Istungidokument
4.7.2016
RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
komisjoni avalduse alusel
vastavalt kodukorra artikli 37 lõikele 3 ning Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni suhete raamkokkuleppele
Euroopa Parlamendi prioriteetide kohta seoses komisjoni 2017. aasta tööprogrammiga
( 2016/2773(RSP) )
João Pimenta Lopes, Tania González Peñas, Marina Albiol Guzmán, Javier Couso Permuy, Martina Anderson, Lynn Boylan, Matt Carthy, Liadh Ní Riada, Nikolaos Chountis, Paloma López Bermejo, Ángela Vallina, Takis Hadjigeorgiou, Rina Ronja Kari, Stelios Kouloglou, Merja Kyllönen, Maria Lidia Senra Rodríguez, Marisa Matias, Dimitrios Papadimoulis, Marie-Christine Vergiat, Fabio De Masi, Stefan Eck, Xabier Benito Ziluaga, Lola Sánchez Caldentey, Estefanía Torres Martínez, Miguel Urbán Crespo
fraktsiooni GUE/NGL nimel
Euroopa Parlamendi resolutsioon Euroopa Parlamendi prioriteetide kohta seoses komisjoni 2017. aasta tööprogrammiga
( 2016/2773(RSP) )
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni suhete raamkokkulepet[1], eriti selle IV lisa,
– võttes arvesse kodukorra artikli 37 lõiget 3,
A. arvestades, et EL ja liikmesriigid on jätkuvalt sügavaimas majandus- ja sotsiaalkriisis liidu asutamisest alates; arvestades, et ELi neoliberaalne poliitika ja kokkuhoiule suunatud poliitika, mille EL on kehtestanud majanduse juhtimise raamistikus, on ootuspäraselt suurendanud sotsiaalmajanduslikku ebavõrdsust liikmesriikides ja liikmesriikide vahel ning vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus olevate inimeste arvu (2015. aastal oli neid ELi 28 liikmesriigis 24,4 %); arvestades, et tööturu dereguleerimine ja regressiivsed maksusüsteemid on toonud kaasa töötajate toodetud kasumi ülekandumise suurtele kapitalistidele ning laiendanud lõhet sissetulekute ja vara jaotumises;
B. arvestades, et stagneerunud majanduse, suure töötuse, vähenevate sotsiaalsete õiguste ja tööõiguste ning kasvava sotsiaal-majandusliku ebavõrdsuse tõttu on vaja ELi senist poliitikat põhimõtteliselt muuta ja minna üle poliitikale, mis tugevdaks liikmesriikide jõupingutusi jätkusuutliku majanduskasvu ja täieliku tööhõive suunas ning aitaks kaotada vaesust, sotsiaalset tõrjutust ja sissetulekute ebavõrdsust, nimelt ümberjaotamispoliitika ja avaliku sektori töökohti loovate investeeringute abil;
C. arvestades, et majandus- ja rahandusliidust tulenev võlakoorem on ülimalt ebaproportsionaalne, nii et mõned riigid saavad siiani kasu, samas kui teised on surutud raskesse madalseisu; arvestades, et kõnealune võlg on olnud ettekäändeks vastuvõetamatute kokkuhoiukavade kehtestamisele, mis on toonud kaasa võla suurenemise, muutes erasektori võla avaliku sektori võlaks, ning mida süvendavad sellele järgnenud majanduslanguse tagajärjed eelarvele, püüdes samal ajal täita struktuurireformide jõustamise eesmärke ning dekonstrueerides riigi sotsiaalseid ülesandeid ja töötajate õiguseid; arvestades, et selline poliitika on toonud kaasa töötuse ja vaesuse kasvu, suured palgakärped, kõrgema pensioniea ja väiksemad avaliku sektori kulutused sellistes valdkondades nagu haridus, kultuur ja tervishoid; arvestades, et kõnealuste poliitikasuundadega on kehtestatud radikaalsete erastamiskavade läbiviimine ning nendega kahandatakse jätkuvalt nõudlust;
D. arvestades, et Euroopa Komisjoni reageerimine majandus-, sotsiaal- ja demokraatiakriisile, nt majanduse juhtimise raamistik, on pidevalt vähendanud suveräänsete ja demokraatlikult valitud valitsuste ja parlamentide valikuvabadust poliitika osas, takistades Euroopa rahvaste demokraatlikku kontrolli ja kehtestades alalised kokkuhoiumeetmed; arvestades, et inimeste seas on kasvamas vastuseis kapitalistlikule Euroopa integratsiooniprotsessile, mis näitab viivitamatut vajadust sellise integratsiooniprotsessi järele, millega toetatakse sotsiaalset ja demokraatlikku arengut, rahvusvaheliste probleemide õiglast ja rahumeelset lahendust ning kultuurialast dialoogi kogu maailmas, hakates tegema riikidega koostööd võrdsete õiguste vallas;
E. arvestades, et maksusüsteemid on kujundatud pigem suure kapitali kui töölisklassi kasuks; arvestades, et kokkuhoid ja karmid fiskaaldistsipliini meetmed, millele lisandub maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimise tagajärjel toimuv valitsemissektori tulude märgatav vähenemine, seavad liikmesriikide eelarve veel suurema surve alla ja kahjustavad inimeste ja töötajate huve; arvestades, et maksupoliitika kuulub jätkuvalt liikmesriigi pädevusse; arvestades, et salajased maksukokkulepped, ülemaailmne maksustamise vältimine ja maksudest kõrvalehoidumine ning kasumi maksuparadiisi viimine on ikka veel lubatud või neid ei käsitleta õigusraamistikus nõuetekohaselt;
F. arvestades, et ELi tehtud eelarvevalikud ei kajasta neid prioriteete, millele tuleks keskenduda, et edendada jätkusuutlikku, kvalitatiivset ja sotsiaalselt tasakaalustatud arengut, või nendes ei võeta arvesse vajadust liikmesriikide vahelise solidaarsuse ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse järele;
G. arvestades, et EL seisab praegu silmitsi suurima pagulaskriisiga pärast II maailmasõda; arvestades, et EL ja teatavad liikmesriigid vastutavad otseselt selle väljarände algpõhjuste eest, mis sunnib inimesi põgenema oma kodudest sõdade, kliimamuutuse ja ebavõrdsuse tõttu ning selle pärast, et Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas on kohaldatud sekkumisele ja agressioonile põhinevat poliitikat, nimelt sõjalise sekkumise ning piirkondlike konfliktide tagantõhutamisega, toetades täielikult USA ja NATO geopoliitilisi strateegilisi huve; arvestades, et viis, kuidas kõnealust humanitaarkriisi lahendatakse, on selge näide sellest, et ELi ebaõnnestumine kohustuste, samuti rahvusvahelise õiguse kohaste kohustuste täitmisel on oma olemuselt klassipõhine;
H. arvestades, et ELi mõned poliitikapõhimõtted on sellised, mis valmistavad ette pinnast ksenofoobiaks ja rassismiks ning ksenofoobiliste ja rassistlike erakondade ja liikumiste kujunemiseks, kuna nendega jõustatakse töötajate, pagulaste ja rändajate diskrimineerivat kohtlemist kodakondsuse alusel;
I. arvestades, et kavandatav uus kokkulepe Ühendkuningriigi jaoks Euroopa Liidus, mida oleks jõustatud, kui Ühendkuningriigi rahvahääletuse tulemus oleks olnud teistsugune, oleks tugevdanud dereguleerimise ja konkurentsivõimega seotud eesmärke ning nõrgestanud vaba liikumist ja mittediskrimineerimise põhimõtet; arvestades, et tegemist oli ELi liikmesriikide suhtes kohaldatava topeltstandarditel põhineva lähenemisviisiga; arvestades, et suuremate liikmesriikide ühepoolsed huvid ei tohiks olla kõige väiksemate liikmesriikide huvidest olulisemad;
J. arvestades, et tuleks tunnistada iga liikmesriigi õigust lahkuda EList;
K. arvestades, et Ühendkuningriigi rahvahääletuse tulemus näitab, et vaja on teistsugust Euroopat, mis tuleb ehitada üles elanike nõusolekul, kes ootavad konkreetseid otsuseid sotsiaalküsimustes, sh tööhõive, läbipaistvuse ja heaolu valdkonnas ning kokkuhoiumeetmetest lahtiütlemisel;
