Istungidokument
29.4.2016
RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
suuliselt vastatava küsimuse B8-0363/2016 alusel
vastavalt kodukorra artikli 128 lõikele 5
päritoluriigi või lähtekoha kohustusliku märkimise kohta teatavate toiduainete puhul
( 2016/2583(RSP) )
Glenis Willmott, Julie Girling, Anneli Jäätteenmäki, Lynn Boylan, Michèle Rivasi, Piernicola Pedicini, Matteo Salvini
keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni nimel
Euroopa Parlamendi resolutsioon päritoluriigi või lähtekoha kohustusliku märkimise kohta teatavate toiduainete puhul
( 2016/2583(RSP) )
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta määrust (EL) nr 1169/2011, milles käsitletakse toidualase teabe esitamist tarbijatele ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 1924/2006 ja (EÜ) nr 1925/2006 ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni direktiiv 87/250/EMÜ, nõukogu direktiiv 90/496/EMÜ, komisjoni direktiiv 1999/10/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/13/EÜ, komisjoni direktiivid 2002/67/EÜ ja 2008/5/EÜ ning komisjoni määrus (EÜ) nr 608/2004 (tarbijatele toidualase teabe esitamise määrus)[1], eriti selle artikli 26 lõikeid 5 ja 7,
– võttes arvesse komisjoni 20. mail 2015. aastal Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitatud aruandeid päritoluriigi või lähtekoha kohustusliku märkimise kohta piima ja piimatoodetes koostisainena kasutatava piima puhul ning liha puhul, v.a veise-, sea-, lamba-, kitse- ja kodulinnuliha ( COM(2015)0205 ) ning päritoluriigi või lähtekoha kohustusliku märkimise kohta töötlemata toidu ja ühest koostisosast koosnevate toodete ning selliste koostisosade puhul, mis moodustavad toidus rohkem kui 50% ( COM(2015)0204 ),
– võttes arvesse komisjoni 17. detsembri 2013. aasta aruannet Euroopa Parlamendile ja nõukogule päritoluriigi või lähtekoha kohustusliku märkimise kohta koostisosana kasutatava liha puhul ( COM(2013)0755 ) ning sellele lisatud komisjoni talituste 17. detsembri 2013. aasta töödokumenti „Päritoluriigi märkimine koostisosana kasutatava liha puhul: tarbijate hoiakud ning võimalike stsenaariumite teostatavus ja mõju“ ( SWD(2013)0437 ),
– võttes arvesse oma 11. veebruari 2015. aasta resolutsiooni töödeldud toitudes sisalduva liha päritoluriigi märkimise kohta[2] ning komisjoni 6. mail 2015. aastal vastu võetud ametlikku vastust,
– võttes arvesse komisjoni 13. detsembri 2013. aasta rakendusmäärust (EL) nr 1337/2013, milles sätestatakse eeskirjad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1169/2011 kohaldamiseks seoses värske, jahutatud ja külmutatud sea-, lamba-, kitse- ja kodulinnuliha päritoluriigi või lähtekoha tähisega[3],
– võttes arvesse oma 6. veebruari 2014. aasta resolutsiooni komisjoni eelnimetatud 13. detsembri 2013. aasta rakendusmääruse (EL) nr 1337/2013 kohta[4],
– võttes arvesse oma 14. jaanuari 2014. aasta resolutsiooni toidukriisi, toiduahelas esineva pettuse ja selle kontrollimise kohta[5],
– võttes arvesse komisjonile esitatud küsimust teatavate toiduainete päritoluriigi või lähtekoha kohustusliku märkimise kohta ( O-000031/2016 – B8-0363/2016 ),
– võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni resolutsiooni ettepanekut,
– võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,
