Istungidokument
13.3.2017
RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avalduse alusel
vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2
ELi prioriteetide kohta ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2017. aasta istungjärkudeks
( 2017/2598(RSP) )
Petras Auštrevičius, Beatriz Becerra Basterrechea, Marielle de Sarnez, Gérard Deprez, María Teresa Giménez Barbat, Marian Harkin, Ivan Jakovčić, Petr Ježek, Louis Michel, Javier Nart, Urmas Paet, Maite Pagazaurtundúa Ruiz, Carolina Punset, Jozo Radoš, Frédérique Ries, Marietje Schaake, Hannu Takkula, Pavel Telička, Hilde Vautmans, Paavo Väyrynen
fraktsiooni ALDE nimel
Euroopa Parlamendi resolutsioon ELi prioriteetide kohta ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2017. aasta istungjärkudeks
( 2017/2598(RSP) )
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja,
– võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ning ÜRO inimõiguste konventsioone ja nende fakultatiivprotokolle,
– võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsiooni 60/251, millega asutati ÜRO Inimõiguste Nõukogu (UNHRC),
– võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, Euroopa sotsiaalhartat ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,
– võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone ÜRO Inimõiguste Nõukogu istungjärkude kohta,
– võttes arvesse oma 7. juuli 2016. aasta soovitust nõukogule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee 71. istungjärgu kohta[1],
– võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone inimõiguste rikkumise kohta, sealhulgas oma 2016. aasta kiireloomulisi resolutsioone Etioopia, Põhja-Korea, India, Krimmi, Hongkongi, Kasahstani, Egiptuse, Kongo Demokraatliku Vabariigi, Pakistani, Hondurase, Nigeeria, Gambia, Djibouti, Kambodža, Tadžikistani, Vietnami, Malawi, Bahreini, Myanmari, Filipiinide, Somaalia, Zimbabwe, Rwanda, Sudaani, Tai, Hiina, Brasiilia, Venemaa, Tiibeti, Iraagi, Indoneesia, Kesk-Aafrika Vabariigi, Burundi, Nicaragua, Kuveidi ja Guatemala kohta,
– võttes arvesse oma 14. detsembri 2016. aasta resolutsiooni inimõigusi ja demokraatiat maailmas ning Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas käsitleva 2015. aasta aruande kohta[2],
– võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2, artikli 3 lõiget 5 ning artikleid 18, 21, 27 ja 47,
– võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2015. aasta aruannet ÜRO Peaassambleele,
– võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,
A. arvestades, et inimõiguste universaalsuse edendamine ja kaitsmine on osa Euroopa Liidu eetilisest ja õiguslikust acquis’st ning üks Euroopa ühtsuse ja terviklikkuse nurgakivi; arvestades, et inimõiguste austamine tuleks integreerida kõikidesse ELi poliitikavaldkondadesse;
B. arvestades, et EL on inimõiguste edendamise ja kaitsmisega seoses tugevalt pühendunud mitmepoolsusele ja ÜRO organitele;
C. arvestades, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu korrapärased istungjärgud, eriraportööride nimetamine, inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise mehhanism ja erimenetlused kas konkreetsete riikide olukordade või valdkondlike küsimustega tegelemiseks aitavad kõik kaasa inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtte edendamisele ja austamisele;
ÜRO Inimõiguste Nõukogu
1. tunneb heameelt ÜRO inimõiguste ülemvoliniku Zeid Ra’ad Al Husseini ja tema büroo (OHCHR) tehtud töö üle; tuletab meelde, et EL on võtnud kohustuse jätkata selle terviklikkuse, sõltumatuse ja toimimise toetamist ja kaitsmist; tunneb heameelt rolli üle, mida ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo täidab rahvusvaheliste ja piirkondlike inimõigustealaste mehhanismide vahelise koostöö edendamisel ning niisuguste viiside väljaselgitamisel, mis võimaldavad suurendada piirkondlikul tasandil kokku lepitud korra rolli universaalsete inimõiguste normide valdkonnas;
2. on arvamusel, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu tulemuslikkus ja usaldusväärsus sõltuvad selle liikmete tõelisest pühendumisest kõikides riikides kõikide isikute kaitsele mis tahes inimõiguste rikkumiste eest kooskõlas rahvusvaheliste inimõiguste konventsioonidega, millega edendatakse universaalsust, erapooletust, objektiivsust, selektiivsuse puudumist, konstruktiivset dialoogi ja koostööd; rõhutab tungivalt vajadust vältida arutelu polariseerumist ÜRO Inimõiguste Nõukogus ning ergutab pidama konstruktiivset dialoogi;
