Istungidokument
24.10.2017
RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
komisjoni avalduse alusel
vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2
seksuaalse ahistamise ja kuritarvitamise vastase võitluse kohta ELis
( 2017/2897(RSP) )
Ska Keller, Ulrike Lunacek, Florent Marcellesi, Terry Reintke, Judith Sargentini, Ernest Urtasun, Monika Vana, Molly Scott Cato
fraktsiooni Verts/ALE nimel
Euroopa Parlamendi resolutsioon seksuaalse ahistamise ja kuritarvitamise vastase võitluse kohta ELis
( 2017/2897(RSP) )
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2 ja 3;
– võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikleid 8, 19, 157, 216 ja 218,
– võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 21, 23, 24, 25 ja 26 ning artikli 31 lõiget 1,
– võttes arvesse 15. septembril 1995. aastal neljandal naiste maailmakonverentsil vastu võetud Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi ning nendest tulenevaid dokumente, mis võeti vastu ÜRO erakorralistel istungjärkudel „Peking +5“ (2000), „Peking +10“ (2005), „Peking +15“ (2010) ja „Peking +20“ (2015),
– võttes arvesse selliseid inimõigusi ja eriti naiste õigusi käsitlevaid ÜRO akte nagu ÜRO harta, inimõiguste ülddeklaratsioon ja konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (CEDAW) ning nende lisaprotokolle,
– võttes arvesse Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (edaspidi Istanbuli konventsioon),
– võttes arvesse Euroopa Liidu Nõukogu poolt 7. märtsil 2011. aastal vastu võetud Euroopa soolise võrdõiguslikkuse pakti (2011–2020)[1],
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes[2],
– võttes arvesse nõukogu 13. detsembri 2004. aasta direktiivi 2004/113/EÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega[3], milles määratletakse ja mõistetakse hukka ahistamine ja seksuaalne ahistamine,
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK[4],
– võttes arvesse oma 9. juuni 2015. aasta resolutsiooni ELi naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia kohta 2015. aasta järgseks perioodiks[5],
– võttes arvesse oma 14. märtsi 2017. aasta resolutsiooni naiste ja meeste võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus 2014.–2015. aastal[6],
– võttes arvesse ELi suuniseid, mis käsitlevad naiste ja tütarlaste vastast vägivalda ja võitlust nende igasuguse diskrimineerimise vastu,
– võttes arvesse oma 12. septembri 2017. aasta resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni Euroopa Liidu nimel sõlmimise kohta[7],
– võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,
A. arvestades, et mitmesugustes olukordades, sealhulgas töökohtadel toimuv seksuaalne kuritarvitamine, ahistamine ja hirmutamine kujutab endast naistevastast vägivalda; arvestades, et naistevastane vägivald on jõhkrakujuline diskrimineerimine ning inimõiguste ja põhiõiguste rikkumine;
B. arvestades, et iga kolmas naine on täisealisena kogenud füüsilist või seksuaalset vägivalda; arvestades, et ELis on 55% naistest kogenud seksuaalset ahistamist; arvestades, et ELis nimetasid ohvrid 32%-l juhtudest teo toimepanijana oma ülemust, klienti või töökaaslast; arvestades, et seksuaalset ahistamist on kogenud 75% naistest, kes töötavad tippjuhi kvalifikatsiooni nõudvatel ametikohtadel; arvestades, et seksuaalset ahistamist on kogenud 61% teenindussektoris töötavatest naistest; arvestades, et 28 ELi liikmesriigi noortest (18 kuni 29 aasta vanustest) naistest on 20% kogenud küberahistamist; arvestades, et iga kümnes naine on kogenud seksuaalset ahistamist või jälitamist uue tehnoloogia vahendite kaudu;
C. arvestades, et seksuaalsest ahistamisest ja kiusamisest teatatakse märkimisväärselt harva; arvestades, et tihtipeale ei esita naised soolise vägivalla ja seksuaalse ahistamise juhtude korral kaebusi; arvestades, et 25%-l naistest, kes seksuaalsest vägivallast politseisse ei teata, on selle põhjuseks häbitunne; arvestades, et 20% ohvritest ei taha, et keegi asjast teada saaks, ja 10% arvavad, et politsei ei saa ega taha midagi teha;
D. arvestades, et seksuaalse ahistamise talumine ja sellega leppimine on levinud kõigil tasanditel; arvestades, et murettekitavalt sageli kaldutakse süüdistama ohvrit;
E. arvestades, et Istanbuli konventsioonis määratletakse soolisena vägivalda, mis on suunatud naise vastu sellepärast, et ta on naine, või mis mõjutab ebaproportsionaalsel määral naisi;
