Istungidokument
27.1.2016
RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avalduse alusel
vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2
usuvähemuste süstemaatilise massilise tapmise kohta ISISe poolt
( 2016/2529(RSP) )
Bodil Valero, Alyn Smith, Bronis Ropė, Igor Šoltes
fraktsiooni Verts/ALE nimel
Euroopa Parlamendi resolutsioon usuvähemuste süstemaatilise massilise tapmise kohta ISISe poolt
( 2016/2529(RSP) )
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Iraagi, Süüria, Liibüa ja Egiptuse kohta, eelkõige 10. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni[1] kristlaste vastu hiljuti toime pandud vägivallaaktide ja nende tagakiusamise kohta Maaloulas (Süüria) ja Peshāwaris (Pakistan) ning pastor Saeed Abedini juhtumi (Iraan) kohta, 18. septembri 2014. aasta resolutsiooni[2] olukorra kohta Iraagis ja Süürias ning rühmituse Islamiriik (IS) pealetungi, sealhulgas vähemuste tagakiusamise kohta, 27. novembri 2014. aasta resolutsiooni[3] naiste röövimise ja väärkohtlemise kohta Iraagis, 12. veebruari 2015. aasta resolutsiooni[4] humanitaarkriisi kohta Iraagis ja Süürias, eelkõige seoses rühmitusega Islamiriik (IS), 12. märtsi 2015. aasta resolutsiooni[5] hiljutiste ISISe/Da’eshi rünnakute ja inimröövide kohta Lähis-Idas, eelkõige assüürlaste vastu, ning 30. aprilli 2015. aasta resolutsiooni[6] kultuurimälestiste hävitamise kohta ISISe/Da’eshi poolt,
– võttes arvesse nõukogu 16. märtsi 2015. aasta järeldusi ELi piirkondliku strateegia kohta Süürias ja Iraagis ning ISILi/Daeshi ohu kohta, 20. oktoobri 2014. aasta järeldusi ISILi/Daeshi kriisi kohta Süürias ja Iraagis, 30. augusti 2014. aasta järeldusi Iraagi ja Süüria kohta, 14. aprilli 2014. aasta ja 12. oktoobri 2015. aasta järeldusi Süüria kohta ning 15. augusti 2014. aasta järeldusi Iraagi kohta,
– võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi avaldusi olukorra kohta Süürias ja Iraagis,
– võttes arvesse ELi suuniseid rahvusvahelise humanitaarõiguse kohta, inimõiguste kaitsjate kohta ning usu- ja veendumusvabaduse edendamise ja kaitse kohta,
– võttes arvesse 1949. aasta Genfi konventsioone ja nende lisaprotokolle,
– võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,
– võttes arvesse genotsiidi vältimise ja selle eest karistamise konventsiooni,
– võttes arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuuti,
– võttes arvesse Amnesty Internationali 20. jaanuari 2016. aasta aruannet „Banished and dispossessed: Forced displacement and deliberate destruction in northern Iraq“ (Tagakiusatud ja varatud põgenikud: sundränne ja tahtlik hävitamistöö Põhja-Iraagis),
– võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,
A. arvestades, et nn ISIL/Daesh ründab jätkuvalt Iraagi ja Süüria etnilisi ja usuvähemusi, nagu kaldealased/süürlased/assüürlased, kurdi šiiidid, kakaid, saabalased, šabakid, araablastest šiiidid, türkmeenid ja jeziidid, kes peavad taluma konkreetselt nende vastu suunatud tõsist väärkohtlemist ning rahvusvahelise inimõigustealase ja humanitaarõiguse ränki rikkumisi, millest mõne puhul on ÜRO ekspertide sõnul tegemist sõja- ja inimsusvastaste kuritegude ja võib-olla isegi genotsiidiga;
B. arvestades, et konkreetsete etniliste ja usuvähemuste vastu toime pandud süstemaatilised rängad teod hõlmavad massihukkamisi ja etnilist puhastust, sihipärast tapmist, sunniviisilist islami usku pööramist, inimrööve, sunniviisilist ümberasustamist, kividega surnuksloopimist ja amputeerimisi, sunniviisilist kadumist, piinamist, pühapaikade ja kultuurimälestiste hävitamist ning kultuuriväärtustega kauplemist; arvestades, et ÜRO on teada andnud ka süstemaatilisest seksuaal- ja füüsilisest vägivallast ning naiste ja laste massilisest orjastamisest, samuti laste värbamisest enesetapurünnakuteks;
