Istungidokument
13.3.2017
RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avalduse alusel
vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2
ELi prioriteetide kohta ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2017. aasta istungjärkudeks
( 2017/2598(RSP) )
Elena Valenciano, Pier Antonio Panzeri, Soraya Post ja teised
fraktsiooni S&D nimel
Euroopa Parlamendi resolutsioon ELi prioriteetide kohta ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2017. aasta istungjärkudeks
( 2017/2598(RSP) )
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja,
– võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ning ÜRO inimõiguste konventsioone ja nende fakultatiivprotokolle,
– võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsiooni 60/251, millega asutati ÜRO Inimõiguste Nõukogu (UNHRC),
– võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, Euroopa sotsiaalhartat ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,
– võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone ÜRO Inimõiguste Nõukogu istungjärkude kohta,
– võttes arvesse oma 7. juuli 2016. aasta soovitust nõukogule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee 71. istungjärgu kohta[1],
– võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone inimõiguste rikkumise kohta, sealhulgas oma 2016. aasta kiireloomulisi resolutsioone Etioopia, Põhja-Korea, India, Krimmi, Hongkongi, Kasahstani, Egiptuse, Kongo Demokraatliku Vabariigi, Pakistani, Hondurase, Nigeeria, Gambia, Djibouti, Kambodža, Tadžikistani, Vietnami, Malawi, Bahreini, Myanmari, Filipiinide, Somaalia, Zimbabwe, Rwanda, Sudaani, Tai, Hiina, Brasiilia, Venemaa, Tiibeti, Iraagi, Indoneesia, Kesk-Aafrika Vabariigi, Burundi, Nicaragua, Kuveidi ja Guatemala kohta,
– võttes arvesse oma 14. detsembri 2016. aasta resolutsiooni inimõigusi ja demokraatiat maailmas ning Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas käsitleva 2015. aasta aruande kohta[2],
– võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2, artikli 3 lõiget 5 ning artikleid 18, 21, 27 ja 47,
– võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2015. aasta aruannet ÜRO Peaassambleele,
– võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,
A. arvestades, et inimõiguste universaalsuse edendamine ja kaitsmine on osa Euroopa Liidu eetilisest ja õiguslikust acquis’st ning Euroopa ühtsuse ja terviklikkuse nurgakive; arvestades, et inimõiguste austamine tuleks integreerida kõikidesse ELi poliitikavaldkondadesse;
B. arvestades, et inimõiguste edendamisel ja kaitsel toetab EL igati mitmepoolsust ja ÜRO organeid;
C. arvestades, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu korrapärased istungjärgud, eriraportööride nimetamine, inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise mehhanism ning konkreetsete riikide olukorra või valdkondlike küsimuste lahendamise erimenetlused aitavad kõik kaasa inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtte edendamisele ja austamisele;
ÜRO Inimõiguste Nõukogu
1. tunneb heameelt ÜRO inimõiguste ülemvoliniku Zeid Ra’ad Al Husseini ja tema büroo (OHCHR) tehtud töö üle; tuletab meelde, et EL on kohustunud jätkama inimõiguste ülemvoliniku büroo terviklikkuse, sõltumatuse ja toimimise toetamist ja kaitsmist; tunneb heameelt inimõiguste ülemvoliniku büroo rolli üle rahvusvaheliste ja piirkondlike inimõigusmehhanismide koostöö edendamisel ning võimaluste otsimisel piirkondlike kokkulepete tähtsuse suurendamiseks kõrvuti universaalsete inimõigusnormidega;
2. on arvamusel, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu tulemuslikkus ja usaldusväärsus sõltuvad selle liikmete tõelisest pühendumisest kõikides riikides kõikide inimeste kaitsele mis tahes inimõiguste rikkumiste eest kooskõlas rahvusvaheliste inimõiguste konventsioonidega, millega edendatakse universaalsust, erapooletust, objektiivsust, selektiivsuse puudumist, konstruktiivset dialoogi ja koostööd; rõhutab tungivalt vajadust vältida arutelu polariseerumist ÜRO Inimõiguste Nõukogus ning ergutab pidama konstruktiivset dialoogi;
