Istungidokument

 

B8-0315/2016

2.3.2016

RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

suuliselt vastatavate küsimuste B8-0109/2016 , B8-0110/2016 , B8-0111/2016 , B8-0112/2016 , B8-0113/2016 , B8-0114/2016 ja B8-0115/2016 alusel

vastavalt kodukorra artikli 128 lõikele 5

komisjoni tehnilise hinnangu kohta kogemustele, mis on saadud ettevõtte Philip Morris International ja selle tütarettevõtete ning liidu ja tema liikmesriikide vahel 9. juulil 2004. aastal sõlmitud salakaubanduse ja võltsimise vastasest lepingust ja üldisest kohustustest vabastamisest, ning selle lepingu kehtivuse peatse lõppemise kohta

( 2016/2555(RSP) )

Michael Theurer

fraktsiooni ALDE nimel

 

B8-0315/2016

Euroopa Parlamendi resolutsioon komisjoni tehnilise hinnangu kohta kogemustele, mis on saadud ettevõtte Philip Morris International ja selle tütarettevõtete ning liidu ja tema liikmesriikide vahel 9. juulil 2004. aastal sõlmitud salakaubanduse ja võltsimise vastasest lepingust ja üldisest kohustustest vabastamisest, ning selle lepingu kehtivuse peatse lõppemise kohta

( 2016/2555(RSP) )

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ettevõtte Philip Morris International (PMI) ja selle tütarettevõtete ning liidu ja tema liikmesriikide vahel 9. juulil 2004. aastal sõlmitud salakaubanduse ja võltsimise vastast lepingut ja üldist kohustustest vabastamist,

–  võttes arvesse komisjoni talituste 24. veebruari 2016. aasta töödokumenti „Ettevõtte Philip Morris International ja selle tütarettevõtete ning liidu ja tema liikmesriikide vahel 9. juulil 2004. aastal sõlmitud salakaubanduse ja võltsimise vastasest lepingust ja üldisest kohustustest vabastamisest saadud kogemuste tehniline hinnang“ ( SWD(2016)0044 ),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. aprilli 2014. aasta direktiivi 2014/40/EL tubaka- ja seonduvate toodete tootmist, esitlemist ja müüki käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2001/37/EÜ[1],

–  võttes arvesse tubakatoodetega ebaseadusliku kauplemise tõkestamise protokolli, mis võeti vastu Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) tubaka tarbimise leviku vähendamise raamkonventsiooni osaliste viiendal konverentsil 12. novembri 2012. aasta otsusega FCTC/COP5 (1),

–  võttes arvesse oma 11. oktoobri 2007. aasta resolutsiooni, mis käsitleb ühenduse, liikmesriikide ja Philip Morrise vahel pettuse ja sigarettide salakaubaveo vastase võitluse tõhustamiseks sõlmitud kokkuleppe mõju ning Euroopa Parlamendi ühenduse transiidisüsteemi uurimiskomisjoni soovituste rakendamisel tehtud edusamme[2],

–  võttes arvesse tubakatootjaga sõlmitud lepingut (PMI lepingut) käsitlevaid küsimusi komisjonile ( O-000010/2016 – B8-0109/2016 , O-000014/2016 – B8-0110/2016 , O-000015 – B8-0111/2016 , O-000016 – B8-0112/2016 , O-000017 – B8-0113/2016 , O-000018/2016 – B8-0114/2016 ja O-000019/2016 – B8-0115/2016 ),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et ebaseadusliku kauplemise tõttu tubakatoodetega ning eeskätt sigarettide salakaubaveo ja võltsimise tõttu jääb ELil ja liikmesriikidel igal aastal saamata enam kui 10 miljardit eurot tulu (tollimaksud, käibemaks ja aktsiis);

B.  arvestades, et tubakatoodete salakaubavedu on raske kuritegu, mis aitab kaasa rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse teiste liikide, sealhulgas inim-, uimasti- ja relvakaubanduse rahastamisele;

C.  arvestades, et tubakatoodete võltsimine õõnestab suitsetamisvastast poliitikat ja seeläbi soodustab tubakaepideemiat, suurendades (sageli odavamate) tubakatoodete kättesaadavust, eelkõige noortele ja väikese sissetulekuga elanikkonnarühmadele;

D.  arvestades, et tubakatoodete võltsimine on rahvatervise probleem, mis toob kaasa veel suurema terviseriski kui ehtsate sigarettide puhul, kuna võltsitud sigaretid toodetakse ja imporditakse ebaseaduslikult ning nende koostisosad ei ole teada;

E.  arvestades, et salasigarettide ja võltsitud sigarettide probleemiga toimetulekuks on EL ja liikmesriigid (v.a Rootsi British American Tobacco (BAT) ja Imperial Tobacco Limited (ITL) lepingute puhul) sõlminud juriidiliselt siduva lepingu ettevõtetega Philip Morris International (PMI) (2004), Japan Tobacco International (JTI) (2007), BAT (2010) ja ITL (2010);

