Istungidokument

13.3.2017

RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avalduse alusel

vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2

ELi prioriteetide kohta ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2017. aasta istungjärkudeks

( 2017/2598(RSP) )

Godelieve Quisthoudt-Rowohl, Cristian Dan Preda, Andrzej Grzyb, László Tőkés, Andrey Kovatchev, Ramona Nicole Mănescu, Ivan Štefanec, Ádám Kósa, Michaela Šojdrová

fraktsiooni PPE nimel

B8-0183/2017

Euroopa Parlamendi resolutsioon ELi prioriteetide kohta ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2017. aasta istungjärkudeks

( 2017/2598(RSP) )

Euroopa Parlament,

– võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja,

– võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ning ÜRO inimõiguste konventsioone ja nende fakultatiivprotokolle,

– võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsiooni 60/251, millega asutati ÜRO Inimõiguste Nõukogu,

– võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone ÜRO Inimõiguste Nõukogu istungjärkude kohta,

– võttes arvesse oma 7. juuli 2016. aasta soovitust nõukogule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee 71. istungjärgu kohta[1],

– võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone inimõiguste rikkumise kohta, sealhulgas 2016. aasta kiireloomulisi resolutsioone,

– võttes arvesse oma 14. detsembri 2016. aasta resolutsiooni inimõigusi ja demokraatiat maailmas ning Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas käsitleva 2015. aasta aruande kohta[2],

– võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2, artikli 3 lõiget 5 ning artikleid 18, 21, 27 ja 47,

– võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2015. aasta aruannet ÜRO Peaassambleele,

– võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,

A. arvestades, et inimõiguste universaalsuse edendamine ja kaitsmine on osa Euroopa Liidu eetilisest ja õiguslikust acquis’st ning üks Euroopa ühtsuse ja terviklikkuse nurgakivi; arvestades, et inimõiguste austamine tuleks integreerida kõikidesse ELi poliitikavaldkondadesse;

B. arvestades, et EL toetab inimõiguste edendamisel ja kaitsel kindlalt mitmepoolsust ja ÜRO organeid;

C. arvestades, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu korrapärased istungjärgud, eriraportööride nimetamine, inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise mehhanism ja erimenetlused riigipõhiste olukordade või valdkondlike küsimustega tegelemiseks aitavad edendada ja järgida inimõigusi ja demokraatia ning õigusriigi põhimõtteid;

ÜRO Inimõiguste Nõukogu

1. tunneb heameelt ÜRO inimõiguste ülemvoliniku Zeid Ra’ad Al Husseini ja tema büroo töö üle; tuletab meelde, et EL on kohustunud jätkama inimõiguste ülemvoliniku büroo terviklikkuse, sõltumatuse ja toimimise toetamist ja kaitsmist; tunneb heameelt inimõiguste ülemvoliniku büroo rolli üle rahvusvaheliste ja piirkondlike inimõigusmehhanismide koostöö edendamisel ning võimaluste otsimisel nn piirkondlike kokkulepete tähtsuse suurendamiseks kõrvuti universaalsete inimõigusnormidega;

2. on arvamusel, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu töö tulemuslikkus ja usaldusväärsus sõltub tema liikmete tõelisest otsustavusest kaitsta kõiki inimesi kõigis riikides mis tahes inimõiguste rikkumise eest kooskõlas rahvusvaheliste inimõiguste konventsioonidega, millega edendatakse universaalsust, erapooletust, objektiivsust, mittevalikulisust, konstruktiivset dialoogi ja koostööd; nõuab tungivalt, et välditaks arutelude polariseerumist ÜRO Inimõiguste Nõukogus, ning ergutab pidama konstruktiivset dialoogi;

3. palub riikidel anda Inimõiguste Nõukogu sõltumatutele ekspertidele, eriraportööridele ja ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo ekspertidele juurdepääs väidetavate inimõigusrikkumiste uurimiseks ja osaleda koos nendega konstruktiivselt olukorra parandamises, täita inimõiguste konventsioonidest tulenevad kohustused ning teha igakülgset koostööd ÜRO Inimõiguste Nõukogu erimenetlustega (kaasa arvatud inimõiguste olukorra üldine korrapärane läbivaatamine); ergutab kõiki riike konkreetsetele sammudele inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise soovituste täitmiseks ja puuduste kõrvaldamiseks, kehtestades rakendamise ja järelmeetmete mehhanismi, mis hõlmab ka riiklike tegevuskavade koostamist ja riiklike koordineerimismehhanismide loomist;