3. palub riikidel anda ÜRO Inimõiguste Nõukogu sõltumatutele ekspertidele, eriraportööridele ja ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo ekspertidele juurdepääsu, et nad saaksid uurida väidetavaid inimõiguste rikkumisi ja osaleda konstruktiivselt olukorra parandamises, täita inimõiguste konventsioonide raames võetud kohustused ning teha igakülgset koostööd ÜRO Inimõiguste Nõukogu erimenetluste raames (inimõiguste olukorra üldine korrapärane läbivaatamine); ergutab kõiki riike astuma konkreetseid samme, et võtta inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise soovituste alusel meetmeid ja kõrvaldada puudused, kehtestades rakendamise ja järelmeetmete mehhanismi, mis hõlmab ka riiklike tegevuskavade ja riiklike koordineerimismehhanismide loomist;
4. tuletada meelde ÜRO Peaassamblee kohustust võtta ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmeid valides arvesse kandidaatide austavat suhtumist inimõiguste, õigusriigi põhimõtte ja demokraatia edendamisse ja kaitsesse; tunneb heameelt ÜRO Inimõiguste Nõukogu otsuse üle nõuda, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu nõuandekomitee koostaks hindamisaruande piirkondlikul ja allpiirkondlikul tasandil kokku lepitud inimõiguste edendamise ja kaitse korra kehtestamisel tehtud edusammude kohta; nõuab, et EL ja tema liikmesriigid võtaksid arvesse õiguste ja hääletuskäitumise võrdset tähtsust ning parandaksid ELi seisukohtade kooskõlastatust selles osas; nõuab tungivalt, et EL oleks oma arvamuste väljendamisel üksmeelne ning jõuaks ÜRO Inimõiguste Nõukogus hääletamisel ühisele ELi seisukohale;
5. kordab lisaks, kui oluline on tagada, et EL osaleks aktiivselt ja järjepidevalt ÜRO inimõigustealastes mehhanismides ning teeks koostööd eriti kolmanda komitee, ÜRO Peaassamblee ja ÜRO Inimõiguste Nõukoguga, et parandada oma usaldusväärsust; toetab Euroopa välisteenistuse, ELi New Yorgi ja Genfi delegatsioonide ning liikmesriikide jõupingutusi selleks, et veelgi suurendada ELi ühtsust inimõigustega seotud küsimustes ÜRO tasandil;
Valdkondlikud prioriteedid
6. rõhutab, kui tähtis on inimõigustega tegelevate valitsusväliste organisatsioonide ja inimõiguste kaitsjate roll inimõiguste edendamisel ja kaitsmisel; toonitab, et inimõigusi ja põhivabadusi tuleb kaitsta kõigis nende väljendusvormides, kaasa arvatud uue tehnoloogia kontekstis; jagab ÜRO Inimõiguse Nõukogu muret teadete pärast niisuguste kodanikuühiskonna organisatsioonide ja valitsusväliste organisatsioonide liikmete ähvardamise ja survestamise kohta, kes on teinud ÜRO Inimõiguse Nõukoguga inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise protsessis koostööd;
7. väljendab tõsist muret arvukate ja aina sagenevate katsete pärast ahendada kodanikuühiskonna ja inimõiguste kaitsjate tegutsemisruumi, kaasa arvatud terrorismivastaste seaduste kehtestamise teel; mõistab hukka igasuguse nii internetis kui ka väljaspool internetti inimõiguste kaitsjate, rikkumisest teatajate, ajakirjanike ja blogipidajate suhtes toime pandava vägivalla, ahistamise, hirmutamise ja tagakiusamise; kutsub kõiki riike üles edendama ohutut ja võimalusi pakkuvat keskkonda, kus valitsusvälised organisatsioonid, kodanikuühiskond, ajakirjanikud, inimõiguste kaitsjad, eelkõige naised ja lapsed, samuti haavatavad rühmad, nagu LGBTI-inimesed, saavad sõltumatult ja sekkumatult tegutseda, ning tagama niisuguse keskkonna; nõuab taas, et riigid, kes on võtnud vastu sõltumatute inimõigustega tegelevate organisatsioonide suhtes piiravad õigusaktid, tühistaksid need;
8. on veendunud, et vaba, sõltumatu ja erapooletu meedia on üks niisuguse demokraatliku ühiskonna põhialus, kus avatud aruteludel on väga oluline roll; toetab palvet nimetada ametisse ÜRO peasekretäri eriesindaja, kes hakkaks tegelema ajakirjanike julgeolekuga; nõuab, et kõikidel rahvusvahelistel foorumitel käsitletaks väljendusvabadust internetis, digitaalseid vabadusi ning vaba ja avatud interneti tähtsust; nõuab digilõhe vähendamist ning piiranguteta juurdepääsu teabele ja sidevahenditele ning tsenseerimata juurdepääsu internetile;