L. arvestades, et kõik otsused, mis puudutavad ELi ja Ühendkuningriigi tulevasi suhteid pärast Ühendkuningriigi EList lahkumist, tuleb langetada demokraatliku protsessi teel, millesse tuleb kaasata nii Euroopa Parlament kui ka liikmesriikide parlamendid; arvestades, et kõigil liikmesriikidel on õigus ja kohustus arendada Ühendkuningriigiga vabal valikul edasi majanduslikke, poliitilisi ja kultuurialaseid suhted, mis põhinevad ühiseid huve, inimeste vahelist sõprust ja iseseisvate riikide vahelist koostööd puudutavatel põhimõtetel;
M. arvestades, et Ühendkuningriigis läbiviidud rahvahääletus näitas, et Iiri taasühnemise protsessi tuleb edendada, korraldades suure reede kokkuleppe kohaselt hääletuse piiriküsimuses; arvestades, et saare põhja- ja lõunaosa vahel oleval rahvusvahelisel piiril oleksid Iirimaale tõsised negatiivsed tagajärjed; arvestades, et EL peaks jätkama Iirimaa rahuprotsessi ennetavat toetamist ning tagama selle jätkumise mis tahes läbirääkimiste puhul Ühendkuningriigi väljaastumise üle;
N. arvestades, et ELi poliitikapõhimõtete ja valikute tagajärjel on tekkinud demokraatia defitsiit, mille näol on tegemist hiigelsuure probleemiga, ning paljud kodanikud tunnevad, et institutsioonid ei esinda neid; arvestades, et seda probleemi võib lahendada vaid läbipaistvuse, avatuse ning demokraatia väärtuste kaitsmise abil, sealhulgas kodaniku suurema osaluse, rahu, sallivuse, arengu, solidaarsuse ja inimeste vahelise koostöö abil;
O. arvestades, et inimeste suveräänset tahet otsustada oma arengutee üle tuleks igas liikmesriigis kaitsta kui absoluutset õigust;
P. arvestades, et kliimakriis ohustab endiselt kõikjal maailmas ühiskonna stabiilsust, tervist ja sissetulekut ning loomade heaolu ja bioloogilist mitmekesisust; arvestades, et COP21 raames võetud kohustusi tuleks hoolikalt parandada, kuid need paistavad ambitsioonikad;
Makromajanduslikud ja kokkuhoiumeetmed
1. nõuab, et Euroopa Komisjon esitaks tööprogrammi, milles käsitletakse suuri probleeme, millega inimesed ja liikmesriigid praegu silmitsi seisavad, nagu stagneerunud majandus, deflatsioon, sotsiaal-majanduslik ebavõrdsus ja vaesus, tasakaalustamata investeeringud ja majanduskasv, suur tööpuudus ja töösuhete suurenenud ebakindlus, sotsiaalsete ja tööga seotud õiguste vähenemine, suur võlakoorem ning suurenenud vajadus rahvusvahelise kaitse järele ning kliimakriis; on väga mures Euroopa Komisjoni kavatsuse pärast jätkata eelarve konsolideerimisele, erastamisele, struktuurireformidele ja deregulatsioonile suunatud poliitika järgimist vastupidiselt inimeste huvidele; kinnitab, et sotsiaalsed, majanduslikud, kliimaalased ja poliitilised probleemid saab lahendada vaid põhjaliku muutuse abil progressiivse poliitika suunas, mille kohaselt asetatakse arengustrateegiate keskmesse inimesed ja keskkond finantsturgude ja suurte kapitalistide asemel;
2. mõistab sügavalt hukka asjaolu, et ELi institutsioonid nõuavad liikmesriikidelt jätkuvalt kokkuhoiumeetmete kehtestamist, ning eelkõige asjaolu, et ELi institutsioonid šantažeerivad mõnesid riike, kes on väljendanud kasvu ja arengu soodustamiseks enda valikuid; nõuab, et Euroopa institutsioonid austaksid iga liikmesriigi riiklikku suveräänsust ning inimeste tehtud otsuseid liikumiseks arengu, kasvu ja sotsiaalse ühtekuuluvuse suunas, ning et ühtegi riiki ei karistataks sellepärast, et ta elavdab oma majandust kas avalike investeerimiskavade või ümberjaotava maksupoliitika ja progressiivse maksupoliitika abil;
3. nõuab, et viivitamatult lõpetataks nn vastastikuse mõistmise memorandumite koostamine ning loobutaks neis kehtestatud kahjulikest ja sotsiaalselt hävitavatest kokkuhoiualastest ja neoliberaalsetest poliitikapõhimõtetest; on arvamusel, et nende memorandumitega on võetud kasutusele ebaõiglane maksupoliitika, millega rikutakse proportsionaalse võrdsuse ja progressiivse maksustamise põhimõtet; nõuab eriolukorra kava koostamist nende riikide majanduse toetamiseks, kelle puhul on troika sekkunud;
4. on pettunud selles, et EL ei ole piisavalt tugevalt reageerinud maksuskandaalidele; kaitseb kohustust avalikustada nii maksualased siduvad eelotsusted kui ka aruandlus riikide lõikes, et tagada läbipaistus ja järelevalve; kaitseb meetmeid offshore finantskeskuste ja muude maksuparadiiside lõpetamiseks, kaitseb koostööd pangasaladuse kaotamist maksualastel eesmärkidel, rahapesu ja maksupettuse ärahoidmiseks ning nende vastu võitlemiseks võetavate koostöömeetmete soodustamist ning spekulatiivsete tehingute tegemise karistamist maksupoliitikameetmete abil ning selle tagamist, et maksud makstakse sinna, kus luuakse väärtust; nõuab rahvusvahelise tippkohtumise korraldamist ÜRO raames, et töötada välja teekaart ja ühine tegevuskava maksuparadiiside ja maksudumpingu kaotamiseks;
5. nõuab, et viivitamatult peatataks kapitaliturgude liidu loomise protsess; rõhutab vajadust eristada investeerimispangandust jaepangandusest ning tugevdada avalikkuse kontrolli finantssektori üle; rõhutab, et riikide majanduste ebastabiilsuses on süüdi finantsturgude deregulatsioon, finantssektoris kogetud erastamise hävitav protsess, sellest tulenev liitumiste ja ülevõtmiste tendents, mis tõi kaasa tööstuse koondumise märkimisväärse sagenemise ning mille tagajärjel sündisid nn pankrotti minemiseks liiga suured pangad, ning majanduse finantstegevusele keskendumine; on vastu pangandusliidule;
6. nõuab, et Euroopa Komisjon tagaks selliste investeeringute tõhusa ja õigeaegse rakendamise, mis seavad esikohale finantsabi saavad riigid, võttes eelkõige sihikule majanduskriisis ning -languses olevad kõrge töötuse ja vaesuse määraga piirkonnad, et elavdada majanduskasvu ja tööhõivet, toetada mikro-, väikseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid ning tagada kindel majandusareng ning sotsiaalne ühtekuuluvus;
Majanduse juhtimine ning majandus- ja rahaliit
7. on seisukohal, et majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise leping, fiskaalkokkulepe ja Euroopa poolaasta tuleks tühistada, sest need kujutavad endast ebademokraatlikku ja majanduslikku piirangut, millel on kahjulik mõju investeeringutele, majanduskasvule ja töökohtade loomisele; rõhutab, et liikmesriigid peavad kiiresti saama tagasi võimaluse otsustada majanduspoliitika kasuks, mis vastab kõige paremini nende konkreetsetele vajadustele;
8. rõhutab asjaolu, et ELi äärealade riikide valitsemissektori ja välisvõla tase on maailma suurimate hulgas, mis tuleneb sellest, et integratsiooniprotsess on asümmeetriline; leiab, et võlakoormat tuleks ilmtingimata kiiresti ja elementaarse õigluse tagamiseks vähendada, milleks tuleks võlad läbi vaadata (summad, tähtajad ja intressimäärad) ning võlgade spekulatiivsed ja seadusevastased komponendid tühistada, nii et võlgade tase muutuks jätkusuutlikuks; nõuab, et valitsustevaheline konverents tühistaks fiskaalstabiilsuse lepingu;