4. tuletab meelde ÜRO Peaassamblee kohustust võtta ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmeid valides arvesse kandidaatide austavat suhtumist inimõiguste, õigusriigi põhimõtte ja demokraatia edendamisse ja kaitsmisse; tunneb heameelt ÜRO Inimõiguste Nõukogu otsuse üle, mille kohaselt nõukogu nõuandekomitee peab koostama hindamisaruande edusammude kohta inimõiguste edendamise ja kaitsmise korra kehtestamisel piirkondlikul ja allpiirkondlikul tasandil; palub ELil ja tema liikmesriikidel väljendada õiguste ja hääletamiskäitumise võrdset tähtsust ning parandada ELi seisukohtade kooskõlastatust selles osas; nõuab tungivalt, et EL oleks oma seisukohtade väljendamisel üksmeelne ning jõuaks ÜRO Inimõiguste Nõukogus hääletamisel ühisele seisukohale;

5. kordab, kui oluline on tagada, et EL osaleks aktiivselt ja järjepidevalt ÜRO inimõigusmehhanismides ja teeks koostööd eriti kolmanda komitee, ÜRO Peaassamblee ja ÜRO Inimõiguste Nõukoguga; toetab Euroopa välisteenistuse, ELi New Yorgi ja Genfi delegatsioonide ning liikmesriikide jõupingutusi selleks, et veelgi tugevdada ELi ühtset hoiakut inimõigusküsimuste käsitlemisel ÜROs;

Valdkondlikud prioriteedid

6. rõhutab, kui tähtis on inimõigustega tegelevate vabaühenduste ja inimõiguskaitsjate roll inimõiguste edendamisel ja kaitsmisel; toonitab, et inimõigusi ja põhivabadusi tuleb kaitsta kõigis nende väljendusvormides, kaasa arvatud uue tehnoloogia kontekstis;

7. väljendab tõsist muret arvukate ja aina sagenevate katsete pärast ahendada kodanikuühiskonna ja inimõiguste kaitsjate tegutsemisruumi; mõistab hukka inimõiguste kaitsjate, rikkumisest teatajate, ajakirjanike ja blogipidajate vastase vägivalla, ahistamise, hirmutamise ja tagakiusamise nii internetis kui ka väljaspool internetti; kutsub kõiki riike üles edendama ja kindlustama ohutut ja võimalusi pakkuvat keskkonda, kus vabaühendused, kodanikuühiskond, ajakirjanikud ja inimõiguste kaitsjad, samuti kõik haavatavad rühmad, saaksid sõltumatult ja sekkumatult tegutseda; nõuab taas, et kõik riigid, kes on vastu võtnud sõltumatute inimõigusorganisatsioonide tegevust piiravad õigusaktid, need tühistaksid;

8. on veendunud, et vaba, sõltumatu ja erapooletu meedia on üks niisuguse demokraatliku ühiskonna põhialus, kus avatud aruteludel on väga tähtis roll; toetab palvet nimetada ametisse ÜRO peasekretäri eriesindaja, kes hakkaks tegelema ajakirjanike julgeolekuga; palub tõstatada kõikidel rahvusvahelistel foorumitel küsimused, mis on seotud väljendusvabadusega internetis, digitaalsete vabaduste ning vaba ja avatud interneti tähtsusega;

9. tuletab meelde, et kogunemis- ja ühinemisvabaduse õiguse kasutamisel esineb endiselt suuri probleeme; tunneb suurt heameelt rahumeelse kogunemise ja ühinemise vabaduse õigusega tegeleva ÜRO eriraportööri Maina Kiai töö üle; palub ELi liikmesriikidel tema aruandeid asjakohaselt arvesse võtta;

10. nõuab tungivalt, et kõik riigid kiiresti ratifitseeriksid kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti fakultatiivprotokollid, millega nähakse ette kaebuste esitamise ja uurimise mehhanismid;