9. tuletab meelde, et kogunemis- ja ühinemisvabaduse õigus kujutab endast jätkuvalt suurt väljakutset; tunneb suurt heameelt rahumeelse kogunemise ja ühinemise vabaduse õigusega tegeleva ÜRO eriraportööri Maina Kiai töö üle; kutsub kõiki riike üles võtma aruandeid nõuetekohaselt arvesse;
10. nõuab tungivalt, et kõik riigid ratifitseeriksid kiiresti kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurilalaste õiguste rahvusvahelise pakti fakultatiivprotokollid, millega nähakse ette kaebuste esitamise ja uurimismehhanismid;
11. on vastu igasugusele diskrimineerimisele ja tagakiusamisele mis tahes alusel või staatuse tõttu, sealhulgas rassi, nahavärvi, keele, usutunnistuse või veendumuse, soolise identiteedi ja seksuaalse sättumuse, sotsiaalse päritolu, kastikuuluvuse, sünnipära, vanuse või puude alusel; toetab ELi koostööd asjaomaste erimenetluste esindajatega, sealhulgas uue sõltumatu eksperdiga valdkonnas, mis puudutab kaitset vägivalla ja diskrimineerimise eest seksuaalse sättumuse ja soolise identiteedi alusel; nõuab, et EL jätkaks aktiivselt võrdõiguslikkuse ja mittediskrimineerimise edendamist ning kõikide isikute vastu suunatud vägivalla ja diskrimineerimise vastu võitlemist;
12. väljendab muret asjaolu pärast, et paljud inimesed kannatavad individuaalselt või kollektiivselt nende usu- või veendumusvabaduse õiguse rikkumiste tõttu, mida panevad toime riigid ja valitsusvälised osalejad ning millega kaasnevad diskrimineerimine, ebavõrdsus ja häbimärgistamine; tuletab meelde vajadust võidelda usutunnistusel või veendumustel põhineva diskrimineerimise ja sallimatuse vastu, et tagada muude üksteisest sõltuvate inimõiguste, nagu väljendusvabaduse austamine;
13. nõuab, et EL teeks tööd selle nimel, et tagada usu- ja etniliste vähemuste parem kaitse tagakiusamise ja vägivalla eest ning tunnistada kehtetuks õigusaktid, millega kriminaliseeritakse jumalateotus või usust taganemine, mida kasutatakse ettekäändena usu- ja etniliste vähemuste ning mitteusklike tagakiusamiseks; nõuab usu- ja veendumusvabaduse eriraportööri töö toetamist;
14. kutsub tungivalt ELi üles toetama jätkuvalt nulltolerantsuse lähenemisviisi surmanuhtluse suhtes ning nõuab, et EL püüaks veelgi suurendada piirkondadeülest toetust järgmisele ÜRO Peaassamblee resolutsioonile surmanuhtluse moratooriumi kohta; tunneb heameelt Madagaskari, Fidži, Suriname ja Kongo Vabariigi 2015. aasta otsuse üle kaotada surmanuhtlus kõikide kuritegude puhul; taunib hukkamiste taasalustamist mitmes riigis, sealhulgas Bahreinis, Kuveidis, Valgevenes, Bangladeshis, Indias, Omaanis, Lõuna-Sudaanis, Indoneesias ja Tšaadis; taunib ühtlasi asjaolu, et teadete kohaselt on suurenenud langetatud surmaotsuste arv eelkõige Hiinas, Egiptuses, Iraanis, Nigeerias, Pakistanis ja Saudi Araabias; tuletab kõnealuste riikide ametivõimudele meelde, et nad on lapse õiguste konventsiooni osalisriigid ning selle konventsiooniga on rangelt keelatud surmanuhtluse kasutamine, kui kuriteo toimepanija on noorem kui 18aastane;
15. nõuab, et EL toetaks ÜROs tehtavat piinamise ja muu julma, ebainimliku ja inimväärikust alandava kohtlemise või karistamise ning massihukkamiste ja kuritegude, sealhulgas uimastitega seotud kuritegude eest hukkamiste vastast tööd ning võtaks sellel teemal sõna, ning nõuab, et Euroopa välisteenistus tõhustaks dialoogi kõikidel tasanditel ja kõikidel foorumitel ELi jõupingutusi võitluses kohtuväliste hukkamiste, piinamise ja muu väärkohtlemise vastu kooskõlas suunistega kolmandatele riikidele suunatud Euroopa Liidu poliitika kohta, mis käsitleb piinamist ning muud julma, ebainimlikku ja inimväärikust alandavat kohtlemist või karistamist; nõuab ÜRO piinamisvastase konventsiooni ja selle fakultatiivprotokolli üleilmset ratifitseerimist ja tulemuslikku rakendamist;
16. väljendab tõsist muret selle pärast, et kogu maailmas leiavad endiselt aset tõsised inimõiguste rikkumised ja kuritarvitamised; toetab igati Rahvusvahelist Kriminaalkohut, mis on peamine institutsioon, kus kuriteo toimepanijad võetakse vastutusele ja ohvritel aidatakse õiglus jalule seada, tuginedes sõjakuritegude, inimsusvastaste kuritegude ja genotsiidi puhul vastikuse täiendavuse põhimõttele; nõuab, et kõik pooled toetaksid poliitiliselt, diplomaatiliselt, rahaliselt ja logistiliselt Rahvusvahelise Kriminaalkohtu igapäevast tegevust;
