Istungidokument

 

A7-0271/2011

14.7.2011

***I

RAPORT

Ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv miinimumnõuete kohta, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et saada rahvusvahelise kaitse saaja staatus, ja antava kaitse sisu kohta (uuesti sõnastatud)

( KOM(2009)0551 – C7‑0250/2009 – 2009/0164(COD) )

Kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjon

Raportöör: Jean Lambert

(Uuesti sõnastamine – kodukorra artikkel 87)

PR_COD_COD_1recastingam

 

 

Kasutatud tähised

  *  nõuandemenetlus  

  ***  nõusolekumenetlus

  ***I  seadusandlik tavamenetlus (esimene lugemine)

  ***II  seadusandlik tavamenetlus (teine lugemine)

  ***III  seadusandlik tavamenetlus (kolmas lugemine)

(Märgitud menetlus põhineb õigusakti eelnõus esitatud õiguslikul alusel.)

 

 

 

 

 

Õigusakti eelnõu muudatusettepanekud

Euroopa Parlamendi muudatusettepanekutes märgistatakse õigusakti eelnõusse tehtud muudatused paksus kaldkirjas. Tavalises kaldkirjas märgistus on mõeldud asjaomastele osakondadele ja tähistab neid õigusakti eelnõu osi, mille kohta on tehtud parandusettepanek lõpliku teksti vormistamiseks (nt ilmselged vead või väljajätmised mõnes keeleversioonis). Selliste parandusettepanekute puhul on vaja vastavate osakondade nõusolekut.

 

Kui õigusakti eelnõus soovitakse muuta kehtivat õigusakti, märgitakse muudatusettepaneku päises kolmandale reale viide kehtivale õigusaktile ning neljandale reale viide muudetavale sättele. Kui Euroopa Parlament soovib muuta kehtivat sätet, mida õigusakti eelnõus ei muudeta, märgistatakse muutmata jäävad tekstiosad paksus kirjas. Väljajäetav tekstiosa tähistatakse sümboliga [...].

 

 

 

SISUKORD

lk

EUROOPA PARLAMENDI ÕIGUSLOOMEGA SEOTUD RESOLUTSIOONI PROJEKT  5

SELETUSKIRI  37

Lisa: ÕIGUSKOMISJONI KIRI  39

Lisa: EUROOPA PARLAMENDI, NÕUKOGU JA KOMISJONI ÕIGUSTEENISTUSTE KONSULTATIIVSE TÖÖRÜHMA ARVAMUS  41

MENETLUS  43

EUROOPA PARLAMENDI ÕIGUSLOOMEGA SEOTUD RESOLUTSIOONI PROJEKT

ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv miinimumnõuete kohta, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et saada rahvusvahelise kaitse saaja staatus, ja antava kaitse sisu kohta

(uuesti sõnastatud)

( KOM(2009)0551 – C7‑0250/2009 – 2009/0164(COD) )

(Seadusandlik tavamenetlus – uuesti sõnastamine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule ( KOM(2009)0551 );

–  võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikli 251 lõiget 2 ning artikli 63 esimese lõigu punkti 1 alapunkti c, punkti 2 alapunkti a ja punkti 3 alapunkti a, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C7-0250/2009);

–  võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Lissaboni lepingu jõustumise mõju käimasolevatele institutsioonidevahelistele otsustamismenetlustele” ( KOM(2009)0665 );

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3 ja artikli 78 lõike 2 punkte a ja b;

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 28. aprilli 2010. aasta arvamust[1];

–  pärast konsulteerimist Regioonide Komiteega;

–  võttes arvesse 28. novembri 2001. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet õigusaktide uuesti sõnastamise tehnika süstemaatilise kasutamise kohta[2];

–  võttes arvesse vastavalt kodukorra artikli 87 lõikele 3 saadetud õiguskomisjoni 2. veebruari 2010. aasta kirja kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonile;

–  võttes arvesse kodukorra artikleid 87 ja 55;

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit ( A7-0271/2011 ),

A.  arvestades, et Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni õigusteenistuste konsultatiivse töörühma arvamuse kohaselt ei sisalda kõnealune ettepanek muid sisulisi muudatusi peale nende, mis on ettepanekus esile toodud, ning arvestades, et varasemate õigusaktide muutmata sätete ning nimetatud muudatuste kodifitseerimise osas piirdub ettepanek üksnes kehtivate tekstide kodifitseerimisega ega hõlma sisulisi muudatusi,

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha, võttes arvesse Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni õigusteenistuste konsultatiivse töörühma soovitusi;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning riikide parlamentidele.

EUROOPA PARLAMENDI

ESIMESE LUGEMISE SEISUKOHT[3]*

---------------------------------------------------------

 

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV

▌nõuete kohta, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et saada rahvusvahelise kaitse saajaks ▌, pagulaste või täiendava kaitse saajate ühtse seisundi ja antava kaitse sisu kohta

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut (ELi toimimise leping), eriti selle artikli 78 lõike 2 punkte a ja b;

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut;

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust[4];

pärast konsulteerimist Regioonide Komiteega;

pärast seadusandliku akti eelnõu edastamist riikide parlamentidele;

tegutsedes tavapärase seadusandliku menetluse kohaselt[5],

ning arvestades järgmist:

(1)  Nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/83/EÜ (miinimumnõuete kohta, mida kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad täitma, et saada pagulase või muul põhjusel rahvusvahelist kaitset vajava isiku staatus, ja antava kaitse sisu kohta)[6] tuleb teha mitu sisulist muudatust. Selguse huvides tuleks kõnealune direktiiv uuesti sõnastada.

(2)  Ühine varjupaigapoliitika, sealhulgas Euroopa ühine varjupaigasüsteem, on osa Euroopa Liidu eesmärgist luua järk-järgult vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala, mis on avatud isikutele, kes neist sõltumatute asjaolude tõttu taotlevad õiguspäraselt kaitset liidus.

(3)  Oma erakorralisel istungil Tamperes 15. ja 16. oktoobril 1999 otsustas Euroopa Ülemkogu püüelda sellise Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomise poole, mis põhineb 28. juuli 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsiooni ((edaspidi „Genfi konventsioon”), mida on täiendatud 31. jaanuari 1967. aasta New Yorgi protokolliga (edaspidi „protokoll”)) täielikul kohaldamisel, kinnitades seega tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet ja tagades, et kedagi ei sunnita naasma riiki, kus teda ohustab tagakiusamine.

(4)  Genfi konventsioon ja protokoll moodustavad pagulaste kaitse rahvusvahelise õigusraamistiku nurgakivi.

(5)  Tampere järeldustes on sätestatud, et Euroopa ühine varjupaigasüsteem peaks lühikeses perspektiivis hõlmama pagulaste tunnustamise eeskirjade ja pagulasseisundi sisu lähendamist.

(6)  Tampere järeldustes nähakse ette ka see, et pagulasseisundit reguleerivaid eeskirju tuleks täiendada täiendava kaitse vorme käsitlevate meetmetega, pakkudes asjakohast staatust igale sellist kaitset vajavale isikule.

(7)  Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomise esimene etapp on nüüd lõppenud. Euroopa Ülemkogu võttis oma 4. novembri 2004. aasta kohtumisel vastu Haagi programmi, milles seatakse vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval alal rakendatavad eesmärgid aastateks 2005−2010. Sellega seoses kutsuti Haagi programmis Euroopa Komisjoni üles lõpetama esimese etapi õigusaktide hindamine ning esitama nõukogule ja Euroopa Parlamendile teise etapi õigusaktid ja meetmed, et need saaks vastu võtta enne 2010. aastat. ▌

(8)  15.–16. oktoobril 2008. aastal vastu võetud Euroopa sisserände- ja varjupaigapaktis märkis Euroopa Ülemkogu, et liikmesriigiti esineb endiselt märkimisväärseid erinevusi kaitse tagamises ja kõnealuse kaitse vormides, ning kutsus üles võtma uusi meetmed Haagi programmiga ette nähtud Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomise lõpuleviimiseks ja seega parema kaitse pakkumiseks.