11. on vastu igasugusele diskrimineerimisele ja tagakiusamisele rassi, nahavärvi, keele, usutunnistuse või veendumuse, sotsiaalse päritolu, kastikuuluvuse, sünnipära, vanuse, puude või seisundi alusel; toetab ELi koostööd asjaomastes erimenetlustes; nõuab, et EL jätkaks aktiivselt võrdõiguslikkuse ja mittediskrimineerimise edendamist ning vägivalla ja diskrimineerimise vastu võitlemist, vaatamata sellele, kelle vastu see on suunatud;

12. väljendab muret asjaolu pärast, et paljud inimesed, eelkõige kristlased, kannatavad üksikult või kollektiivselt oma usu- ja veendumusvabaduse õiguse rikkumiste tõttu, mida panevad toime riigid ja valitsusvälised osalejad ning millega kaasneb diskrimineerimine, ebavõrdsus ja häbimärgistamine; tuletab meelde vajadust võidelda usutunnistusel või veendumustel põhineva diskrimineerimise ja sallimatuse vastu, et tagada muude üksteisest sõltuvate inimõiguste, nagu väljendusvabaduse austamine;

13. nõuab, et EL teeks tööd selle nimel, et tagada usu- ja etniliste vähemuste parem kaitse tagakiusamise ja vägivalla eest ning tunnistada kehtetuks õigusaktid, millega kriminaliseeritakse jumalateotus ja usust taganemine ning mida kasutatakse usuvähemuste ja mitteusklike tagakiusamise ettekäändena; nõuab usu- ja veendumusvabaduse eriraportööri töö toetamist;

14. kutsub ELi tungivalt üles jätkama nulltolerantsuse toetamist surmanuhtluse suhtes ning nõuab, et liit püüaks veelgi suurendada piirkondadeülest toetust ÜRO Peaassamblee järgmisele resolutsioonile surmanuhtluse moratooriumi kohta;

15. nõuab, et EL toetaks ÜRO tööd piinamise ja muu julma, ebainimliku ja inimväärikust alandava kohtlemise või karistamise, massihukkamiste ja kuritegude, sealhulgas uimastitega seotud kuritegude eest hukkamise vastu ning võtaks sellel teemal sõna, ja nõuab, et Euroopa välisteenistus tõhustaks kõigil dialoogitasanditel ja foorumitel ELi võitlust kohtuväliste hukkamiste, piinamise ja muu väärkohtlemise vastu, juhindudes suunistest kolmandatele riikidele suunatud Euroopa Liidu poliitika kohta, mis käsitleb piinamist ning muud julma, ebainimlikku ja inimväärikust alandavat kohtlemist või karistamist; nõuab ÜRO piinamisvastase konventsiooni ja selle fakultatiivprotokolli üleilmset ratifitseerimist ja tõhusat rakendamist;

16. toetab igati Rahvusvahelist Kriminaalkohut, mis on peamine institutsioon, kus kuritegude toimepanijad vastutusele võetakse ja aidatakse ohvritel õiglust jalule seada, lähtudes sõjakuritegude, genotsiidi ja inimsusvastaste kuritegude vastastikuse seotuse põhimõttest; nõuab, et kõik asjaosalised Rahvusvahelise Kriminaalkohtu igapäevast tegevust poliitiliselt, diplomaatiliselt, rahaliselt ja logistiliselt toetaksid;

17. nõuab, et EL jätkaks Rahvusvahelise Kriminaalkohtu töö tugevdamist; õhutab tihedale dialoogile ja koostööle Rahvusvahelise Kriminaalkohtu, ÜRO ja selle ametite ning ÜRO Julgeolekunõukogu vahel; peab kahetsusväärseks, et mõned Aafrika riigid on otsustanud Rahvusvahelisest Kriminaalkohtust lahkuda, ja kutsub neid üles seda otsust veel kord kaaluma; kutsub kõiki ÜRO liikmesriike üles Rooma statuudi ratifitseerimise kaudu Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga ühinema ning ergutab neid ratifitseerima Kampala muudatusi;

18. mõistab kõige karmimalt hukka jätkuvad tõsised inimõiguste rikkumised, eelkõige ISISe/Daeshi poolt, ja Boko Harami rünnakud laste vastu, samuti kõik muud terroristlike või poolsõjaliste organisatsioonide rünnakud tsiviilisikute, eriti naiste ja laste vastu; mõistab hukka kultuuripärandi hävitamise sageduse ja ulatuslikkuse, ning nõuab sellega seotud jõupingutuste toetamist ÜRO eri foorumitel;