17. nõuab, et EL jätkaks Rahvusvahelise Kriminaalkohtu töö tugevdamist; innustab tihedat dialoogi ja koostööd Rahvusvahelise Kriminaalkohtu, ÜRO ja selle ametite ning ÜRO Julgeolekunõukogu vahel; peab kahetsusväärseks, et mõned Aafrika riigid on otsustanud Rahvusvahelisest Kriminaalkohtu jurisdiktsiooni alt lahkuda ja kutsub neid üles seda otsust veel kord kaaluma; kutsub kõiki ÜRO liikmesriike üles Rooma statuudi ratifitseerimise kaudu Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tegevuses osalema ning ergutab neid ratifitseerima Kampala muudatusi;
18. mõistab hukka rahvusvahelise humanitaarõiguse mittejärgimise ning väljendab sügavat muret relvakonfliktidega kaasnevate tsiviilkahjustuste ulatuse murettekitava suurenemise pärast kogu maailmas ning haiglate, koolide, humanitaarkonvoide ja muude tsiviilsihtmärkide vastu suunatud surmatoovate rünnakute pärast; rõhutab, et selliseid rikkumisi tuleb nõuetekohaselt arvesse võtta riikide ja ÜRO Inimõiguste Nõukogu üldise korrapärase läbivaatamise mehhanismi raames asjakohaste läbivaatamiste puhul;
19. mõistab kõige karmimalt hukka jätkuvad tõsised inimõiguste rikkumised, eelkõige ISISe/Da’eshi poolt, ja Boko Harami rünnakud, mis on suunatud laste vastu, samuti kõikid muud terroristlike või sõjaväestatud organisatsioonide rünnakud tsiviilisikute, eriti naiste ja laste vastu; mõistab hukka kultuuripärandi hävitamiseks toimepandud tegude sageduse ja ulatuslikkuse ning nõuab erinevatel ÜRO foorumitel sellega seoses tehtud jõupingutuste toetamist;
20. kutsub ELi üles töötama aktiivselt algatuse nimel, et ÜRO tunnustaks ISISe/Da’eshi toime pandud genotsiidi etniliste ja usuliste vähemuste vastu ning et juhtumid, mille puhul on inimsusvastase, sõja- või genotsiidikuriteo kahtlus, toodaks Rahvusvahelisse Kriminaalkohtusse; innustab tihedat dialoogi ja koostööd Rahvusvahelise Kriminaalkohtu, ÜRO ja selle ametite ja ÜRO Julgeolekunõukogu vahel;
21. nõuab, et EL kutsuks kõiki liikmesriike üles seadma inimõigused oma vastava arengupoliitika keskmesse ja viima ellu ÜRO 1986. aasta arenguõiguse deklaratsiooni; väljendab heameelt, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu nimetas hiljuti ametisse ÜRO arenguõiguse eriraportööri, kelle ülesannete hulka kuulub kaasa aitamine arenguõiguse edendamisele, kaitsele ja täitmisele säästva arengu tegevuskava 2030 ja muude rahvusvaheliste arengukoostöö lepingute raames; rõhutab, et kõikide isikute inimõigused tuleb säästva arengu tegevuskava 2030 kõikide eesmärkide ja sihtide saavutamisel seada tähtsaimaks tingimuseks;
22. nõuab, et ELi jätkuvalt edendaks naiste ja meeste võrdõiguslikkust ja toetaks aktiivselt ÜRO Soolise Võrdõiguslikkuse ja Naiste Õiguste Edendamise Agentuuri (UN Women) tööd ning soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise alaseid algatusi oma tegevuses ja programmides; nõuab, et jätkuvalt toetataks meetmeid, millega tugevdatakse naiste ja tütarlaste mõjuvõimu suurendamist ning naiste ja tütarlaste vastu suunatud igasuguse vägivalla ja diskrimineerimise, sealhulgas soolise vägivalla kaotamist; nõuab tungivalt, et EL toetaks piirkondadeüleseid algatusi naiste õiguste edendamiseks, kaitseks ja järgimiseks ning rakendaks täielikult ja tulemuslikult Pekingi tegevusprogrammi ja rahvusvahelise rahvastiku- ja arengukonverentsi tegevusprogrammi ning kaitseks sellega seoses jätkuvalt kõiki seksuaal- ja reproduktiivtervisega seonduvaid õigusi;
23. tuletab meelde ELi võetud kohustust süvalaiendada inimõigusi ja soolisi aspekte kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu märgilise tähtsusega resolutsioonidega 1325(2000) ja 1820(2008) naiste, rahu ja julgeoleku kohta; nõuab sellega seoses, et EL toetaks rahvusvahelisel tasandil lisaväärtuse tunnustamist, mis tuleneb naiste osalemisest konfliktide ennetamises ja lahendamises, rahuvalveoperatsioonides, humanitaarabi andmisel ning konfliktijärgses ülesehitustöös ja jätkusuutlikus leppimises;