F. arvestades, et direktiivis 2004/113/EÜ määratletakse seksuaalset ahistamist seksuaalse olemusega soovimatu sõnalise, mittesõnalise või füüsilise käitumisena, mille eesmärk või tegelik toime on isiku väärikuse alandamine, eelkõige luues ähvardava, vaenuliku, halvustava, alandava või solvava õhkkonna;
G. arvestades, et ahistamine ja seksuaalne ahistamine on vastuolus meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõttega ning kujutab endast soolist diskrimineerimist;
H. arvestades, et soostereotüüpidel, seksismil ning seksuaalsel ahistamisel ja kuritarvitamisel on nende ohvrite jaoks füüsilised, seksuaalsed, emotsionaalsed ja psühholoogilised tagajärjed;
I. arvestades, et igasuguse naistevastase vägivalla süvapõhjused peituvad võimu ebaühtlases jagunemises meeste ja naiste vahel, soostereotüüpides ja seksismis, sealhulgas veebis ja sellest väljaspool harrastatavas seksistlikus vihakõnes;
J. arvestades, et kiusamine ja seksuaalne ahistamine töökohtadel, privaatses ja avalikus ruumis ning poliitikaelus on nii soolise vägivalla, ebavõrdsuse ja soostereotüüpide põhjus kui ka tagajärg;
K. arvestades, et soolise võrdõiguslikkuse eest vastutavad kõik ühiskonna liikmed ning sellesse peavad aktiivselt panustama nii naised kui ka mehed; arvestades, et ametiasutused peaksid kohustuma välja töötama meestele ja noorematele põlvkondadele suunatud koolituskampaaniaid, mille eesmärk on kaasata partneritena mehi ja poisse ning aja jooksul tõkestada ja kaotada igasugune sooline vägivald ja edendada naiste mõjuvõimu;
L. arvestades, et vägivald ja ahistamine poliitikaelus on ülekaalukalt suunatud naiste vastu; arvestades, et selline vägivald kujutab endast inimõiguste ja põhivabaduste rikkumist, mis muu hulgas rikub kohustust tagada, et naised saaksid vabalt osaleda poliitilises esindatuses;
M. arvestades, et Istanbuli konventsioonis nõutakse naiste seksuaalse ahistamise kuriteoks kuulutamist ja sellele lõpu tegemist ning nõutakse, et konventsiooniosalised võtaksid vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid selle tagamiseks, et igasuguse seksuaalse alatooniga soovimatu verbaalse, mitteverbaalse või füüsilise käitumise suhtes, mille eesmärgiks või tagajärjeks on kellegi väärikuse riivamine, eriti kui sellega luuakse hirmutav, vaenulik, heidutav, alandav või ründav õhkkond, rakendataks kriminaal- või muid õiguslikke karistusi;
N. arvestades, et kõik liikmesriigid on Istanbuli konventsiooni allkirjastanud, kuid vaid 15 neist on selle ratifitseerinud;
O. arvestades, et seksuaalse ahistamise vastase sobiva tegevuspoliitika kujundamiseks ja selle tulemuslikkuse kontrollimiseks on tingimata vaja koguda summeerimata algandmeid;
Nulltolerants ning võitlus seksuaalse ahistamise ja seksuaalse kuritarvitamise vastu ELis
1. mõistab otsustavalt hukka igasuguse seksuaalse vägivalla ja füüsilise või psühholoogilise ahistamise ning taunib asjaolu, et neisse suhtutakse liiga leebelt, samas kui need tegelikult kujutavad endast süsteemset põhiõiguste rikkumist ja tõsist kuritegu, mis peab sellisena olema karistatav; rõhutab, et karistamatus peab lõppema ja selleks tuleb tagada nende tegude toimepanijate vastutuselevõtmine;
2. kutsub liikmesriike üles täielikult rakendama Istanbuli konventsiooni, sealhulgas looma algandmete kogumise süsteemi, mis hõlmab toimepanijate soo ja vanuse lõikes eristatud andmeid ja andmeid toimepanija ja tema ohvri vaheliste suhete kohta, ning hõlmab seksuaalset ahistamist;
3. kutsub liikmesriike üles kuulutama igasuguse seksuaalse ahistamise kuriteoks ning rakendama ennetuspoliitikat ja koolitus- ja teadlikkuse tõstmise kampaaniaid, tagamaks, et nulltolerants kujuneks üldtunnustatud normiks;
4. palub liikmesriikidel loobuda naissoost juhatuseliikmete direktiivi blokeerimisest; juhib tähelepanu komisjoni kohustusele püüda igati selles valdkonnas edasi liikuda; juhib tähelepanu sellele, et mitmekesisuse puudumine ja diskrimineeriv töökultuur suurendavad seksuaalse ahistamise juhtude tõenäosust; rõhutab seepärast, kui tähtis on suurendada naiste osakaalu kõigil otsustustasanditel;
5. palub, et komisjon esitaks võimalikult kiiresti ettepaneku võtta vastu naistevastast vägivalda käsitlev direktiiv, mille keskmes oleksid inimõigused ja kõigi ohvrite kaitse;
6. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama kõigi, nii veebis kui ka väljaspool seda aset leidvate ahistamisjuhtumitega seotud ohvriabi alast koolitust ja suutlikkuse suurendamist politsei- ja kohtuasutustes, ning nõuab psühholoogilise abi andmist selleteemaliste kohtuasjade kestel;
7. juhib tähelepanu sellele, kui tähtis on, et kõik mehed sooviksid muutusi ja igasugusele ahistamisele ja seksuaalsele vägivallale lõpu tegemist ning selleks võitleksid niisuguseid tegusid kasvõi passiivselt võimaldavate olude ja struktuuride vastu ning annaksid teada igasugusest sobimatust ja väärkäitumisest;
8. juhib tähelepanu haridussüsteemide ja meedia suurele mõjule sooliste erinevuste ning siit tulenevalt ka valikute ja õiguste kättesaadavuse küsimustes; palub seepärast komisjonil ja liikmesriikidel märksa rohkem pingutada stereotüüpide kaotamiseks ja kõigi inimeste jaoks hariduse ja töökohtade stereotüübivaba kättesaadavuse edendamiseks; juhib tähelepanu asjaolule, et tänapäeva mitmekultuurilistes ühiskondades võib reklaam olla tulemuslik vahend stereotüüpide vastu väljaastumisel ja võitlemisel ning võib aidata piirata rassismi, seksismi ja diskrimineerimist;
9. kutsub liikmesriike üles muutma seksuaalse nõusoleku ja seksuaalse ahistamise alase teadlikkuse tõstmise oma haridussüsteemide kohustuslikuks osaks;
Seksuaalne ahistamine Euroopa Parlamendis
10. mõistab otsustavalt hukka igasuguse seksuaalse vägivalla ning füüsilise või psühholoogilise ahistamise; nõuab, et ELi institutsioonid näitaksid eeskuju, esitades nulltolerantsi tegevuskava ning rakendades nulltolerantsi poliitikat igasuguse ahistamise suhtes, sealhulgas looksid tugevad ja püsivad tugistruktuurid kõigi jaoks, kes on mis tahes liiki ahistamisega kokku puutunud;
11. mõistab hukka meedias kajastatud seksuaalse ahistamise juhtumid ja avaldab jõulist toetust seksuaalse ahistamise ja kuritarvitamise ohvritele; rõhutab, et ELi institutsioonide tõsiseltvõetavus nõuab, et nad kindlalt vastustaksid igasugust soolist diskrimineerimist ja igasugust soolist võrdõiguslikkust tõkestavat tegevust;
12. nõuab, et loodaks komisjon sõltumatutest ekspertidest, keda volitatakse uurima seksuaalse ahistamise ja kuritarvitamise alast olukorda Euroopa Parlamendis, kohustub käivitama teatatud juhtumite erapooletu uurimise ning vajaduse korral, kui võib tegemist olla karistust vääriva käitumisega, rakendama kõige rangemaid karistusi ja samal ajal pakkuma ohvritele abi ja õigusnõustamist;
13. nõuab, et Euroopa Parlamendi asjaomased organid hindaksid parlamendiliikme registreeritud assistentide poolt Euroopa Parlamendi liikmete vastu esitatud ahistamiskaebustega tegeleva nõuandekomitee toimimist ja vajaduse korral teeksid selles muudatusi; nõuab ahistamisjuhtude ja töökohtadel ahistamise tõkestamisega tegeleva nõuandekomitee tugevdamist ning eriotstarbelise töörühma loomist, kuhu kuuluvad ka õigusnõustaja ja meditsiinitöötajate esindajad ning mis uurib ametlikult esitatud kaebusi, peab pikema aja jooksul aset leidnud juhtude konfidentsiaalset registrit ning võtab parimaid meetmeid nulltolerantsi tagamiseks institutsiooni kõigil tasanditel;
14. kohustub igati toetama ohvreid institutsioonisisestes ja/või kohaliku politsei uuritavates menetlustes, algatama vajaduse korral hädaolukorra kaitse või võtma kaitsemeetmeid ning rakendama täielikult personalieeskirjade artikli 12 punkti a, tagades juhtumite täieliku uurimise ja distsiplinaarmeetmete kohaldamise;
15. kohustub tagama kõigi töötajate ja parlamendiliikmete kohustusliku koolituse austuse ja väärikuse kohta töökohal, tagamaks, et nulltolerants muutuks käitumisnormiks; nõuab institutsiooni täielikku osalemist kõigile parlamendiliikmetele ja administratsiooni talitustele suunatud teadlikkuse tõstmise kampaaniates, pöörates erilist tähelepanu sellistele kõige nõrgemas olukorras olevatele rühmadele nagu praktikandid, parlamendiliikmete registreeritud assistendid ja lepingulised töötajad; nõuab ohvrite toetamiseks ja nõustamiseks konfidentsiaalsete nõustajate institutsioonilise võrgustiku loomist sarnaselt Euroopa Komisjoniga;
°
° °
16. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon liikmesriikide parlamentidele, nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja Euroopa Nõukogu Parlamentaarsele Assambleele.