Istungidokument
22.6.2017
RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
suuliselt vastatava küsimuse B8‑0319/2017 alusel
vastavalt kodukorra artikli 128 lõikele 5
ELi ambitsioonika tööstusstrateegia kui Euroopa majanduskasvu, tööhõive ja innovatsiooni seisukohalt strateegilise prioriteedi väljatöötamise kohta
( 2017/2732(RSP) )
Angelo Ciocca, Nicolas Bay, Jean-Luc Schaffhauser, Lorenzo Fontana
fraktsiooni ENF nimel
Euroopa Parlamendi resolutsioon ELi ambitsioonika tööstusstrateegia kui Euroopa majanduskasvu, tööhõive ja innovatsiooni seisukohalt strateegilise prioriteedi väljatöötamise kohta
( 2017/2732(RSP) )
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 145–150 ja artiklit 173,
– võttes arvesse komisjonile esitatud küsimust ELi ambitsioonika tööstusstrateegia kui Euroopa majanduskasvu, tööhõive ja innovatsiooni seisukohalt strateegilise prioriteedi väljatöötamise kohta ( O-000047/2017 – B8-0319/2017 ),
– võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,
A. arvestades, et alates 20. sajandi seitsmekümnendatest aastatest on kõikides arenenud majandusega riikides töötleva tööstuse tööhõive rohkemal või vähemalt määral järsult langenud; arvestades, et deindustrialiseerimine on nähtus, mis eelnes üheksakümnendatel aastatel alanud majanduse üleilmastumise lainele, kuid mille puhul on üleilmastumine olnud kiirendav tegur;
B. arvestades, et paljudes arenenud majandusega riikides töötab praegu tööstussektoris isegi vähem kui 10 % tööjõust, mis on natuke kõrgem 1900. aasta paiku alanud industrialiseerimise algetapi tasemest; arvestades, et see tähendab seda, et tegelikkuses on arenenud majandusega riigid muutunud üksnes importijateks, kes impordivad madala hinnaga tööstustooteid, mille tootmine on viidud üle arenguriikidesse;
C. arvestades, et digiteerimise tõttu iseloomustab majandusalgatusi, sh edukaid majandusalgatusi, väike tööjõumahukus ja suur spetsialiseerumine; arvestades, et tootmisprotsesside digiteerimisel on peagi suur mõju praegustele kutsealadele nii tööstussektoris kui ka mujal; arvestades, et sellega kaasneb turu struktuuri muutus, mis väljendub eelkõige suuremas killustatuses ja ebavõrdsuses eri töövormide vahel ning seetõttu muu hulgas ka tasustamise, sotsiaalkaitse ja karjäärivõimaluste valdkonnas;
D. arvestades, et liidusisene makromajanduslik tasakaalustamatus, mida suurendavad euroalasse kuuluvuse mõju ja kokkuhoiupoliitika tagajärjed, on põhjustanud ajude äravoolu nähtuse („human capital flight“ või „brain drain“), mis kahjustab nõrgemaid riike, muutes nende majanduse struktuurselt sõltuvaks tugevamate riikide majandusest;
E. arvestades, et tööstuse valdkonnas on ELil üksnes toetav pädevus; arvestades, et ELi tegevuse ainueesmärk selles valdkonnas on konkurentsivõime[1], st see aitab kaasa merkantilismile, mis põhineb tootmiskulude (palkade) vähendamisel ja sisenõudluse nullini viimisel; arvestades, et niisugune merkantilistlik mudel ei sobi ilmselgelt kõikide liikmesriikide majandustele ühtmoodi ega ole teatavate juhtumite puhul kooskõlas põhiseaduse sätetega;
F. arvestades, et liidupoolne rahastamine ei suuda pakkuda tulemuslikku kaitset kahjulike šokkide eest, sest see on seotud vaid suurusparameetritega, mitte makromajanduslike põhialustega, ning on struktuurse, mitte konjunktuurse suunitlusega;
G. arvestades, et praeguseid pikaajalisi majanduslikke suundumusi ja ELi järgitavat protsüklilist poliitikat arvesse võttes on eesmärki, mille EL iseendale seadis ja milleks on suurendada 2020. aastaks tööstuse osakaalu vähemalt 20 %-ni ELi SKPst, ilmselgelt võimatu saavutada, nagu ka täieliku tööhõive ning majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärke;