9. nõuab tungivalt, et komisjon võimaldaks – kuni fiskaalstabiilsuse leping lõplikult tühistatakse – fiskaalset manööverdamisruumi, et tagada investeeringutele suurem likviidsus, arendada haridust, kultuuri ja tervishoidu ning tagada terviklik sotsiaalne areng, mis soodustab kvaliteeti ja turvalist tööhõivet ning tugevdab heaoluühiskonda;
10. nõuab tungivalt hädaolukorra lahendamise plaani koostamist nende riikide majanduse toetamiseks, kes on kannatanud troika sekkumise tõttu;
11. nõuab toetusprogrammi loomist nendele liikmesriikidele, kes sooviksid läbi rääkida euroalast lahkumise üle põhjusel, et nende liikmesus on muutunud jätkusuutmatuks ja väljakannatamatuks; rõhutab, et sellises programmis tuleks ette näha piisav hüvitis tekitatud sotsiaalse ja majandusliku kahju eest;
12. on seepärast kindlalt vastu viie juhi raportile, kuna selles ei pakuta väljapääsu valitsevast kokkuhoiuolukorrast, vaid soovitatakse hoopiski süvendada praegust poliitikat, sh suurema konkurentsivõime ja struktuurilise lähenemise abil, nõudes ranget eelarvepoliitikat ja kokkuhoidu;
Töö- ja sotsiaalsed õigused
13. kritiseerib teravalt kokkuhoiupoliitikat – nn konkurentsivõimepoliitikat, liberaliseerimist ja tööturu dereguleerimist – mis on kahjustanud peamisi sotsiaal- ja tööõigusi liikmesriikides; kaitseb õigust kollektiivläbirääkimistele, milles töötajate organisatsioonid otseselt osalevad, kui peamist vahendit, millega õigusi kaitsta ja tugevdada, et võidelda diskrimineerimise, sotsiaalse dumpingu, ebakindla ja pettusega seotud tööhõive, tööaja dereguleerimise, ebatüüpiliste töövormide, madalapalgalise sektori suurenemise, madalate palkade nimel toimuva võidujooksu, töötavate vaeste, sotsiaalse tõrjutuse, vaeste pensionäride ning töökohal ahistamise ja vägivalla nähtuste vastu ning kaitsta töötajaid ekspluateerimise eest uutes töövormides, sh digitaaltööl ja rahvatööl, ning kaitsta õigust mitte olla kättesaadav;
14. lükkab tagasi ja mõistab hukka Euroopa komisjoni kriitika poliitika suhtes, millega püütakse palkasid väärtustada ning tulusid ja jõukust töötajate kasuks ümber jagada; rõhutab vajadust tulemuslike meetmete järele, et võidelda palgadiskrimineerimisega palgapoliitika raames, mille põhimõtteks on võrdne tasu võrdse töö eest; rõhutab vajadust rakendada arengupoliitikat, millega edendatakse majanduskasvu ja töökohtade loomist ning tegeldakse suure töötuse määraga, mis kõige rohkem mõjutab naisi ja noori;
15. nõuab tungivalt, et komisjon lõpetaks soovituste tegemise selle kohta, et liikmesriikide valitsusasutuste töö ümber korraldataks ja seal kärpeid läbi viidaks, ning lõpetaks turvalise paindlikkuse toetamise tööhõives ja avaliku sektori teenuste erastamise, sest need lähenemisviisid on vaieldamatult aidanud kaasa töötajate sotsiaalsete õiguste nõrgendamisele ja rikkuse liikumisele suurkapitalistide suunas;
16. tuletab Euroopa Komisjonile meelde tema kohustust ühineda uuendatud Euroopa sotsiaalhartaga ning palub komisjonil esitada viivitamata ettepanek hartaga ühinemise kohta; nõuab ka tungivalt, et komisjon esitaks ettepaneku sotsiaalprotokolli kohta, milles sotsiaalsed ja kollektiivsed huvid seatakse majanduslikest vabadustest kõrgemale;
17. väljendab muret, et töötajate lähetamise direktiiv oma praegusel kujul ei lahenda töötajate ELis liikumisega seotud põhiprobleeme; nõuab tungivalt, et Euroopa Komisjon jätkaks koos liikmesriikidega selle direktiivi läbivaatamist, et võidelda sotsiaalse dumpingu vastu kõigis selle avaldumisvormides ja tagada lähetatud töötajate juurdepääs sotsiaalhüvitistele samadel alustel vastuvõtva riigi töötajatega, sh garantii, et järgitakse samas kohas võrdse töö eest võrdse palga maksmise põhimõtet; väidab, et töötaja ei peaks mitte üheski olukorras kannatama väiksema palga või väiksemate sotsiaalsete õiguste pärast; nõuab ka määruse 883/2004 eelseisvat muutmist, et tugevdada liikmesriikide sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamist; rõhutab vajadust tugevdada töö- ja sotsiaalvaldkonda käsitlevate õigusaktide täitmise tagamist kõigis sektorites;
18. nõuab ELi ettevõtjate musta nimekirja, mis hõlmaks varifirmasid, kes on korduvalt rikkunud ELi ja liikmesriikide töö- ja sotsiaalvaldkonna õigusakte, ning seda, et nendel ettevõtjatel ei oleks teatud aja jooksul võimalik saada avaliku hanke lepinguid ja toetusi, sh ELi poolset rahastamist;
19. palub Euroopa Komisjonil seoses siseriiklike maksejõuetusraamistike üle peetavate arutelude ja soovitustega tagada töötajate ja töötajate organisatsioonide osalemine ja teavitamine kõikidel menetluse etappidel ning ennetada maksejõuetusmenetluste taktikalist kasutamist selleks, et halvendada töötajate töötingimusi või soodustada massilisi koondamisi; palub Euroopa Komisjonil sellega seoses hõlbustada maksejõuetute ettevõtete ülevõtmist nende töötajate poolt, et säiliks nende majanduslik tegevus ja kaoks vähem töökohti;
20. rõhutab vajadust tervikliku vaesusevastase strateegia järele, milles muu hulgas keskendutaks laste vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamisele; kutsub liikmesriike üles olulise sammuna vaesuse kaotamisel hindama ja looma miinimumsissetulekusüsteeme, millega tagataks vastava liikmesriigi keskmisest sissetulekust teatav protsent, mis peaks olema vähemalt 60 %;
21. rõhutab vajadust kaitsta ja arendada liikmesriikides riigi sotsiaalseid funktsioone ja pakkuda vajalikke teenuseid, mis peaksid muu hulgas hõlmama juurdepääsu õigussüsteemile ning üldistele, tasuta ja kvaliteetsetele riiklikele haridus- ja tervishoiusüsteemidele, laste, haigete ja eakate inimeste hooldusteenustele ning kõrgetasemelisele sotsiaalkaitsele üldiselt;
22. on seisukohal, et kõikidel ELi kultuuri- ja haridusmeetmetel ja -programmidel peaks olema süstemaatiline ja sotsiaalselt kaasav mõõde, nad peaksid edendama riikliku kvaliteetse hariduse poliitikat ja aitama kaasa kõigi isikute täielikule juurdepääsule kultuurile ja vaba aja veetmisele; palub seetõttu Euroopa Komisjonil ja liikmesriikidel jätta kõik hariduse ja kultuuriga seotud avaliku sektori kulutused stabiilsuse ja kasvu pakti kohaselt arvutatavast avaliku sektori puudujäägist välja;
23. peab kahetsusväärseks, et ELi liikuvusprogrammid ei ole täitnud täielikult oma eesmärki ja on tekitanud seoses juurdepääsuga vastuvõtmatut diskrimineerimist; palub seepärast Euroopa Komisjonil tugevdada juurdepääsu kõigile liikuvusprogrammidele kõigi jaoks, kes seda soovivad, eelkõige ebasoodsamas olukorras olevatele rühmadele, ning parandada teavet kutseharidus- ja -koolituskavade liikuvusprogrammide kohta ja juurdepääsu nendele; taunib viimasel ajal teatavates programmides (näiteks programmid „Erasmus+“ ja „Loov Euroopa“) kasutatud suundumust asendada toetusesüsteemid laenutagatisskeemidega; nõuab seetõttu korralikke toetusesüsteeme, mis võimaldaksid katta kogu päritoluriigist eemaloleku aja, et tagada nendele liikuvusprogrammidele üldine juurdepääs;
