Istungidokument
30.6.2017
RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
komisjoni avalduse alusel
vastavalt kodukorra artikli 37 lõikele 3 ning Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni suhete raamkokkuleppele
Euroopa Parlamendi prioriteetide kohta seoses komisjoni 2018. aasta tööprogrammiga
( 2017/2699(RSP) )
Bas Eickhout
fraktsiooni Verts/ALE nimel
Euroopa Parlamendi resolutsioon Euroopa Parlamendi prioriteetide kohta seoses komisjoni 2018. aasta tööprogrammiga
( 2017/2699(RSP) )
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni suhete raamkokkulepet[1], eriti selle IV lisa,
– võttes arvesse oma 6. juuli 2016. aasta resolutsiooni komisjoni 2017. aasta tööprogrammi strateegiliste prioriteetide kohta[2],
– võttes arvesse komisjoni 25. oktoobri 2016. aasta teatist „Komisjoni 2017. aasta tööprogramm. Luues Euroopat, mis hoiab, kaitseb ja avardab võimalusi“[3] ning selle lisasid,
– võttes arvesse ühisavaldust ELi 2017. aasta seadusandlike prioriteetide kohta[4],
– võttes arvesse komisjoni 1. märtsi 2017. aasta valget raamatut Euroopa tuleviku kohta ning aruteludokumente, milles käsitletakse Euroopa sotsiaalset mõõdet, üleilmastumise ohjamist, majandus- ja rahaliidu lõplikku väljakujundamist, ELi kaitset ning ELi rahanduse tulevikku,
– võttes arvesse 27 liikmesriigi ning Euroopa Ülemkogu, Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni juhtide Rooma deklaratsiooni, mis võeti vastu 25. märtsil 2017,
– võttes arvesse kodukorra artikli 37 lõiget 3,
A. arvestades, et Euroopa integratsiooniprotsess on toonud Euroopasse rahu ning aidanud mitukümmend aastat tagada jõukust ja julgeolekut; arvestades, et viimase kümnendi jooksul toimunud demokraatlike konsultatsioonide tulemused peavad andma võimaluse mõtelda meie ühise Euroopa projekti, selle tegelike hüvede, praeguste puuduste ja uue eesmärgi üle;
B. arvestades, et globaliseerumise tagajärjed tekitavad Euroopa kodanikes üha enam muret ja euroskeptitsismi; arvestades, et EL peaks andma kodanikele kindlustunde ning neid kõnealuste tagajärgede eest kaitsma;
C. arvestades, et Euroopa integratsiooni ei saa enam taandada pelgalt majandusprojektile ning et see peab kiiremas korras võitma taas eurooplaste poolehoiu ja ELi tegevuspoliitikates peab toimuma tõsine suunamuutus;
D. arvestades, et oma puudustele vaatamata on eeskätt just Euroopa Parlament kohustatud aitama Euroopa ühishuve kindlaks määrata ning samuti peaks ta aitama ületada praegused lahkhelid nõukogus, kelle tööd liigagi tihti pidurdavad riikidevahelised nääklused ja nullsummamängu mentaliteet;
E. arvestades, et Euroopa kodanike üldised huvid peaksid alati olema riikide või suurettevõtete huvide kaitsmisest tähtsamad;
F. arvestades, et eurooplastena valime me ühise tuleviku tõelise kogukonnana, mis põhineb jagatud väärtustel ja eesmärkidel; arvestades, et kohalik, piirkondlik ja rahvuslik identiteet ei välista üksteist ning need täiendavad meie laiemat Euroopa identiteeti;
G. arvestades, et praegused kuhjunud kriisid vajavad tõeliselt üleeuroopalisi lahendusi; arvestades, et meie soovime, et Euroopa Liit oleks oma ülesannete kõrgusel ja täidaks rahvusvahelisel areenil oma kohustusi, pühendudes solidaarsusele, mitmepoolsusele ja oma välispartnerlustele, ning edendaks kogu maailmas liikumist kõrgemate standardite poole; arvestades, et me tahame tagada oma ühise rahu-, heaolu- ja demokraatiaprojekti jätkumise, et luua kõigile põlvkondadele helge tulevik;
Meie Euroopa tulevikustsenaarium: vabaduse, turvalisuse, demokraatia, sotsiaalse õigluse, keskkonnahoidlikkuse ja inimõiguste ala
1. on seisukohal, et mitte ükski komisjoni valges raamatus sõnastatud viiest stsenaariumist ei sisalda veenvat nägemust Euroopa tulevikust, kuna nad kõik järgivad üht ja sama reformiskeemi, mis on viimastel kümnenditel ELis valdav olnud;
2. on veendunud, et viimastel aastatel rõhutatud keskendumine eelarvedistsipliinile ja kasinusele ning selliste tühisõnaliste kontseptsioonide propageerimine nagu „parem õigusloome“ või „suur sekkumine suurtes asjades ja väike väikestes asjades“ on tekitanud üksnes ebatõhusust ja suutmatust tulemusi saada, ning lõppkokkuvõttes suurendanud kodanike usaldamatust ELi vastu;