3. palub riikidel anda ÜRO Inimõiguste Nõukogu sõltumatutele ekspertidele, eriraportööridele või ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo ekspertidele juurdepääsu, et nad saaksid uurida väidetavaid inimõiguste rikkumisi ja osaleda konstruktiivselt olukorra parandamises, täita inimõiguste konventsioonidega seoses võetud kohustusi ning teha erimenetluste esindajatega igakülgset koostööd (sh üldise korrapärase läbivaatamise osas); ergutab kõiki riike astuma konkreetseid samme, et võtta inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise soovituste alusel meetmeid ja kõrvaldada puudused, kehtestades rakendamise ja järelmeetmete mehhanismi, mis hõlmab ka riiklike tegevuskavade ja riiklike koordineerimismehhanismide loomist;
4. tuletab meelde ÜRO Peaassamblee kohustust võtta ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmeid valides arvesse kandidaatide austavat suhtumist inimõiguste, õigusriigi põhimõtte ja demokraatia edendamisse ja kaitsmisse; tunneb heameelt ÜRO Inimõiguste Nõukogu otsuse üle nõuda, et Inimõiguste Nõukogu nõuandekomitee koostaks piirkondlikul ja allpiirkondlikul tasandil kokku lepitud inimõiguste edendamise ja kaitse korra kehtestamisel tehtud edusammude kohta hindamisaruande; nõuab, et EL ja tema liikmesriigid võtaksid seisukoha kujundamisel arvesse õiguste ja hääletuskäitumise võrdset tähtsust ning parandaksid ELi seisukohtade kooskõlastatust selles osas; nõuab tungivalt, et EL oleks oma arvamuste väljendamisel üksmeelne ning jõuaks ÜRO Inimõiguste Nõukogus hääletamisel ühisele seisukohale;
5. kordab, et EL peab oma usaldusväärsuse suurendamiseks osalema aktiivselt ja pidevalt ÜRO inimõigustealastes mehhanismides ning tegema koostööd eriti kolmanda komitee, ÜRO Peaassamblee ja ÜRO Inimõiguste Nõukoguga; toetab Euroopa välisteenistuse, ELi New Yorgi ja Genfi delegatsioonide ning ELi liikmesriikide jõupingutusi, mille eesmärk on suurendada ÜRO tasandil inimõigustega seotud küsimustes ELi ühtsust;
Valdkondlikud prioriteedid
6. rõhutab, kui tähtis on inimõiguste edendamisel ja kaitsmisel inimõigustega tegelevate valitsusväliste organisatsioonide ja inimõiguste kaitsjate tegevus; toonitab, et inimõigusi ja põhivabadusi tuleb kaitsta kõigis nende väljendusvormides, kaasa arvatud uute tehnoloogiate puhul; jagab ÜRO Inimõiguse Nõukogu muret selle pärast, et kodanikuühiskonna organisatsioonide ja valitsusväliste organisatsioonide liikmeid, kes on inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise protsessis ÜRO Inimõiguse Nõukoguga koostööd teinud, on väidetavalt ähvardatud ja survestatud;
7. väljendab tõsist muret arvukate ja aina sagenevate katsete pärast ahendada kodanikuühiskonna ja inimõiguste kaitsjate tegutsemisruumi, kaasa arvatud terrorismivastaste seaduste kehtestamise kaudu; mõistab hukka igasuguse nii internetis kui ka väljaspool internetti inimõiguste kaitsjate, rikkumisest teatajate, ajakirjanike ja blogipidajate suhtes toime pandava vägivalla, ahistamise, hirmutamise ja tagakiusamise; kutsub kõiki riike üles edendama ja kindlustama ohutut ja võimalusi pakkuvat keskkonda, kus valitsusvälised organisatsioonid, kodanikuühiskond, ajakirjanikud ja inimõiguste kaitsjad, eelkõige kaitsetud rühmad, saaksid sõltumatult ja sekkumatult tegutseda; nõuab taas, et kõik riigid, kes on vastu võtnud sõltumatute inimõigusorganisatsioonide tegevust piiravad õigusaktid, need tühistaksid;
8. on veendunud, et vaba, sõltumatu ja erapooletu meedia on sellise demokraatliku ühiskonna põhialuseid, kus avatud aruteludel on väga oluline roll; toetab palvet nimetada ametisse ÜRO peasekretäri eriesindaja, kes hakkaks tegelema ajakirjanike julgeolekuga; nõuab, et kõikidel rahvusvahelistel foorumitel käsitletaks väljendusvabadust internetis, digitaalseid vabadusi ning vaba ja avatud interneti tähtsust; nõuab digilõhe vähendamist ning piiranguteta juurdepääsu teabele ja sidevahenditele ning tsenseerimata juurdepääsu internetile;
9. tuletab meelde, et kogunemis- ja ühinemisvabaduse rikkumine on jätkuv probleem; tunneb suurt heameelt rahumeelse kogunemise ja ühinemise vabaduse õigusega tegeleva ÜRO eriraportööri Maina Kiai töö üle; kutsub kõiki riike üles võtma aruandeid nõuetekohaselt arvesse;