24. nõuab, et EL jätkaks laste õiguste edendamist, eelkõige aitaks tagada laste juurdepääsu veele, sanitaartingimustele, tervishoiuteenustele ja haridusele, sealhulgas konfliktipiirkondades ja pagulaslaagrites, ning kaotaks lapstööjõu kasutamise, lapssõdurite värbamise, vabadusekaotuse, piinamise, inimkaubanduse, laste varajased ja sundabielud, seksuaalse ärakasutamise ja kahjulikud tavad, nagu naiste suguelundite moonutamise; nõuab meetmeid ÜRO kaudu tehtavate rahvusvaheliste jõupingutuste toetamiseks ja tugevdamiseks, et teha lõpp laste kasutamisele relvakonfliktides ning tegeleda tõhusamalt konfliktide ja konfliktijärgsete olude mõjuga naistele ja tütarlastele; kutsub kõiki riike üles täitma 1989. aastal vastu võetud ÜRO lapse õiguste konventsiooni alusel võetud lepingulisi kohustusi ja ülesandeid, et tagada sõltumata nende õiguslikust seisundist ja ilma igasuguse diskrimineerimiseta kõigi laste õigused;
25. kutsub liikmesriike üles edendama puuetega inimeste õigusi, sealhulgas nende võrdset osalemist ja sotsiaalset kaasatust; kutsub kõiki riike üles ratifitseerima ja rakendama ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni;
26. nõuab, et EL teeks oma partneritega ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete rakendamisel koostööd, sealhulgas võtaks meetmeid, et julgustada suuremat arvu riike võtma vastu riiklikud tegevuskavad ja osalema ÜRO töörühma ning ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo töösuundades; kordab oma üleskutset kõigile riikidele ja ELile tegutseda aktiivselt ja konstruktiivselt selles protsessis, et kehtestada õiguslikult siduv vahend, et ennetada inimõiguste rikkumisi ja neid uurida, pakkuda õiguskaitsevahendeid ja juurdepääsu õiguskaitsele, kui inimõigusi rikutakse;
27. väljendab heameelt ÜRO New Yorgi deklaratsiooni üle pagulaste ja rändajate kohta, milles käsitletakse pagulaste ja rändajate suurte voogude probleemi ja mis tõi kaasa pagulasi käsitleva ülemaailmse kokkuleppe (nn kõikehõlmav pagulastele reageerimise raamistik) vastuvõtmise, ning rändajate ja pagulaste suhtes võetava kohustuste üle, mille eesmärk on päästa elusid, käsitletada konkreetseid vajadusi, võidelda rassismi ja ksenofoobia vastu, võidelda inimkaubanduse vastu, tagada võrdne tunnustamine ja kaitse seaduse ees ning kindlustada nende lisamine riiklikesse arengukavadesse; kutsub kõiki asjaomaseid osalisi üles tagama poliitilise tegevuse, rahastamise ja konkreetsed teod, et näidata üles solidaarsust New Yorgi deklaratsiooniga pagulaste ja rändajate kohta, ning tuletab meelde, et rände küsimust tuleb uurida lisaks Euroopa Liidu tasandile ka ülemaailmsel tasandil; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid võtaksid nimetatud rahvusvaheliste jõupingutuste tegemisel juhtrolli ning järgiksid vastavalt oma rahvusvahelise õiguse raames võetud kohustustele lubadust kaitsta varjupaigataotlejate, pagulaste, rändajate ja kõigi ümberasustatud isikute, eriti naiste, laste ja haavatavate rühmade, sealhulgas puuetega inimeste õigusi;
28. tuletab meelde, et rändajate tagasisaatmist tuleks ellu viia ainult nii, et rändaja õigusi võetakse täielikult arvesse, ning üksnes juhul, kui nende õiguste kaitse on koduriigis tagatud; palub valitsustel lõpetada rändajate, sealhulgas alaealiste meelevaldne vahistamine ja kinnipidamine; kutsub kõiki riike üles võtma konkreetseid meetmeid lapspagulaste ja -rändajate parimates huvides, tuginedes lapse õiguste konventsioonile, ja võtma meetmeid, et tugevdada lastekaitsesüsteeme, sealhulgas sotsiaaltöötajate ja muude elualade esindajate koolitust, ning samuti valitsusväliste organisatsioonide kooskõlastatud jõupingutusi; kutsub kõiki riike üles ratifitseerima ja rakendama kõigi võõrtöötajate ja nende pereliikmete õiguste kaitse rahvusvahelist konventsiooni;
29. rõhutab, kui tähtis on edendada inimõiguste, sealhulgas kodaniku-, poliitiliste, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste universaalsust ja jagamatust kooskõlas Lissaboni lepingu artikliga 21 ja üldsätetega liidu välistegevuse kohta;
30. rõhutab vajadust võtta vastu inimõigustel põhinev lähenemisviis ja integreerida inimõiguste austamine kõikidesse ELi poliitikavaldkondadesse, sealhulgas kaubandusse, investeerimisse, avalikku sektorisse, arengukoostöösse, rändesse ning oma ühisesse julgeoleku- ja kaitsepoliitikasse;
31. tuletab meelde asjaolu, et sise- ja välispoliitika sidusus inimõiguste valdkonnas on ülioluline ELi inimõiguste poliitika usaldusväärsuse jaoks selle välissuhetes kolmandate riikidega, ning kutsub ELi üles täitma oma sellekohaseid kohustusi;
Riikide prioriteedid