3. toonitab seepärast, et EL peab oma eesmärgid, tegevusmeetodid ja korralduse põhjalikult läbi vaatama, et suuta 21. sajandi probleeme ja oma kodanike muresid lahendada; sellega seoses toonitab, et Euroopa integratsiooniprotsessi siht ja eesmärgid tuleks täpselt ja põhjalikult määratleda ning neid tuleks jagada ja demokraatlikult tunnustada;
4. on veendunud, et kõige tähtsam ülesanne on vastu astuda praegusajal ilmnevale vaenulikkusele Euroopa idee vastu; leiab, et seda saaks teha esmajärjekorras Euroopa otsustusprotsessi demokratiseerimisega ja kodanike ulatuslikuma kaasamisega meie ühisesse poliitilisse projekti;
5. on veendunud, et EL peaks kujunema ruumiks, kus jõukus on paremini jagunenud, kus kõiki avalikke poliitikameetmeid juhib lakkamatu püüd leida õige tasakaal säästva arengu kolme alussamba – majanduse, keskkonna ja sotsiaalsfääri – vahel ning kus õigusi ja vabadusi mitte ei piirata, vaid laiendatakse;
Euroopa, mida me tahame: kesksed prioriteedid
Euroopa kodanike töö- ja elutingimuste parandamine
6. tuletab meelde, et praegune ELi majanduse taastumine on tagasihoidlik ja ebaühtlane ning paljudes piirkondades on töötuse, vaesuse ja ebavõrdsuse tase endiselt lubamatult kõrge ja nooremate põlvkondade väljavaated väga trööstitud; nõuab seetõttu, et ELi peamine majanduslik ja sotsiaalne tegevuskava peab hõlmama sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamise meetmeid ning edendama soolist võrdõiguslikkust ja kvaliteetseid töökohti kõigi jaoks koos haridussüsteemi tehtavate investeeringute suurendamisega;
7. tuletab meelde, et piirkondadevaheliste erinevuste vähendamine ning kõigi ELi piirkondade majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamine on aluslepingus sätestatud eesmärk; rõhutab, et 2020. aasta järgse ühtekuuluvuspoliitika ettevalmistamine on poliitiline prioriteet; juhib sellega seoses tähelepanu peagi valmiva seitsmenda majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitleva aruande tähtsusele; palub komisjonil kiiremini tegutseda ja esitada vastavad konkreetsed ettepanekud; on seisukohal, et kõik ELi toimimise lepingu artiklis 349 määratletud piirkonnad peaksid ühtekuuluvuspoliitikast kasu saama;
8. märgib, et ühtekuuluvuspoliitika on ELi peamine investeerimispoliitika ning selles tuleb arvesse võtta muu hulgas selliseid ELi üldisi poliitikaeesmärke nagu digitaalarengu tegevuskava, energialiit, kliimapoliitika, kõrgetasemeline keskkonnakaitse, tugev ja püsiv majandusareng, sooline võrdõiguslikkus ja sotsiaalvaldkonna sammas; rõhutab piirkondlike ja kohalike ametiasutuste, majandus- ja sotsiaalpartnerite ning kodanikuühiskonna osalemise, kaasamise ja nendega dialoogi pidamise keskset tähtsust programmide ja projektide kvaliteedi ning eesmärkide täitmise jaoks; palub seepärast komisjonil edaspidi tugevdada partnerluse põhimõtet, sealhulgas selliste käsitluste kaudu nagu kogukonna juhitud kohalik areng;
9. kutsub komisjoni üles parandama tööohutust ja töötervishoidu, muu hulgas nõuetekohaselt jõustama tööaja direktiivi, ning kaaluma, kuidas oleks õige likvideerida selle vajakajäämised, lisaks viivitamata esitama kantserogeenide ja mutageenide direktiivi läbivaatamise raames kolmanda ainete rühma ning lisama direktiivile teaduslike ja tehniliste andmete põhjal reproduktiivtoksiliste ainete piirväärtused ja mõjuhinnangu;
10. võtab teadmiseks töö ja eraelu tasakaalustamise paketi esitamise; kahetseb, et sünnituspuhkuse teema oli sellest välja jäetud; palub komisjonil tagada, et töö ja eraelu tasakaalustamist käsitlevates õigusaktides ja tegevuspoliitikates, sealhulgas neis, mida rakendatakse ELi institutsioonides, arvestataks selliste kaitset vajavate isikutega nagu üksikvanemad, puudega lapsevanemad ja puuetega laste vanemad; kutsub komisjoni üles tagama asjakohast poliitikat ja meetmeid, et võtta arvesse aina mitmekesisemat peresuhete, sealhulgas registreeritud kooselu ning vanemlike ja vanavanemlike kohustuste korraldust, samuti kogu ühiskonna mitmekesisust, eelkõige tagamaks, et lapsi ei diskrimineeritaks nende vanemate perekonnaseisu või perekonna koosseisu tõttu;