(8 a)  Stockholmi programmis kordab Euroopa Ülemkogu pühendumust eesmärgile luua hiljemalt 2012. aastaks kaitse ja solidaarsuse ühine ala, mis põhineb ühisel varjupaigamenetlusel ning rahvusvahelise kaitse saajate ühtsel kaitseseisundil kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 78.

(9)  Hindamistulemuste põhjal on praeguses etapis asjakohane kinnitada direktiivi 2004/83/EÜ aluseks olevaid põhimõtteid ning püüda paremini ühtlustada rahvusvahelise kaitse tunnustamist ja sisu käsitlevaid eeskirju, võttes aluseks rangemad nõuded ▌.

(10)  Tuleks kasutada Euroopa Pagulasfondi ja Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti vahendeid, et asjakohaselt toetada liikmesriikide jõupingutusi Euroopa ühise varjupaigasüsteemi teises etapis ettenähtud nõuete rakendamiseks, eelkõige liikmesriikides, kelle varjupaigasüsteemi ohustab nende geograafilise asukoha või demograafilise olukorra tõttu eriomane ja ebaproportsionaalselt suur koormus.

(11)  Käesoleva direktiivi põhieesmärk on tagada ühelt poolt, et liikmesriigid kohaldavad ühiseid kriteeriume nende isikute tuvastamiseks, kellel on tõeline vajadus rahvusvahelise kaitse järele, ja teiselt poolt , et neile isikutele on kõigis liikmesriikides kättesaadavad minimaalsed hüved .

(12)  Pagulaseks ja täiendava kaitse saajaks tunnistamist ja asjaomaste seisundite sisu käsitlevate eeskirjade ühtlustamine peaks aitama piirata rahvusvahelise kaitse  taotlejate edasiliikumist ühest liikmesriigist teise, kui kõnealuse liikumise põhjuseks on üksnes õiguslike raamistike erinevused.

(13)  ▌ Liikmesriikidel peaksid olema volitused kehtestada või säilitada käesolevas direktiivis kehtestatud nõuetest soodsamaid sätteid liikmesriigilt rahvusvahelist kaitset taotlevatele kolmandate riikide kodanikele ja kodakondsuseta isikutele, kui kõnealuse taotluse aluseks leitakse olevat see, et asjaomane isik on pagulane Genfi konventsiooni artikli 1 jaotise A tähenduses või täiendava kaitse saamise nõuetele vastav isik.

(14)  Need kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud, kellel lubatakse jääda liikmesriikide territooriumile põhjustel, mis ei tulene vajadusest rahvusvahelise kaitse järele, vaid kaastundest lähtuvalt või humanitaarsetel kaalutlustel, jäävad väljapoole käesoleva direktiivi reguleerimisala.

(15)  Käesolevas direktiivis võetakse arvesse põhiõigusi ning järgitakse eriti Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid[7]. Eelkõige püütakse käesoleva direktiiviga tagada varjupaigataotlejate ja nendega kaasas olevate pereliikmete inimväärikuse ja varjupaigaõiguse austamine ning edendada kõnealuse harta artiklite 1, 7, 11, 14, 15, 16, 18, 21, 11, 24, 34 ja 35 kohaldamist ja sellest tuleks lähtuda ka direktiivi rakendamisel.

(16)  Käesoleva direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate isikute kohtlemise osas on liikmesriigid seotud kohustustega, mis tulenevad rahvusvahelistest õigusaktidest, millega nad on ühinenud, sealhulgas eeskätt diskrimineerimist keelustavatest õigusaktidest.

(17)  Vastavalt 1989. aasta ÜRO lapse õiguste konventsioonile peavad liikmesriigid käesoleva direktiivi rakendamisel silmas eelkõige lapse huve. Lapse huvide hindamisel peaksid liikmesriigid eeskätt võtma nõuetekohaselt arvesse perekonna terviklikkuse, alaealise heaolu ja sotsiaalse arengu, turvalisuse ja ohutuse põhimõtteid ning alaealise seisukohta vastavalt tema vanusele ja küpsusele.

(18)  Pereliikme määratlust tuleb laiendada, et võtta arvesse erinevaid ülalpidamisega seotud olukordi ja pöörata erilist tähelepanu lapse huvidele.

(19)  Käesolev direktiiv ei piira protokolli Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikele varjupaiga andmise kohta, mis on lisatud ELi lepingule ja ELi toimimise lepingule.

(20)  Pagulaseks tunnistamine on deklaratiivne akt.

(21)  Konsultatsioonid ÜRO pagulaste ülemvolinikuga võivad anda liikmesriikidele väärtuslikke suuniseid pagulasseisundi määramisel vastavalt Genfi konventsiooni artiklile 1.

(22)  Tuleks sätestada pagulasseisundi määratlemise ja sisu ▌nõuded, millest liikmesriikide pädevad siseriiklikud asutused juhinduksid Genfi konventsiooni kohaldamisel.

(23)  On vaja kehtestada ühised kriteeriumid varjupaigataotlejate tunnistamiseks pagulasteks Genfi konventsiooni artikli 1 tähenduses.

(24)  Eelkõige on vaja kehtestada ühised määratlused järgmistele mõistetele: sur place ilmnev kaitsevajadus, kahju ja kaitse allikad, riigisisene kaitse ning tagakiusamine, sealhulgas tagakiusamise põhjused.

(25)  Kaitset, kui seda tahetakse ja suudetakse anda, võib pakkuda kas riik või käesoleva direktiivi tingimustele vastav isik või organisatsioon, sealhulgas rahvusvaheline organisatsioon, kelle kontrolli all on mõni piirkond või suurem ala riigi territooriumi piires ▌. Selline kaitse peaks olema tõhus ja püsiv.

(26)  Riigisisene kaitse tagakiusamise või suure kahju vastu peaks olema taotlejale reaalselt kättesaadav päritoluriigi osas, kuhu ta võib turvaliselt ja seaduslikult reisida, millele tal on juurdepääs ja mille puhul on mõistlik eeldada, et ta sinna elama asub. Kui tagakiusajaks on riik või riigi esindaja, tuleks eeldada, et taotlejal ei ole võimalik saada tõhusat kaitset. Kui taotleja on saatjata alaealine, siis abi tegeliku kättesaadavuse hindamise osaks on saatjata alaealise huvidele vastava nõuetekohase hooldamise ja eestkoste korraldamise kättesaadavus.

(27)  Alaealiste rahvusvahelise kaitse taotluste hindamisel on vaja, et liikmesriigid võtaksid arvesse selliseid tagakiusamise vorme, mille ohvriks on lapsed.

(28)  Üks tingimus vastata pagulaseks tunnistamise nõuetele Genfi konventsiooni artikli 1 jaotise A kohaselt on põhjusliku seose olemasolu tagakiusamisakti või selle eest ▌kaitse puudumise ja rassi, usu, rahvuse, poliitiliste vaadete või teatavasse sotsiaalsesse rühma kuulumise vahel.

(29)  Sama vajalik on kehtestada mõiste „teatavasse sotsiaalsesse rühma kuulumine” kui tagakiusamise põhjuse ühine määratlus. Teatava sotsiaalse rühma määratlemisel tuleks piisavalt tähelepanu pöörata taotleja sooga seotud küsimustele, sealhulgas soolisele identiteedile ja seksuaalsele sättumusele, mis võivad olla seotud teatavate seaduspäraste traditsioonide ja tavadega, mille tagajärjeks on näiteks suguelundite moonutamine, sunniviisiline steriliseerimine ja abort, kuivõrd need on seotud taotleja põhjendatud tagakiusamishirmuga.

