel aastal Saudi Araabias täide viidud hukkamised olid seotud uimastisüütegudega, samas kui 2010. aastal moodustasid need üldarvust vaid 4 %; arvestades, et Pakistanis ootab praegu surmanuhtluse täideviimist vähemalt 112 uimastiseaduste rikkujat;
I. arvestades, et kaheksas riigis määratakse surmanuhtlust homoseksuaalsuse eest (Mauritaania, Sudaan, Iraan, Saudi Araabia, Jeemen, Pakistan, Afganistan ja Katar) ning Nigeeria ja Somaalia provintsides rakendatakse ametlikult surmanuhtlust samasooliste seksuaalaktide eest;
J. arvestades, et kolmandates riikides on hukkamise täideviimist ootamas kümned Euroopa kodanikud, sealhulgas paljud neist uimastitega seotud süütegude eest;
K. arvestades, et arvukatele isikutele on nende õiguslikust staatusest olenemata määratud surmanuhtlus ning nad on seejärel hukatud asjaoludel ja kohtumenetluste raames, mille puhul ei pruugi olla täielikult järgitud õigust õiglasele kohtumenetlusele ja õigust kaitsele piinamise ning muude väärkohtlemise vormide eest, kujutades seega endast eksimist õigusemõistmisel; arvestades, et hukkamised on pöördumatud ja lõplikud;
L. arvestades, et kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikli 6 lõike 2 kohaselt võib surmanuhtluse määrata vaid „kõige raskemate kuritegude eest”; arvestades, et ÜRO inimõiguste komitee ning ÜRO eriraportöör kohtuväliste, lihtmenetluse korras toimuvate ja meelevaldsete hukkamiste alal ja eriraportöör piinamiste alal on esinenud avaldustega, mille kohaselt ei tohiks uimastitega seotud süütegude eest surmanuhtlust määrata; arvestades, et kohustuslik surmanuhtlus ja selle kasutamine uimastitega seotud süütegude korral on vastuolus rahvusvahelise õiguse ja rahvusvaheliste normidega;
M. arvestades, et rahvusvaheline narkootikumide kontrolli komitee on ergutanud surmanuhtlust määravaid riike loobuma sellest uimastitega seotud süütegude korral;
N. arvestades, et komisjon ja liikmesriigid on andnud vähemalt 60 miljonit eurot ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastu võitlemise büroo (UNODC) uimastivastase võitluse programmidele, milles keskendutakse uimastivastasele võitlusele riikides, kus uimastisüütegude korral kohaldatakse aktiivselt surmanuhtlust;
O. arvestades, et komisjon on käivitanud ELi stabiilsuse ja rahu edendamise rahastamisvahendi ning selle eelkäijaks oleva stabiliseerimisvahendi raames kaks ulatuslikku piirkondlikku uimastivastase võitluse meedet – kokaiini ja heroiini liikumistee programmid, mis hõlmavad ka uimastisüütegude eest surmanuhtlust kohaldavaid riike; arvestades, et vastavalt stabiilsuse ja rahu edendamise rahastamisvahendi määruse artiklile 10 on komisjon kohustatud kasutama organiseeritud kuritegevuse vastaste meetmete korral inimõiguste ja humanitaarõiguse järgimise tegevussuuniseid;
1. kordab, et mõistab hukka surmanuhtluse kasutamise, ning toetab kindlalt surmanuhtlusele moratooriumi kehtestamist kui sammu surmanuhtluse kaotamise poole; rõhutab taas, et surmanuhtluse kaotamine aitab kaasa inimväärikuse edendamisele ja et ELi lõplik eesmärk on surmanuhtlus täielikult kaotada;
2. mõistab hukka kõik hukkamised nende toimumise kohast sõltumata; on jätkuvalt sügavalt mures surmanuhtluse määramise pärast alaealistele, nagu Saudi Araabia noore meeleavaldaja Ali Mohammad al-Nimri juhtumi puhul, ja vaimse või intellektuaalse puudega isikutele ning nõuab selliste tavade kohest ja täielikku lõpetamist;
3. nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus ja liikmesriigid jätkaksid surmanuhtluse kasutamise vastu võitlemist ning nõuaksid jõuliselt, et surmanuhtlust endiselt veel täide viivad riigid järgiksid rahvusvahelisi miinimumstandardeid ning vähendaksid surmanuhtluse kohaldamisala ja kasutamist ning avaldaksid selged ja täpsed süüdimõistmiste ja hukkamiste arvnäitajad; nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus jääks valvsaks muutuste suhtes kõikides riikides, eelkõige Valgevenes, mis on ainuke Euroopa riik, kus endiselt kehtib surmanuhtlus, ning kasutaks kõiki tema kasutuses olevaid mõjutusvahendeid;
4. tunneb heameelt surmanuhtluse kaotamise üle teatavates USA osariikides ning ergutab Euroopa Liitu jätkama USAga peetavat dialoogi surmanuhtluse täielikuks kaotamiseks; mõistab hukka Alfredo Prieto hiljutise hukkamise Virginia osariigis;