11. palub komisjonil strateegia „Euroopa 2020“ eesmärkide täitmiseks käsitleda vaesuse ja ebavõrdsuse mitmemõõtmelisuse küsimust ning esitada ühtne vaesusevastase võitluse strateegia; soovitab komisjonil propageerida kõigis liikmesriikides piisava miinimumsissetuleku skeeme, mis põhineksid mõjuhinnangutel ning oleksid kooskõlas riikide seadusandluse ja praktikaga, ning samal ajal pakkuda võimalusi, et vältida pikaajalist sõltuvust miinimumsissetulekust; kordab nõudmist koostada roheline raamat, milles käsitletaks ebavõrdsust ja selle majanduse taastumist pärssivat mõju; kutsub komisjoni üles intensiivistama tööd lastesse investeerimise soovituse kallal ning selle elluviimise jälgimist; kordab oma üleskutset komisjonile ja liikmesriikidele töötada välja lastegarantii, millega seataks lapsed praeguste vaesuse leevendamise meetmete keskmesse ning tagataks garantii täielikuks rakendamiseks vajalike vahendite eraldamine;
Euroopa säästva arengu strateegia
12. on seisukohal, et üksnes SKP kasvul, loodusvarade pideval üleekspluateerimisel ja finantstegevuse tähtsustamisel põhinevad majandusmudelid on oma aja ära elanud; on seetõttu seisukohal, et ELi usaldusväärse, tulevikku suunatud ja kriise ületava majanduspoliitika keskmes peab olema jätkusuutlikkus;
13. juhib tähelepanu kliimakatastroofide tagajärgedele inimeste ja majanduse jaoks Euroopas ja mujal maailmas; juhib tähelepanu sellele, kui tähtis on, seejuures meie tööstuse konkurentsivõimet kindlustades, tegeleda kliimamuutuste süvapõhjustega, järgides Pariisi kokkulepetest tulenevate liidu kohustustega kooskõlas olevat kaugeleulatuvat kliimastrateegiat eesmärgiga jätta keskmine temperatuuri tõus alla 1,5 °C; toonitab vajadust ajakohastada regulatiivseid standardeid ja võtta kasutusele asjakohased rahastamisvahendid; palub komisjonil hinnata praeguste ELi tegevuspoliitikate järjepidevust ja kooskõla Pariisi kokkuleppest tulenevate kohustustega;
14. sellega seoses toetab nõukogu üleskutset komisjonile koostada tulevane terviklik ELi tööstuspoliitika strateegia, milles käsitletaks selliseid peamisi prioriteete nagu üleminek energiatõhusale, taastuvenergial põhinevale majandusele, kliimamuutuste leevendamine ja nendega kohanemine, mürgivaba tulevik, üleüldine digitaalne ühenduvus, Euroopa loomemajanduse potentsiaali realiseerimine, linnade säästvamaks muutmine ja ringmajanduse tegevuskava elluviimine;
15. nõuab, et komisjon lõpetaks ELi vahendite kasutamise fossiilkütuste subsideerimiseks ning kooskõlastaks liikmesriikide tegevust fossiilkütuste riiklike subsiidiumite kiireks kaotamiseks; lisaks palub komisjonil tagada, et uute tuumareaktorite rahastamiseks ei kasutataks enam mingeid liikmesriikide või ELi toetusi, ning nõuda, et liikmesriigid loobuksid kõigist praeguste tuumajaamade kasutusaja pikendamise kavadest;
16. ootab, et komisjon esitaks 2018. aastal süsinikdioksiidi eelarve, mis on kooskõlas Pariisi kokkuleppe kohaselt võetud kohustustega; ootab, et komisjon töötaks välja ja rakendaks asjakohased poliitikameetmed, et liidu metaanistrateegia abil kiires korras vähendada metaani heitkoguseid; palub komisjonil välja selgitada energialiidu taastuvenergia projektid ja toetada nende arendamist;
17. tuletab meelde vajadust teha rohkem energialiidu saavutamiseks, mis tagaks energiajulgeoleku ning taskukohase ja säästva energia kõigile kodanikele ja ettevõtetele; ootab, et komisjon sellega seoses tegeleks põhjalikumalt kütteostuvõimetuse küsimusega kütteostuvõimetuse likvideerimise ning kõigile ELi kodanikele taskukohase energia kättesaadavaks muutmise tegevuskava kaudu;
18. peab väga tähtsaks transpordisektori heitkoguste probleemiga tegelemist; nõuab tungivalt, et komisjon viiks lõpule sõidu- ja furgoonautode ja raskeveokite CO2 heitkoguseid reguleerivate õigusaktide kavandatust niigi pikemale veninud läbivaatamise ning esitaks piisavalt ambitsioonikad seadusandlikud ettepanekud sõidukipargi keskmise sihteesmärgi kehtestamiseks aastaks 2025, mis oleks 2013. aastal sõlmitud kokkuleppega seoses võetud kohustustega kooskõlas; palub komisjonil esitada ettepanek tehnoloogiliselt neutraalsete Euro 7 heitkoguste piirmäärade kohta, mida 2025. aastaks kohaldataks kõigile liidu turule lastud M1- ja N1-kategooria sõidukitele, selleks et parandada liidus õhu kvaliteeti ning saavutada välisõhu kvaliteedi piirtasemed ja WHO soovitatud tasemed;