(30)  ÜRO eesmärkide ja põhimõtetega vastuolus olevad teod on sätestatud ÜRO põhikirja preambulis ning artiklites 1 ja 2 ning on muu hulgas kaasatud ÜRO terrorismi vastu võitlemise meetmeid käsitlevatesse resolutsioonidesse, milles deklareeritakse, et „terroristlikud aktid, meetodid ja tavad on vastuolus Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni eesmärkide ja põhimõtetega” ning et „terroristlike aktide teadlik rahastamine, kavandamine ja õhutamine on samuti vastuolus Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni eesmärkide ja põhimõtetega”.

(31)  Vastavalt artiklile 14 võib „seisund” hõlmata ka pagulasseisundit.

(32)  Samuti tuleks sätestada täiendava kaitse seisundi määratluse ja sisu ▌nõuded. Täiendav kaitse peaks lisanduma Genfi konventsioonis sätestatud pagulaste kaitsele.

(33)  Tuleb kehtestada ühised kriteeriumid, mille alusel rahvusvahelise kaitse taotleja tunnistatakse täiendava kaitse nõuetele vastavaks. Need kriteeriumid peaksid lähtuma inimõigusi käsitlevatest õigusaktidest e ja liikmesriikide tavadest tulenevatest rahvusvahelistest kohustustest .

(34)  Riskid, millega riigi elanikkond või elanikkonna osa üldiselt kokku puutub, ei tekita tavaliselt iseenesest individuaalset ohtu, mida võiks määratleda suure kahjuna.

(35)  Pereliikmed võivad tavaliselt pelgalt oma suguluse tõttu pagulasega langeda tagakiusamise ohvriks viisil, mis võib olla alus pagulasseisundi andmiseks.

(36)  Riigi julgeoleku ja avaliku korra mõiste hõlmab ka juhtumeid, mille puhul kolmanda riigi kodanik kuulub rahvusvahelist terrorismi toetavasse ühingusse või toetab sellist ühingut.

(36 a)  Kui otsustatakse käesolevas direktiivis käsitletavate hüvede saamise õigust, peaksid liikmesriigid võtma nõuetekohaselt arvesse lapse huve ning samuti konkreetseid asjaolusid, mis on seotud rahvusvahelise kaitse saaja selliste lähisugulaste ülalpidamisega, kes juba viibivad liikmesriigis ning kes ei ole rahvusvahelise kaitse saaja pereliikmed. Erandlikel asjaoludel, kui rahvusvahelise kaitse saaja lähisugulane on abielus alaealine, kes ei ole koos oma abikaasaga, võib alaealise huvid lugeda seotuks tema vanemate perekonnaga.

(37)  Vastates Stockholmi programmis esitatud üleskutsele kehtestada pagulastele ja täiendava kaitse saamise nõuetele vastavatele isikutele ühtne seisund, ▌välja arvatud vajalike ja objektiivselt õigustatud erandite puhul, tuleks ▌täiendava kaitse saajatele anda samad õigused ja hüved, mis on käesoleva direktiivi kohaselt pagulastel, ning nende suhtes tuleks kohaldada samu kaitse saamise tingimusi.

(38)  Liikmesriigid võivad rahvusvahelistes kohustustes kehtestatud piirides sätestada, et tööturule , sotsiaalhoolekandele, tervishoiuteenustele ja integratsioonivahenditele juurdepääsuga seotud hüvede andmine nõuab eelnevat elamisloa väljastamist.

(39)  Selleks et edendada direktiivis sätestatud õiguste ja hüvede tegelikku kasutamist rahvusvahelise kaitse saajate poolt, on vaja arvestada nende erivajaduste ja neile omaste integratsiooniprobleemidega, ilma et see piiraks liikmesriikide võimalust kehtestada või säilitada soodsamad normid, kuid selle tulemuseks ei tohiks üldjuhul olla liikmesriigi kodanikest soodsam kohtlemine.

(40)  Eelkõige tuleb teha jõupingutusi, et lahendada ▌probleemid, mis takistavad rahvusvahelise kaitse saajate tegelikku juurdepääsu tööalastele koolitusvõimalustele ja kutsekoolitusele, muu hulgas rahaliste raskustega seotud probleemid.

(41)  Käesolevat direktiivi ei kohaldata liikmesriikidelt saadud finantstoetuste suhtes, mis antakse hariduse edendamiseks.

(42)  On vaja kaaluda erimeetmete võtmist, et tulemuslikult kõrvaldada praktilised raskused, millega puutuvad kokku rahvusvahelise kaitse saajad seoses oma välismaiste diplomite, tunnistuste või muude kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide tõestamisega, eelkõige dokumentaalsete tõendite puudumise ja suutmatuse tõttu kanda tunnustamisega kaasnevaid kulusid.

(43)  Eriti selleks et vältida sotsiaalseid raskusi, on asjakohane tagada rahvusvahelise  kaitse saajatele sotsiaalabi raames kedagi diskrimineerimata piisav sotsiaalhoolekanne ja elatusvahendid. Seoses sotsiaalabiga tuleks täiendava kaitse saajate põhihüvede tingimused ja nende andmise üksikasjad määrata kindlaks siseriiklikus õiguses. Võimalust, et täiendava kaitse saajate hüved piirduvad üksnes põhihüvedega, tuleb mõista nii, et põhihüved hõlmavad vähemalt minimaalset sissetulekutoetust ning abi haiguse, raseduse ja vanemlike kohustuste täitmise juhtudel, kui neid antakse kodanikele vastavalt asjaomase liikmesriigi õigusaktidele.

(44)  Rahvusvahelise  kaitse saajatele tuleb tagada tervishoiu, sealhulgas füüsilise ja vaimse tervise teenuste kättesaadavus.

(45)  Pagulasseisundi või täiendava kaitse seisundi saajatele suunatud integratsiooniprogrammides, sealhulgas vajaduse korral keeleõppes ja asjaomases liikmesriigis saadud kaitseseisundist tulenevatest üksikisiku õigustest ja kohustustest teavitamisel, tuleb võimalikult suurel määral arvestada nende erivajaduste ja olukorra eripäraga.

(46)  Käesoleva direktiivi rakendamist tuleks korrapäraste ajavahemike järel hinnata, võttes arvesse eelkõige liikmesriikide rahvusvaheliste kohustuste arengut seoses tagasi- ja väljasaatmise lubamatusega , tööturu arengut liikmesriikides ning integratsiooni ühiste üldpõhimõtete arengut.

(47)  Kuna liikmesriikidel ei ole võimalik täielikult saavutada kavandatud direktiivi eesmärki, milleks on ▌nõuete kehtestamine kolmandate riikide kodanikele ja kodakondsuseta isikutele rahvusvahelise kaitse andmisele liikmesriikide poolt ja antud kaitse sisule, ning see oleks direktiivi ulatuse ja mõju tõttu paremini saavutatav liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas ELi lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv kõnealuste eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(47 a)  Euroopa Liidu lepingule ja ELi toimimise lepingule lisatud protokolli nr 21 (Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukoha kohta vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suhtes) artiklite 1,2 ja artikli 4a lõike 1 kohaselt, ja ilma et see mõjutaks nimetatud protokolli artiklit 4, ei osale Ühendkuningriik ja Iirimaa käesoleva direktiivi vastuvõtmisel ning see ei ole nende suhtes siduv ega kohaldatav.

(48)  Euroopa Liidu lepingule ja ELi toimimise lepingule lisatud Taani seisukohta käsitleva protokolli artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva direktiivi vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav.