24. rõhutab, et internetiteenused, e-kaubandus, autoriõiguste valdkond (see ei puuduta mitte ainult autoreid, vaid ka kunstnikke, esitajaid ja produtsente), andmete kaitse, haldamine ja säilitamine ning võrgu neutraalsus vajavad ühist, ühenduse ja rahvusvahelist käsitust, mille juhtpõhimõtteks on see, et avalike huvide kaitse on äritegevusest ja kasumist alati tähtsam; rõhutab, et internet on üldkasutatav ja võrgu neutraalsuse põhimõtte tagamine on ülitähtis;
Naiste õigused ja sooline võrdõiguslikkus
25. kahetseb sügavalt, et komisjon ei ole esitanud uut soolise võrdõiguslikkuse strateegiat ajavahemikuks 2015–2020, ning nõuab, et selline strateegia esitataks;
26. palub komisjonil koostöös liikmesriikidega esitada ettepaneku ELi igakülgse strateegia kohta võitluseks naistevastase vägivallaga, mis käsitleb kõiki vägivalla vorme; tervitab komisjoni ettepanekut ELi ühinemise kohta Istanbuli konventsiooniga ning algatust käivitada 2017. aastal teadlikkuse tõstmise kampaania võitluse kohta naistevastase vägivallaga;
27. mõistab hukka emapuhkuse direktiivi tagasivõtmise; palub komisjonil esitada uue ettepaneku, milles järgitakse Euroopa Parlamendi seisukohta, mille kohaselt tuleks praegu tagatud minimaalse täies ulatuses tasustatava rasedus- ja sünnituspuhkuse kestust pikendada 14 nädalalt 20 nädalale ning kehtestada kohustuslik õigus tasustatavale isapuhkusele; on arvamusel, et kõikides liikmesriikides tuleks võtta konkreetseid meetmeid naiste ja meeste töö- ja eraelu tasakaalu parandamiseks, samuti 100% tasustatava lapsehoolduspuhkuse kestuse pikendamiseks, et liikuda võrdsema lapsehoolduspuhkuse süsteemi suunas;
28. palub komisjonil tagada ka üldine juurdepääs seksuaal- ja reproduktiivtervishoiule ja seonduvatele õigustele ning hõlmata see teema kõikides seotud poliitikavaldkondades nii ELis kui ka väljaspool;
Demokraatia, inimõigused ja vabadused
29. mõistab teravalt hukka ELi ja Türgi vahelise kokkuleppe ning kõik muud ettepanekud, mille eesmärk on teha ELi piiride kaitse ülesandeks teistele riikidele, et hoida kaitset vajavad inimesed EList eemal, mis on täielikus vastuolus rahvusvahelisest õigusest tulenevate ELi ja selle liikmesriikide kohustustega, sealhulgas tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõttega; mõistab hukka tugeva keskendumise õigusliku aluseta rände vältimisele ja lämmatamisele, sealhulgas kinnipidamise teel, ning sõdade, tagakiusamise, nälja ja kliimakatastroofide eest põgenevate varjupaigataotlejate suureneva hulga täieliku eiramise; mõistab hukka asjaolu, et rohkenenud on repressiivsed ettepanekud ja sõjalised aktsioonid, millega Euroopa Komisjon on 2015. ja 2016. aastal reageerinud nimetatud humanitaarkriisile, nagu Euroopa Liidu sõjaline operatsioon Vahemere lõunapiirkonna keskosas (EUNAVFOR MED Sophia), NATO operatsioon Egeuse merel, ettepanekud agentuuri FRONTEX volituste laiendamise kohta Euroopa piirivalve loomise kaudu, pagulaste kinnipidamiskeskuste asutamine, muu hulgas varjupaigataotlejate tagasisaatmise kiirendamine ning Euroopa Komisjoni surve tunnistada halva inimõiguste olukorraga Türgi varjupaigataotlejate jaoks turvaliseks kolmandaks riigiks;
30. kutsub Euroopa Komisjoni üles suunama tugevamale piirikontrollile ja nn Euroopa kindluse tugevdamisele eraldatud vahendid ümber pagulaste ja rändajate vastuvõtmisse, eelkõige ümberasustamis- ja ümberpaigutamisprogrammide, ennetavate otsingu- ja päästeoperatsioonide, avatud ja inimväärsete vastuvõtukeskuste ning nii pagulaste kui ka rändajate sotsiaalse kaasamisega; kutsub Euroopa Komisjoni üles töötama välja ettepanekud, et seada sisse turvalised ja seaduslikud ELi sisenemise võimalused kõikide kaitset vajavate naiste, meeste ja laste ning võõrtöötajate jaoks, võttes viivitamata kasutusele ambitsioonika ja siduva ümberasustamisprogrammi, ning toetama Euroopa Parlamendi ettepanekut võtta viisaeeskirja läbivaatamise raames kasutusele humanitaarviisad, et inimesed ei peaks enam Vahemerel või kõrbes Euroopa poole suundudes oma eluga riskima;
31. peab kiiduväärseks komisjoni ettepanekuid kehtestada Itaalia ja Kreeka aitamiseks rahvusvahelise kaitse küsimuses ajutised meetmed; mõistab hukka asjaolu, et liikmesriigid ei kipu oma sellealaseid kohustusi täitma;
32. nõuab Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis sätestatud perekonnaelu õiguse rakendamist, kas siis kolmandas riigis või ELis, ning rõhutab pakilist vajadust kiirendada ümberpaigutamist, sealhulgas kaitsetute taotlejate kiiret kindlakstegemist; tuletab meelde, et riik, kuhu pagulased ümber paigutatakse, tuleks valida pagulaste perekondlikke, keelelisi ja kultuurilisi sidemeid silmas pidades; rõhutab vajadust edendada pagulaste ja rändajate sotsiaalset kaasamist ja tööturule integreerimist, tunnistades ja võttes nende kasuks arvesse nende oskusi ja kvalifikatsiooni, ning tagada kaitse ekspluateerimise ja diskrimineerimise eest;
33. mõistab hukka asjaolu, et komisjon ei ole pakkunud välja Dublini määruse alternatiivi, mis põhineks jagatud vastutusel; peab äärmiselt murettekitavaks kõikide liikmesriikide kohustust uurida, kas konkreetse isiku taotlust saab turvalise kolmanda riigi või esimese varjupaigariigi kontseptsioonile tuginedes vastuvõetamatuks tunnistada;
34. nõuab horisontaalse diskrimineerimisvastase direktiivi viivitamatut vastuvõtmist, et edendada võitlust diskrimineerimise, sealhulgas vähemuste, rändajate, varjupaigataotlejate ja muude haavatavate rühmade suhtes toimepandavate rünnakute vastu; on arvamusel, et rassismi ja ksenofoobia ilmingute ja organisatsioonide arvu kasv on seotud paremäärmuslike ja fašistlike ilmingute suurenemisega Euroopas, mida ei saa vaadelda kui eraldiseisvat nähtust, vaid mis on seotud ELis ja liikmesriikides viimaste aastakümnete jooksul jõustatud poliitikameetmetega;
35. mõistab hukka etniliste ja usuliste vähemuste, LGBTI-inimeste, varjupaigataotlejate ja kodutute vastu suunatud vihkamist õhutavate tegude ja avalduste kasvu;
36. palub komisjonil anda hinnang romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate rakendamisele ja nõukogu soovitusele selle kohta, milliste meetmete abil romasid liikmesriikides tõhusalt integreerida; palub komisjonil pakkuda romade tõhusa kaasamise kohta vajaduse korral välja lisameetmeid;
37. peab ELi ühepoolset ja repressiivset Euroopa julgeoleku tegevuskava äärmiselt murettekitavaks, sest selles keskendutakse väga ühemõtteliselt repressiivsele poliitikale ja ELi õiguskaitseasutuste laiendamisele; kritiseerib poliitika kasvavat suunatust julgeolekule, sealhulgas isikuandmete kogumist ja kodanike profiilianalüüsi teostamist, kasutades ära inimeste legitiimselt ülepaisutatud hirmu, tuues terrorismivastase võitluse ettekäändeks, et rünnata kodanike õigusi ja vabadusi ning teostada riigipoolset jälgimist; juhib tähelepanu asjaolule, et hoolimata sellest, et terrorismivastase võitluse valdkonnas on viimase 12 aasta jooksul sõlmitud rohkem kui 80 siduvat õigusakti, on hiljutised vägivaldsed rünnakud olnud selgeks tunnistuseks, et ELi institutsioonide ja liikmesriikide valitsuste puhtalt repressiivne taktika on läbikukkunud; mõistab hukka repressiivsed õigusaktid, millega ei ole mitte ainult suures ulatuses rikutud kõikide ELi kodanike ja elanike inimõigusi, vaid mis on ühtlasi aktiivselt aidanud õõnestada ja piirata olemasolevaid ennetusmeetmeid, nagu noorte tööhõivet edendavad meetmed, sotsiaalmajandusliku ühtekuuluvuse poliitika ja muud ennetusvahendid, mille eesmärk on toetada sotsiaalse tõrjutuse ohus elavaid inimesi;