H. arvestades, et Euroopa eelarvepiirangud on toonud kaasa mitme liikmesriigi taristute, sealhulgas avaliku sektori põhitaristute, näiteks koolide, haiglate, politseijaoskondade ja transpordivõrkude vaesumise;
I. arvestades, et kuna enam ei eristata selgelt traditsioonilist pangandust ja investeerimispangandust, on pangad järk-järgult hakanud eelistama finants- ja spekulatiivseid tehinguid, jättes majanduse ilma laenudest, mis on vajalikud erasektori investeeringute piisavaks kaasamiseks tööstussektoris; arvestades, et pangandusliidu poliitika koos Euroopa Keskpanga rahapoliitikaga on selle probleemi süvenemisele isegi kaasa aidanud;
J. arvestades, et selleks, et tööstusstrateegia oleks tulemuslik, peab see hõlmama kooskõlastatud poliitilist tegevust eri valdkondades, milleks on taristu, kaubandus, energeetika, tööhõive, teadus- ja arendustegevus ning riigi ja erasektori rahandus;
1. on seisukohal, et mis tahes majandus- ja tööhõivekasvu ning innovatsiooni väljavaate eelduseks on põhjalik taasindustrialiseerimine, mis tähendab tootmise mujalt kohapeale tagasi toomist;
2. rõhutab asjaolu, et kohapealne tootmine on keskse tähtsusega tegur, ühtlasi selleks, et käimasolev digitaalne revolutsioon oleks jätkusuutlik ja sellest tulenevatest eelistest saaksid kasu kõik, kuna see võimaldab tööturul pakkuda teist võimalust järk-järgult vananevate elukutsete esindajatele; rõhutab ühtlasi, et teisalt on hädavajalik, et kõikidel liikmesriikidel oleks taas võimalik pakkuda piisavat sotsiaalkaitset neile, kes ei suuda tööturule naasta;
3. kutsub komisjoni üles võtma kaubanduspoliitika valdkonnas meetmeid, mille eesmärk on mitte soodustada niisuguste toodete ja teenuste importi, mille tootmine on mujale üle viidud; on seisukohal, et niisugused meetmed oleksid tulemuslikumad, kui nendega kaasneksid liikmesriikide poolt pakutavad stiimulid tootmise tagasitoomiseks ja juba olemasoleva tootmise kohapeal hoidmiseks;
4. on seisukohal, et esimesed võetavad meetmed peaksid hõlmama avaliku sektori keskmise pikkusega ja pikaajaliste taristuinvesteeringute töökindlat siseriiklikku poliitikat, olemasolevate avaliku ja erasektori hoonete renoveerimist (ka energiatõhususe parandamise eesmärgil), kultuuri- ja arhitektuuriväärtuste säilitamist ja restaureerimist, maastikukaitse taristuid (nt kaitseks looduskatastroofide või hüdrogeoloogilise ebastabiilsuse eest) ning põhitaristute (koolide, haiglate, politseijaoskondade, teedevõrgu ja raudteevõrgu, lennujaamade, sadamate jne) taastamist ja ajakohastamist; peab samuti esmatähtsaks sarnase poliitika väljatöötamist kõrgetasemelisse tööstusesse investeerimise valdkonnas;
5. võtab teadmiseks, et hoolimata sellest, et liidupoolne rahastamine peaks olema liikmesriikidevahelise tasakaalustamatuse kompenseerimise vahend, on see tegelikkuses kõnealuse tasakaalustamatuse võimendamise mehhanism, mis toimib kahe põhimõtte, st kaasrahastamise ja tingimuslikkuse põhimõtte rakendamise alusel; märgib, et seetõttu kujutab see endast eriti salakavalat vahendit, mille abil EL teostab kontrolli liikmesriikide kulupoliitika üle; on sellest lähtuvalt arvamusel, et reindustrialiseerimise tulemusliku strateegia väljatöötamise seisukohast ei ole liidupoolne rahastamine kõige sobivam vahend – erinevalt avaliku ja erasektori investeeringutest; nõuab liikmesriikide investeeringute vabastamist Euroopa eelarvepiirangutest;
6. peab asjakohaseks parimate tingimuste taastamist, et tagada lisaks avaliku sektori investeeringutele erasektori investeeringute piisav kaasamine; rõhutab sellel eesmärgil vajadust eristada selgelt traditsioonilist pangandust ja investeerimispangandust;
7. tuletab komisjonile ja nõukogule meelde, et liidul ei ole lubatud võtta vastu otsuseid, mis tööstuse valdkonnas „kohustaks liikmesriike oma õigus- ja haldusnorme ühtlustama“[2];
8. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.