(49)  Käesoleva direktiivi siseriiklikku õigusesse ülevõtmise kohustus peaks piirduma sätetega, mille sisu on võrreldes varasema direktiiviga muutunud. Kohustus võtta üle muutmata sätted tuleneb varasemast direktiivist.

(50)  Käesolev direktiiv ei tohiks piirata liikmesriikide kohustusi, mis on seotud I lisa B osas nimetatud direktiivi siseriiklikku õigusesse ülevõtmise tähtajaga,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

I PEATÜKK

Üldsätted

Artikkel 1

Eesmärk

Käesoleva direktiivi eesmärk on sätestada kolmandate riikide kodanike ja kodakondsuseta isikute rahvusvahelise kaitse saamise nõuetele vastamise ▌nõuded ning antava kaitse sisu.

Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid  :

a)  „rahvusvaheline kaitse” – punktides e ja g määratletud pagulasseisund ja täiendava kaitse seisund;

b)  „rahvusvahelise kaitse saaja” – isik, kellele on antud punktides e ja g määratletud pagulasseisund või täiendava kaitse seisund;

c)  „Genfi konventsioon” – 28. juuli 1951. aasta pagulasseisundi konventsioon, mida on muudetud 31. jaanuari 1967. aasta New Yorgi protokolliga;

d)  „pagulane” – kolmanda riigi kodanik, kes põhjendatud kartuse tõttu rassilise, usulise, rahvusel, poliitilistel vaadetel või teatavasse sotsiaalsesse rühma kuulumisel põhineva tagakiusamise ees viibib väljaspool kodakondsusjärgset riiki ja ei saa või kõnealuse kartuse tõttu ei taha anda ennast nimetatud riigi kaitse alla, või kodakondsuseta isik, kes samadel põhjustel, nagu eespool nimetatud, väljaspool varasema alalise elukoha riiki viibides ei saa või kõnealuse kartuse tõttu ei taha sinna tagasi pöörduda ja kelle suhtes ei kohaldata artiklit 12;

e)  „pagulasseisund” – kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku tunnistamine pagulaseks liikmesriigi poolt;

f)  „täiendava kaitse saamise nõuetele vastav isik” – kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, kes ei vasta pagulaseks tunnistamise nõuetele, kuid kellega seoses on ilmnenud mõjuv põhjus arvata, et asjaomast isikut ähvardaks oma päritoluriiki või kodakondsuseta isiku puhul varasema alalise elukoha riiki tagasipöördumisel reaalne oht kannatada suurt kahju vastavalt artiklile 15, ja kelle suhtes ei kohaldata artikli 17 lõikeid 1 ja 2 ning kes ei saa või kõnealuse ohu tõttu ei taha anda ennast nimetatud riigi kaitse alla;

g)  „täiendava kaitse seisund” – kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku tunnistamine liikmesriigi poolt täiendava kaitse saamise nõuetele vastavaks isikuks;

h)  „rahvusvahelise kaitse taotlus” – kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku selline taotlus kaitse saamiseks liikmesriigilt, mida võib käsitada pagulasseisundi või täiendava kaitse seisundi taotlemisena, kusjuures ei taotleta selgesõnaliselt väljaspool käesoleva direktiivi reguleerimisala muud liiki kaitset, mida saab eraldi taotleda;

i)  „taotleja” – kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, kes on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse, mille kohta ei ole lõplikku otsust veel tehtud;

j)  „pereliikmed” – järgmised rahvusvahelise  kaitse saaja perekonna liikmed, kes viibivad seoses rahvusvahelise kaitse taotlusega samas liikmesriigis, eeldusel et perekond oli juba olemas päritoluriigis:

–  rahvusvahelise kaitse saaja abikaasa või temaga püsivas suhtes olev vabaabielukaaslane, kui asjaomase liikmesriigi õigusaktide või tava kohaselt koheldakse vabaabielupaare kolmandate riikide kodanikke käsitlevate õigusaktide alusel võrdväärselt abielus paaridega;

–  esimeses taandes osutatud paari või rahvusvahelise  kaitse saaja alaealised lapsed, tingimusel et nad ei ole abielus, sõltumata sellest, kas nad on siseriikliku õiguse tähenduses sündinud abielust või väljaspool abielu või lapsendatud;

▌

–  seaduse või asjaomase liikmesriigi siseriikliku tava kohaselt rahvusvahelise kaitse saaja eest vastutav isa, ema või mõni teine täisealine ▌, kui kaitse saaja on alaealine ja ei ole abielus ▌;

▌

k)  „alaealine” – alla 18aastane kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik;

l)  „saatjata alaealine” – alaealine, kes saabub mõne liikmesriigi territooriumile ilma seaduse või asjaomase liikmesriigi siseriikliku tava kohaselt tema eest vastutava täisealiseta seni, kuni selline isik ei ole teda tegelikult oma hoole alla võtnud; sealhulgas alaealine  , kes on üksi jäetud pärast mõne liikmesriigi territooriumile saabumist;

m)  „elamisluba” – liikmesriigi ametiasutuse poolt selle liikmesriigi õigusaktides sätestatud vormis välja antud mis tahes luba, millega lubatakse kolmanda riigi kodanikul või kodakondsuseta isikul elada selle riigi territooriumil;

n)  „päritoluriik” – kodakondsusjärgse või kodakondsuseta isikute puhul varasema alalise elukoha riik või riigid.

Artikkel 3

Soodsamad normid

Liikmesriigid võivad kehtestada või säilitada soodsamaid norme, et otsustada, kes vastab pagulase või täiendava kaitse saamise nõuetele, ning et määrata kindlaks rahvusvahelise kaitse sisu, kui need normid on kooskõlas käesoleva direktiiviga.

II PEATÜKK

Rahvusvahelise kaitse taotluste hindamine

Artikkel 4

Faktide ja asjaolude hindamine

1.  Liikmesriigid võivad pidada taotleja kohuseks esitada niipea kui võimalik kõik dokumendid , mis on vajalikud rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendamiseks. Koostöös taotlejaga on liikmesriigi kohus hinnata asjaomaseid dokumente , mis taotlusega kaasnevad.

2.  Lõikes 1 osutatud dokumendid on taotleja avaldused ning kõik taotleja käsutuses olevad dokumendid taotleja vanuse, tausta, sealhulgas asjaomaste sugulaste tausta, isikusamasuse, kodakondsus(t)e, varasema elukoha riigi/riikide ja aadressi, varasemate varjupaigataotluste ja reisimarsruutide kohta, ▌ reisidokumendid ning rahvusvahelise kaitse taotlemise põhjused.

3.  Rahvusvahelise kaitse taotlus vaadatakse läbi individuaalselt ning selle käigus arvestatakse järgmist:

a)  kõik asjaomased faktid, mis on seotud päritoluriigiga taotluse kohta otsuse tegemise ajal, sealhulgas päritoluriigi õigusnormid ja nende kohaldamise viis;

b)  taotleja esitatud asjaomased avaldused ja dokumendid, sealhulgas teave selle kohta, kas taotlejat on taga kiusatud või talle tekitatud suurt kahju või teda võidakse taga kiusata või talle tekitada suurt kahju;

c)  taotleja individuaalne positsioon ja isiklik olukord , sealhulgas sellised tegurid nagu taust, sugu ja vanus, et hinnata, kas taotleja suhtes toime pandud või võimalikud aktid võiksid taotleja isiklikest asjaoludest lähtudes osutuda tagakiusamiseks või tekitada suurt kahju ;

d)  kas taotleja tegevus pärast päritoluriigist lahkumist oli seotud rahvusvahelise kaitse taotlemiseks vajalike tingimuste loomise ainu- või põhieesmärgiga, et hinnata, kas kõnealune tegevus põhjustab nimetatud riiki tagasipöördumisel taotleja tagakiusamise või talle suure kahju tekitamise;

e)  kas on võimalik mõistlikult eeldada, et taotleja annab ennast mõne teise riigi kaitse alla, mille kodakondsusele tal on õigus .

