Istungidokument
12.3.2018
RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avalduse alusel
vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2
olukorra kohta Süürias
( 2018/2626(RSP) )
Charles Tannock, Karol Karski, Monica Macovei, Ruža Tomašić, Raffaele Fitto, Zdzisław Krasnodębski, Pirkko Ruohonen-Lerner, Ryszard Czarnecki, Urszula Krupa, Jan Zahradil, Anna Elżbieta Fotyga, Branislav Škripek, Valdemar Tomaševski
fraktsiooni ECR nimel
Euroopa Parlamendi resolutsioon olukorra kohta Süürias
( 2018/2626(RSP) )
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone olukorra kohta Süürias,
– võttes arvesse ELi Süüria strateegiat, mille nõukogu võttis vastu 3. aprillil 2017. aastal,
– võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone Süüria kohta, eelkõige resolutsioone 2254 (2015) ja 2401 (2018),
– võttes arvesse nõukogu otsuseid ELi piiravate meetmete kohta, mida kohaldatakse Süüria vägivaldsete repressioonide eest vastutavate isikute suhtes, sealhulgas 14. novembri 2016. aasta[1], 20. märtsi 2017. aasta[2] ning 26. veebruari 2018. aasta otsust[3],
– võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,
– võttes arvesse 1949. aasta Genfi konventsiooni ja selle lisaprotokolle,
– võttes arvesse 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,
– võttes arvesse ÜRO 1989. aasta lapse õiguste konventsiooni ja selle 2000. aasta fakultatiivprotokolli laste kaasamise kohta relvakonfliktidesse,
– võttes arvesse ÜRO 1981. aasta deklaratsiooni igasuguse usul ja veendumustel põhineva sallimatuse ja diskrimineerimise kaotamise kohta,
– võttes arvesse ÜRO keemiarelvade väljatöötamise, tootmise, varumise ja kasutamise keelustamise ning nende hävitamise konventsiooni,
– võttes arvesse ÜRO konventsiooni jalaväemiinide kasutamise, ladustamise, tootmise ja üleandmise keelustamise ning nende hävitamise kohta,
– võttes arvesse ÜRO 9. detsembri 1948. aasta genotsiidi vältimise ja selle eest karistamise konventsiooni,
– võttes arvesse 2012. aasta juuni Genfi kommünikeed,
– võttes arvesse veebruaris 2016 Londonis toimunud Süüria ja piirkonna toetamise teemalise konverentsi järeldusi,
– võttes arvesse 4.–5. aprillil 2017. aastal Brüsselis toimunud konverentsi „Süüria ja piirkonna tuleviku toetamine“ järeldusi ning varasemaid Al-Kuwaytis, Berliinis ja Helsingis toimunud konverentse olukorra kohta Süürias,
– võttes arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuuti,
– võttes arvesse Süüria Araabia Vabariigis pingelõdvenduspiirkondade loomise memorandumit, mille Iraan, Venemaa ja Türgi allkirjastasid 6. mail 2017. aastal,
– võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,
A. arvestades, et Süüria sõda kestab nüüdseks juba seitsmendat aastat, et konflikti tagajärjel on surma saanud rohkem kui 400 000 inimest ja veel tuhanded on saanud vigastada ning et 13,5 miljonit inimest vajavad kiireloomulist humanitaarabi ja viis miljonit inimest on sunnitud elama pagulastena naaberriikides;
B. arvestades, et sõjategevusse on järk-järgult sekkunud piirkondlikud ja ülemaailmsed jõud, see on esile toonud sügavad vastuolud ja ohustab laiemat piirkondlikku ning rahvusvahelist julgeolekut;
C. arvestades, et vaatamata arvukatele jõupingutustele, sealhulgas ÜRO kaudu, ei ole rahvusvaheline üldsus suutnud ikka veel leida jätkusuutlikku ja rahumeelset lahendust sõja lõpetamiseks, tegeleda nõuetekohaselt raske humanitaarolukorraga ja võtta vastutusele isikuid, kes on süüdi rünnakutes tsiviilelanike vastu;
D. arvestades, et Venemaa on Süüria presidendi Bashar al-Assadi tähtsamaid rahvusvahelisi toetajaid ja Venemaa huvid Süürias sõltuvad tema režiimi püsimisest; arvestades, et Venemaa on pannud ÜRO Julgeolekunõukogus veto mitmetele president Assadi suhtes kriitilistele resolutsioonidele ja jätkab rahvusvahelisest hukkamõistust hoolimata Süüria režiimi sõjalist toetamist;
E. arvestades, et ÜRO Julgeolekunõukogu võttis 24. veebruaril 2018 ühehäälselt vastu resolutsiooni 2401, milles nõutakse kõigilt konflikti osapooltelt vaenutegevuse lõpetamist vähemalt 30 järjestikuseks päevaks, et võimaldada humanitaarabi kohaletoimetamist ning raskelt haigete ja haavatute meditsiinilist evakueerimist Ida-Ghouta piirkonnas Damaskuse lähedal; arvestades, et vaatamata pausile on mürsu- ja õhurünnakud jätkunud;