19. ootab, et toiduainete säästva tootmise ja tarnimise tagamiseks võetakse komisjoni 2020. aasta järgse ühise põllumajanduspoliitika aluseks korrigeeriv riiklik sekkumine, muu hulgas seoses põllumajandusturgude volatiilsuse ning põllumajandustootjatele nende toodangu eest õiglaste hindade maksmisega; nõuab ettepanekuid nende säästva arengu eesmärkide täitmiseks, mis tagaksid elu maapiirkondades; nõuab oluliselt suuremat tähelepanu bioloogilise mitmekesisuse, keskkonna ja kliimamuutustega seotud eesmärkide täitmisele, milleks tuleb muu hulgas: a) seada esmatähtsaks üleminek säästva põllumajanduse tavadele, mis võimaldavad suuremat süsiniku neeldumist maismaa ökosüsteemides, eeskätt elavas ja heas seisukorras mullapinnas; b) piirata kasvuhoonegaaside heitkoguseid; c) peatada bioloogilise mitmekesisuse vähenemine; d) järgida pikaajalise viljakuse ja tootlikkuse tagamiseks agroökoloogilisi käsitlusi ning e) asendada keemilised pestitsiidid alternatiivsete lahendustega; kordab oma üleskutset komisjonile esitada seadusandlikud ettepanekud antimikroobse resistentsuse probleemi leevendamiseks ning kutsub nõukogu üles lugema taas esmatähtsaks veterinaaria ja ravimsööda määrused;
20. ootab, et komisjon seoses uue mitmeaastase finantsraamistikuga esitaks uue ja ambitsioonika Euroopa ühendamise rahastu ettepaneku 2018. aastal nii aegsasti, et Euroopa Parlament saaks kujundada oma arvamuse ja et vastav programm saaks 2021. aastal käivituda; nõuab, et Euroopa ühendamise rahastu energeetikale antavad vahendid eraldataks eranditult elektrienergia valdkonna ühishuviprojektidele (sealhulgas arukatele elektrivõrkudele), mis toetavad taastuvenergia laialdasemat kasutuselevõttu ja põhimõtet „energiatõhusus kõigepealt“; nõuab, et enamik IKT sektori eelarveeraldisi tuleb suunata lairibataristute rahastamiseks;
21. ootab, et komisjon selgitaks oma eesmärke järgmise mitmeaastase finantsraamistiku osas ning esitaks teadusuuringute üheksanda raamprogrammi ettepaneku 2018. aastal nii aegsasti, et Euroopa Parlament saaks kujundada oma arvamuse ja et vastav programm saaks pärast 2021. aastat käivituda; tuletab meelde, et EL peab kõigi liikmesriikide praeguse uurimis- ja arendustegevuse potentsiaali täielikult ära kasutama ning pakkuma kogu ELi teadlastele ja uurijatele piisavaid ja võrdseid võimalusi teaduslikuks arenguks; ootab seepärast, et üheksanda raamprogrammi rahastamist suurendataks;
Õiglane maksupoliitika piisavate vahendite tagamiseks
22. rõhutab, et maksude vältimise ja maksudest kõrvalehoidumise vastase võitluse tõhustamise küsimus ei ole kunagi olnud pakilisem kui praegu, kuna nimetatud rikkumiste tõttu kaotavad riigid igal aastal sadade miljardite eurode väärtuses eelarvetulusid; juhib tähelepanu asjaolule, et neid vahendeid oleks saanud investeerida tulevikuprojektidesse ning kasutada tööhõive suurendamiseks ja ebavõrdsuse vähendamiseks;
23. peab sellega seoses väga oluliseks, et Euroopa Parlament ja nõukogu jõuaksid komisjoni 2016. aasta ettepanekule[5] tuginedes kiiresti kokkuleppele eranditult kõigi rahvusvaheliste ettevõtete jaoks kohustusliku avaliku, riikide lõikes esitatava aruandluse nõuetes; nõuab, et komisjon eraldaks täiendavaid vahendeid finantskuritegude tõkestamise meetmete, eelkõige suure rahapesuohuga riikide ELi nimekirja koostamise tegevuskava jaoks; nõuab, et komisjon esitaks seadusandliku ettepaneku karmide ja automaatsete karistuste kehtestamiseks ELi musta nimekirja kantud koostööst keelduvatele jurisdiktsioonidele;
24. palub komisjonil esitada ettepaneku maksuvõlgnevuste sissenõudmise kohta, et edendada liikmesriikide maksualast koostööd, mis hõlmaks ka teabevahetust, eesmärgiga võtta maksudest kõrvalehoidjad vastutusele üle Euroopa; kutsub komisjoni üles kaaluma seadusandlike ettepanekute esitamist ELi lepingu artiklit 116 aluseks võttes, et võidelda kahjulike maksutavade vastu, mis moonutavad konkurentsi;
ELi eelarve tugevdamine ning stabiilsuse ja kasvu pakti reformimine
25. rõhutab, et mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–20 on osutunud liiga väikeseks ega ole piisavalt paindlik selleks, et Euroopa Liit suudaks vastata enda ees seisvatele ühistele probleemidele; kordab oma seisukohta, et mitmeaastase finantsraamistiku kestus tuleks viia kooskõlla nii Euroopa Parlamendi kui ka komisjoni poliitilise tsükliga ja muuta Euroopa Parlamendi valimised sellega foorumiks, kus arutada tulevasi kuluprioriteete;
26. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles hoiduma meelevaldsete ülemmäärade nimetamisest 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku kohta ja võtma raamistiku kavandamisel selle asemel arvesse ELi ühiseid vajadusi, ühiseid valikuid ja tegevuse lisaväärtust tervikuna; rõhutab, et maksete assigneeringute praegune madal piirmäär on pidevalt pärssinud ELi usaldusväärsust ja tegutsemissuutlikkust; rõhutab mitmeaastase finantsraamistiku suurema paindlikkuse vajadust;