A. arvestades, et tarbijatele toidualase teabe esitamise määruse artikli 26 lõike 5 kohaselt pidi komisjon esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule 13. detsembriks 2014 aruanded, milles käsitletakse päritoluriigi või lähtekoha kohustuslikku märkimist liha puhul, v.a veise-, sea-, lamba-, kitse- ja kodulinnuliha, piima ja piimatoodetes koostisainena kasutatava piima puhul, töötlemata toidu ja ühest koostisosast koosnevate toodete ning toidus rohkem kui 50% moodustavate koostisosade puhul;
B. arvestades, et tarbijatele toidualase teabe esitamise määruse artikli 26 lõike 8 kohaselt pidi komisjon 13. detsembriks 2013 vastu võtma nimetatud artikli lõike 3 kohaldamist käsitlevad rakendusaktid;
C. arvestades, et päritolu märkimise eeskirjad on juba kehtestatud ja toimivad mõjusalt paljude teiste toiduainete, näiteks töötlemata liha, munade, puu- ja köögiviljade, kala, mee, neitsioliiviõli ja ekstra-neitsioliiviõli, veinide ja piiritusjookide puhul;
D. arvestades, et artikli 26 lõike 7 kohaselt võetakse aruannetes arvesse tarbija teavitamise vajadust, toidu päritoluriigi või lähtekoha kohustusliku märkimise teostatavust ning selliste meetmete võtmise kulude ja tulude analüüsi; arvestades, et sama sätte kohaselt võib komisjon aruandele lisada ettepanekud asjaomaste ELi õigusaktide sätete muutmiseks;
E. arvestades, et artikli 26 lõike 2 kohaselt on päritoluriigi või lähtekoha märkimine kohustuslik, kui nende märkimata jätmine võib tarbijat toidu tegeliku päritoluriigi või lähtekoha määramisel eksitada, eriti kui toidule lisatud teave või märgistus tervikuna viitaks muidu sellele, et toidul on teine päritoluriik või lähtekoht;
F. arvestades, et komisjon avaldas 20. mail 2015. aastal aruande päritoluriigi kohustusliku märkimise kohta piima, piimatoodetes koostisainena kasutatava piima ja liha, v.a veise-, sea-, lamba-, kitse- ja kodulinnuliha puhul (aruanne piima ja muu liha kohta) ning aruande päritoluriigi kohustusliku märkimise kohta töötlemata toidu, ühest koostisosast koosnevate toodete ja toidus rohkem kui 50% moodustavate koostisosade puhul;
G. arvestades, et komisjoni aruande COM(2013)0755 kohaselt muutub toidu jälgitavus selle päritolu märkimise eesmärgil seda keerukamaks, mida keerulisemad on lihatoodete lõikamise ja töötlemise järgud ja mida ulatuslikum on nende töötlemine;
H. arvestades, et toiduainete tarneahel on tihti pikk ja keerukas, hõlmates mitmeid toidukäitlejaid ja teisi osalisi; arvestades, et tarbijad teavad üha vähem, kuidas nende toitu toodetakse, ning konkreetsetel toidukäitlejatel ei ole alati ülevaadet kogu tootmisahelast;
I. arvestades, et tarbijate üldine valmisolek päritoluteabe eest maksta näib olevat tagasihoidlik, ehkki maksevalmiduse tarbijauuringud[6] näitavad, et üldjuhul on tarbijad valmis päritoluteabe eest rohkem maksma;
J. arvestades, et oma 11. veebruari 2015. aasta resolutsioonis nõudis Euroopa Parlament tungivalt, et komisjoni 17. detsembri 2013. aasta aruandele järgneksid seadusandlikud ettepanekud töödeldud toidus kasutatava liha päritolu märkimise kohustuslikuks muutmiseks, et tagada kogu toidutarneahela suurem läbipaistvus ja Euroopa tarbijaid paremini teavitada, võttes seejuures arvesse komisjoni mõjuhinnanguid ning vältides ülemääraste kulude ja halduskoormuse tekitamist; arvestades, et komisjon ei ole veel seadusandlikke ettepanekuid teinud;
K. arvestades, et ranged nõuded kehtivad üksnes selliste vabatahtlike kvaliteedisüsteemide puhul nagu kaitstud päritolunimetus, kaitstud geograafiline tähis või garanteeritud traditsiooniline toode, samas kui määrusega (EL) nr 1169/2011 hõlmatud toiduainete vabatahtlikes märgistamissüsteemides kasutatavad kriteeriumid võivad olla vägagi erinevad;