F. arvestades, et pärast Ida-Ghoutale suunatud rünnakute intensiivistumist möödunud kuul on hukkunud vähemalt 541 inimest; arvestades, et väidetavalt on ligi 393 000 tsiviilelanikku selles alates 2013. aastast Süüria valitsuse poolt ümber piiratud piirkonnas lõksus; arvestades, et teadete kohaselt pommitatakse piirkonda nn tünnipommide ja mürskudega, mille tõttu on mitmed haiglad oma tegevuse lõpetanud;
G. arvestades, et Süüria valitsus eitab, nagu oleksid tema rünnakud suunatud tsiviilelanike vastu, ning väidab, et ta üritab vabastada Ida-Ghoutat „terroristide“ käest;
H. arvestades, et alates novembrist 2017 on Süüria valitsus tugevdanud piiramisrõngast Ida-Ghouta ümber, mis on põhjustanud toiduvarude kahanemise ning mille tõttu kannatab umbes 12 % alla viieaastastest piirkonda lõksu jäänud lastest akuutse alatoitluse all; arvestades, et samal ajal on ka suur puudus meditsiinitarvetest, mistõttu on arstid sunnitud ravima raskelt vigastatud patsiente ilma üldanesteetikumide, veenisiseste antibiootikumide, verekottide ja puhaste sidemeteta; arvestades, et humanitaarorganisatsioonide väitel peab neil olema kindlus, et mis tahes väljakuulutatud vaherahu ka tegelikult kohapeal kehtib, enne kui nad sinna oma abitöötajaid, sõidukeid ja varusid saadavad;
I. arvestades, et 2016. aastal keeldus Süüria režiim võimaldamast humanitaarabi hinnanguliselt 275 000 tsiviilelanikule Aleppo idaosas, jättes seega võtmata meetmed, et kaitsta inimeste põhiõigust elule;
I. arvestades, et relvastatud opositsioonirühmitused, sealhulgas Islamiriik/Daesh, on samuti valimatult pommitanud tsiviilalasid, kasutanud tsiviilisikuid inimkilbina ning rakendanud peamiselt tsiviilelanikkonnaga piirkondades pikaaegseid piiramisi, takistades nii inimeste juurdepääsu humanitaar- ja meditsiiniabile;
J. arvestades, et Süüria on allkirjastanud keemiarelvade konventsiooni ning nõustus 2013. aastal oma keemiarelvade deklareeritud varude hävitamisega, pärast seda kui mässuliste kontrolli all olevas Damaskuse eeslinnas hukkus närvigaas sariini rünnakus sadu inimesi; arvestades, et Süüria režiimi on alates 2013. aastast korduvalt süüdistatud keelustatud keemiarelvade kasutamises kodusõjas; arvestades, et ÜRO raporti kohaselt on Põhja-Korea tarninud Süüriasse seadmeid, mida saab kasutada keemiarelvade tootmiseks;
K. arvestades, et piinamised, massilised vahistamised ja asustatud piirkondade laialdane hävitamine on viimase seitsme aasta jooksul järsult suurenenud ning suur hulk süürlasi on oma kodudest lahkunud ja paljud on olnud sunnitud hädavajalikust humanitaarabist veelgi kaugemale liikuma;
L. arvestades, et Süüria konflikti ei saa lahendada sõjaliselt ning ei ole võimalik sõlmida sisulist ega edukat rahukokkulepet, milles nähtaks ette Süüria presidendi al-Assadi võimulejäämine;
M. arvestades, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudis, mille on allkirjastanud ja ratifitseerinud kõik ELi liikmesriigid, kinnitatakse, et rahvusvahelisele üldsusele enim muret tekitavad raskeimad kuriteod, eelkõige genotsiid, inimsusvastased kuriteod ja sõjakuriteod, ei tohi jääda karistuseta;
N. arvestades, et rahvusvahelise humanitaarõiguse ja inimõigustealase õigusega on keelatud üksikisikute või rühmade ründamine usulise või etnilise identiteedi alusel, samuti rünnakud tsiviilisikute vastu, kes vaenutegevuses ei osale, ning isikute vastu, kes toimetavad konfliktipiirkondadesse lõksu jäänud inimestele humanitaarabi; arvestades, et selline tegevus võib kujutada endast sõjakuritegusid ja inimsusvastaseid kuritegusid;
O. arvestades, et Süüria julgeolekujõud on vahistanud ning peavad jätkuvalt kinni kümneid tuhandeid inimesi, sh rahumeelseid aktiviste, humanitaartöötajaid, advokaate ja ajakirjanikke, kohaldades paljude suhtes sunniviisilist kadumist, piinamist või muud väärkohtlemist ning põhjustades nende surma kinnipidamisasutustes;
P. arvestades, et Süüria liikmesus Araabia Liigas peatati 2011. aastal, kuna Süüria ei suutnud lõpetada verevalamist riigis;