19. kutsub ELi üles aktiivselt töötama algatuse nimel, et ÜRO tunnustaks ISISe/Daeshi genotsiidi usuvähemuste vastu ning et juhtumid, mille puhul on inimsusvastase, sõja- või genotsiidikuriteo kahtlus, suunataks Rahvusvahelisse Kriminaalkohtusse; õhutab tihedale dialoogile ja koostööle Rahvusvahelise Kriminaalkohtu, ÜRO ja selle ametite ning ÜRO Julgeolekunõukogu vahel;

20. nõuab, et EL kutsuks kõiki riike üles seadma inimõigusi oma arengupoliitika keskmesse ja rakendama ÜRO 1986. aasta arenguõiguse deklaratsiooni; tunneb heameelt selle üle, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu nimetas hiljuti ametisse ÜRO arenguõiguse eriraportööri, kelle ülesannete hulka kuulub arenguõiguse edendamisele, kaitsele ja täitmisele kaasaaitamine kestliku arengu tegevuskava 2030 ja muude rahvusvaheliste arengukoostöö lepingute raames; rõhutab, et kõikide säästva arengu tegevuskava 2030 eesmärkide täitmisel tuleb tähtsaimaks tingimuseks seada kõigi inimeste inimõigused;

21. kutsub ELi üles jätkama oma tegevuses ja programmides naiste ja meeste võrdõiguslikkuse edendamist ja aktiivselt toetama agentuuri UN Women tööd ning soolise aspekti arvessevõtmise algatusi; kutsub üles jätkama meetmete toetamist naiste ja tütarlaste mõjuvõimu suurendamiseks ning naiste ja tütarlaste vastase vägivalla ja diskrimineerimise, sealhulgas soolise vägivalla kaotamiseks; nõuab tungivalt, et EL toetaks piirkondadeüleseid algatusi naiste õiguste edendamiseks, kaitseks ja järgimiseks;

22. tuletab meelde ELi võetud kohustust arvestada inimõigusi ja soolisi aspekte kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu märgiliste resolutsioonidega 1325(2000) ja 1820(2008) naiste, rahu ja julgeoleku kohta; palub ELil rahvusvaheliselt toetada lisaväärtuse tunnustamist, mida loob naiste osalemine konfliktide ennetamisel ja lahendamisel, rahuvalveoperatsioonides, humanitaarabi andmisel ning konfliktijärgses ülesehitustöös ja kestlikus leppimises;

23. kutsub ELi üles jätkama laste õiguste edendamist, eelkõige aidates tagada laste juurdepääsu veele, sanitaartingimustele, tervishoiuteenustele ja haridusele, sealhulgas konfliktipiirkondades ja pagulaslaagrites, ning aidates kaotada lapstööjõu kasutamist, lapssõdurite värbamist, laste vangistamist, piinamist, inimkaubandust, laste abielusid ning varajasi ja sundabielusid, seksuaalset ärakasutamist ja kahjulikke tavasid, nagu naiste suguelundite moonutamine; nõuab meetmeid ÜRO vahendatud rahvusvaheliste jõupingutuste toetamiseks ja tugevdamiseks, et teha lõpp laste kasutamisele relvakonfliktides ning tõhusamalt käsitleda konfliktide ja konfliktijärgsete olude mõju naistele ja tütarlastele; kutsub kõiki riike üles täitma 1989. aastal vastu võetud ÜRO lapse õiguste konventsioonist tulenevaid lepingulisi kohustusi ja ülesandeid, et tagada kõigi oma jurisdiktsiooni alla kuuluvate laste õigused, sõltumata nende õiguslikust seisundist ja ilma igasuguse diskrimineerimiseta;

24. kutsub liikmesriike üles edendama puuetega inimeste õigusi, sealhulgas nende võrdset osalemist ja sotsiaalset kaasatust; kutsub kõiki riike üles ratifitseerima ja rakendama ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni;

25. kutsub ELi üles tegema oma partneritega koostööd ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete rakendamisel, sealhulgas võtma meetmeid, et julgustada rohkemaid riike riiklikke tegevuskavu vastu võtma;