5. kutsub riike, kus on surmanuhtlus kaotatud või kus kehtib pikaajaline surmanuhtluse moratoorium, üles seda mitte taastama ning ergutab neid jagama oma sellealaseid kohemusi;
6. kutsub riike, kus homoseksuaalsus on kriminaliseeritud, üles surmanuhtlust mitte kohaldama; nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus peaks homoseksuaalsuse kriminaliseerimise vastast võitlust jätkuvalt keskse tähtsusega prioriteediks kooskõlas ELi suunistega lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste (LGBTI-inimesed) kõikide inimõiguste edendamiseks ja kaitsmiseks;
7. on jätkuvalt täiesti veendunud, et surmanuhtluse määramised ei hoia ära uimastikaubandust ega takista inimesi uimastite kuritarvitamise ohvriks langemisel; kutsub surmanuhtlust kohaldavaid riike üles kehtestama uimastisüütegude eest karistamiseks surmanuhtluse asemel alternatiivkaristusi, mille keskmes on eelkõige uimastiennetuse ja kahjude vähendamise programmid;
8. kordab oma soovitust komisjonile ja liikmesriikidele, et surmanuhtluse kaotamine uimastisüütegude puhul tuleks muuta uimastivastase poliitika rahalise abi, tehnilise abi, suutlikkuse suurendamise ja muu toetuse eeltingimuseks;
9. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kinnitama veel kord kategoorilist põhimõtet, mille kohaselt ei tohi Euroopa abi ja toetus hõlbustada õiguskaitsetoiminguid, mille tagajärjeks on vahistatud isikutele surmanuhtluse määramine ja nende hukkamine;
10. tunneb muret läbipaistvuse puudumise pärast uimastivastaseks võitluseks ette nähtud abis ja toetuses, mida komisjon ja liikmesriigid annavad uimastivastaste toimingute läbiviimiseks riikides, kus uimastisüütegude puhul kohaldatakse surmanuhtlust; palub, et komisjon avaldaks raamatupidamise aruande omapoolse rahastamise kohta, mis on ette nähtud uimastivastase võitluse programmidele riikides, kus uimastisüütegude puhul on säilitatud surmanuhtlus;
11. nõuab tungivalt, et komisjon rakendaks igasuguse lisaviivituseta stabiilsuse ja rahu edendamise rahastamisvahendi määruse artiklis 10 sätestatud tegevussuunised ning kohaldaks neid rangelt kokaiini ja heroiini liikumistee programmide suhtes;
12. nõuab tungivalt, et komisjon järgiks ELi narkootikumidealases tegevuskavas (2013–2016) esitatud soovitust, mille kohaselt on tuleks välja töötada „inimõigustealase suunamise ja mõjuhindamise” vahend ja seda rakendada, et tagada „inimõiguste tulemuslik integreerimine narkootikumidega seotud ELi välistegevusse”;
13. nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus, komisjon ja liikmesriigid esitaksid suunised kõikehõlmava ja tulemusliku Euroopa surmanuhtluse poliitika saavutamiseks, pidades silmas kümneid Euroopa kodanikke, kes seisavad silmitsi hukkamisega kolmandates riikides, ning et need suunised hõlmaksid tugevaid ja tõhustatud mehhanisme identifitseerimise, õigusabi andmise ja diplomaatilise esindatuse valdkonnas;
14. nõuab, et EL ja selle liikmesriigid tagaksid, et ÜRO Peaassamblee ülemaailmse narkoprobleemi teemalisel eriistungil, mis toimub 2016. aasta aprillis, käsitletakse surmanuhtluse kasutamist uimastitega seotud kuritegude puhul ja mõistetakse hukka selle kohaldamine;
15. toetab kõiki ÜRO asutusi, valitsustevahelisi piirkondlikke organeid ja valitsusväliseid organisatsioone nende jätkuvates jõupingutustes julgustada riike surmanuhtlust kaotama; rõhutab selles valdkonnas kodanikuühiskonna poolt tehtavat olulist tööd; palub komisjonil jätkata demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi raames selle valdkonna projektide rahastamist;
16. tunneb heameelt asjaolu üle, et hiljuti ratifitseeriti kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti teine fakultatiivne protokoll, mille eesmärk on surmanuhtluse kaotamine ja millega tõusis osalisriikide arv 81ni, ning nõuab, et kõik riigid, kes ei ole protokolliga ühinenud, ratifitseeriksid selle viivitamatult;
17. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, nõukogule, komisjonile, Euroopa Liidu inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, ÜRO Peaassamblee presidendile ja ÜRO liikmesriikide valitsustele.