L. arvestades, et vabatahtlik märgistamine võib viia paljude eri süsteemide kasutamiseni ning et komisjoni koostatud hinnangus loomaliha märgistamise eeskirjadele leiti, et selline märgistamissüsteemide paljusus võib tarbijaid segadusse viia;
Joogipiim ja piimatoodete koostisse kuuluv piim
1. juhib tähelepanu sellele, et tarbijatele toidualase teabe esitamise määruse põhjenduses 32 märgitakse, et piim on üks neid tooteid, mille päritolu näitamine pakub erilist huvi;
2. rõhutab, et Eurobaromeetri 2013. aasta uuringu kohaselt peab 84% ELi kodanikest vajalikuks piima päritolu märkimist, olgu siis tegemist puhtal kujul või piimatoodete koostisosana müüdava piimaga; märgib, et see võib olla üks paljudest tarbijakäitumist mõjutavatest teguritest; peab seepärast piima päritolu märgisel esitamise nõuet väga oluliseks läbipaistvuse ja jälgitavuse tagamisel ning toote päritolu märkimist nõudvate Euroopa tarbijate rahustamisel;
3. juhib tähelepanu sellele, et puhtal kujul või piimatoodete koostisosana müüdava piima päritolu kohustuslik märkimine on kasulik abinõu, mis aitab kaitsta piimatoodete kvaliteeti, võidelda toidualaste pettuste vastu ning kaitsta tööhõivet tõsises kriisiolukorras olevas sektoris;
4. märgib, et vastavalt uuringule, mis on lisatud komisjoni aruandele piima ja muu liha kohta, kasvavad puhtal kujul või piimatoodete koostisosana müüdava piima päritolu kohustusliku märkimise kulud tootmisprotsessi keerukuse suurenedes; märgib, et samas uuringus leitakse, et teatavates liikmesriikides asuvad ettevõtted on liialdanud päritolu kohustusliku märgistamise mõju oma konkurentsipositsioonile, kuna uuringus ei osatud nende ettevõtete kõrgeid kuluprognoose selgelt põhjendada ning leiti, et need võivad näidata tugevat vastuseisu päritolu märkimisele;
5. nõuab, et loodaks komisjoni töörühm 20. mail 2015. avaldatud komisjoni aruande täiendavaks hindamiseks, et välja selgitada, milliseid kulusid saaks kärpida vastuvõetava tasemeni, kui täiendavad päritoluriigi kohustusliku märkimise nõuded piirduksid piima ja vähesel määral töödeldud piimatoodetega;
6. on rahul uuringus esitatud piima ja piimatoodetes koostisainena kasutatava piima päritolu kohustusliku märkimisega seotud kulude ja tulude analüüsiga, kuid leiab, et komisjon ei võta oma järeldustes piisavalt arvesse selliste toodete päritoluriigi märkimise niisuguseid positiivseid aspekte nagu tarbijate parem teavitamine; märgib, et tarbijaid võib segadusse viia see, kui teave kohustusliku päritolumärgise kohta puudub ja kasutatakse muid toidumärgiseid, näiteks riigilippude kujutisi;
7. rõhutab väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate tähtsust töötlemisahelas;
8. on seisukohal, et komisjoni järelduses piima ja toiduainete koostisainena kasutatava piima kohta hinnatakse tõenäoliselt üle päritoluriigi märkimise kulusid ettevõtete jaoks, kuna selles käsitletakse kõiki piimatooteid üheskoos;
9. märgib, et komisjoni järelduse kohaselt oleksid piima päritoluriigi märkimise kulud tagasihoidlikud;
Muud lihaliigid
10. rõhutab, et Eurobaromeetri 2013. aasta uuringu kohaselt peab 88% ELi kodanikest liha, v.a veise-, sea-, lamba-, kitse- ja kodulinnuliha päritolu märkimist vajalikuks;
11. märgib, et ainuke komisjoni uuringus käsitletud lihaliik, mille puhul on olemas elusloomade tuvastamise ja registreerimise süsteem, on hobuseliha;
12. märgib, et hobuseliha skandaal näitas vajadust suurendada hobuseliha tarneketi läbipaistvust;
13. märgib, et komisjoni aruandes leiti, et uuringus käsitletud lihaliikide päritoluriigi kohustusliku märkimise jooksvad kulud oleksid suhteliselt väikesed;