26. tunnustab ÜRO New Yorgi deklaratsiooni pagulaste ja rändajate kohta, milles käsitletakse pagulaste ja rändajate suurte voogude probleemi ja mis tõi kaasa pagulasi käsitleva ülemaailmse kokkuleppe (nn kõikehõlmav pagulastele reageerimise raamistik) vastuvõtmise, ning tunnustab rändajate ja pagulaste suhtes võetud kohustust, mille eesmärk on päästa inimeste elu, tegeleda konkreetsete vajadustega, võidelda rassismi ja ksenofoobia vastu, võidelda inimkaubanduse vastu, tagada võrdne tunnustamine ja kaitse seaduse ees ning kindlustada nende küsimuste arvesse võtmine riiklikes arengukavades; kutsub kõiki asjaosalisi üles tagama poliitilise tegevuse, rahastamise ja konkreetsed solidaarsusavaldused pagulasi ja rändajaid käsitleva New Yorgi deklaratsiooni toetuseks, ning tuletab meelde, et rände küsimust tuleb lisaks Euroopa Liidu tasandile jätkuvalt uurida ka ülemaailmsel tasandil; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles võtma nende rahvusvaheliste jõupingutuste tegemisel juhtrolli ning järgima vastavalt oma rahvusvahelise õiguse raames võetud kohustustele lubadust kaitsta varjupaigataotlejate, pagulaste, rändajate ja kõigi ümberasustatud isikute, eriti naiste, laste ja haavatavate rühmade, sealhulgas puuetega inimeste õigusi;

27. rõhutab, kui tähtis on edendada inimõiguste, sealhulgas kodaniku-, poliitiliste, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste universaalsust ja jagamatust kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artikliga 21 ja üldsätetega liidu välistegevuse kohta;

28. tuletab meelde asjaolu, et sise- ja välispoliitiline järjepidevus inimõiguste valdkonnas on ülioluline ELi inimõiguste poliitika usaldusväärsuse jaoks selle välissuhetes kolmandate riikidega, ning kutsub ELi üles täitma oma sellekohaseid kohustusi;

Riikide prioriteedid

29. Ukraina

peab taunitavaks, et Venemaa jätkuv agressioon on tekitanud Donbassi piirkonnas raske humanitaarolukorra ning et Ukraina ja rahvusvahelisi humanitaarorganisatsioone ei lasta okupeeritud piirkondadesse; väljendab sügavat muret enam kui 1,5 miljoni riigisisese põgeniku raske humanitaarolukorra pärast; tunneb sügavat muret inimõiguste rikkumiste pärast Venemaa poolt okupeeritud Krimmis, eelkõige krimmitatarlaste äärmiselt raske olukorra pärast, ning rõhutab vajadust suurendada ELi finantsabi Ukrainale; kinnitab veel kord oma täielikku toetust Ukraina suveräänsusele, sõltumatusele, ühtsusele ja territoriaalsele terviklikkusele riigi rahvusvaheliselt tunnustatud piirides ning Ukraina vabale ja suveräänsele valikule liikuda Euroopa suunas; kutsub kõiki osapooli üles viivitamatult tegutsema okupeeritud Krimmi poolsaare rahumeelseks taasintegreerimiseks Ukraina õigussüsteemi poliitilise dialoogi ja rahvusvahelise õiguse täieliku järgimise kaudu; toetab Venemaa vastu suunatud sanktsioonide pikendamist kuni Minski kokkuleppe täieliku rakendamiseni ja Krimmi tagastamiseni; palub Euroopa välisteenistust ja nõukogu avaldada Venemaa Föderatsioonile tugevamat survet, et Venemaa lubaks rahvusvahelistel organisatsioonidel tulla Krimmi jälgima sealset inimõiguste olukorda seoses poolsaarel jätkuva inimõiguste ja põhivabaduste jõhkra rikkumisega, ning rajada seal alalisi rahvusvahelisi konventsioonipõhiseid ja seiremehhanisme;