10. nõuab tungivalt, et kõik riigid ratifitseeriksid kiiresti kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurilalaste õiguste rahvusvahelise pakti fakultatiivprotokollid, millega nähakse ette kaebuste esitamise ja uurimismehhanismid;
11. on vastu igasugusele diskrimineerimisele ja tagakiusamisele mis tahes alusel või staatuse tõttu, sealhulgas rassi, nahavärvi, keele, usutunnistuse või veendumuse, soolise identiteedi ja seksuaalse sättumuse, sotsiaalse päritolu, kastikuuluvuse, sünnipära, vanuse või puude alusel; toetab ELi koostööd asjaomaste erimenetluste esindajatega, sealhulgas uue sõltumatu eksperdiga valdkonnas, mis puudutab kaitset vägivalla ja diskrimineerimise eest seksuaalse sättumuse ja soolise identiteedi alusel; nõuab, et EL jätkaks aktiivselt võrdõiguslikkuse ja mittediskrimineerimise edendamist ning kõikide inimeste vastu suunatud vägivalla ja diskrimineerimise vastu võitlemist;
12. väljendab muret selle pärast, et paljud inimesed kannatavad kas üksi või kollektiivselt usu- ja veendumusvabaduse õiguse rikkumiste tõttu, mida panevad toime riigid ja valitsusvälised osalejad ning millega kaasnevad diskrimineerimine, ebavõrdsus ja häbimärgistamine; tuletab meelde vajadust võidelda usutunnistusel või veendumustel põhineva diskrimineerimise ja sallimatuse vastu, et tagada muude üksteisest sõltuvate inimõiguste, nagu väljendusvabaduse austamine;
13. nõuab, et EL teeks tööd selle nimel, et tagada usu- ja etniliste vähemuste parem kaitse tagakiusamise ja vägivalla eest ning tunnistada kehtetuks õigusaktid, millega kriminaliseeritakse jumalateotus või usust taganemine, mida kasutatakse ettekäändena usu- ja etniliste vähemuste ning mitteusklike tagakiusamiseks; nõuab usu- ja veendumusvabaduse eriraportööri töö toetamist;
14. kutsub ELi tungivalt üles toetama ka edaspidi surmanuhtluse täielikku taunimist ning nõuab, et EL püüaks veelgi suurendada piirkondadeülest toetust järgmisele ÜRO Peaassamblee resolutsioonile surmanuhtluse moratooriumi kohta; tunneb heameelt Madagaskari, Fidži, Suriname ja Kongo Vabariigi 2015. aasta otsuse üle kaotada surmanuhtlus kõikide kuritegude puhul; taunib hukkamiste taasalustamist mitmes riigis, sealhulgas Bahreinis, Kuveidis, Valgevenes, Bangladeshis, Indias, Omaanis, Lõuna-Sudaanis, Indoneesias ja Tšaadis; taunib ühtlasi asjaolu, et eelkõige Hiinas, Egiptuses, Iraanis, Nigeerias, Pakistanis ja Saudi Araabias on langetatud surmaotsuste arv teadete kohaselt suurenenud; tuletab nende riikide ametivõimudele meelde, et nad on lapse õiguste konventsiooni osalisriigid ning selle konventsiooniga on surmanuhtluse kasutamine rangelt keelatud, kui kuriteo toimepanija on noorem kui 18aastane;
15. nõuab tungivalt, et EL toetaks tööd, mida ÜROs tehakse piinamise ja muu julma, ebainimliku ja inimväärikust alandava kohtlemise või karistamise ning massihukkamiste ja muude hukkamiste, sh uimastitega seotud kuritegude eest hukkamiste lõpetamise nimel, ning võtaks sellel teemal sõna, ning palub Euroopa välisteenistusel tõhustada dialoogi kõikidel tasanditel ja kõikidel foorumitel ELi jõupingutusi võitluses kohtuväliste hukkamiste, piinamise ja muu väärkohtlemise vastu kooskõlas suunistega kolmandatele riikidele suunatud Euroopa Liidu poliitika kohta, mis käsitleb piinamist ning muud julma, ebainimlikku ja inimväärikust alandavat kohtlemist või karistamist; nõuab ÜRO piinamisvastase konventsiooni ja selle fakultatiivprotokolli üleilmset ratifitseerimist ja tulemuslikku rakendamist;
16. väljendab suurt muret selle pärast, et kogu maailmas leiavad endiselt aset tõsised inimõiguste rikkumised ja kuritarvitamised; toetab igati Rahvusvahelist Kriminaalkohut, mis on peamine institutsioon, kus kuriteo toimepanijad võetakse vastutusele ja ohvritel aidatakse õiglus jalule seada, tuginedes genotsiidi, inimsusvastaste kuritegude ja sõjakuritegude puhul vastikuse täiendavuse põhimõttele; kutsub kõiki asjaosalisi üles toetama poliitiliselt, diplomaatiliselt, rahaliselt ja logistiliselt Rahvusvahelise Kriminaalkohtu igapäevast tegevust;