4.  Asjaolu, et taotlejat on juba taga kiusatud või talle on tekitatud suurt kahju või teda on ähvardatud taga kiusata või talle suurt kahju tekitada , on arvestatav märk taotleja põhjendatud tagakiusamishirmu või suure kahju kannatamise reaalse ohu kohta, kui puudub mõjuv põhjus arvata, et kõnealune tagakiusamine või suur kahju ei kordu.

5.  Kui liikmesriigid kohaldavad põhimõtet, mille kohaselt on taotleja kohustatud põhjendama rahvusvahelise kaitse taotlust, ja kui taotleja avalduste üksikasju ei toeta dokumentaalsed või muud tõendid, ei vaja need üksikasjad kinnitamist, kui on täidetud järgmised tingimused:

a)  taotleja on teinud märkimisväärseid jõupingutusi oma taotluse põhjendamiseks;

b)  esitatud on kõik taotleja käsutuses olevad asjaomased dokumendid ja antud rahuldav selgitus muude asjaomaste dokumentide võimaliku puudumise kohta;

c)  taotleja avaldused on osutunud loogiliseks ja usutavaks ning need ei ole vastuolus taotleja juhtumiga seotud olemasoleva konkreetse ja üldise teabega;

d)  taotleja on taotlenud rahvusvahelist kaitset nii vara kui võimalik, välja arvatud juhul kui taotleja suudab esitada hea põhjuse miks ta seda ei teinud; ning

e)  taotleja üldine usaldusväärsus on kindlaks tehtud.

Artikkel 5

Rahvusvahelise kaitse vajadus, mis tekib sur place

1.  Põhjendatud tagakiusamishirm või reaalne oht suure kahju kannatamiseks võib lähtuda sündmustest, mis on aset leidnud pärast seda, kui taotleja lahkus päritoluriigist.

2.  Põhjendatud tagakiusamishirm või reaalne oht suure kahju kannatamiseks võib lähtuda taotleja tegevusest pärast päritoluriigist lahkumist, eelkõige kui on kindlaks tehtud, et kõnealune tegevus kujutab endast taotlejale päritoluriigis omaste veendumuste või kalduvuste väljendust ja edasikestmist.

3.  Ilma et see piiraks Genfi konventsiooni kohaldamist, võivad liikmesriigid otsustada, et taotlejale, kes esitab korduva taotluse, ei anta üldjuhul pagulasseisundit, kui tagakiusamise oht põhineb asjaoludel, mille taotleja on tekitanud oma otsusega pärast päritoluriigist lahkumist.

Artikkel 6

Tagakiusajad või suure kahju põhjustajad

Tagakiusajad või suure kahju põhjustajad on muu hulgas järgmised:

a)  riik;

b)  riiki või olulist osa riigi territooriumist valitsevad parteid või organisatsioonid;

c)  mitteriiklikud osalised, kui on võimalik tõestada, et punktides a ja b nimetatud osalised, sealhulgas rahvusvahelised organisatsioonid, ei saa või ei taha pakkuda kaitset tagakiusamise või suure kahju eest, nagu on määratletud artiklis 7.

Artikkel 7

Kaitse pakkujad

1.  Kaitset tagakiusamise või suure kahju vastu ▌ võivad pakkuda ainult:

a)  riik; või

b)  olulist osa riigi territooriumist valitsevad parteid või organisatsioonid, sealhulgas rahvusvahelised organisatsioonid juhul, kui nad väljendavad tahet pakkuda lõike 2 kohast kaitset ja suudavad seda teha.

2.  Kaitse peab olema tõhus ja püsiv. Sellist kaitset pakutakse üldiselt juhul, kui lõike 1 punktides a ja b nimetatud osalised astuvad mõistlikke samme, et vältida tagakiusamist või tõsise kahju kannatamist, rakendades muu hulgas tõhusat õigussüsteemi tagakiusamise või tõsise kahju tekitamisena käsitatavate tegude avastamiseks, menetlemiseks ja karistuse määramiseks, ning kui kõnealune kaitse on taotlejale kättesaadav.

3.  Hinnates, kas rahvusvaheline organisatsioon valitseb riiki või olulist osa riigi territooriumist ja pakub lõikes 2 kirjeldatud kaitset, võtavad liikmesriigid arvesse võimalikke nõukogu õigusaktidega sätestatud suuniseid.

Artikkel 8

Riigisisene kaitse

1.  Rahvusvahelise kaitse taotluse hindamise osana võivad liikmesriigid otsustada, et taotleja ei vaja rahvusvahelist kaitset, kui tal mõnes päritoluriigi osas

a)  puudub põhjendatud tagakiusamishirm või suure kahju kannatamise reaalne oht või

b)  on kättesaadav kaitse tagakiusamise või suure kahju eest, nagu on määratletud artiklis 7,

ning ta võib riigi sellesse osasse turvaliselt ja seaduslikult reisida ning tal lubatakse sinna jääda ja on mõistlik eeldada, et ta sinna elama asub.

2.  Kontrollides, kas taotlejal on põhjendatud tagakiusamishirm või suure kahju kannatamise reaalne oht või kas taotlejale on kättesaadav kaitse tagakiusamise või suure kahju eest mõnes päritoluriigi osas kooskõlas lõikega 1, võtavad liikmesriigid taotluse kohta otsuse tegemisel arvesse üldist olukorda riigi selles osas ja taotleja isiklikku olukorda vastavalt artiklile 4. Selleks tagavad liikmesriigid, et asjakohastest allikatest, nagu ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametilt ja Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiametilt, saadakse täpset ja ajakohast teavet.

III PEATÜKK

Pagulaseks tunnistamise nõuetele vastamine

Artikkel 9

Tagakiusamisaktid

1.  Selleks et akte peetaks tagakiusamisaktideks Genfi konventsiooni artikli 1 jaotise A tähenduses, peavad aktid:

a)  olema olemuse või kordumise poolest piisavalt tõsised, et need kujutaksid endast põhiliste inimõiguste rasket rikkumist, eelkõige õiguste rikkumist, mille suhtes ei saa teha Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 15 lõike 2 alusel erandit, või

b)  olema kogum mitmesugustest meetmetest, hõlmates inimõiguste rikkumist, mis on piisavalt raske, et mõjutada isikut punktis a kirjeldatuga sarnasel viisil.

2.  Tagakiusamisaktid vastavalt lõike 1 määratlusele võivad muu hulgas esineda järgmisel kujul:

a)  füüsilise või vaimse vägivalla, sealhulgas seksuaalse vägivalla aktid;

b)  õigus-, haldus-, politsei- ja/või kohtumeetmed, mis on olemuselt diskrimineerivad või mida rakendatakse diskrimineerival viisil;

c)  süüdimõistmine või karistamine, mis on ebaproportsionaalne või diskrimineeriv;

d)  õiguslikust hüvitisest keeldumine, mille tulemuseks on ebaproportsionaalne või diskrimineeriv karistus;

e)  süüdimõistmine või karistamine sõjaväeteenistusest keeldumise eest kokkupõrkes, mille puhul sõjaväeteenistus hõlmaks artikli 12 lõikes 2 sätestatud erandite alla kuuluvaid kuritegusid või akte;

f)  soost lähtuvad või laste vastu suunatud teod.

3.  Vastavalt artikli 2 punktile d peab artiklis 10 nimetatud põhjuste ja lõikes 1 osutatud tagakiusamisaktide või kõnealuste aktide vastu puuduva kaitse vahel olema seos.