C. arvestades, et siiani on IS võtnud Süürias ja Iraagis ettekavatsetult ja süsteemselt sihikule ja hävitanud enam kui 100 religioosset ja ajaloolist objekti, sh kirikuid, mošeesid, monumente, templeid ja muid pühamuid, haudu ja surnuaedu, arheoloogilisi alasid ja kultuurimälestisi;
D. arvestades, et ÜRO sõnul jätavad need sündmused mulje näiliselt süsteemsest ja ulatuslikust poliitikast, mille eesmärk on Daeshi kontrolli all oleval territooriumil vähemuste kogukonnad maha suruda, nad sealt lõplikult välja tõrjuda või hävitada;
E. arvestades, et terrorismivastases võitluses inimõiguste ja põhivabaduste edendamise ja kaitse ÜRO eriraportööri 16. juuni 2015. aasta aruandes on märgitud, et „on tõendeid selle kohta, et ISIL on pannud toime tõsiseid rahvusvahelise õiguse rikkumisi, sealhulgas genotsiidi, inimsusvastaseid kuritegusid, sõjakuritegusid ja humanitaarõiguse tõsiseid rikkumisi“ (punkt 11);
F. arvestades, et Daeshi lõputu vägivald ja nende poolt toime pandud rikkumised ei puuduta üksnes usuvähemusi, vaid ka teisi rühmi ja isikuid, näiteks sunniite, LGBTI-inimesi, ateiste ja kõiki teisi, keda ISi tagurlik ja äärmuslik ideoloogia ei tunnista;
G. arvestades, et Daesh on võtnud eesmärgiks kõik opositsiooniliste seisukohtade esindajad nende usulistest vaadetest hoolimata süsteemselt hukata – näiteks on hukatud arvukalt sunniitidest ajakirjanikke ja Daeshi vastu sõna võtnud imaame, 2014. aasta augustis hukati Der Ezzoris kolme päeva jooksul 700 sunniidist hõimuliiget ning alles hiljuti, st 16. jaanuaril 2016 hukati samuti sadu sunniitidest tsiviilisikuid;
H. arvestades, et igapäevaselt antakse teada ka teiste piirkonna konfliktiosaliste ja muu hulgas Assadi režiimi poolt toime pandud ulatuslikest sõjakuritegudest ja muudest rahvusvahelise inimõigustealase ja humanitaarõiguse rikkumistest;
I. arvestades, et lisaks Daeshile ründavad usu- ja etnilisi vähemusi ka Assadi režiim ja valitsusvälised relvastatud rühmitused, sh eelkõige Jabhat al-Nusrah Süürias ja šiiitide relvarühmitused Iraagis;
J. arvestades, et teatavatel juhtudel on usu- ja etniliste vähemuste vastu toime pandud rünnakute taga see, et ründajad on kogukonna etnilise ja/või usulise tausta ja arvatavate poliitiliste vaadete suhtes eksiarvamusel;
K. arvestades, et rahvusvahelise õiguse järgi on kõigil isikutel õigus elada vastavalt oma südametunnistusele ning usulisi ja mitteusulisi veendumusi vabalt valida ja muuta; arvestades, et poliitilistel ja usujuhtidel on kohustus võidelda äärmuslusega kõigil tasanditel ning edendada üksikisikute ja usurühmade seas vastastikust austust;
L. arvestades, et siiani on ainult üheksa liikmesriiki – Austria, Belgia, Hispaania, Holland, Leedu, Portugal, Prantsusmaa, Saksamaa ja Slovakkia – ratifitseerinud rahvusvahelise konventsiooni kõigi isikute sunniviisilise kadumise eest kaitsmise kohta;
1. mõistab kindlalt hukka rahvusvahelise inimõigustealase ja humanitaarõiguse mitmekordsed ja tõsised rikkumised, mida kõik Iraagi ja Süüria konflikti osapooled toime panevad;
2. kordab, et mõistab kindlalt hukka Daeshi poolt toime pandud tohutud ja arvukad koledused, muu hulgas usu- ja etniliste kogukondade sihipärase ründamise Daeshi kontrolli all olevatel aladel;