17. nõuab, et EL jätkaks Rahvusvahelise Kriminaalkohtu töö tugevdamist; innustab tihedat dialoogi ja koostööd Rahvusvahelise Kriminaalkohtu, ÜRO ja selle ametite ja ÜRO Julgeolekunõukogu vahel; peab kahetsusväärseks, et mõned Aafrika riigid on otsustanud Rahvusvahelisest Kriminaalkohtust lahkuda, ja kutsub neid üles seda otsust veel kord kaaluma; kutsub kõiki ÜRO liikmesriike üles Rooma statuudi ratifitseerimise kaudu Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tegevuses osalema ning Kampala muudatuste ratifitseerimist ergutama;
18. mõistab kõige karmimalt hukka jätkuvad tõsised inimõiguste rikkumised, eelkõige ISISe/Da’eshi poolt, ja Boko Harami rünnakud, mis on suunatud lastele, samuti kõik muud terroristlike või poolsõjaliste organisatsioonide rünnakud tsiviilisikute, eriti naiste ja laste vastu; mõistab hukka kultuuripärandi hävitamiseks toimepandud tegude sageduse ja ulatuslikkuse ning erinevatel ÜRO foorumitel selle vastu seoses tehtud jõupingutuste toetamist;
19. kutsub ELi üles töötama aktiivselt algatuse nimel, et ÜRO tunnustaks ISISe/Da’eshi genotsiidi etniliste ja usuliste vähemuste vastu ning et juhtumid, mille puhul on inimsusvastase, sõja- või genotsiidikuriteo kahtlus, toodaks Rahvusvahelisse Kriminaalkohtusse; innustab tihedat dialoogi ja koostööd Rahvusvahelise Kriminaalkohtu, ÜRO ja selle ametite ja ÜRO Julgeolekunõukogu vahel;
20. nõuab, et EL innustaks kõiki riike seadma inimõigusi oma arengupoliitika keskmesse ja rakendama ÜRO 1986. aasta arenguõiguse deklaratsiooni; tunneb heameelt, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu nimetas hiljuti ametisse ÜRO arenguõiguse eriraportööri, kelle ülesannete hulka kuulub kaasa aitamine arenguõiguse edendamisele, kaitsele ja täitmisele säästva arengu tegevuskava 2030 ja muude rahvusvaheliste arengukoostöö lepingute raames; rõhutab, et kõikide isikute inimõigused tuleb säästva arengu tegevuskava 2030 kõikide eesmärkide ja sihtide saavutamisel seada tähtsaimaks tingimuseks;
21. nõuab, et ELi edendaks jätkuvalt naiste ja meeste võrdõiguslikkust ja toetaks aktiivselt ÜRO Soolise Võrdõiguslikkuse ja Naiste Õiguste Edendamise Agentuuri (UN Women) tööd ning soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise alaseid algatusi oma tegevuses ja programmides; kutsub üles jätkuvalt toetama meetmeid, millega tugevdatakse naiste ja tütarlaste mõjuvõimu suurendamist ning naiste ja tütarlaste vastu suunatud igasuguse vägivalla ja diskrimineerimise, sealhulgas soolise vägivalla kaotamist; nõuab tungivalt, et EL otsiks piirkondadeüleseid algatusi naiste õiguste edendamiseks, kaitseks ja järgimiseks ning rakendaks täielikult ja tulemuslikult Pekingi tegevusprogrammi ja rahvusvahelise rahvastiku- ja arengukonverentsi tegevusprogrammi ning kaitseks sellega seoses jätkuvalt kõiki seksuaal- ja reproduktiivtervisega seonduvaid õigusi;
22. tuletab meelde ELi võetud kohustust süvalaiendada inimõigusi ja soolisi aspekte kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu märgilise tähtsusega resolutsioonidega 1325(2000) ja 1820(2008) naiste, rahu ja julgeoleku kohta; nõuab, et EL toetaks rahvusvahelisel tasandil lisaväärtuse tunnustamist, mis tuleneb naiste osalemisest konfliktide ennetamises ja lahendamises, samuti rahuvalveoperatsioonides, humanitaarabi andmisel ning konfliktijärgses ülesehitustöös ja jätkusuutlikus leppimises;
23. nõuab, et EL jätkaks laste õiguste edendamist, eelkõige aidates tagada laste juurdepääsu veele, sanitaartingimustele, tervishoiuteenustele ja haridusele, sealhulgas konfliktipiirkondades ja pagulaslaagrites, ning kaotada lapstööjõu kasutamine, lapssõdurite värbamine, vabadusekaotus, piinamine, inimkaubandus, laste, varajased ja sundabielud, seksuaalne ärakasutamine ja kahjulikud tavad, nagu naiste suguelundite moonutamine; nõuab meetmeid ÜRO kaudu tehtavate rahvusvaheliste jõupingutuste toetamiseks ja tugevdamiseks, et teha lõpp laste kasutamisele relvakonfliktides ning tegeleda tõhusamalt konfliktide ja konfliktijärgsete olude mõjuga naistele ja tütarlastele; kutsub kõiki ÜRO riike üles täitma 1989. aastal vastu võetud ÜRO lapse õiguste konventsiooni alusel võetud lepingulisi kohustusi ja ülesandeid, et tagada kõigi laste õigused sõltumata nende õiguslikust seisundist ja ilma igasuguse diskrimineerimiseta;