38. kutsub komisjoni üles algatama tõhusaid meetmeid kodanike kaitsmiseks järjest suurema riigipoolse jälgimise eest; väljendab sellega seoses tõsist muret Europoli internetisisust teavitamise üksuse ulatuslike volituste pärast, mille kohaselt üksus võib teostada interneti järelevalvet ja kontrolli ilma igasuguse kohtu korralduseta; juhib tähelepanu asjaolule, et uues Europoli määruses ei ole sätestatud Europoli internetisisust teavitamise üksuse selgesõnalist õiguslikku alust;
39. peab terrorismivastase võitluse direktiivi läbivaatamist äärmiselt kaugeleulatuvaks, kuna teatavaid võimalikke ettevalmistavaid tegevusi võib karistada ka juhul, kui need pannakse toime ilma tahtliku terrorikuriteo toimepanemise soovita; rõhutab, et see on vastuolus kriminaalõiguses juurdunud põhimõttega, mille kohaselt tahtlik soov on mis tahes kriminaalõigusliku määratluse peamine alus;
40. nõuab eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitleva direktiivi ajakohastamist, et selle saaks kooskõlla viia hiljuti vastuvõetud andmekaitse määrusega;
41. kutsub komisjoni üles võtma täielikult arvesse Euroopa Liidu Kohtu 8. aprilli 2014. aasta otsust liidetud kohtuasjades C-293/12 ja C-594/12; nõuab sellega seoses tungivalt, et komisjon ei kavandaks kõigi andmete säilitamise alusel enam mingeid lisameetmeid;
42. kutsub komisjoni üles esitama liikmesriikidele mõeldud tegevuskava kinnipidamistingimuste parandamise kohta, arvestades eelkõige eelvangistuse sagedast kasutamist, muu hulgas Euroopa vahistamismäärusega seotud juhtumite puhul; palub komisjonil täielikult arvesse võtta Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikat vangistustingimuste kohta;
43. on äärmiselt pettunud, et komisjon ei ole Euroopa vahistamismääruse läbivaatamist käsitleva seadusandliku algatusraporti suhtes midagi ette võtnud; kutsub komisjoni üles esitama uut ettepanekut, võttes arvesse Euroopa Parlamendi selleteemalist raportit ja eelkõige proportsionaalsuse kontrolli küsimust;
44. peab kahetsusväärseks, et komisjon ei ole oma uutesse algatustesse lisanud üldsuse juurdepääsu dokumentidele käsitlevat uuendatud ajakohast ettepanekut, mis kajastaks esimese lugemise kokkulepet, mille Euroopa Parlament saavutas 2011. aastal;
45. nõuab tungivalt, et komisjon täidaks nõudmised, mille parlament on esitanud oma resolutsioonides vangide väidetava transpordi ja ebaseadusliku kinnipidamise kohta Luure Keskagentuuri (LKA) poolt Euroopa riikides, eelkõige seoses USA Senati aruandega LKA poolt toime pandud piinamiste kohta;
46. võtab teadmiseks sellise ELi tugeva antidemokraatliku olemuse, mis ilmneb viisis, kuidas Euroopa institutsioonid tegelevad kodanike osaluse ja töötajate võitluse valdkonnas saavutatud tulemustega; nõuab seetõttu tungivalt, et Euroopa Komisjon suhtuks tõsiselt kodanike osalusse selle erinevates demokraatlikes väljendusvormides ja austaks mis tahes edasiste ELi küsimuses korraldatavate referendumite tulemusi ning nõuab, et kaitstaks inimeste võõrandamatut õigust pidada arutelusid ja väljendada oma tahet; on sellega seoses vastu alternatiivi puudumise argumendile apelleerimisele;
47. tuletab komisjonile meelde kohustust esitada ettepanek institutsioonidevahelise kokkuleppe kohta, milles käsitletakse kõikide ELi institutsioonide jaoks kohustusliku läbipaistvusregistri loomist; kinnitab taas, kui oluline on tõhustada esindus- ja osalusdemokraatiat;
48. palub Euroopa Komisjonil esitada ettepanek Euroopa kodanikualgatuse läbivaatamiseks, tuginedes parlamendi rakendusaruande järeldustele;
49. on veendunud, et ELi seadusloome kvaliteeti tuleks parandada; rõhutab sellest hoolimata, et parema õigusloome tegevuskava ning õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi ei tohiks tuua dereguleerimise ettekäändeks, millega nõrgendatakse sotsiaal- ja tarbijakaitset, keskkonna- ja loomade heaolu standardeid ja sotsiaaldialoogi; rõhutab seetõttu, et kõik õiguskontrollikomitee mõjuhinnangud ja otsused tuleb avalikustada;
50. nõuab selle asemel tungivalt, et komisjon tagaks kõikide tulevaste õigusaktide mõju hindamise sotsiaalsete õiguste ja põhiõiguste seisukohast ning aegumisklauslite lisamise, et tagada ELi õigusaktide regulaarne läbivaatamine;
Siseturg ja rahvusvaheline kaubandus
51. on seisukohal, et ühtne turg on oma arukate sektoripõhiste lähenemisviisidega süvendanud/soodustanud majanduse riikidepoolse suveräänse reguleerimise vahendite lammutamist, majanduslikku domineerimist, arenguerinevusi ja ebavõrdsust ning edendanud maksude vältimist, maksudest kõrvalehoidumist ja kasumite kandmist maksuparadiisidesse, erastamist, kaubandussuhete dereguleerimist ja kapitali kontsentratsiooni; on arvamusel, et EL on kasutanud ühtset turgu ja konkurentsivõimet õigustusena, et toetada/ õhutada ja edendada rünnakuid töötajate õigustele, mis on toonud kaasa sotsiaalse ebavõrdsuse, tööturgude dereguleerimise, palkade devalveerimise ja üha ebakindlamaid töösuhted, samas kui õiglasemad, ümberjaotavamad maksupoliitikad on maatasa tehtud või läbi kukutatud; märgib, et vastupidiselt sellele, mida on korrapäraselt väidetud, on ühtne turg toonud tarbijate jaoks kaasa suuremad kulud ning pakutavate teenuste kvaliteedi halvenemise;
52. taunib komisjoni viivitust parlamendi ja nõukogu teavitamisel liidu tolliseadustikku parandavatest delegeeritud ja üleminekuperioodi delegeeritud õigusaktidest; peab vastuvõetamatuks, et see hiline teavitamine raskendas parlamendil oma järelevalvepädevuse kasutamist; nõuab seepärast tungivalt, et komisjon tagaks oma teenistuste parema koostöö parlamendiga ning varakult teabe andmise liidu tolliseadustiku lõpliku valmimise ja rakendamise kohta;
53. peab kahetsusväärseks, et Euroopa Komisjon muudab rikkumisest teatajate, ajakirjanike, tarbijate ja töötajate kaitset ärisaladuste direktiiviga veelgi nõrgemaks; nõuab tungivalt, et Euroopa Komisjon ja liikmesriigid tagaksid, et rikkumisest teatajad oleksid õiguslikult ja materiaalselt kaitstud, kui võib mõistlikult eeldada, et nad kaitsevad avalikkuse huve; märgib siiski, et kaitsetase on kogu ELi ulatuses ebaühtlane ning ei paku piisavat kaitset, nagu on näidanud hiljutised kõrgetasemelised juhtumid; kutsub komisjoni üles esitama seadusandliku ettepanekut rikkumisest teatajate miinimumkaitse kohta;