3. mõistab sügavalt hukka religioossete ja kultuurimälestiste ja -esemete hävitamise Daeshi poolt, sest see on rünnak kõigi Süüria ja Iraagi elanike ning laiemalt inimkonna kultuuripärandi vastu; palub kõigil riikidel tõhustada kriminaaluurimisi ja õigusalast koostööd, et tuvastada kõik rühmitused, kes tegelevad ebaseadusliku kultuuriväärtustega kauplemisega ning kahjustavad ja hävitavad Süürias, Iraagis ning Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas kultuuripärandit, mis kuulub kogu inimkonnale;
4. kutsub piirkonna kõiki konfliktiosalisi üles lõpetama viivitamatult kõik tsiviilelanike vastu suunatud rünnakud, vabastama kõik meelevaldselt vangistatud kinnipeetavad ning kaitsma kõikide isikute inimõigusi, sõltumata nende usulistest ja poliitilistest vaadetest ning etnilisest taustast;
5. mõistab hukka kogu Lähis-Ida ja laiema piirkonna, sh Venemaa mõjukate usujuhtide järjest eskaleeruvamad sõnavõtud Süüria konflikti küsimuses, sest need suurendavad vihkamist ja usukogukondade vastu suunatud vägivalla ohtu; kutsub kogu maailma usujuhte üles hoiduma igasugusest usuviha soodustamisest ja vägivalla õhutamisest;
6. tunnustab ja toetab kõikide Iraagis ja Süürias elavate etniliste, usuliste ja teiste vähemuste vääramatut õigust elada väärikalt, võrdõiguslikult ja turvaliselt oma ajaloolisel ja traditsioonilisel kodumaal ning järgida oma usukombeid täiesti vabalt, ilma igasuguse sunni, vägivalla või diskrimineerimiseta, ning nõuab kõikidelt niisuguse õiguse austamist; rõhutab vajadust kaasata nende tegelikud esindajad oma kodumaa poliitilise tuleviku määramisse nii Iraagis kui ka Süürias;
7. tunnistab, et Daeshi vägivald on üks paljudest teguritest, mis raskendavad humanitaarkriisi Süürias, Iraagis ja piirkonnas laiemalt; kutsub ELi ja liikmesriike sellega seoses üles tegema aktiivseid jõupingutusi ning võtma praktilisi ja poliitilisi meetmeid, eelkõige ÜRO raamistikus, et konfliktid lahendada ning leevendada miljonite inimeste kannatusi ja lõpetada kõikide usu- ja etniliste vähemusrühmade tagakiusamine;
8. kinnitab veel kord oma täielikku ja aktiivset toetust tööle, mida ÜRO erisaadik Staffan de Mistura teeb selleks, et alustada Genfis peatselt kõigi Süüria toimijate vahelisi läbirääkimisi; kordab, kui oluline on võtta Süüria poliitilise ülemineku ja riigi tuleviku üle peetaval arutelul nõuetekohaselt arvesse vähemuste kaitset; toonitab seetõttu, et peamiselt Süürias tegutsevate liikumiste esindajad peaksid rahuläbirääkimistel kindlasti osalema;
9. tuletab meelde, et Daesh ei ole Lähis-Idas ja selle naabruses praegu valitseva kriisiolukorra põhjus, vaid pigem tagajärg; tuletab meelde, et Daesh on tekkinud inimõiguste kauaaegse rikkumise ja karistamatuse, semukapitalismi, lokkava korruptsiooni, sektantluse ning tervete rühmade, sh araablastest sunniitide tõrjumise ja diskrimineerimise põhjalt, ning samuti piirkondlike ja läänemaiste jõudude pikaajalise välise manipuleerimise ja sekkumise tõttu; on seetõttu veendunud, et selleks, et rahvusvaheline üldsus saaks Daeshi ebainimlikele tegudele ja loomusele tõhusalt reageerida, on vaja rahvusvahelisel õigusel põhinevat ühtset, kaasavat ja strateegilist tegevuskava;
10. rõhutab, et kuigi Daesh on alates 2014. aasta suvest mänginud piirkondlikul tasandil mõjukat rolli ja olnud rahvusvahelise tähelepanu keskmes, ei tohiks see asjaolu ähmastada vastutust, mida kannavad praeguse humanitaarkatastroofi teised osapooled, sealhulgas eelkõige Assadi režiim, aga ka Iraagi endine valitsus ning muude kohalike ja mittedžihadistlike relvarühmituste juhid, muu hulgas Liibüas;