24. kutsub riike üles edendama puuetega inimeste õigusi, sealhulgas nende võrdset osalemist ja sotsiaalset kaasatust; kutsub kõiki riike üles ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ratifitseerima ja rakendama;
25. kutsub ELi üles tegema oma partneritega ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete rakendamisel koostööd, sealhulgas võtma meetmeid, et julgustada suuremat arvu riike võtma vastu riiklikud tegevuskavad ja osalema ÜRO töörühma ning ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo töösuundades; kordab oma üleskutset kõigile riikidele ja ELile tegutseda aktiivselt ja konstruktiivselt, et jõuda võimalikult kiiresti õiguslikult siduva vahendini, millega saaks reguleerida inimõigusi käsitleva rahvusvahelise õiguse raames rahvusvaheliste korporatsioonide ja muude äriühingute tegevust, et ennetada inimõiguste rikkumisi, neid uurida ning tagada hüvitamismehhanismid ja juurdepääs õiguskaitsele, kui inimõigusi rikutakse;
26. väljendab heameelt ÜRO New Yorgi deklaratsiooni üle pagulaste ja rändajate kohta, milles käsitletakse pagulaste ja rändajate suurte voogude probleemi ja mis tõi kaasa pagulasi käsitleva ülemaailmse kokkuleppe (nn kõikehõlmav pagulastele reageerimise raamistik) vastuvõtmise, ning rändajaid ja pagulasi puudutavate kohustuste üle, mille eesmärk on päästa elusid, rahuldada konkreetseid vajadusi, võidelda rassismi ja ksenofoobia vastu, võidelda inimkaubanduse vastu, tagada võrdne tunnustamine ja kaitse seaduse ees ning kindlustada lisamine riiklikesse arengukavadesse; kutsub kõiki asjaomaseid osalisi üles tagama poliitilise tegevuse, rahastamise ja konkreetsed teod, et näidata üles solidaarsust New Yorgi deklaratsiooniga pagulaste ja rändajate kohta, ning tuletab meelde, et rände küsimust tuleks jätkuvalt uurida lisaks Euroopa Liidu tasandile ka ülemaailmsel tasandil; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid võtaksid nimetatud rahvusvaheliste jõupingutuste tegemisel juhtrolli ning järgiksid vastavalt oma rahvusvahelise õiguse raames võetud kohustustele lubadust kaitsta varjupaigataotlejate, pagulaste, rändajate ja kõigi ümberasustatud isikute, eriti naiste, laste ja haavatavate rühmade, sealhulgas puuetega inimeste õigusi;
27. tuletab meelde, et rändajate tagasisaatmist tuleks ellu viia ainult nii, et rändajate õigusi võetakse täielikult arvesse, ning üksnes juhul, kui nende õiguste kaitse on koduriigis tagatud; palub valitsustel lõpetada rändajate, sealhulgas alaealiste meelevaldne vahistamine ja kinnipidamine; kutsub kõiki riike üles võtma konkreetseid meetmeid lapspagulaste ja -rändajate parimates huvides, tuginedes lapse õiguste konventsioonile, ja võtma meetmeid, et tugevdada lastekaitsesüsteeme, sealhulgas sotsiaaltöötajate ja muude elualade esindajate koolitust, ning samuti koostööd valitsusväliste organisatsioonidega; kutsub kõiki riike üles ratifitseerima ja rakendama kõigi võõrtöötajate ja nende pereliikmete õiguste kaitse rahvusvahelist konventsiooni;
28. rõhutab, kui tähtis on edendada inimõiguste, sealhulgas kodaniku-, poliitiliste, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste universaalsust ja jagamatust kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artikliga 21 ja üldsätetega liidu välistegevuse kohta;
29. rõhutab vajadust võtta vastu inimõigustel põhinev lähenemisviis ja integreerida inimõiguste austamine kõikidesse ELi poliitikavaldkondadesse, sealhulgas kaubandusse, investeerimisse, avaliku sektori teenustesse, arengukoostöösse, rändesse ning oma ühisesse julgeoleku- ja kaitsepoliitikasse;
30. tuletab meelde asjaolu, et sise- ja välispoliitika sidusus inimõiguste valdkonnas on ülioluline ELi inimõiguste poliitika usaldusväärsuse jaoks selle välissuhetes kolmandate riikidega, ning kutsub ELi üles täitma oma sellekohaseid kohustusi;
Valgevene