54. rõhutab, et kõikidel riikidel peab olema õigus määratleda oma kaubanduspoliitika ning sõlmida kaubanduslepingud, mis vastavad kõige rohkem nende huvidele ning majanduslikele omadustele ja vajadustele, võttes arvesse nende vastavat täiendavuse taset kolmandate riikidega;
55. on seisukohal, et Suurbritannia rahvahääletuse tulemus tugevdab põhjendusi, millega õigustatakse kõigi ELi ja kolmandate riikide vahel praegu läbiräägitavate kaubanduslepingute ratifitseerimise ajutist peatamist; avaldab vastuseisu liberaliseerimisest, dereguleerimisest ja erastamisest lähtuvale kaubanduspoliitilisele lähenemisviisile, mida Euroopa Komisjon järgib oma paljude kaubanduspartnerite puhul kogu maailmas, samuti dogmaatilisele vabakaubanduse alasele loogikale, mis määrab kindlaks tema kaubanduspoliitilise seisukoha, ning lükkab eelkõige tagasi megapiirkondlikud lepped, nagu Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse, laiaulatusliku majandus- ja kaubanduslepingu ning teenustekaubanduse lepingu ning erineval viisil majanduspartnerluslepingud; taunib ELi üldist kaubanduspoliitilist suunitlust, mis seab ohtu liikmesriikide suveräänsuse ning teenib kõige rikkamate riikide ja rahvusvaheliste kontsernide geopoliitilisi huve, et kontrollida ja kasutada ära kolmandate riikide varasid, suurendada piirkondadevahelisi ja -sisemisi ebakõlasid ning põlistades vähem arenenud riikide sõltuvust (nii ELi sees kui ka sellest väljaspool); rõhutab, et need kokkulepped aitavad kaasa töö hävitamisele ja dereguleerimisele, vaesuse suurenemisele, (eriti toiduainetega) spekuleerimise suurenemisele ning avaliku sektori teenuste hävitamisele, ning ohustavad loomade tervist ja heaolu, säästvat põllumajandust ja keskkonda ning kultuurilist mitmekesisust; nõuab reguleeritud ja vastastikusel täiendavusel põhinevat rahvusvahelist kaubandust;
56. nõuab reguleeritud ja vastastikusel täiendavusel põhinevat rahvusvahelist kaubandust; on eriti vastu investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise klausli kas tavapärasel või sisekontrollistandardite kujul lisamisele kaubanduslepingutesse või ELi raamistikku, sest ta on seisukohal, et ei ole põhjust anda investoritele erikohtuid, mis sunnivad riike maksma suuri summasid ning vähendavad nende poliitilist tegutsemisruumi; rõhutab, et kõik läbirääkimisdokumendid tuleb teha avalikuks ja kõikide riikide parlamentidega tuleb konsulteerida enne selliste kokkulepete vastuvõtmist, mis mõjutavad tugevalt inimeste igapäevaelu;
Piirkondlik areng, tootmine ja strateegilised sektorid
57. lükkab tagasi Euroopa Komisjoni lähenemisviisi allutada ühtekuuluvuspoliitika ELi majanduse juhtimisele; rõhutab, et regionaalpoliitika on tähtis vahend majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse edendamiseks peaeesmärgiga vähendada piirkondade vahelist ebavõrdsust, eelkõige vaeseimate ja äärepoolseimate piirkondade puhul, edendada tõelist lähenemist ning hoogustada majanduskasvu ja tööhõivet; rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitikat ei tohiks kasutada rahalise karistamise vahendina, kui piirkond või liikmesriik ei rakenda reguleerimise vähendamise ja erastamise poliitikat;
58. soovitab rakendada kiireloomulisi meetmeid tootmissektorite osas, mis on kõigis majandussüsteemides elutähtsad, mistõttu neil on väga oluline roll kõikide riikide võimalikus arengus; nõuab avaliku sektori projektide edendamist mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate, ühistute ja kohalike omavalitsuste toetamiseks ning ühenduse vahendite tugevdamist ja sellesse valdkonda suunamist;
59. nõuab tungivalt, et komisjon pööraks eelisjärjekorras tähelepanu majanduskriisist enim mõjutatud riikidele ning tegeleks eelkõige sihipäraselt majanduslangust kogevate piirkondadega, kus on suur töötus ja vaesus;
60. on veendumusel, et praegune ELi rahastamine ning ühtekuuluvuspoliitikale eraldatud ELi rahalised vahendid on ebapiisavad, et vastata tegeliku majandusliku lähenemisega seotud vajadustele ning leida lahendus piirkondliku ebavõrdsuse kaotamise, kõrge tööpuuduse taseme, sissetulekute ebavõrdsuse ja vaesusega seotud probleemidele Euroopa Liidus; juhib tähelepanu vajadusele suurendada ELi eelarvet ühtekuuluvuspoliitika valdkonnas; rõhutab, et oluline on tagada, et territoriaalne haldamine ja planeerimine jäävad üksikute liikmesriikide vastutusalasse; märgib, et tegemata maksete kuhjumise vältimine tulevikus on oluline ühtekuuluvuspoliitika eduka elluviimise tagamiseks;
61. võtab teadmiseks, et teadus- ja arendustegevuse jaoks on ELi eelarves ette nähtud liiga väiksed investeeringud; kutsub Euroopa Komisjoni üles mitte keskenduma teadusuuringute rahastamisvahendite eraldamisel üksikutele ülikoolidele, uurimiskeskustele ja korporatsioonidele;
62. kinnitab, et vesi on põhiõigus ja see tuleks tagada kõikide inimeste jaoks ning et vee suhtes ei tohiks kohaldada erastamist;
63. nõuab detsentraliseeritud ühist kalanduspoliitikat, mis edendaks kalandussektori moderniseerimist ja jätkusuutlikku arengut, tagades selle sektori sotsiaal-majandusliku elujõulisuse, ressursside jätkusuutlikkuse, töökohtade loomise ja säilimise ning kalandussektori töötajate elutingimuste parandamise; nõuab meetmeid, millega tagada riiklik suveräänsus liikmesriikide majandusvööndite ja nende kalavarude suhtes;
64. nõuab merekeskkonna bioloogilise mitmekesisuse kaitsmist, tagades selle jaoks soodsad tingimused, mis võimaldavad kalapopulatsioonidel sobivate säästva majandamise põhimõtete rakendamise abil täieneda; kinnitab veel kord, et on vaja, et ühine kalanduspoliitika tunnistaks väikesemahulise ja rannapüügi eripära ning olemasolevate õigusaktide sobivust sektori vajaduste jaoks;
65. on seisukohal, et ühise põllumajanduspoliitika 30 aastat on mõjunud rängalt liikmesriikide põllumajandussektorile ning on aidanud kaasa kriisile põllumajandussektoris; nõuab, et uuesti keskendutaks ühele ühise põllumajanduspoliitika rahastamispõhimõttele (artikli 39 lõige 2) – kindlustada põllumajandusega tegeleva rahvastikuosa rahuldav elatustase –, et võidelda toomise koondumise suurenemisega ning intensiivpõllumajanduse taseme tõusmisega, väikepõllumajandustootjate ja põllumajandustootjate organisatsioonide arvu vähenemisega ning piirkondlike ebakõlade ja kaupade riigivälise sõltuvuse suurenemisega, mis soodustab suurimate Euroopa riikide majandust; peab kahetsusväärseks, et see nähtus seab ohtu ülemaailmse tähtsusega põllumajandus- ja maaelupärandi, samal ajal kui suured agrotööstusettevõtted suurendavad oma kasumeid ja suruvad peale oma nägemust ülemaailmsest toidusüsteemist, mis toob keskkonna jaoks kaasa katastroofilised tagajärjed; rõhutab asjaolu, et põllumajanduse ja toidupoliitika keskmes peavad suurettevõtete asemel olema põllumajandusettevõtjad, et tõeliselt edendada jätkusuutlikkust, majanduskasvu ja töökohtade loomist kõikides piirkondades;
66. peab kahetsusväärseks, et praegune poliitika toob kaasa traditsiooniliste põllumajanduslike pereettevõte väljasuremise kogu ELis ning sellest tingituna ka sotsiaalse ja majandustegevuse hääbumise maapiirkondades;