11. väljendab veel kord kõige karmimat hukkamõistu seoses Assadi režiimi kuritegudega oma riigi elanikkonna vastu, sh keemia- ja süüterelvade, kobar- ja tünnipommide kasutamise ning tuhandete Süüria tsiviilisikute jätkuva piiramisrõngas hoidmisega;
12. rõhutab, kui oluline on võtta kooskõlas rahvusvaheliste standarditega vastutusele kõik Süürias ja Iraagis toime pandud rahvusvahelise inimõigustealase ja humanitaarõiguse rikkumiste, sh genotsiidi ning inimsusvastaste ja sõjakuritegude toimepanijad; kordab oma üleskutset suunata Süüria ja Iraagi olukorra küsimus Rahvusvahelisse Kriminaalkohtusse ja toetab kõiki sellesuunalisi algatusi;
13. peab äärmiselt murettekitavaks, et mitme ÜRO eriraportööri andmetel võib Daeshi poolt Süüria usuvähemuste vastu toime pandud kuritegusid pidada genotsiidiks; kordab seetõttu, et rahvusvahelisel kogukonnal lasub ajalooline kohustus tagada, et nende kuritegude käsitlemine toimub pädevas jurisdiktsioonis;
14. kutsub Kurdistani piirkondlikku valitsust Põhja-Iraagis üles uurima väiteid, mille kohaselt on selle sõjaline tiib Pešmerga pannud toime tõsiseid inimõiguste rikkumisi, ning võtma kõik nende kuritegude toimepanijad vastutusele;
15. peab endiselt murettekitavaks, et Iraagi, Süüria ja Liibüa rahva humanitaaralased vajadused kasvavad kiiremini kui rahvusvaheline üldsus jõuab reageerida; nõuab tungivalt, et kõik rahastajad, sh EL ja liikmesriigid, täidaksid oma lubadused ja annaksid kiiresti abi, muu hulgas kohalike kodanikuühiskonna rühmituste ja vähemusrühmade abiorganisatsioonide kaudu, et jõuda võimalikult hästi abi vajavate haavatavas olukorras rühmadeni; kutsub Türgit ja Kurdistani piirkondlikku valitsust üles avama viivitamatult oma piirid Põhja-Süüriaga ja kaotama piirangud, mis takistavad humanitaarabi, taastamistöid, meediat ning poliitilisi ja kodanikuühiskonna kontakte;
16. tunnistab, et usuvähemuste ja etniliste rühmade jätkuv tagakiusamine Lähis-Idas soodustab massimigratsiooni ja riigisisest ümberasumist; kutsub liikmesriike üles võtma arvesse ÜRO pagulaste ülemvoliniku palvet võtta vastutuse jagamisel endale suuremad kohustused, et võimaldada pagulastel lahkuda konfliktipiirkondadest, muu hulgas usulise või etnilise tausta tõttu toimuva tagakiusamise tõttu, ning leida ümberasustamise, humanitaarsetel põhjustel vastuvõtmise kavade, perede lihtsama taasühendamise või paindlikuma viisakorra abil kaitset kaugemalt kui vahetust naabruskonnast; toonitab eelkõige vajadust tegeleda selliste isikute olukorraga, kes on haavatavas olukorras erandlikel põhjustel, nagu tõsised meditsiinilised vajadused või puue, ning inimestega, keda rünnatakse nende seksuaalse sättumuse, sooidentiteedi või soo tõttu;
17. nõuab tungivalt, et kõik ELi liikmesriigid ratifitseeriksid kiiremas korras rahvusvahelise konventsiooni kõigi isikute sunniviisilise kadumise eest kaitsmise kohta; palub Euroopa välisteenistusel ja liikmesriikidel edendada nimetatud väga olulise inimõigustealase dokumendi üleüldist ratifitseerimist ja rakendamist ning toetada selle konventsiooni alusel asutatud pealesunnitud kadumisi käsitleva ÜRO komitee tegevust;
18. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, nõukogule, komisjonile, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, ÜRO Inimõiguste Nõukogule ning kõikidele Süüria, Iraagi ja Liibüa konflikti osalistele.