31. on sügavalt mures sõnavabaduse, ühinemisvabaduse ja rahumeelse kogunemise vabaduse jätkuva piiramise pärast; mõistab hukka sõltumatute ja opositsiooniliste ajakirjanike ja inimõiguste aktivistide ahistamise ning kinnipidamise; mõistab hukka surmanuhtluse jätkuva kasutamise; nõuab, et Inimõiguste Nõukogu 35. istungjärgul pikendataks Valgevenesse nimetatud ÜRO inimõiguste olukorra valdkonna eriraportööri volitusi, ning palub Valgevene valitsusel teha eriraportööriga täielikku koostööd ja võtta endale kohustus viia ellu kaua viibinud reformid inimõiguste kaitsmiseks, sh eriraportööri ja muude inimõiguste mehhanismide esitatud soovituste rakendamise kaudu;
Burundi
32. väljendab sügavat muret poliitilise ja julgeolekuolukorra halvenemise pärast Burundis ning riigist põgenevate inimeste arvu suurenemise pärast; mõistab hukka Burundis alates 2015. aastat toimuva vägivalla, mis on põhjustanud surmajuhtumeid, piinamisi, sihilikult naiste vastu suunatud vägivalda, sealhulgas kollektiivset vägistamist ja ahistamist; mõistab hukka tuhandete inimeste vangistamise ja sadade tuhandete Burundi kodanike sunniviisilise ümberasustamise ning ajakirjandusvabaduse ja sõnavabaduse rikkumise ning samuti selliste tegude laialdase karistamatuse; toetab ELi nõukogu otsust, mis tehti pärast seda, kui Cotonou lepingu artikli 96 alusel algatatud arutelu läbi kukkus, ja millega peatatakse otsene rahaline toetus (k.a eelarvetoetus) Burundi ametiasutustele, säilitades samal ajal elanikkonna täieliku rahalise toetamise ja humanitaarabi otsekanalite kaudu; toetab täielikult uurimiskomisjoni loomist Burundi küsimuses, et kindlaks teha inimõiguste rikkumiste ja kuritarvitamiste väidetavad toimepanijad riigis, eesmärgiga tagada täielik vastutus; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid toetaksid ühisavaldust Burundi kohta, milles seatakse kahtluse alla tema saamine Inimõiguste Nõukogu liikmeks, välja arvatud juhul, kui Burundi alustab täies ulatuses koostööd uurimiskomisjoni ning nõukogu ja selle mehhanismidega, teeb uurimiskomisjoniga konstruktiivset koostööd ja tegeleb tõsiste inimõigustega seotud mureküsimustega;
Korea Rahvademokraatlik Vabariik (KRDV)
33. väljendab sügavat muret inimõiguste olukorra jätkuva halvenemise pärast KRDVs; kutsub KRDV valitsust üles täitma oma kohustusi, mis tulenevad inimõigusi käsitlevatest dokumentidest, mille osaline KRDV on, ja tagama humanitaarabiorganisatsioonidele, sõltumatutele inimõiguste olukorra vaatlejatele ja KRDV inimõiguste küsimustega tegelevale ÜRO eriraportöörile pääsu riiki ning tegema nendega vajalikku koostööd; kutsub Korea Rahvademokraatlikku Vabariiki üles võimaldama nii oma riigi kui ka välismaa massiteabevahenditele sõna- ja ajakirjandusvabaduse ning avama oma kodanikele tsenseerimata juurdepääsu internetile; mõistab teravalt hukka surmanuhtluse ulatusliku ja süstemaatilise kasutamise KRVDs; palub KRDV valitsusel kuulutada kõikide hukkamiste suhtes moratoorium, et surmanuhtlus lähitulevikus kaotada; nõuab, et isikud, kes vastutavad kõige rohkem KRDVs toime pandud inimsusevastaste kuritegude eest, võetaks vastutusele, toodaks Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ette ja nende suhtes kehtestataks sihipärased sanktsioonid; mõistab karmilt hukka tuumakatsetused kui tarbetu ja ohtliku provokatsiooni, millega rikutakse asjaomaseid ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone ja ohustatakse tõsiselt rahu ja julgeolekut Korea poolsaarel ja Aasia kirdeosas; nõuab eriraportööri volituste uuendamist; nõuab, et ekspertiderühma aruannet tutvustataks ÜRO Peaassambleel ja Julgeolekunõukogus; soovitab lisada resolutsiooni ekspertide aruandes toodud peamised soovitused vastutuse kohta, sealhulgas Souli prokuratuuri uurimis- ja süüdistuse esitamise alase suutlikkuse tugevdamise ning kriminaalõiguse eksperdi ametisse nimetamise kohta, et teha samme vastutuse võtmise suunas;
Kongo Demokraatlik Vabariik (Kongo DV)