Töödeldud liha
14. juhib tähelepanu asjaolule, et komisjoni 17. detsembri 2013. aasta aruandes, milles käsitletakse toodete koostisosana kasutatava liha päritoluriigi või lähtekoha kohustuslikku märkimist, tunnistatakse, et üle 90% vastanud tarbijatest peab töödeldud toiduainetes sisalduva liha päritolu märkimist oluliseks;
15. on seisukohal, et tarbijad, nagu ka paljud kutsetöötajad, pooldavad töödeldud toodetes sisalduva liha kohustuslikku märgistamist, et nimetatud kutsetöötajad ei pea seda oma töös takistuseks, ning et see abinõu võimaldaks, tänu tarneketi läbipaistvuse suurendamisele, säilitada tarbijate usaldust toiduainete suhtes;
16. võtab teadmiseks mitmesugused uuringud, milles käsitletakse töödeldud toodetes sisalduva liha päritolu märkimise kohustuslikuks muutmise kulusid; tuletab meelde, et tarbijad nõuavad sellist märgistamist, ning palub, et komisjon eri analüüse arvesse võttes oma ettepaneku ümber hindaks;
17. rõhutab, et kõigi toiduainete päritolu kohustuslik märkimine on Euroopa tarbijate huvidega kooskõlas;
18. juhib tähelepanu sellele, et märgistamine iseenesest ei kaitse pettuste eest, ning juhib tähelepanu kulutõhusa kontrollisüsteemi vajalikkusele tarbijate usalduse võitmiseks;
19. tuletab meelde, et mitmes liikmesriigis nõuetekohaselt rakendatud vabatahtlikud märgistamissüsteemid on olnud edukad nii tarbijate teavitamisel kui ka tootjate seisukohalt, kes on leidnud, et selle arvestatav mõju tootmiskuludele on olnud vähene või olematu[7], mis näitab, et ettevõtjate mured võivad olla liialdatud;
20. on veendunud, et võimalus lasta ettevõtjatel valida, milliste toiduainete päritolu kohta nad vabatahtlikult teavet annavad, on ebapraktiline, sest vabatahtlikult esitatav teave, isegi kui see annab tootele lisaväärtust, ei pea vastama rangetele nõuetele, vaid üksnes määruse (EL) nr 1169/2011 artiklis 7 osutatud üldisele nõudele, et toidualane teave ei tohi olla eksitav, millise nõude täitmist peavad lõppkokkuvõttes jõustama pädevad asutused;
21. on seisukohal, et suutmatus võtta vastu määruse (EL) nr 1169/2011 artikli 26 lõikes 3 osutatud rakendusakte tähendab seda, et nimetatud artiklit ei saa nõuetekohaselt jõustada;
22. märgib, et paljude töödeldud liha- ja piimatoodete, näiteks singi ja juustu jaoks on juba olemas kaitstud päritolunimetused, mille puhul kasutatud liha päritolu on esitatud tootmistingimustes ja kohaldatakse tavapärasest põhjalikumat jälgitavust; palub sellepärast komisjonil edendada selliste toodete väljatöötamist, millel on määruse (EL) nr 1151/2012[8] kohaselt kaitstud päritolunimetus või kaitstud geograafiline tähis või mis on garanteeritud traditsioonilised tooted, ning seeläbi tagada tarbijatele kvaliteetsete ja ohutu päritoluga toodete kättesaadavus;
23. palub komisjonil tagada, et mingid pooleliolevad kaubandusläbirääkimised, näiteks TTIP, ei nõrgestaks ELis kehtivaid päritoluriiki käsitlevaid eeskirju ega piiraks õigust teha ettepanekuid täiendavate päritoluriigi märkimise eeskirjade vastuvõtmiseks muude toiduainete jaoks;
Järeldused
24. kordab uuesti, et Euroopa Parlament toetab töödeldud toidus koostisosana kasutatava liha päritoluriigi või lähtekoha kohustuslikku märkimist; lisab, et päritoluriigi märkimine tuleks muuta kohustuslikuks ka liha (välja arvatud looma-, sea-, lamba- kitse- ja kodulinnuliha), piima ja piimatoodetes koostisainena kasutatava piima ning töötlemata toidu, ühest koostisosast koosnevate toodete ja toidus rohkem kui 50% moodustavate koostisosade puhul;