Artikkel 10

Tagakiusamise põhjused

1.  Liikmesriigid võtavad tagakiusamise põhjuste hindamisel arvesse järgmisi asjaolusid :

a)  rassi mõiste hõlmab eelkõige nahavärvi, päritolu või teatavasse rahvusrühma kuulumist;

b)  usutunnistuse mõiste hõlmab eelkõige teistlikke, mitteteistlikke ja ateistlikke veendumusi , osalemist üksinda või koos teistega eraviisilistel või avalikel formaalsetel usutalitustel , muudes religioossetes tegevustes või seisukohtade väljendustes või isikliku või ühiskondliku käitumise vormides, mis põhinevad või tulenevad mõnest religioossest uskumusest, või nendest hoidumist;

c)  rahvuse mõiste ei piirdu ainult kodakondsuse või selle puudumisega, vaid hõlmab eelkõige kuuluvust teatava kultuurilise, rahvusliku või keelelise identiteediga, ühise geograafilise või poliitilise päritoluga rühma või suhet teise riigi elanikkonnaga;

d)  rühma käsitatakse teatava sotsiaalse rühmana, kui eelkõige:

–  selle rühma liikmetel on ühine sünnipärane tunnus või ühine taust, mida ei saa muuta, või ühine tunnus või veendumus, mis on nende identiteedis või teadvuses nii fundamentaalne, et inimest ei tohiks sundida sellest lahti ütlema, ning

–  sellel rühmal on asjaomases riigis selgesti eristuv identiteet, kuna ümbritsev ühiskond tajub seda erinevana.

Olenevalt olukorrast päritoluriigis võib teatava sotsiaalse rühma mõiste hõlmata seksuaalse sättumuse ühisel tunnusel põhinevat rühma. Seksuaalset sättumust ei saa käsitada liikmesriikide siseriikliku õiguse kohaselt kriminaalseks peetavaid tegusid hõlmavana. Soolisi aspekte, sealhulgas soolist identiteeti, tuleb võtta teatavasse sotsiaalsesse rühma kuuluvuse või asjaomase rühma tunnuste määramisel nõuetekohaselt arvesse;

e)  poliitilise tõekspidamise mõiste hõlmab eelkõige tõekspidamist, ideed või veendumust artiklis 6 nimetatud potentsiaalsete tagakiusajatega ja nende poliitika või meetoditega seotud küsimuses olenemata sellest, kas taotleja on tegutsenud sellest tõekspidamisest, ideest või veendumusest lähtudes või mitte.

2.  Hinnates, kas taotlejal on põhjendatud tagakiusamishirm, on tähtsusetu, kas taotlejal on tegelikult olemas tagakiusamist ajendav rassiline, usuline, rahvuslik, sotsiaalne või poliitiline omadus, tingimusel et sellise omaduse omistab taotlejale tagakiusaja.

Artikkel 11

Lõppemine

1.  Kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik lakkab olemast pagulane, kui ta

a)  on vabatahtlikult andnud end uuesti selle riigi kaitse alla, mille kodakondsust ta omab, või

b)  on pärast kodakondsusest ilmajäämist selle vabatahtlikult uuesti omandanud või

c)  on saanud uue kodakondsuse ning on talle uue kodakondsuse andnud riigi kaitse all või

d)  on end vabatahtlikult uuesti sisse seadnud riigis, millest ta lahkus või väljaspool mida ta tagakiusamishirmu tõttu viibis, või

e)  ei saa enam jätkuvalt keelduda andmast end selle riigi kaitse alla, mille kodakondsus tal on seetõttu, et olemast on lakanud asjaolud, millega seoses teda pagulasena tunnustati, või

f)  olles kodakondsuseta isik, saab ta pöörduda tagasi varasema alalise elukoha riiki, kuna ei esine enam asjaolusid, millega seoses ta pagulaseks tunnistati.

2.  Lõike 1 punktide e ja f kohaldamisel võtavad liikmesriigid arvesse seda, kas asjaolude muutumine on nii olulise ja püsiva iseloomuga, et pagulase tagakiusamishirmu ei saa enam lugeda põhjendatuks.

3.  Lõike 1 punkte e ja f ei kohaldata pagulase suhtes, kes suudab esitada kaalukad põhjused, mis tulenevad varasemast tagakiusamisest, kui ta keeldus andmast end selle riigi kaitse alla, mille kodakondsus tal on, või kui tegemist on kodakondsuseta isikuga, siis oma varasema alalise elukoha riigi kaitse alla.

Artikkel 12

Erandid

1.  Kolmanda riigi kodanikku või kodakondsuseta isikut ei tunnistata pagulaseks, kui:

a)  ta kuulub Genfi konventsiooni artikli 1 jaotise D reguleerimisalasse, mis on seotud muude ÜRO organite või agentuuride kui ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti kaitse või abiga. Kui kõnealune kaitse või abi on mingil põhjusel lakanud, ilma et kõnealuste isikute seisund oleks kooskõlas ÜRO Peaassamblee asjaomaste resolutsioonidega lõplikult kindlaks määratud , on neil isikutel ipso facto õigus käesolevast direktiivist tulenevatele hüvedele;

b)  tema elukohariigi pädevad asutused on tunnistanud, et tal on selle riigi kodanikega ühesugused õigused ja kohustused või nendega samaväärsed õigused ja kohustused.

2.  Kolmanda riigi kodanikku või kodakondsuseta isikut ei tunnistata pagulaseks, kui on mõjuv põhjus arvata, et:

a)  ta on pannud toime rahuvastase kuriteo, sõjakuriteo või inimsusevastase kuriteo, nagu need on määratletud rahvusvahelistes õigusaktides, millega nähakse ette selliseid kuritegusid käsitlevad sätted;

b)  ta on väljaspool varjupaigariiki pannud toime raske mittepoliitilise kuriteo enne pagulasena vastuvõtmist ehk enne kui talle pagulasseisundi andmise alusel väljastati elamisluba; rasketeks mittepoliitilisteks kuritegudeks võib liigitada eriti julmad teod, isegi kui need on toime pandud väidetavalt poliitilisel eesmärgil;

c)  ta on olnud süüdi tegudes, mis on vastuolus ÜRO põhikirja preambulis ning artiklites 1 ja 2 sätestatud ÜRO eesmärkide ja põhimõtetega.

3.  Lõiget 2 kohaldatakse isikute suhtes, kes õhutavad nendes nimetatud kuritegusid või akte või osalevad nendes.

IV PEATÜKK

Pagulasseisund

Artikkel 13

Pagulasseisundi andmine

Liikmesriigid annavad pagulasseisundi kolmanda riigi kodanikule või kodakondsuseta isikule, kes vastab II ja III peatüki kohaselt pagulaseks tunnistamise nõuetele.

Artikkel 14

Pagulasseisundi tühistamine, lõpetamine või selle uuendamisest keeldumine

1.  Pärast direktiivi 2004/83/EÜ  jõustumist esitatud rahvusvahelise kaitse saamise taotluse korral tühistavad või lõpetavad liikmesriigid kolmanda riigi kodanikule või kodakondsuseta isikule valitsus-, haldus-, kohtu- või poolkohtuliku asutuse antud pagulasseisundi või keelduvad seda uuendamast , kui ta ei ole artikli 11 kohaselt enam pagulane.

2.  Ilma et see piiraks pagulase kohustust vastavalt artikli 4 lõikele 1 avaldada kõik asjaomased faktid ja esitada kõik tema käsutuses olevad asjaomased dokumendid, tõendab pagulasseisundi andnud liikmesriik individuaalselt, et asjaomane isik ei ole enam või ei ole kunagi olnud pagulane vastavalt käesoleva artikli lõikele 1.