27. on seisukohal, et 2020. aasta järgne ELi eelarve peaks nii tulude kui kulude poolel oluliselt kaasa aitama Pariisi kliimaleppe täitmisele; on seisukohal, et kasvuhoonegaaside allikate reformitud maksustamissüsteem peaks tooma tulu ELi eelarvesse, samas kui EL peaks tugevamalt toetama üleminekut keskkonnasäästlikumale majandusele; kutsub komisjoni üles suurendama 2020. aasta järgses mitmeaastases finantsraamistikus kliimaga seotud kulutuste osakaalu kuni 40 %;
28. palub komisjonil täiendada ELi tulevast rahastamist käsitlevat aruteludokumenti ambitsioonikate ettepanekutega, tuginedes kõrgetasemelise omavahendite töörühma aruandele, ning pöörata sealjuures erilist tähelepanu ökoloogilistele omavahenditele, finantstehingute maksustamisele ja ettevõtte tulumaksule;
29. nõuab, et lisaks Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide täielikule kasutamisele loodaks euroala finantsvõimekus; rõhutab, et euroala fiskaalvõimekuse eesmärk peaks olema edendada ülespoole suunatud majanduslikku ja sotsiaalset lähenemist ning leevendada majandusvapustuste mõju; märgib, et euroala eelarvesuutlikkus peaks hõlmama uusi rahastamisvahendeid ELi eelarves (üle ELi mitmeaastase finantsraamistiku ülemmäärade), samuti uuendatud Euroopa stabiilsusmehhanismi, mis oleks integreeritud ELi õigusraamistikku ja allutatud demokraatlikule järelevalvele; rõhutab, et euroala fiskaalvõimekus peaks olema avatud riikidele, kes euroalasse ei kuulu, kuid soovivad sellega ühineda;
30. nõuab, et kasutusele võetaks „investeerimise kuldreegel“, mis võimaldaks avaliku sektori tehtud kapitalikulutusi jätkusuutlikes sektorites arvesse võtta nende investeeringute kogu olelusringi vältel, ning nõuab, et kestliku arengu näitajad integreeritaks stabiilsuse ja kasvu pakti, et tagada tulevase heaolu tarbeks tehtavate investeeringute mõistlik tase ja hea kvaliteet;
Euroopa tähtis ülemaailmne roll
31. on seisukohal, et ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) efektiivsuse aluseks on liikmesriikide tihe koostöö ning osalus tsiviilmissioonides ja sõjalistes operatsioonides; kutsub liikmesriike üles süvendama koostööd, et arendada vajalikku suutlikkust; on veendunud, et liikmesriikide vastutustundlikum relvaekspordipoliitika aitaks saavutada liidu välispoliitilisi eesmärke, ning kutsub liikmesriike üles tunduvalt suurendama ühtsust ühise seisukoha 2008/944/ÜVJP rakendamisel;
32. on seisukohal, et ühine julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) tuleb muuta demokraatlikumaks ja tõhusamaks, muu hulgas alalise struktureeritud koostöö mehhanismi ning liikmesriikide vaheliste panustamis- ja jagamisprojektide abil; usub, et ÜJKPd on võimalik tõhustada operatsioonide ühise plaanimise ja läbiviimise abil; tuletab meelde, et liit etendab juba praegu maailmas olulist osa tsiviilkonfliktide ärahoidmisel, konfliktide lahendamisel ja rahu tagamisel, ning kutsub liitu üles tugevdama vajalikke vahendeid; nõuab ÜJKP puhul täielikku demokraatlikku vastutust ja läbipaistvust;
33. rõhutab omalt poolt komisjoni hiljutist avaldust, et 28 liikmesriigi kaitsekulutusi arvesse võttes oleks võimalik igal aastal kokku hoida 25–100 miljardit eurot; nõuab, et komisjon aitaks liikmesriikidel sellise kokkuhoiu võimalikuks teha nende kaitse-eelarvete ühtekoondamise kaudu, eelkõige teadusuuringute, arendustegevuse, hangete, hoolduse ja koolituse vallas; usub, et need ühendatud riiklikud vahendid saab muundada üheks või mitmeks Euroopa kaitsefondiks;
34. nõuab, et komisjon pööraks tähelepanu eelkõige kaitsesektoris kohaldatavatele ELi õigusaktidele, ning rõhutab kiireloomulist vajadust järgida asjakohaseid siseturureegleid, mis on sätestatud näiteks kaitsealaste riigihangete direktiivis, kuna see võiks aidata vähendada ebatõhusust, läbipaistvuse puudumist ja korruptsiooni;