Valgevene
32. on sügavalt mures sõnavabaduse, ühinemisvabaduse ja rahumeelse kogunemise vabaduse jätkuva piiramise pärast; mõistab hukka sõltumatute ja opositsiooniliste ajakirjanike ahistamise ning inimõiguste aktivistide ahistamise ning kinnipidamise ning mõistab hukka surmanuhtluse jätkuva kasutamise; nõuab, et Inimõiguste Nõukogu 35. istungjärgul pikendataks Valgevene inimõiguste olukorda käsitleva ÜRO eriraportööri volitusi, ning palub Valgevene valitsusel teha eriraportööriga täielikku koostööd ja võtta endale kohustus viia ellu kauaoodatud reformid inimõiguste edendamiseks, rakendades muu hulgas eriraportööri ja muude inimõiguste mehhanismide esitatud soovitusi;
Burundi
33. väljendab sügavat muret poliitilise ja julgeolekuolukorra halvenemise pärast Burundis ning riigist põgenevate inimeste arvu suurenemise pärast; mõistab hukka Burundis alates 2015. aastat toimuva vägivalla, mis on põhjustanud surmajuhtumeid, piinamisi, sihilikult naiste vastu suunatud vägivalda, sealhulgas kollektiivset vägistamist ja ahistamist; mõistab hukka tuhandete inimeste tagakiusamise ja vangistamise ja sadade tuhandete Burundi kodanike sunniviisilise ümberasustamise ning ajakirjandusvabaduse ja sõnavabaduse rikkumise ning samuti hukka selliste tegude laialdase karistamatuse; nõuab tapmiste ja kuritarvituste põhjalikku ja sõltumatut uurimist ning nende toimepanijate kohtulikule vastutusele võtmist; toetab ELi nõukogu otsust, mis tehti pärast seda, kui Cotonou lepingu artikli 96 alusel algatatud arutelu läbi kukkus, ja millega peatatakse otsene rahaline toetus (k.a eelarvetoetus) Burundi ametiasutustele, säilitades samal ajal elanikkonna täieliku rahalise toetamise ja oma humanitaarabi otsekanalite kaudu; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles toetama ühisavaldust Burundi kohta, milles seatakse kahtluse alla tema saamine Inimõiguste Nõukogu liikmeks, välja arvatud juhul, kui ta alustab täies ulatuses koostööd uurimiskomisjoni ning nõukogu ja selle mehhanismidega ja teeb uurimiskomisjoniga konstruktiivset koostööd ja tegeleb tõsiste inimõigustega seotud mureküsimustega;
Kongo Demokraatlik Vabariik
34. väljendab sügavat muret julgeolekujõudude poolt täiesti karistamatult toime pandud ränkade inimõiguste rikkumiste pärast ning nõuab süüdlaste vastutusele võtmist; palub nõukogul kaaluda olemasolevate piiravate meetmete, näiteks ELi sihipäraste sanktsioonide laiendamist, mis vägivalla jätkumisel hõlmaks nende isikute reisikeeldu ja varade külmutamist, kes vastutavad meeleavalduste vägivaldse mahasurumise ja demokraatliku protsessi õõnestamise eest Kongo DVs, nagu nähakse ette Cotonou lepingus; nõuab tungivalt, et Kongo DV ametivõimud rakendaksid 2016. aasta detsembris saavutatud kokkulepet ja korraldaksid rahvusvaheliste osalejate toetusel valimised käesoleva aasta detsembris; palub ÜRO Inimõiguste Nõukogul jätkata kuni valimisteni ja demokraatliku ülemineku toimumiseni Kongo DV üle järelevalve teostamist; tuletab meelde, kui tähtis on stabiilsus Ida-Aafrika järvede piirkonnas, ning eriti inimõiguste olukord Kongo DV idaosas, mis hõlmab seksuaalse vägivalla toimepanekut ja on eriti murettekitav;
Abhaasia ja Tshinvali / Lõuna-Osseetia piirkonnad Gruusias
35. on endiselt mures sõna- ja meediavabaduse pärast ning tõsiasja pärast, et vaatlejad ei pääse Gruusia Abhaasia ja Tshinvali / Lõuna-Osseetia piirkondadesse, mis on Venemaa poolt okupeeritud ja kus toimuvad endiselt laialdased inimõiguste rikkumised; nõuab tungivalt, et tugevdataks inimestevahelisi kontakte Thbilisi kontrolli all asuva territooriumi ja nende kahe okupeeritud piirkonna vahel; nõuab Gruusia suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse ning selle rahvusvaheliselt tunnustatud piiride puutumatuse täielikku austamist; rõhutab, kui vajalik on pagulaste ja riigisiseste põgenike ohutu ja väärikas naasmine nende alalisse elupaika; palub Gruusia valitsusel võtta asjakohaseid meetmeid, millega tagataks üldise korrapärase läbivaatamise käigus tehtud soovituste järelmeetmed;
Iraan