3.  Liikmesriigid tühistavad või lõpetavad kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku pagulasseisundi või keelduvad seda uuendamast, kui pärast pagulasseisundi andmist leiab asjaomane liikmesriik, et:

a)  teda ei oleks tohtinud tunnistada pagulaseks vastavalt artiklile 12;

b)  pagulasseisundi andmisel oli määrav temapoolne faktide vääriti tõlgendamine või esitamata jätmine, sealhulgas võltsitud dokumentide kasutamine.

4.  Liikmesriigid võivad tühistada või lõpetada pagulasele valitsus-, haldus-, kohtu- või poolkohtuliku asutuse antud seisundi või keelduda seda uuendamast, kui:

a)  on mõistlik põhjus käsitada teda ohuna oma asukohaliikmesriigi julgeolekule;

b)  olles lõpliku otsusega süüdi mõistetud eriti raskes kuriteos, kujutab ta endast ohtu kõnealuse liikmesriigi ühiskonnale.

5.  Lõikes 4 kirjeldatud olukordades võivad liikmesriigid otsustada mitte anda pagulasele pagulasseisundit, kui asjakohast otsust ei ole veel tehtud.

6.  Isikutel, kelle suhtes kohaldatakse lõiget 4 või 5, on Genfi konventsiooni artiklites 3, 4, 16, 22, 31, 32 ja 33 sätestatud või nendega samalaadsed õigused, kui nad viibivad liikmesriigis.

V PEATÜKK

Täiendava kaitse saamise nõuetele vastamine

Artikkel 15

Suur kahju

Suur kahju seisneb järgmises:

a)  surmanuhtlus või hukkamine või

b)  taotleja piinamine või ebainimlik või väärikust alandav kohtlemine või karistamine päritoluriigis või

c)  suur ja individuaalne oht tsiviilisiku elule või isikupuutumatusele juhusliku vägivalla tõttu rahvusvahelise või riigisisese relvastatud kokkupõrke puhul.

Artikkel 16

Lõppemine

1.  Kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik ei vasta enam täiendava kaitse nõuetele , kui täiendava kaitse seisundi andmiseni viinud asjaolusid enam ei esine või need on muutunud sel määral, et kaitse ei ole enam vajalik.

2.  Lõike 1 kohaldamisel võtavad liikmesriigid arvesse, kas asjaolude muutumine on nii olulise ja püsiva iseloomuga, et täiendava kaitse saamise nõuetele vastavat isikut ei ohusta enam reaalselt suur kahju.

3.  Lõiget 1 ei kohaldata täiendava kaitse saaja suhtes, kes suudab esitada kaalukad põhjused, mis tulenevad varem tekitatud suurest kahjust, kui ta keeldus andmast end selle riigi kaitse alla, mille kodakondsus tal on, või kui tegemist on kodakondsuseta isikuga, siis oma varasema alalise elukoha riigi kaitse alla.

Artikkel 17

Erandid

1.  Kolmanda riigi kodanikku või kodakondsuseta isikut ei tunnistata täiendava kaitse saamise nõuetele vastavaks , kui on mõjuv põhjus arvata, et:

a)  ta on pannud toime rahuvastase kuriteo, sõjakuriteo või inimsusevastase kuriteo, nagu need on määratletud rahvusvahelistes õigusaktides, millega nähakse ette selliseid kuritegusid käsitlevad sätted;

b)  ta on pannud toime raske kuriteo;

c)  ta on olnud süüdi tegudes, mis on vastuolus ÜRO põhikirja preambulis ning artiklites 1 ja 2 sätestatud ÜRO eesmärkide ja põhimõtetega;

d)  ta ohustab oma asukohaliikmesriigi ühiskonda või julgeolekut.

2.  Lõiget 1 kohaldatakse isikute suhtes, kes õhutavad nendes nimetatud kuritegusid või akte või osalevad nendes.

3.  Liikmesriigid võivad jätta kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku täiendava kaitse saamise nõuetele vastavaks tunnistamata, kui ta on enne liikmesriiki vastuvõtmist väljaspool lõike 1 reguleerimisala pannud toime ühe või mitu kuritegu, mille eest asjaomases liikmesriigis on karistuseks vabadusekaotus, ja kui ta lahkus oma päritoluriigist üksnes selleks, et vältida karistusi nende kuritegude eest .

VI PEATÜKK

Täiendava kaitse seisund

Artikkel 18

Täiendava kaitse seisundi andmine

Liikmesriigid annavad täiendava kaitse seisundi kolmanda riigi kodanikule või kodakondsuseta isikule, kes vastab täiendava kaitse saamise nõuetele kooskõlas II ja V peatükiga.

Artikkel 19

Täiendava kaitse seisundi tühistamine, lõpetamine või selle uuendamisest keeldumine

1.  Pärast ▌direktiivi 2004/83/EÜ jõustumist esitatud rahvusvahelise kaitse saamise taotluse korral tühistavad või lõpetavad liikmesriigid kolmanda riigi kodanikule või kodakondsuseta isikule valitsus-, haldus-, kohtu- või poolkohtuliku asutuse antud täiendava kaitse seisundi või keelduvad seda uuendamast, kui ta ei vasta artikli 16 kohaselt enam täiendava kaitse saamise nõuetele.

2.  Liikmesriigid võivad tühistada või lõpetada kolmanda riigi kodanikule või kodakondsuseta isikule valitsus-, haldus-, kohtu- või poolkohtuliku asutuse antud täiendava kaitse seisundi või keelduda seda uuendamast, kui pärast täiendava kaitse seisundi andmist selgub, et teda ei oleks tohtinud tunnistada täiendava kaitse saamise nõuetele vastavaks vastavalt artikli 17 lõikele 3.

3.  Liikmesriigid tühistavad või lõpetavad kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku täiendava kaitse seisundi või keelduvad seda uuendamast, kui:

a)  pärast seda, kui talle on antud täiendava kaitse seisund, selgub, et teda ei oleks tohtinud tunnistada täiendava kaitse saamise nõuetele vastavaks vastavalt artikli 17 lõigetele 1 ja 2;

b)  täiendava kaitse seisundi andmisel oli määrav temapoolne faktide vääriti tõlgendamine või esitamata jätmine , sealhulgas võltsitud dokumentide kasutamine.

4.  Ilma et see piiraks kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku artikli 4 lõikest 1 tulenevat kohustust avaldada kõik asjaomased faktid ja esitada kõik tema käsutuses olevad asjaomased dokumendid, tõendab täiendava kaitse seisundi andnud liikmesriik individuaalselt, et asjaomane isik ei vasta enam või ei vasta täiendava kaitse saamise nõuetele vastavalt käesoleva artikli lõigetele 1, 2 ja 3.

VII PEATÜKK

Rahvusvahelise kaitse sisu

Artikkel 20

Üldeeskirjad

1.  Käesolev peatükk ei piira Genfi konventsioonis sätestatud õigusi.

2.  Käesolevat peatükki kohaldatakse pagulaste ja täiendava kaitse saamise nõuetele vastavate isikute suhtes, kui ei ole märgitud teisiti.

3.  Käesoleva peatüki rakendamisel võtavad liikmesriigid arvesse kaitsetute isikute, näiteks alaealiste, saatjata alaealiste, puudega inimeste, vanurite, rasedate, alaealiste lastega üksikvanemate, inimkaubanduse ohvrite, psüühikahäiretega inimeste ning piinamise, vägistamise või muude psühholoogilise, füüsilise või seksuaalse vägivalla raskete vormide ohvriks langenud isikute konkreetset olukorda.

4.  Lõiget 3 kohaldatakse üksnes nende isikute suhtes, kelle puhul on pärast nende isikliku olukorra hindamist tuvastatud, et neil on erivajadused.