67. on kategooriliselt vastu põllumajandusliku toidutööstuse suurettevõtete poolsele maahõivamisele ja domineerimisele turul ning ebaõiglaste hindade kujundamisele, kuna niisugused ettevõtted ekspluateerivad põllumehi ja sunnivad ületootmisele, tuues ohvriks toidu kvaliteedi, inimeste ja loomade heaolu ning keskkonna;
68. nõuab, et Euroopa Komisjon keelustaks seemnete patenteerimise mis tahes vormis, et kaitsta põllumajandustootjaid seemneid tootvate hargmaiste ettevõtjate poolt avaldatava surve ja mõjuvõimu eest ning kaitsta kohalikke sorte ja elurikkust ning genotüüpe ja kultuurilist pärandit; kutsub Euroopa Komisjoni üles keelama koostöös liikmesriikidega geneetiliselt muundatud organismidele loa andmise, nende kasvatamise ja turustamise ning võtma meetmeid pestitsiidide ulatusliku kasutuse piiramiseks;
69. nõuab tungivalt, et komisjon täidaks viivitamata need punktid, mis on loomade kaitset ja heaolu käsitlevas Euroopa Liidu strateegias aastateks 2012–2015 seni veel täitmata; kutsub komisjoni üles koostama uue ja kaugeleulatuvate eesmärkidega strateegia loomade kaitse ja heaolu kohta aastateks 2016–2020, et saada üle senistest puudujääkidest ja tühikutest, luua võrdsed võimalused ning suurendada loomade heaolu kogu ELis;
70. on seisukohal, et ELi poolne põllumajanduse rahastamine peaks olema suunatud liikmesriikide põllumajandussüsteemide arendamisele viisil, mis aitab vähendada nende välissõltuvust tarnetest ning kaitsta põllumajandus- ja maaelupärandit;
71. kutsub Euroopa Komisjoni üles hindama vajadust selliste avalike vahendite loomiseks, millega reguleeritakse tootmist ja turge piimasektoris ja muudes sektorites, et tagada toodangu eest õiglane hind, seda nii sisendkulusid kui tarbijahindu arvesse võttes, eesmärgiga tagada lisaväärtuse õiglane jagunemine sektori lisaväärtuse ahelas ning vältida tootmise kontsentreerimist ja intensiivistamist, ning tagada kõikide liikmesriikide õigus kasvatada ja toota ning kaitsta oma toiduga varustamise sõltumatust;
72. rõhutab vajadust tugevdada ja arendada kõikides liikmesriikides ja piirkondades mitmekesist tööstusbaasi, võttes seejuures arvesse piirkondlikku eripära, sest see täidab tööhõive, majandustegevuse ja arengu kõrge taseme tagamises tähtsat rolli;
73. kutsub Euroopa Komisjoni üles hindama probleemi, mis on seotud tööstustootmise ümberpaigutamisega globaalse väärtusahela raames, ning teha ettepanek keelata ELi rahastamise andmine tootmise ümberpaigutamise korral kolmandatesse riikidesse, et säilitada tööstussektori töökohad liikmesriikides;
74. lükkab tagasi Euroopa energialiidu, mis on selle valdkonna suurte Euroopa monopolide projekt; nõuab riiklikku kontrolli selle strateegilise sektori üle, sest energiatõhususe suurendamine ning allikate mitmekesistamise, taastuvenergia järkjärguline kasutuselevõtmise, iga riigi sisemise potentsiaali jätkusuutlik kasutamise ning energiavarustuse kindluse tagamine vajab muu hulgas kavandamist ning riiklikku ja demokraatlikku kontrolli energiasektori üle; rõhutab vajadust esitada energiakasutuse ja biomassi suhtes kohaldatavad siduvad jätkusuutlikkuse kriteeriumid;
75. kinnitab, et energia on avalik hüve ning tarbijate hüvanguks tuleks tagada võrdne juurdepääs taskukohaste hindadega energiale; rõhutab, et EL peaks keskenduma tugevalt kütteostuvõimetuse küsimusele, sest see puudutab ligi 11 % ELi elanikkonnast; nõuab sellega seoses tungivalt, et komisjon seaks kütteostuvõimetuse leevendamise meetmed tulevastes seadusandlikes ettepanekutes prioriteediks ja esitaks 2017. aasta keskpaigaks tegevuskava;
76. on veendunud, et energiaalane üleminek peaks kaasa tooma tõhusama, läbipaistvama, kestlikuma, detsentraliseerituma ja demokraatlikuma taastuvatel energiaallikatel põhineva energiasüsteemi, mis toob kasu kogu ühiskonnale, kaitstes samas kõige haavatavamaid elanikkonnarühmi ning tagades, et energiatõhususe meetmetest ja taastuvenergia kasutamisest saadav kasu tehakse ka neile kättesaadavaks;
77. kordab parlamendi üleskutset kehtestada siduv eesmärk saavutada 2030. aastaks taastuvenergia 30 % osakaal energiatarbimises ja 40 % energiasääst; nõuab seepärast, et komisjon kajastaks seda taastuvallikatest toodetud elektrienergia direktiivi ja energiatõhususe direktiivi eelseisvas läbivaatamises ning toetaks neid siduvaid eesmärke direktiivide üle peetavatel läbirääkimistel; palub komisjonil esitada energiakasutuse ja biomassi suhtes kohaldatavad siduvad säästlikkuse kriteeriumid;
78. kutsub Euroopa Komisjoni konkreetselt üles esitama tööstustoodete jaoks säästlikkuse kriteeriume ning integreerima ringmajanduse täielikult kõikidesse asjaomastesse poliitikavaldkondadesse, võttes seejuures arvesse toodete kogu olelusringi; rõhutab ka vajadust rakendada täielikult ressursitõhusa Euroopa tegevuskavas määratletud meetmed, mis hõlmavad keskkonnakahjulike toetuste järkjärgulist kaotamist; on seisukohal, et turupõhisel lähenemisviisil ringmajandusele on avalike huvide jaoks kahjulikud tagajärjed ning liikmesriikide ja avaliku poliitika tugev aruandluskohustus;
79. lükkab tagasi liikmesriikidele pealesurutud liberaliseerimismudeli transpordisektoris; nõuab vastupidiselt nende mudelite kohest tagasivõtmist kooskõlas vajadusega kaitsta avalike teenuste osutamise kohustust, võttes arvesse sellise transpordipoliitika edendamist, millega austatakse liikmesriikide suveräänsust ja nende strateegilist lähenemisviisi territoriaalsele ühtekuuluvusele ja riiklikule arengule; palub sotsiaalse dialoogi edendamist kõikide asjaomaste töötajate hulgas koos koostööga, et võimaldada riiklike transpordivõrkude omavahelist paremat integreerimist ja nende koostalitlusvõimet; rõhutab vajadust edendada ühistransporti, ühisliikuvuse lahendusi ning jalgsikäimist ja jalgrattaga sõitmist eelkõige linnaaladel;
80. nõuab tungivalt, et komisjon hindaks ELi transpordieeskirju ja kohandaks neid vajaduse korral digitaalajastuga; palub komisjonil koostada uus õigusraamistik erinevate transpordiliikide jaoks, et edendada innovatsiooni ja uusi liikuvus- ja logistikateenuseid, tagades samal ajal kõrged ohutus-, töötingimuste ja tarbijakaitse alased normid ning õiglase maksustamise ja kahjulike keskkonnamõjude ennetamise;
81. kutsub komisjoni üles võtma vajalikke meetmeid CO2-heite vähendamiseks transpordisektoris;
82. nõuab ambitsioonikat kava liiklussurmade arvu vähendamiseks, mis hõlmab selgeid vähendamiseesmärke;
Keskkond
83. on veendunud, et kliimakriisi, mida tunnistati valitsustevahelise kliimamuutuste rühma viiendas hindamisaruandes (IPCC AR5), mis võeti vastu ja kiideti heaks Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärgul, põhjustab kahjulik inimtegevus, energiamahuka tootmissüsteemi kuritarvitamine ning fossiilkütuste kasutamine ja ekspluateerimine;