35. on otsustavalt vastu komisjoni korduvatele katsetele vähendada ja ümber suunata ELi olemasolevatel tsiviilotstarbelistel eelarveridadel ja rahastamisvahendites olevaid rahalisi vahendeid, et rahastada Euroopa kaitsetööstust tulevase Euroopa Kaitsefondi ja Euroopa kaitsevaldkonna tööstusliku arendamise programmi kaudu; on veendunud, et niisugused ülekanded tsiviilsektorist kaitsetööstussektorisse nõrgestavad Euroopa majandust, ei lahenda aga samas struktuurseid probleeme Euroopa kaitsetööstussektoris, mille iseloomulikud jooned on ebaefektiivsus, dubleerimine, liigsed tootmisvõimsused, läbipaistvusetus ja killustatus; lükkab kindlalt tagasi ettepanekud, mille komisjon esitas 2016. aasta novembris seoses oma teatisega Euroopa kaitsealase tegevuskava kohta ja oma 7. juuni 2017. aastal avaldatud kaitsemeetmete paketiga ning mis puututavad Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide, ettevõtete konkurentsivõime ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate programmi (COSME), Euroopa ühendamise rahastu, Euroopa satelliitnavigatsiooniprogrammide, Maa seire Euroopa programmi, programmi „Erasmus +“ ja Euroopa Investeerimispanga laenude kasutamist kaitsetööstusvõimsuste tugevdamiseks; lükkab tagasi ka komisjoni 6. juuli 2016. aasta ettepaneku kasutada – stabiilsuse ja rahu edendamise rahastamisvahendiga seoses – 4. rubriigi vahendeid, eelkõige Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi ja arengukoostöö rahastamisvahendi vahendeid, sõjalise suutlikkuse suurendamise programmide ja kolmandatele riikidele sõjalise varustuse võimaldamise jaoks;
36. nõuab, et liidu kaubanduse kaitse vahendeid tuleb ajakohastada ja kaubanduspoliitikat kujundada seostatult ELi arengueesmärkide, kliimaeesmärkide, keskkonnaalaste prioriteetide ning sotsiaal- ja inimõiguste normidega; rõhutab asjaolu, et Euroopa kodanikud on üha kriitilisemalt meelestatud vabakaubanduslepingute tegeliku mõju suhtes, kuna neil lepingutel võib olla ka soovimatu mõju tööhõivele, konkurentsivõimele ning ELi inimõiguste ja kestliku arengu standarditele; nõuab, et võetaks uusi meetmeid, et suurendada ELi kaubandusläbirääkimiste läbipaistvust, mis tähendab ka Euroopa Parlamendiga konsulteerimist läbirääkimis- ja rakendamisprotsessi kõigil etappidel, ning nõuab, et läbirääkimiste dokumendid avaldataks;
37. palub komisjonil esitada seadusandliku ettepaneku konfliktimineraalide määrusega kaasnevate meetmete kohta;
38. palub komisjonil esitada tegevuskava, mis aitaks võidelda maa hõivamise vastu arengumaades ja hõlmaks konkreetsed lahendusi, et tagada maaomandi kaitstus kooskõlas rahvusvaheliste inimõigusi käsitlevate õigusaktidega ning normidega, mis on sätestatud ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni suunistes maaomandi, kalavarude ja metsade vastutustundliku majandamise kohta;
39. palub komisjonil esitada ELi tegevuskava, mis käsitleks raadamist ja metsade seisundi halvenemist ja sisaldaks konkreetseid reguleerivaid meetmeid tarneahelate ja finantstehingute kohta;
Tõelise Euroopa varjupaiga- ja sisserändepoliitika väljaarendamine
40. on arvamusel, et Euroopa Liit peab pagulaste ja migrantide probleemiga seoses välja töötama konkreetsed lahendused, mis hõlmaksid eelkõige selle algpõhjusi ja võimaldaksid terviklikke poliitilisi vastuseid, haarates poliitikavaldkondade arengusidusust, kaubandust ning kliima- ja investeerimispoliitikat, tagades samal ajal turvalise ja korrastatud juurdepääsu rahvusvahelist kaitset taotlevatele inimestele ning reaalsed ja kättesaadavad seadusliku rände kanalid;
41. on seisukohal, et ümberasustamist tuleks edaspidigi käsitleda pagulasvoogude haldamise ühe püsiva lahendusena ning see peaks olema rahvusvahelise solidaarsuse üks tingimusteta rakendatavaid vahendeid; nõuab ümberasustamisvõimaluste laiendamist, et päritolu- ja transiidiriikidest oleks võimalik asustada ümber vähemalt 500 000 pagulast aastas, pidades silmas, et nende õige jaotamise korral oleks tegemist ELi jaoks täiesti hallatavate arvudega;
42. nõuab praeguse Dublini määruse reformimist selliselt, et uus süsteem põhineks varjupaigataotlejate õiglasel jaotamisel liikmesriikide vahel objektiivsete kriteeriumide alusel ja toetuks varjupaigataotlejate olemasolevatele sidemetele ja eelistustele teatavate liikmesriikide suhtes ning oleks kõikide liikmesriikide jaoks siduv ja põhineks pigem stiimulitel kui sunnimeetmetel;
43. nõuab seadusliku rände puhul koordineeritud tegutsemist eesmärgiga võimaldada uusi ja paindlikumaid seadusliku rände teid, sealhulgas perekondade taasühinemise ning madala ja keskmise palgaga sektorites töötamise eesmärgil, nõuab kolmandate riikidega liikuvuspartnerluste tugevdamist ja kogu ELi haaravate liikuvuspakettide väljaarendamist koos piisavate kaitsemeetmetega, mis hõlmaksid muu hulgas töö- ja elutingimusi;