36. palub Iraanil teha täielikku koostööd kõigi ÜRO inimõiguste mehhanismidega ning tegutseda selles kontekstis kehtestatud soovituste, sh inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise kohaldamise nimel, võimaldades rahvusvahelistel inimõiguste organisatsioonidel viia läbi missioone; kutsub Iraani valitsust üles käsitlema sisulisi probleeme, mis toodi esile ÜRO eriraportööri ja ÜRO peasekretäri aruannetes inimõiguste olukorra kohta Iraanis, samuti konkreetseid üleskutseid võtta meetmeid, mis on esitatud ÜRO Peaassamblee resolutsioonides; märgib murega, et Iraanis on maailma kõrgeim surmanuhtluste täideviimise arv ühe elaniku kohta; palub Iraanil kehtestada surmanuhtlusele moratooriumi; nõuab kõigi poliitvangide vabastamist;
Myanmar/Birma
37. väljendab äärmist muret seoses teadetega vägivaldsete kokkupõrgete kohta Arakani osariigi põhjaosas ning mõistab hukka inimeste hukkumise, elatusvahendite ja peavarju kaotamise, samuti Myanmari relvajõudude väidetavalt ebaproportsionaalse jõu kasutamise; nõuab tungivalt, et sõjavägi ja julgeolekujõud lõpetaksid viivitamata rohingjade tapmise, ahistamise ja vägistamise ning nende kodude põletamise; nõuab, et Myanmari valitsus ja tsiviilasutused lõpetaksid kohe rohingja vähemuse diskrimineerimise ja segregatsiooni; nõuab rohingjade õiguste kaitsmist ning ohutuse, turvalisuse ja võrdsuse tagamist kõigile Myanmari kodanikele;
38. tunnustab Myanmari valitsuse otsust seada rahu ja rahvuslik leppimine peamiseks prioriteediks; väljendab heameelt selle üle, et Myanmari valitsus teatas komisjoni moodustamisest Arakani osariigis hiljuti toimunud vägivaldsete sündmuste uurimiseks; rõhutab, et süüdlased tuleb nõuetekohaselt vastutusele võtta ja rikkumiste ohvritele tuleb kahju asjakohaselt hüvitada; kutsub Myanmari valitsust üles jätkama demokratiseerimisprotsessi ning austama õigusriigi põhimõtet, sõnavabadust ja põhilisi inimõigusi; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles toetama Myanmariga tegeleva ÜRO eriraportööri mandaadi pikendamist;
Saudi Araabia
39. tuletab meelde oma muret inimõiguste süstemaatilise rikkumise pärast riigis; mõistab hukka murettekitavalt arvukad surmanuhtluse korraldused Saudi Araabias, kaasa arvatud massilised hukkamised, ja kutsub Saudi Araabiat üles kehtestama surmanuhtlusele moratooriumi; nõuab tungivalt, et Saudi Araabia ametivõimud vabastaksid kõik meelsusvangid, sealhulgas 2015. aasta Sahharovi auhinna laureaadi Raif Badawi; nõuab, et EL jälgiks tähelepanelikult seda juhtumit; kordab, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmed tuleks valida selliste riikide hulgast, kus austatakse inimõigusi, õigusriigi põhimõtteid ja demokraatiat; kutsub Saudi Araabia ametivõime üles tegema täielikku koostööd ÜRO Inimõiguste Nõukogu erimenetlustega ja ÜRO inimõiguste ülemvoliniku bürooga;
Süüria
40. mõistab kõige karmimalt hukka metsikused, laialdased inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumised, mille on toime pannud Assadi jõud Venemaa ja Iraani toetusel, samuti mitteriiklike relvastatud terrorirühmituste, eelkõige ISIS/Daeshi ja Jabhat Fatah al Shami/al-Nusra rinde ning teiste džihaadirühmituste toime pandud inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumised; rõhutab, et tuleb jätkata Süürias kõigi osaliste poolt toimuva keemiarelvade kasutamise ja hävitamise uurimist, ning peab kahetsusväärseks Venemaa ja Hiina otsust blokeerida ÜRO Julgeolekunõukogu uut resolutsiooni keemiarelvade kasutamise kohta; kordab oma nõudmist tagada täielik takistamatu juurdepääs humanitaarabile ning võtta sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude toimepanijad vastutusele koos kõigi tagajärgedega; toetab ELi algatust edastada Süüria olukorra küsimus Rahvusvahelisse Kriminaalkohtusse ning palub ÜRO Julgeolekunõukogul võtta selles osas meetmeid;
41. tunneb heameelt ÜRO Inimõiguste Nõukogu 33. istungjärgul vastu võetud resolutsiooniga loodud kõrgetasemelise eksperdirühma üle, mis uurib sõltumatu rahvusvahelise uurimiskomisjoniga konsulteerides kadunuks jääma sundimisi, meelevaldseid kinnipidamisi ja vajadust vastutuse järele nendega seotud rikkumiste eest, ning võtab kuulda tunnistajate ütlusi ja süürlaste arvamusi; toetab uurimiskomisjoni mandaati spetsiaalse uurimise läbiviimiseks Aleppos, mille kohta tuleks anda hiljemalt aru märtsis toimuval ÜRO Inimõiguste Nõukogu 34. istungjärgul, ja nõuab, et aruanne esitataks ÜRO Peaassambleele ja Julgeolekunõukogule; toetab uurimiskomisjoni mandaadi pikendamist;
Lõuna-Sudaan