30. Süüria

mõistab teravalt hukka julmused ning laialt levinud inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumised, mille on toime pannud Süüria režiimi jõud Venemaa ja Iraani toel, samuti inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumised, mida panevad toime mitteriiklikud relvastatud terrorirühmitused, eelkõige ISIS/Daesh, kelle kuritegusid võib pidada genotsiidiks, Jabhat Fateh al-Shami/al-Nusra rinne ja teised džihaadirühmitused; rõhutab, et tuleb jätkata Süüria konflikti kõiki osalisi hõlmavat keemiarelvade kasutamise ja hävitamise uurimist, ning peab kahetsusväärseks Venemaa ja Hiina otsust blokeerida ÜRO Julgeolekunõukogu uut resolutsiooni keemiarelvade kasutamise kohta; kordab oma nõudmist tagada täielik ja takistamatu humanitaarabi juurdepääs ning võtta sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude toimepanijad vastutusele koos sellest tulenevate tagajärgedega; toetab ELi algatust edastada Süüria olukorra küsimus Rahvusvahelisse Kriminaalkohtusse, ning palub ÜRO Julgeolekunõukogul võtta selles osas meetmeid;

31. Korea Rahvademokraatlik Vabariik (KRDV)

väljendab sügavat muret inimõiguste olukorra jätkuva halvenemise pärast KRDVs; kutsub KRDV valitsust üles täitma oma kohustusi, mis tulenevad inimõigusi käsitlevatest dokumentidest, mille osaline KRDV on, ja tagama humanitaarabiorganisatsioonidele, sõltumatutele inimõiguste olukorra vaatlejatele ja KRDV inimõiguste küsimustega tegelevale ÜRO eriraportöörile pääsu riiki ning tegema nendega vajalikku koostööd; kutsub KRDVd üles võimaldama nii oma riigi kui välismaa massiteabevahenditele sõna- ja ajakirjandusvabaduse ning avama oma kodanikele tsenseerimata juurdepääsu internetile; mõistab karmilt hukka surmanuhtluse ulatusliku ja süstemaatilise kasutamise KRVDs; palub KRDV valitsusel välja kuulutada kõigi hukkamiste moratooriumi, võttes lähituleviku eesmärgiks surmanuhtluse kaotamise; nõuab, et isikud, kes vastutavad kõige rohkem KRDVs toime pandud inimsusevastaste kuritegude eest, võetaks vastutusele, toodaks Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ette ja nende suhtes kehtestataks kindlasuunalised sanktsioonid; mõistab karmilt hukka tuumakatsetused kui tarbetu ja ohtliku provokatsiooni, millega rikutakse asjaomaseid ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone ja ohustatakse tõsiselt rahu ja julgeolekut Korea poolsaarel ja Aasia kirdeosas;

32. Abhaasia ja Tshinvali / Lõuna-Osseetia piirkonnad Gruusias

peab äärmiselt murettekitavaks õigusemõistmisega manipuleerimist ja konstitutsioonikohtu liikmete poliitilise survestamise juhtumeid; on endiselt mures sõna- ja meediavabaduse pärast ning tõsiasja pärast, et vaatlejad ei pääse Abhaasia ja Tshinvali / Lõuna-Osseetia okupeeritud piirkondadesse, kus toimuvad endiselt laialdased inimõiguste rikkumised; nõuab, et tugevdataks Thbilisi kontrolli all asuva territooriumi inimeste ja nende kahe okupeeritud piirkonna inimeste vahelisi kontakte; nõuab Gruusia suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse ning selle rahvusvaheliselt tunnustatud piiride puutumatuse täielikku austamist; rõhutab, kui vajalik on pagulaste ja riigisiseste põgenike ohutu ja väärikas naasmine oma alalisse elupaika; palub Gruusia valitsusel võtta asjakohaseid meetmeid, millega tagataks üldise korrapärase läbivaatamise käigus antud soovituste järgimine;

33. Valgevene

on sügavalt mures sõnavabaduse, ühinemisvabaduse ja rahumeelse kogunemise vabaduse jätkuva piiramise pärast; mõistab hukka sõltumatute ja opositsiooniliste ajakirjanike ja inimõiguste aktivistide ahistamise ning kinnipidamise; mõistab hukka surmanuhtluse jätkuva kasutamise; nõuab, et Inimõiguste Nõukogu 32. istungjärgul pikendataks Valgevenesse nimetatud ÜRO inimõiguste olukorra valdkonna eriraportööri volitusi, ning palub valitsustel teha eriraportööriga täielikku koostööd ja võtta endale kohustus viia ellu kaua viibinud reformid inimõiguste kaitsmiseks, sh eriraportööri ja muude inimõiguste mehhanismide esitatud soovituste rakendamise kaudu;