44. palub komisjonil jälgida, et kõik liidu välispiiride valvamises ja varjupaigataotlejate vastuvõtmises osalejad tegutseksid kooskõlas rahvusvahelise humanitaarõiguse ja inimõigustealase õigusega, pidades silmas inimõiguste järgimist ja kaitsetute inimeste kaitse parandamist; nõuab selge vahe tegemist inimeste ebaseadusliku üle piiri toimetamise ning nende tavakodanike ja kodanikuühiskonna organisatsioonide tegevuse vahel, kes abistavad hädasolijaid, ning nõuab, et humanitaarabi osutamist mingil juhul ei kriminaliseeritaks;
45. palub komisjonil esitada seadusandliku ettepaneku humanitaarviisade kohta;
Kodanike julgeolekuprobleemide lahendamine
46. palub komisjonil teha ettepanekuid, mis võimaldaksid parandada õiguskaitsealast teabevahetust ja suurendada operatiivkoostööd liikmesriikide vahel ja ELi ametitega, et tagada kohustuslik teabevahetus raske rahvusvahelise kuritegevuse vastu võitlemise eesmärgil;
47. palub komisjonil hinnata „sisejulgeoleku” ja „riiklik julgeoleku” põhjendusega erandite kasutamist liikmesriikide poolt, eelkõige seoses ELi toimimise lepingu V jaotisega, mis välistab ELi pädevuse ja kinnitab liikmesriikide suveräänsust ning mis veelgi nõrgestab ELi tõhusust ühisele probleemile ühiste lahenduste leidmisel; palub komisjonil esitada ELi määratlused mõistete „riiklik julgeolek” ja „sisejulgeolek” kohta, et tagada terrorismivastases võitluses õiguskindlus;
48. kordab, et repressiivsete, ent valdavalt ebaefektiivsete massilise jälgimistegevuse ja piirikontrolli meetmete kehtestamine, millega seatakse ohtu kodanikuvabadused, põhiõigused ja vaba liikumise põhimõte, ei ole sobiv lahendus;
49. rõhutab Schengeni ala kui vaba liikumise piirkonna tähtsust; rõhutab, et vajalik on liidu välispiiride efektiivne haldamine, mille aluseks on inimõiguste normatiivne raamistik ning rahvusvaheliste ja Euroopa Liidu õigusnormide täielik järgimine;
Põhiõiguste ja demokraatia tugevdamine
50. on mures selle pärast, et kuhjuvad kriisid on lisaks Euroopa ühiskondade ühtekuuluvuse kahjustamisele kõigutanud ka Euroopa kodanike usaldust ELi ja mõnikord ka riigi tasandi demokraatlike institutsioonide vastu; on seepärast veendunud, et Euroopa Liidu esmane prioriteet peab olema tugevdada liidu demokraatlikku legitiimsust ja taastada usk, et liit suudab teenida kodanike huve;
51. palub komisjonil esitada ettepaneku demokraatia, õigusriigi ja põhiõiguste pakti kohta, mis sõlmitaks institutsioonidevahelise kokkuleppe vormis, lähtudes parlamendi seadusandlikus algatusraportis esitatud soovitustest[6];
52. kutsub komisjoni üles võtma kiireloomulisi meetmeid ja esitama seadusandliku ettepaneku rikkumisest teatajate kaitset käsitleva ELi õigusakti kohta, millel oleks laialdane kohaldamisala ja asjakohane õiguslik alus, et tagada horisontaalne kaitse kõikidele rikkumistest teatajate kategooriatele;
53. kordab oma üleskutset, et komisjon esitaks ettepaneku vaadata läbi Euroopa kodanikualgatuse määrus, võttes arvesse Euroopa Parlamendi 28. oktoobri 2015. aasta resolutsioonis esitatud suuniseid[7];
54. ootab, et komisjon muudaks volinike tegevusjuhendit, nagu on lubanud komisjoni president Juncker, mis puudutab endiste volinike ooteaja (cooling-off period) pikendamist;
55. palub komisjonil esitada algatuse meediavabaduse ja meedia mitmekesisuse kaitseks, väärinfo ja vihakõne tõrjumiseks ning faktipõhise demokraatliku arutelu soodustamiseks ka sotsiaalmeedia ajastul;
56. palub komisjonil avaldada kauaoodatud ELi teise korruptsioonivastase võitluse aruande ning ühineda ÜRO korruptsioonivastase konventsiooni ja Euroopa Nõukogu riikide korruptsioonivastase ühenduse (GRECO) korruptsioonivastase järelevalve mehhanismidega;
57. palub veel kord komisjonil vastu võtta määruse eelnõu ELi avatud, tõhusa ja sõltumatu halduse kohta;
58. kutsub komisjoni üles võtma otsustavamaid meetmeid püsiva soolise palgalõhe kaotamiseks – esitama direktiivi ettepaneku, tuginedes oma 2014. aasta soovitusele tasustamise läbipaistvuse kohta; kutsub komisjoni ja nõukogu üles suurendama pingutusi poliitilisele kokkuleppele jõudmiseks direktiivi eelnõu suhtes, milles käsitletakse soolise tasakaalu parandamist börsil noteeritud äriühingute juhtorgani liikmete seas[8];
Kuidas Euroopas paremini koostööd teha?