1. mõistab tingimusteta hukka Süüria valitsuse relvajõudude ja selle liitlaste, sealhulgas Venemaa valimatud rünnakud tsiviilisikute ja -taristute vastu, kasutades muu hulgas õhurünnakuid ja suurtükituld, tünnipomme, kobarlahingumoona ning keemia- jm rahvusvaheliselt keelustatud relvi;
2. mõistab hukka asjaolu, et seitse aastat kestnud konflikti jooksul on Süürias hukkunud üle 400 000 inimese ja lisaks veel tuhanded saanud vigastada pommi- ja mürsurünnakute ning muu sõjategevuse käigus, et miljonid inimesed on pidanud kodudest põgenema ning et tihedalt asustatud piirkondade pikkade piiramiste tagajärjel puudub tsiviilelanikel juurdepääs toidule, veele, kanalisatsioonile ja tervishoiuteenustele;
3. on veendunud, et tsiviilisikute sihilik ründamine, piinamise ja seksuaalvägivalla organiseeritud kasutamine, humanitaarabi andmise takistamine ning süüte- ja muu laskemoona kasutamine tsiviilobjektide ja -taristute vastu kujutavad endast sõjakuritegusid;
4. nõuab, et viivitamata lõpetataks pommitamine ja valimatud rünnakud tsiviilelanike, humanitaarabitöötajate ja meditsiiniasutuste vastu Süürias, et oleks võimalik evakueerida kõige kiireloomulisemat meditsiiniabi vajavad inimesed Ida-Ghoutast ja muudelt ümberpiiratud aladelt, nagu Yarmoukis, Foua ja Kefraya; nõuab tungivalt, et kõik osapooled lõpetaksid tsiviilisikute ilmajätmise olulistest toiduainetest ja ravimitest, mis kujutab endast rahvusvahelise õiguse rikkumist;
5. tuletab kõigile konflikti osapooltele meelde, et haigla- ja meditsiinitöötajad on sõnaselgelt rahvusvahelise humanitaarõiguse kaitse all ning et tsiviilelanike ja tsiviiltaristu tahtlik ründamine on sõjakuritegu;
6. väljendab sügavat kahetsust, et piirkondlikud ja rahvusvahelised püüded sõda lõpetada on korduvalt läbi kukkunud, ning nõuab uuendatud ja intensiivset ülemaailmset koostööd, et saavutada konfliktile rahumeelne ja püsiv lahendus;
7. väljendab sügavat kahetsust seoses Venemaa vetoga mitmetele ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonidele, mille eesmärgiks on olnud lõpetada konflikt Süürias, ja Venemaa toetusega Assadi režiimile, kes põhiliselt vastutab valimatute rünnakute eest tsiviilisikute ja -taristu vastu;
8. kutsub eelkõige Venemaad ja Iraani üles kasutama oma mõjuvõimu, et veenda president Bashar al-Assadi ja teisi konflikti osapooli lõpetama oma sõjalised operatsioonid ning alustama viivitamata rahuprotsessi ÜRO egiidi all;
9. lükkab tagasi president Bashar al-Assadile mis tahes rolli andmise konfliktijärgses Süürias;
10. toetab Rahvusvahelises Kriminaalkohtus süüdistuste esitamist isikutele, keda süüdistatakse tsiviilelanikkonna valimatus ründamises, nälga surevatele inimestele humanitaarabi viimise sihilikus takistamises, süütute inimeste vastu keemiarelvade kasutamises ja piinamiste ning seksuaalvägivalla organiseerimises, ja tõotab jätkata tööd süüdlaste vastutuselevõtmiseks Süürias;
11. toetab detsembris 2016 vastu võetud ÜRO Peaassamblee resolutsiooni 71/248, milles nõutakse uut mehhanismi, et aidata kaasa rahvusvahelise õiguse kohaselt kõige tõsisemate kuritegude sooritamise eest vastutavate isikute uurimisele ja vastutusele võtmisele Süürias; toetab ühtlasi ÜRO Inimõiguste Nõukogu resolutsiooni, milles kutsutakse üles looma kõrgetasemelist eksperdirühma, mis uuriks meelevaldseid kinnipidamisi ja sunniviisilisi kadumisi;
12. kinnitab oma pühendumust Süüria ühtsusele, suveräänsusele, territoriaalsele terviklikkusele ja sõltumatusele;
13. toetab täiel määral ÜRO Süüria eriesindaja Staffan de Mistura tööd, mida ta teeb selleks, et saavutada rahvusvahelisel tasandil kokkulepe püsiva rahukokkuleppe sõlmimiseks;
14. väljendab kahetsust, et Araabia Liiga ei ole kasutanud oma mõjuvõimu Süüria konflikti osaliste suhtes, et saavutada konfliktile püsiv ja rahumeelne lahendus;
15. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ÜRO peasekretärile, Araabia Liiga peasekretärile, Süüria Araabia Vabariigi valitsusele ja parlamendile, Süüria naaberriikide valitsustele ja parlamentidele ning ELi liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.