34. Euroopa naabruspoliitika

on veendunud, et Euroopa naabruspoliitika (ENP) esialgne eesmärk – luua heaolu, stabiilsuse, julgeoleku ja heanaaberlikkuse ala, mis tugineb liidu põhiväärtustele ja põhimõtetele, pakkudes toetust ja stiimuleid naaberriikide põhjalikeks struktuurseteks reformideks, mille need riigid teostavad omal vastutusel ja mis on ELiga kooskõlastatud, võimaldades tugevamat seotust liiduga – ei ole oma väärtust kaotanud; peab demokraatia, õigusriigi, hea valitsemistava, riigi ülesehitamise, inimõiguste ja põhivabaduste toetamist ENP keskseks osaks; rõhutab, kui oluline on ümberkujundamise ja demokratiseerimise protsessis luua äriringkondi hõlmav edukas ja aktiivne kodanikuühiskond; kutsub üles veelgi enam toetama kodanikuühiskonda, kohalikke VKEsid ja muid valitsusväliseid toimijaid, sest nemad on reformide liikumapanev jõud, samuti kutsub üles aktiivsemale dialoogile ja partnerlusele ELi ja ENP raamistikku kuuluvate naaberriikide kodanikuühiskonna osaliste ning sektorite vahel; rõhutab Euroopa ettevõtete olulisust ja nende rolli ettevõtluse rahvusvaheliste standardite edendamisel ja levitamisel;

35. Iraan

kutsub Iraani üles tegema täielikku koostööd kõigi ÜRO inimõiguste mehhanismidega ning tegutsema selles seoses antud soovitusi, sh inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise raames antud soovitusi järgides, võimaldades rahvusvahelistel inimõiguste organisatsioonidel korraldada oma lähetusi; kutsub Iraani valitsust üles lahendama sisulisi probleeme, mis on välja toodud ÜRO eriraportööri ja ÜRO peasekretäri aruannetes inimõiguste olukorra kohta Iraanis, samuti järgima konkreetseid nõudmisi võtta meetmeid, mis on esitatud ÜRO Peaassamblee resolutsioonides; märgib murega, et Iraanis on maailma kõrgeim surmanuhtluste täideviimise arv ühe elaniku kohta; palub Iraanil kehtestada surmanuhtluse moratooriumi; nõuab kõigi poliitvangide vabastamist; märgib, et mõned usuvähemused ja nende põhilised usuvabadused on Iraani Islamivabariigi põhiseadusega vormiliselt kaitstud; tunneb siiski muret, et usuvähemuste kogukondadest pärit vangistatud isikute või veendumuste tõttu vangistatud isikute arv on suurenenud; nõuab, et Iraani ametiasutused tagaksid usu- ja etniliste vähemuste õiguste täieliku austamise ja kaitse õigusaktide alusel ning usuvabaduse laiendamise;

36. Burundi

väljendab sügavat muret poliitilise ja julgeolekuolukorra halvenemise pärast Burundis; mõistab hukka Burundis alates 2015. aastat toimuva vägivalla, mis on põhjustanud surmajuhtumeid, piinamisi, sihilikult naiste vastu suunatud vägivalda, sealhulgas kollektiivset vägistamist ja ahistamist; mõistab hukka tuhandete inimeste tagakiusamise ja vangistamise ja sadade tuhandete Burundi kodanike sunniviisilise ümberasustamise ning ajakirjandusvabaduse ja sõnavabaduse rikkumise, samuti selliste tegude laialdase karistamatuse; nõuab tapmiste ja kuritarvituste põhjalikku ja sõltumatut uurimist ning nende toimepanijate kohtulikule vastutusele võtmist; toetab ELi nõukogu otsust, mis tehti pärast seda, kui Cotonou lepingu artikli 96 alusel algatatud arutelu läbi kukkus, ja millega peatatakse otsene rahaline toetus (k.a eelarvetoetus) Burundi ametiasutustele, säilitades samal ajal elanikkonna täieliku rahalise toetamise ja humanitaarabi andmise otsekanalite kaudu;

o o

37. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ELi inimõiguste eriesindajale, ELi liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO Julgeolekunõukogule, ÜRO peasekretärile, ÜRO Peaassamblee 71. istungjärgu eesistujale, ÜRO Inimõiguste Nõukogu presidendile, ÜRO inimõiguste ülemvolinikule ning Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee peasekretärile.