34. mõistab hukka julgeolekujõudude poolt täiesti karistamatult toime pandud rängad inimõiguste rikkumised ning nõuab süüdlaste vastutusele võtmist; nõuab eelkõige, et uuritaks põhjalikult tsiviilelanikkonna vastu suunatud jõhkrat vägivalda Ida-Kongos, sealhulgas naiste vägistamist ja laste orjastamist; nõuab ÜRO rahukaitseüksuse mandaadi võimalikku pikendamist Ida-Kongos; palub nõukogul kaaluda olemasolevate piiravate meetmete, näiteks ELi sihipäraste sanktsioonide laiendamist, mis vägivalla jätkumisel hõlmaks nende isikute reisikeeldu ja varade külmutamist, kes vastutavad meeleavalduste vägivaldse mahasurumise ja demokraatliku protsessi õõnestamise eest Kongo DVs, nagu nähakse ette Cotonou lepingus; nõuab tungivalt, et Kongo DV ametivõimud rakendaksid 2016. aasta detsembris saavutatud kokkulepet ja korraldaksid rahvusvaheliste osalejate toetusel valimised käesoleva aasta detsembris; palub ÜRO Inimõiguste Nõukogul jätkata järelevalve teostamist Kongo DV üle kuni valimiste korraldamiseni ja demokraatliku ülemineku toimumiseni; ergutab inimõiguste ülemvoliniku bürood teavitama nõukogu vajaduse korral Kongo DV olukorrast ja, kui see on vajalik, võtma rangemaid meetmeid;
Myanmar/Birma
35. väljendab äärmist muret seoses teadetega vägivaldsete kokkupõrgete kohta Arakani osariigi põhjaosas ning mõistab hukka inimeste hukkumise, elatusvahendite ja peavarju kaotamise, samuti Myanmari/Birma relvajõudude väidetavalt ebaproportsionaalse jõu kasutamise; nõuab tungivalt, et sõjavägi ja julgeolekujõud lõpetaksid viivitamata rohingjade tapmise, ahistamise ja vägistamise ning nende kodude põletamise; nõuab, et Myanmari/Birma valitsus ja tsiviilasutused lõpetaksid viivitamata rohingja vähemuse diskrimineerimise ja segregatsiooni; nõuab rohingjade õiguste kaitsmist ning ohutuse, turvalisuse ja võrdsuse tagamist kõigile Myanmari/Birma kodanikele; tunnustab Myanmari/Birma valitsuse otsust seada peamiseks prioriteediks rahu ja rahvusliku leppimise saavutamine; väljendab heameelt selle üle, et Myanmari/Birma valitsus teatas komisjoni moodustamisest Arakani osariigi hiljutiste vägivaldsete sündmuste uurimiseks; rõhutab, et süüdlased tuleb nõuetekohaselt vastutusele võtta ja rikkumiste ohvritele tuleb kahju asjakohaselt hüvitada; kutsub Myanmari/Birma valitsust jätkama demokratiseerimisprotsessi ning austama õigusriigi põhimõtet, sõnavabadust ja põhilisi inimõigusi; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles toetama Myanmari/Birmaga tegeleva ÜRO eriraportööri mandaadi uuendamist;
Okupeeritud Palestiina alad
36. peab äärmiselt muret tekitavaks Lähis-Ida rahuprotsessi jätkuvat ummikseisu ja nõuab viivitamata veenvate pingutuste jätkamist rahu saavutamiseks; mõistab hukka rahvusvahelise humanitaarõiguse ja inimõiguste massilised rikkumised okupatsioonivõimude poolt okupeeritud Palestiina aladel; nõuab kõigi selliste rikkumiste eest vastutusele võtmist; rõhutab, et EL ja selle liikmesriigid peavad jätkama oma toetust Gaza uurimiskomisjoni poolt tuvastatud rikkumiste ja väärkohtlemise eest vastutusele võtmise nõudmisele; toetab olemasolevaid jõupingutusi vastutusele võtmise suunas, sealhulgas Rahvusvahelise Kriminaalkohtu algatatud esialgset uurimist; tuletab meelde, et äriühingutel on kohustus järgida inimõigusi, eriti kui nende tegevus on seotud okupeeritud Palestiina aladega; kutsub iisraellasi ja palestiinlasi üles hoiduma sammudest, mis võiksid uuesti olukorda pingestada, sealhulgas vihkamist õhutavatest avaldustest ja kihutustööst avalikus ruumis, mis võivad läbirääkimiste tulemusi kahjustada ja ohustada kahe riigi lahenduse elujõulisust; rõhutab asjaolu, et konfliktile võib leida püsiva lahenduse ainult piirkondlikus kontekstis koos selle piirkonna kõigi asjaomaste sidusrühmade kaasamise ja rahvusvahelise üldsuse toetusega;
Lõuna-Sudaan
37. kutsub kõiki osalisi üles hoiduma inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumistest, sealhulgas rikkumistest, mis kujutavad endast rahvusvahelisi kuritegusid, nagu kohtuvälised tapmised, etniline vägivald, konfliktiga seotud seksuaalne vägivald, sh vägistamine, samuti soopõhine vägivald, laste värbamine ja ärakasutamine, sunniviisilised kadumised, meelevaldsed vahistamised ja kinnipidamised; märgib, et Lõuna-Sudaani valitsus kirjutas 16. märtsil 2016. aastal alla tegevuskava kokkuleppele ja on hiljem selgitanud oma võetud kohustusi seoses teiste asjaomaste sidusrühmade kaasamisega riigisisesesse