84. rõhutab seepärast, et kliimamuutustega tegelemisele tuleb lahendus leida kohustustega vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid kõikides asjaomastes riikides kookõlas nende ajalooliste kohustustega ning kuna seda ei tohiks teha turupõhiste vahendite abil, nõuab kapitalistliku arengupoliitika täielikku lõpetamist, sest ilma selle meetmeta ei ole võimalik muuta tootmismeetodeid ega levitamis- ja tarbimisviise;
85. peab kahetsusväärseks asjaolu, et ühelt poolt ei kindlusta Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärgul võetud kohustused kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamist ning ei taga seega kasvuhoonegaaside heitkoguste kontsentratsiooni vähenemist atmosfääris tasemele, mis ühildub keskmise temperatuuri tõusmisega mitte üle 2 ºC, ning et teiselt poolt säilitatakse ja tugevdatakse turumehhanisme, mis aitavad anda looduse ja selle varad teataval viisil eraomandisse;
86. kaitseb suurema rahastamise eraldamist keskkonnakaitsepoliitikale; nõuab, et programmi LIFE rahastamist suurendataks märkimisväärselt, vähemalt 1 %-ni ELi eelarvest; lükkab tagasi elupaikade ja ohustatud looduslike loomaliikide kaitset käsitlevate õigusaktide nõrgendamise; nõuab konkreetse rahastamisvahendi loomist, mis on pühendatud Natura 2000 võrgustiku rahastamisele ja selle võrgustiku väärtuse hoidmisele suunatud meetmete vastuvõtmisele;
87. kutsub Euroopa Komisjoni üles lisama kliimapoliitikat ja kliimamuutuste poliitikat kõikidesse oma poliitikavaldkondadesse; peab kahetsusväärseks, et seni ei ole komisjon üles näidanud soovi kehtestada siduvaid eesmärke;
88. kutsub Euroopa Komisjoni üles tegutsema järjepidevalt ning järgima oma mandaadi täitmisel ettevaatuspõhimõtet, et mitte kehtestada edasisi erandeid inimtervist ja keskkonda kahjustavate keemiliste ainete, kahjulike pestitsiidide ja sisesekretsioonisüsteemi kahjustajate kasutamisele, vähendada inimtervist ja üleilmset keskkonda negatiivselt mõjutavate keemiliste ühenditega kokkupuutumist vee, pinnase, õhu ja toidu kaudu ning esitada seadusandlikud ettepanekud kokkupuute vähendamiseks;
Rahu eesmärgil militarismi ja NATO vastu
89. mõistab hukka jätkuvad sammud ELi militariseerimise poole; lükkab tagasi Euroopa julgeolekustrateegia ning ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP); nõuab ELi ja NATO koostöö lõpetamist ja lükkab tagasi NATO praeguse laienemispoliitika; nõuab kõikide välisriikide sõjaväebaaside likvideerimist Euroopas;
90. on seisukohal, kogu ELi välistegevuses tuleb järgida rahvusvahelisele õigusele vastava ja mittediskrimineerivalt kohaldatava rangelt mittesõjalise välispoliitika põhimõtteid, võttes kanda juhtrolli konfliktide diplomaatilises ja rahumeelses lahendamises ning tehes seda vahendamisalgatuste ning desarmeerimist, demobiliseerimist ja taasintegreerimist käsitlevate programmide kaudu, kooskõlas ÜRO põhikirjaga; rõhutab, kui olulised on jõupingutused, mille eesmärk on tugevdada rahvusvahelist relvakaubanduslepingut, parandada ELi relvaekspordi kontrollikorda, toetada tuumarelva leviku tõkestamise lepingu järgimist ja tuumadesarmeerimist ning toetada vaesuse kaotamise, humanitaarabi, jätkusuutliku majandusliku ja sotsiaalse arengu ning aastatuhande arengueesmärkide saavutamise meetmed, mille abil soodustatakse tasakaalustatud majandussuhteid, õiglast kaubandust ning ressursside ja rikkuse õiglast jaotamist ELi naabruses ja kogu maailmas;
91. kutsub Euroopa Komisjoni üles täitma oma kohustust teha Euroopa naabruspoliitika partneritega ÜRO arengueesmärkide rakendamisel koostööd; rõhutab, et töökohtade loomine on suurema osa naabruses asuvate riikide tuleviku jaoks otsustava tähtsusega küsimus; toetab konkreetset keskendumist noorte töötusele ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate toetamisele; rõhutab, et see vajab riiklikult ja piirkondlikult tasandilt kuni kohaliku tasandini ulatuvat mitmetasandilist lähenemisviisi ning piirkondlikku, allpiirkondlikku ja piiriülest koostööd, mis aitab mobiliseerida ELi liikmesriigid, partnerriigid ning nende kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused; nõuab realistlikke lähenemisviise ja programme, millel on inimeste jaoks konkreetne kasu; kutsub komisjoni üles esitama oma strateegia koostööks naabrite naabritega, millest teatati naabruspoliitika läbivaatamise raames;
92. lükkab tagasi ELi eelarve igasuguse kasutamise sõjalistel või tsiviil-sõjalistel eesmärkidel; on vastu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika teadusuuringute katseprojekti rakendamisele, mida komisjon ja Euroopa Kaitseagentuur ühiselt alustasid ning mis hõlmab muu hulgas kaugjuhitava õhusõiduki süsteeme (RPAS); on kindlalt vastu sellele, et programmi „Horisont 2020“ vahenditest või üldse ELi eelarvest rahastatakse sõjalisi, tsiviil-sõjalisi või üldiseid julgeolekualaseid teadusuuringuid ning eelkõige RPASi arendamise eesmärgil tehtavaid uuringuid; kutsub komisjoni üles tagama, et täidetakse liidu kohustusi vaesuse kaotamise, säästva arengu, säästva arengu eesmärkide, relvastuskontrolli, tuumarelva leviku tõkestamise lepingu režiimi ja tuumadesarmeerimise vallas;
93. kutsub Euroopa Komisjoni üles suurendama rahvusvahelise tegevuse valdkonna kulude läbipaistvust kõikides etappides, alustades programmitööga ja lõpetades eelhindamisega; kordab oma karmi kriitikat puuduliku parlamentaarse kontrolli suhtes välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas;
94. kinnitab, et välisasjad kuuluvad kõikide liikmesriikide suveräänsesse pädevusse ja lükkab tagasi ELi ühehäälse välispoliitika; tuletab meelde, et liikmesriikide välispoliitikas, mida nad teevad kas eraldi või koostöös, tuleb järgida rangelt mittesõjalise välispoliitika põhimõtteid, mis on kooskõlas rahvusvahelise õigusega ja mida kohaldatakse mittediskrimineerival viisil, ning seda, et roll konfliktide diplomaatilises ja rahumeelses lahendamises tuleks võtta ÜRO egiidi all, seda tuleks täita vastastikuse partnerluse ja solidaarsuse vaimus ning austades seejuures kolmandate riikide suveräänsust;
95. lükkab tugevalt tagasi Euroopa kaitsesektori tehnoloogilise ja tööstusliku baasi (EDTIB) ja sõjalis-tööstuslikku kompleksi (MIC) edendamise ja toetamise ning kaitsealase koostöö suurendamise ja süvendamise; lükkab tagasi ELi eelarve igasuguse kasutamise sõjalisel või tsiviil-sõjalisel eesmärgil; nõuab tegelikku rahu, solidaarsuse ja võrdõiguslikkuse alast poliitikat, mis on suunatud relvastuskontrollile, täielikule desarmeerimisele, eelkõige tuumadesarmeerimisele, ja ELi demilitariseerimisele;
96. on ülimalt mures selle pärast, et mitmed valitsused ei pea isegi kinni riiklikest, ELi ja rahvusvahelistest kohustustest, mis nad on võtnud relvade eksportimise suhtes; nõuab, et EL lõpetaks relvakaubanduse ning relvade ja sõjalise varustuse ekspordi konfliktipiirkondadesse;
_____________________
97. kutsub komisjoni üles oma tööprogrammi kooskõlas parlamendi resolutsiooniga läbi vaatama;
98. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.