59. tuletab meelde, et paljud tänased probleemid – kliimamuutustest varjupaiga- ja rändeküsimusteni, finantsturgudest hargmaiste ettevõteteni ning terrorismivõrgustikest läbikukkunud riikide ja paariariikideni – on rahvusvahelised ja piirideta ning nõuavad samal tasandil vastukaalu ja reaktsiooni;
60. nõuab selliste programmide tugevdamist, mis aitaksid edendada kontakte ja kultuurivahetust Euroopa kodanike vahel; on seisukohal, et Euroopa institutsioonide ja kodanike dialoogi tuleb veel tõhustada; on seisukohal, et teave ELi meetmete ja poliitika kohta tuleb kõikjal liidus kodanikele kättesaadavamaks ja mõistetavamaks teha; nõuab asjakohaseid haridus- ja meediaalgatusi, mis aitaksid kodanikel teha teadlikke valikuid 2019. aastal toimuvatel Euroopa Parlamendi valimistel;
61. arvestades, et läbipaistmatu ja ühekülgne lobitöö kujutab endast märkimisväärset ohtu poliitikakujundamisele ja avalikule huvile, kutsub kõiki ELi institutsioone üles järgima kõrgeimad võimalikke läbipaistvuse, vastutuse ja usaldusväärsuse nõudeid ning võitlema järeleandmatult kalduvusega vaadata huvide konfliktidele läbi sõrmede, kuna selline tendents kahjustab otsustusprotsessi tõhusust, erapooletust ja usaldusväärsust;
62. kordab, et ELi toimimist on võimalik oluliselt parandada Lissaboni lepingu alusel, kasutades eelkõige täiel määral seadusandlikku tavamenetlust ja kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamist nõukogus; pooldab sellega seoses ELi lepingu artikli 48 lõikes 7 sätestatud nn sillaklausli üldist kasutuselevõttu; tuletab meelde, et kasutada saab ka tõhustatud koostöö mehhanismi, eelkõige majandus- ja rahaliidu süvendamiseks, aktiivsemaks tegevuseks ühise välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas ning tihedama koostöö saavutamiseks justiits- ja siseküsimustes;
63. rõhutab, et ühenduse meetod sobib kõige paremini liidu toimimise kindlustamiseks, sest see on ainus meetod, mis võimaldab läbipaistvust, tõhusust ja kvalifitseeritud häälteenamust nõukogus ning parlamendi ja nõukogu võrdset õigust kaasseadusandjatena, ning mis takistab institutsioonide vastutuse killustumist ning konkureerivate institutsioonide teket;
64. on seisukohal, et Euroopa Ülemkogu viimaste aastate kalduvus kasutada valitsustevahelisi abinõusid seab ohtu ühenduse meetodi ja on vastuolus aluslepingutega; tuletab meelde, et vastavalt Lissaboni lepingule vastutavad Euroopa Ülemkogu liikmed individuaalselt küll oma riigi parlamendi ees, kuid kollektiivselt vaid iseenda ees, ning seetõttu peavad liikmesriikide parlamendid teadvustama oma erilist poliitilist vastutust: teostada täielikku demokraatlikku kontrolli oma esindajate üle Euroopa Ülemkogus;
65. rõhutab, et ELi demokraatlikuks ja efektiivseks toimimiseks vajalike tingimuste loomine eeldab tõsist aluslepingu läbivaatamist;
66. tahab kasutada kõiki oma vahendeid ja ressursse, et tegutseda Euroopa Liidu reformimise uue demokraatliku protsessi ühe liikumapaneva jõuna;
°
° °
67. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.