F.  arvestades, et PMI lepingu tulemusel on avaliku sektori tulud kasvanud seni ligikaudu 1 miljardi dollari võrra aastamaksetena ja 68,2 miljoni euro võrra toodete arestimise korral makstava tasuna, mis jaguneb komisjoni (ca 10 %) ja liikmesriikide (ca 90 %) vahel;

G.  arvestades, et PMI lepingu kehtivus lõpeb 9. juulil 2016;

H.  arvestades, et turukeskkonnas on praeguse PMI lepingu allkirjastamisest saadik toimunud olulisi muudatusi ja eelkõige on suurenenud kaubamärgita (nn odavate valgete) sigarettide hulk;

I.  arvestades, et regulatiivses keskkonnas on praeguse PMI lepingu allkirjastamisest saadik toimunud olulisi muudatusi, mille tõid kaasa eelkõige direktiivi 2014/40/EL (tubaka- ja seonduvate toodete tootmise, esitlemise ja müügi kohta) ning WHO tubaka tarbimise leviku vähendamise raamkonventsiooni protokolli vastuvõtmine;

1.  tunneb heameelt PMI lepingu hindamist käsitleva komisjoni aruande üle; peab siiski kahetsusväärseks selle tehnilise hinnangu esitamise ajastamist;

2.  peab tervitatavaks WHO tubaka tarbimise leviku vähendamise raamkonventsiooni juurde kuuluva tubakatoodetega ebaseadusliku kauplemise tõkestamise protokolli vastuvõtmist ja ergutab liikmesriike viima ratifitseerimisprotsessi võimalikult kiiresti lõpule;

3.  tunneb heameelt selle üle, et on vastu võetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. aprilli 2014. aasta direktiiv tubaka- ja seonduvate toodete tootmist, esitlemist ja müüki käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2001/37/EÜ (tubakatoodete direktiiv);

4.  võtab teadmiseks komisjoni hinnangu, mille kohaselt PMI leping on tõepoolest täitnud oma eesmärgi vähendada PMI salasigarettide ülekaalu ELi ebaseaduslikul tubakaturul, nagu nähtub liikmesriikides aastatel 2006–2014 konfiskeeritud ehtsate PMI sigarettide koguse vähenemisest ligikaudu 85 %; märgib siiski, et PMI salakauba vähenemine ei ole toonud kaasa ebaseaduslike toodete koguste üldist vähenemist ELi turul; tõdeb, et suurte tootjate toodete asemele, mida salakaubana üle piiri toimetatakse, ilmuvad üha sagedamini muud tooted, sealhulgas kaubamärgita (nn odavad valged) sigaretid, mis on tavaliselt toodetud kolmandates riikides;

5.  rõhutab komisjoni aruandes esitatud väidet, mille kohaselt on juriidiliselt siduvad ja jõustatavad vahendid koos tugeva õiguskaitsega kõige tõhusam viis tubakatoodete ebaseadusliku kaubanduse märkimisväärseks vähendamiseks;

6.  tuletab meelde, et nii nagu komisjoni aruandes on märgitud, on tubakatoodete direktiivis juba sätestatud hiljemalt 2019. aastal jõustuv õiguslik nõue, et tubakatootjad peavad kasutusele võtma ja kasutuses hoidma jälgimis- ja tuvastussüsteemi, ning et samasugune üldine nõue, mis jõustub kõige varem aastatel 2022 või 2023, on sätestatud ka tubaka tarbimise leviku vähendamise raamkonventsiooni 2015. aasta protokollis;

7.  rõhutab, et komisjon peab võtma viivitamata meetmeid, et tagada tubakatoodete direktiivi täielik ülevõtmine kõigis liikmesriikides; kutsub liikmesriike üles rakendama tubakatoodete direktiivi ning eelkõige selle jälgimis- ja tuvastussüsteemi puudutavaid meetmeid õigeaegselt;

8.  on väga mures tubakatootjatega sõlmitud lepingutes mainitud asjaolu pärast, et Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) eelarvet rahastatakse osaliselt tubakatootjate aastamaksetest, kuna see võib kaasa tuua teatava huvide konflikti;

9.  rõhutab, et komisjon peaks sigarettide salakaubanduse ja võltsimise vastu võitlemiseks keskenduma Euroopa ja rahvusvahelise tasandi seadusandlikele vahenditele;

10.  kordab, et ebaseadusliku kaubanduse, võltsimise ja maksudest kõrvalehoidumise vastu on vaja pidevalt võidelda; on seisukohal, et seetõttu peaks komisjon otsima võimalusi praeguse olukorra läbipaistvaks ja vastutustundlikuks lahendamiseks, kaasates Euroopa Parlamenti, kuna praegu kehtiva PMI lepingu lõppemise ning tubakatoodete direktiivi ja raamkonventsiooni protokolli jõustumise vahele võib jääda vahe;

11.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

 

[1] ELT L 127, 29.4.2014, lk 1.
[2] ELT C 227 E, 4.9.2008, lk 147.