25. kutsub komisjoni üles muutma päritoluriigi või lähtekoha märkimise kohustuslikuks igat liiki joogipiima, piimatoodete ja lihatoodete puhul, kaaluma võimalust laiendada päritoluriigi või lähtekoha kohustuslikku märkimist muudele ühest või valdavalt ühest koostisosast koosnevatele toiduainetele ning esitama vastavaid seadusandlikke ettepanekuid;
26. nõuab tungivalt, et komisjon esitaks seadusandlikud ettepanekud töödeldud toiduainetes kasutatava liha päritolu märkimise kohustuslikuks muutmiseks, et hobuseliha skandaali ja teiste toiduainetega sooritatud pettuste järel tagada kogu toidutarneahela suurem läbipaistvus ja Euroopa tarbijaid paremini teavitada; juhib tähelepanu ka asjaolule, et kohustuslike märkimisnõuete rakenduseeskirjades tuleks võtta arvesse proportsionaalsuse põhimõtet ning toidukäitlejate ja täitevasutuste halduskoormust;
27. on seisukohal, et toiduainete päritolu kohustusliku märkimise eesmärk on taastada tarbijate usaldus toiduainete suhtes; palub, et komisjon teeks vastava ettepaneku, võttes seejuures arvesse teabe läbipaistvust ja loetavust tarbijate jaoks, Euroopa ettevõtete majanduslikku elujõulisust ja tarbijate ostujõudu;
28. juhib tähelepanu võrdsete konkurentsitingimuste tähtsusele siseturul ning palub komisjonil päritolu kohustusliku märkimise eeskirjade üle peetavates aruteludes seda arvesse võtta;
29. palub komisjonil toetada selliseid märgistamissüsteeme, mis seonduvad loomade heaoluga nende kasvatamisel, transportimisel ja tapmisel;
30. taunib asjaolu, et komisjon ei ole ikka veel midagi teinud munade ja munatoodete lisamiseks selliste toiduainete loendisse, mille päritoluriigi või lähtekoha märkimine on kohustuslik, olgugi et peamiselt töödeldud toiduainetes kasutatavaid odavaid mune ja munapulbrit imporditakse ELi turule kolmandatest riikidest, kus selgelt eiratakse ELis kehtivat kodulindude puuris kasvatamise keeldu; on seetõttu seisukohal, et munatoodete ja muna sisaldavate toiduainete kohustuslik märgistamine koos päritolu ja kasvatusmeetodite äranäitamisega võiks parandada läbipaistvust ja kodulindude kaitset, ning palub komisjonil esitada vastav turuanalüüs ja vajaduse korral koostada asjakohased seadusandlikud ettepanekud;
31. on veendunud, et joogipiima, kergelt töödeldud piimatoodete (nagu juust ja koor) ning kergelt töödeldud lihatoodete (nagu peekon ja vorstid) päritoluriigi märkimine vähendaks oluliselt nende toodetega seotud kulusid, ning et nende märgistamist tuleks uurida esmajärjekorras;
32. on seisukohal, et päritolu märkimine iseenesest ei hoia ära pettusi; sellega seoses soovitab tegutseda otsustavalt, et parandada järelevalvet ja kehtivate õigusaktide jõustamist ning kehtestada rangemad karistused;
33. palub komisjonil võtta vajalikke meetmeid võitluseks toiduainete päritolu vabatahtliku märkimise eeskirjadega seoses teostatavate pettuste vastu;
34. kutsub komisjoni üles toetama määrusega (EL) nr 1151/2012[9] hõlmatud kehtivaid põllumajandustoodete ja toiduainete kvaliteedikontrolli süsteeme ning palub intensiivistada selliste toodete üleeuroopalisi reklaamikampaaniaid;
35. kordab oma üleskutset komisjonile, et viimane täidaks oma õiguslikku kohustust võtta 13. detsembriks 2013 vastu määruse (EL) nr 1169/2011 artikli 26 lõike 3 nõuetekohaseks jõustamiseks vajalikud rakendusaktid, nii et liikmesriikide ametivõimud saaksid kehtestada asjakohased sanktsioonid;
36. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.