dialoogi ning opositsiooni poolt allakirjutanute ja 7+7 mehhanismi (riigisisese dialoogi juhtkomitee) vahel saavutatud otsuste püsiva kinnitamisega; rõhutab, et kõik osalised peavad järgima võetud kohustusi, ning nõuab jätkuvat dialoogi lõpliku relvarahu kehtestamiseks; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid täidaksid ka edaspidi võetud kohustust toetada Aafrika Liidu jõupingutusi Lõuna-Sudaanis rahu saavutamiseks ja Sudaani elanikke üleminekul sisemiselt reformitud demokraatiale; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid pikendaksid Lõuna-Sudaani inimõiguste komisjoni volitusi ning tugevdaksid selle rolli eesmärgiga uurida inimõiguste rikkumisi ja kaardistada seksuaalvägivalda; toetab selle soovituste lisamist aruandesse, mis edastatakse ÜRO Peaassambleele ja ÜRO Julgeolekunõukogule;
Süüria
38. mõistab kõige karmimalt hukka julmused ning laialt levinud inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumised, mille on toime pannud Süüria režiimi jõud teiste riikide toetusel, samuti mitteriiklike relvastatud terrorirühmituste, eelkõige ISIS/Daeshi, Jabhat Fatah al Shami/al-Nusra rinde ning teiste džihaadirühmituste toime pandud inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumised, mis on võrreldavad genotsiidiga; rõhutab, et tuleb jätkata Süürias kõigi osaliste poolt toimuva keemiarelvade kasutamise ja hävitamise uurimist, ning peab kahetsusväärseks Venemaa ja Hiina otsust blokeerida ÜRO Julgeolekunõukogu uut resolutsiooni keemiarelvade kasutamise kohta; kordab oma nõudmist tagada täielik takistamatu juurdepääs humanitaarabile ning võtta sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude toimepanijad vastutusele koos sellest tulenevate tagajärgedega; toetab ELi algatust edastada Süüria olukorra küsimus Rahvusvahelisse Kriminaalkohtusse ning palub ÜRO Julgeolekunõukogul võtta selles osas meetmeid; toetab uurimiskomisjoni volitust spetsiaalse uurimise läbiviimiseks Aleppos ning selle kohta aruande esitamist hiljemalt märtsis toimuval Inimõiguste Nõukogu 34. istungjärgul, ja nõuab, et aruanne esitataks ÜRO Peaassambleele ja Julgeolekunõukogule;
Jeemen
39. on väga mures katastroofilise humanitaarolukorra pärast Jeemenis; kinnitab veel kord oma pühendumust Jeemeni ja jeemenlaste jätkuvale toetamisele; mõistab hukka tõsiasja, et rünnatakse tsiviilisikuid, kes on sattunud talumatusse olukorda, kus sõdivad osapooled annavad neile vastukäivaid juhiseid, rikkudes rahvusvahelist humanitaarõigust ja inimõigusi käsitlevat rahvusvahelist õigust; rõhutab, et laste värbamine ja kasutamine relvastatud konfliktis on inimõigusi käsitleva rahvusvahelise õiguse ja rahvusvahelise humanitaarõigusega rangelt keelatud ning seda võib lugeda sõjakuriteoks, kui värvatakse alla viieteistkümne aastaseid lapsi; kutsub kõiki osalisi üles sellised lapsed viivitamatult vabastama; nõuab tungivalt, et kõik osalised leevendaksid pingeid ja kehtestaksid viivitamatu ja püsiva relvarahu, mis toob kaasa konflikti poliitilise, kaasava ja läbirääkimistel põhineva lahendamise; toetab sellega seoses täielikult ÜRO Jeemeni erisaadiku Ismaïl Ould Cheikh Ahmedi jõupingutusi, samuti seda, et Inimõiguste Nõukogu resolutsioon 33/16, milles kutsutakse ÜROd üles tegema koostööd riikliku sõltumatu uurimiskomisjoniga, oleks rakendatud 2016. aasta oktoobriks, ning toetab sõltumatu rahvusvahelise uurimise kõiki jõupingutusi, mille eesmärgiks on kaotada Jeemenis karistamatuse õhkkond; kutsub ELi liikmesriike üles toetama Madalmaade algatatud ühisavaldust, milles väljendatakse muret inimõiguste rikkumiste ja kuritarvitamiste pärast Jeemenis ning nõutakse nende põhjalikku ja erapooletut uurimist; julgustab ÜRO inimõiguste ülemvolinikku kasutama istungitevahelise infotunni vormi, et teavitada Inimõiguste Nõukogu regulaarselt uurimiste tulemustest;
o
o o
40. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO Julgeolekunõukogule, ÜRO peasekretärile, ÜRO Peaassamblee 71. istungjärgu eesistujale, ÜRO Inimõiguste Nõukogu presidendile, ÜRO inimõiguste ülemvolinikule ning Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee peasekretärile.