42. kutsub kõiki osalisi üles hoiduma inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumistest, sealhulgas rikkumistest, mis kujutavad endast rahvusvahelisi kuritegusid, nagu kohtuvälised tapmised, etniline vägivald, konfliktiga seotud seksuaalne vägivald, sh vägistamine, samuti soopõhine vägivald, laste värbamine ja ärakasutamine, sunniviisilised kadumised, meelevaldsed vahistamised ja kinnipidamised; märgib, et Sudaani valitsus kirjutas 16. märtsil 2016. aastal alla tegevuskava kokkuleppele ja on hiljem selgitanud võetud kohustusi seoses teiste asjaomaste sidusrühmade kaasamisega riigisisesesse dialoogi ning opositsiooni poolt allakirjutanute ja 7+7 mehhanismi (riigisisese dialoogi juhtkomitee) vahel saavutatud otsuste püsiva kinnitamisega; rõhutab, et kõik osalised peavad järgima võetud kohustusi, ning nõuab jätkuvat dialoogi lõpliku relvarahu kehtestamiseks; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid täidaksid ka edaspidi võetud kohustust toetada Aafrika Liidu jõupingutusi Sudaanis rahu saavutamiseks ja Sudaani elanikke üleminekul sisemiselt reformitud demokraatiale;
43. nõuab, et EL ja selle liikmesriigid pikendaksid Lõuna-Sudaani inimõiguste komisjoni mandaati, tugevdaksid selle rolli inimõiguste rikkumiste uurimisel ning seksuaalvägivalla kaardistamisel; toetab selle soovituste lisamist aruandesse, mis edastatakse ÜRO Peaassambleele ja ÜRO Julgeolekunõukogule;
Ukraina
44. taunib asjaolu, et Venemaa jätkuv agressioon on tekitanud Donbassi piirkonnas raske humanitaarolukorra ning et Ukraina ja rahvusvahelisi humanitaarorganisatsioone ei lasta okupeeritud piirkondadesse; väljendab sügavat muret enam kui 1,5 miljoni riigisisese põgeniku raske humanitaarolukorra pärast; tunneb sügavat muret inimõiguste rikkumiste pärast Venemaa poolt okupeeritud Krimmis, eelkõige krimmitatarlaste kohutava olukorra pärast, ning rõhutab vajadust suurendada ELi finantsabi Ukrainale; kinnitab veel kord oma täielikku toetust Ukraina suveräänsusele, poliitilisele sõltumatusele, ühtsusele ja territoriaalsele terviklikkusele riigi rahvusvaheliselt tunnustatud piirides ning riigi vabale ja suveräänsele valikule liikuda Euroopa suunas; kutsub kõiki osalisi üles viivitamatult tegutsema okupeeritud Krimmi poolsaare rahumeelseks taasintegreerimiseks Ukraina õigussüsteemi poliitilise dialoogi ja rahvusvahelise õiguse täieliku järgimise kaudu; palub Euroopa välisteenistusel ja nõukogul avaldada Venemaa Föderatsioonile tugevamat survet, et too lubaks rahvusvahelistel organisatsioonidel tulla Krimmi jälgima sealset inimõiguste olukorda seoses poolsaarel jätkuva inimõiguste ja põhivabaduste jõhkra rikkumisega, ning rajama seal alalisi rahvusvahelisi konventsioonipõhiseid ja seiremehhanisme;
Jeemen
45. on väga mures katastroofilise humanitaarolukorra pärast Jeemenis; mõistab hukka tõsiasja, et rünnatakse tsiviilisikuid, kes on sattunud talumatusse olukorda, kus sõdivad osapooled annavad neile vastukäivaid juhiseid, rikkudes rahvusvahelist humanitaarõigust ja inimõigusi käsitlevat rahvusvahelist õigust; rõhutab, et laste värbamine ja kasutamine relvastatud konfliktis on inimõigusi käsitleva rahvusvahelise õiguse ja rahvusvahelise humanitaarõigusega rangelt keelatud ning kujutab endast alla viieteistkümneaastaste laste värbamise korral sõjakuritegu; kutsub kõiki osalisi üles selliseid lapsi viivitamatult vabastama ja hoiduma nende värbamisest; nõuab tungivalt, et kõik osalised leevendaksid pingeid ja kehtestaksid viivitamatu ja püsiva relvarahu, mis toob kaasa konflikti poliitilise, kaasava ja läbirääkimistel põhineva lahendamise; toetab sellega seoses täielikult ÜRO Jeemeni erisaadiku Ismaïl Ould Cheikh Ahmedi jõupingutusi, samuti seda, et Inimõiguste Nõukogu resolutsioon 33/16, milles kutsutakse ÜROd üles tegema koostööd riikliku sõltumatu uurimiskomisjoniga, oleks rakendatud 2016. aasta oktoobriks, ning toetab sõltumatu rahvusvahelise uurimise kõiki jõupingutusi, mille eesmärgiks on kaotada Jeemenis karistamatuse õhkkond;
o
o o
46. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO Julgeolekunõukogule, ÜRO peasekretärile, ÜRO Peaassamblee 71. istungjärgu eesistujale, ÜRO Inimõiguste Nõukogu presidendile, ÜRO inimõiguste ülemvolinikule ning Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee peasekretärile.