5.  Liikmesriigid peavad käesoleva peatüki alaealistega seotud sätteid kohaldades silmas eelkõige lapse huve.

Artikkel 21

Kaitse tagasi- ja väljasaatmise eest

1.  Liikmesriigid austavad tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet kooskõlas oma rahvusvaheliste kohustustega.

2.  Kui lõikes 1 nimetatud rahvusvahelised kohustused seda ei keela, võivad liikmesriigid pagulase tagasi või välja saata, olenemata sellest, kas ta on ametlikult pagulaseks tunnistatud või mitte, kui:

a)  on mõistlik põhjus käsitada teda ohuna oma asukohaliikmesriigi julgeolekule või

b)  olles lõpliku otsusega süüdi mõistetud eriti raskes kuriteos, kujutab ta endast ohtu kõnealuse liikmesriigi ühiskonnale.

3.  Liikmesriigid võivad tühistada või lõpetada elamisloa või keelduda seda uuendamast või andmast, kui pagulase suhtes kohaldatakse lõiget 2.

Artikkel 22

Teavitamine

Liikmesriigid annavad rahvusvahelise kaitse saajatele niipea kui pärast vastava kaitseseisundi andmist võimalik juurdepääsu teabele kõnealuse seisundiga seotud õiguste ja kohustuste kohta keeles, millest taotleja aru saab või on kõigi eelduste kohaselt võimeline aru saama.

Artikkel 23

Perekonna ühtsuse säilitamine

1.  Liikmesriigid tagavad võimaluse perekonna ühtsuse säilitamiseks.

2.  Liikmesriigid tagavad rahvusvahelise kaitse saaja pereliikmetele, kes individuaalselt ei vasta kõnealuse kaitse saamise nõuetele, õiguse nõuda artiklites 24–35 osutatud hüvesid siseriikliku korra kohaselt ja niivõrd, kuivõrd see on kooskõlas pereliikme isikliku õigusliku seisundiga.

3.  Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata, kui rahvusvaheline  kaitse ei laiene III ja V peatüki kohaselt pereliikmele.

4.  Olenemata lõigetest 1 ja 2 võivad liikmesriigid riigi julgeoleku või avaliku korra huvides keelduda neis osutatud hüvede andmisest, neid vähendada või need tühistada.

5.  Liikmesriigid võivad otsustada, et käesolevat artiklit kohaldatakse ka teiste lähisugulaste suhtes, kes elasid päritoluriigist lahkumise ajal perekonna osana koos ja kes sõltusid sel ajal täielikult või peamiselt rahvusvahelise  kaitse saajast.

Artikkel 24

Elamisload

1.  Liikmesriigid väljastavad rahvusvahelise kaitse saajatele niipea, kui pärast rahvusvahelise kaitse andmist võimalik elamisloa, mis peab kehtima vähemalt kolm aastat ja olema uuendatav, kui seda ei välista riigi julgeoleku või avaliku korraga seotud kaalukad põhjused, ja ilma et see piiraks artikli 21 lõike 3 kohaldamist.

Ilma et see piiraks artikli 23 lõike 1 kohaldamist, võib pagulasseisundi saaja pereliikmetele väljastatud elamisluba kehtida vähem kui kolm aastat ning seda võib uuendada.

2.  Liikmesriigid väljastavad täiendava kaitse seisundi saajatele ja nende pereliikmetele niipea kui pärast rahvusvahelise kaitse andmist võimalik uuendatava elamisloa, mis peab kehtima vähemalt üks aasta ning uuendamise korral vähemalt kaks aastat, kui seda ei välista riigi julgeoleku või avaliku korraga seotud kaalukad põhjused.

Artikkel 25

Reisidokument

1.  Liikmesriigid väljastavad pagulasseisundi saajatele Genfi konventsiooni lisas sätestatud vormile vastavad reisidokumendid reisimiseks väljaspool nende territooriumi, kui seda ei välista riigi julgeoleku või avaliku korraga seotud kaalukad põhjused .

2.  Liikmesriigid väljastavad täiendava kaitse seisundi saajatele, kellel ei ole võimalik saada liikmesriigi passi, dokumendid, mis võimaldavad neil reisida väljaspool nende territooriumi  , kui seda ei välista riigi julgeoleku või avaliku korraga seotud kaalukad põhjused.

Artikkel 26

Juurdepääs tööturule

1.  Liikmesriigid lubavad rahvusvahelise kaitse saajatel tegutseda kohe pärast kaitse andmist töövõtjana või füüsilisest isikust ettevõtjana vastavalt asjaomase kutseala ja avaliku teenistuse suhtes üldiselt kohaldatavatele eeskirjadele.

2.  Liikmesriigid tagavad rahvusvahelise kaitse  saajatele kodanikega samaväärsetel tingimustel selliste tegevuste nagu tööhõivega seotud koolitusvõimalused täiskasvanutele ja kutsekoolitus, kaasa arvatud koolitus oskuste täiendamiseks,  ning praktilise töökogemuse ja tööhõiveameti nõustamisteenuse pakkumise.

3.  Liikmesriigid püüavad toetada rahvusvahelise kaitse saajate lõikes 2 osutatud tegevustele täielikku juurdepääsu ▌.

4.  Töötasu, töötajate või füüsilisest isikust ettevõtjate sotsiaalkindlustussüsteemidele juurdepääsu ning muude töötingimuste suhtes kohaldatakse liikmesriikides kehtivaid asjaomaseid õigusakte.

Artikkel 27

Juurdepääs haridusele

1.  Liikmesriigid tagavad kõigile rahvusvahelise  kaitse saanud alaealistele täieliku juurdepääsu haridussüsteemile kodanikega samadel tingimustel.

2.  Liikmesriigid tagavad rahvusvahelise  kaitse saanud täiskasvanutele juurdepääsu üldisele haridussüsteemile, täiend- või ümberõppele nende territooriumil seaduslikult elavate kolmandate riikide kodanikega samadel tingimustel.

Artikkel 28

Juurdepääs kutsekvalifikatsioonide tunnustamisele

1.  Liikmesriigid tagavad rahvusvahelise kaitse saajate ja kodanike võrdse kohtlemise välisdiplomite, tunnistuste või muude formaalse kvalifikatsiooni tõendite tunnustamise olemasoleva korra raames.

2.  Liikmesriigid püüavad hõlbustada rahvusvahelise kaitse saajatel, kellel ei ole võimalik esitada kvalifikatsiooni tõendavaid dokumente, täieliku juurdepääsu saamist varasemate õpingute hindamis-, tunnustamis- ja akrediteerimiskavadele. Kõikide asjaomaste meetmete puhul tuleb võtta arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta direktiivi 2005/36/EÜ (kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta)[8] artikli 2 lõiget 2 ja artikli 3 lõiget 3.

▌

Artikkel 29

Sotsiaalhoolekanne

1.  Liikmesriigid tagavad rahvusvahelise  kaitse saajatele kõnealuse kaitse  andnud liikmesriigis vajaliku sotsiaalabi , nagu seda antakse kõnealuse liikmesriigi kodanikele.

2.  Erandina lõikes 1 sätestatud üldreeglist võivad liikmesriigid piirata täiendava kaitse seisundi saajatele antavat sotsiaalabi põhihüvedega, mida sellisel juhul antakse kodanikega samal tasandil ja samadel kvalifitseerumise tingimustel.

Artikkel 30

Tervishoid

1.  Liikmesriigid tagavad rahvusvahelise  kaitse saajatele juurdepääsu arstiabile kõnealuse kaitse  andnud liikmesriigi kodanikega samadel tingimustel.

2.  Liikmesriigid tagavad erivajadustega rahvusvahelise kaitse saajatele, näiteks rasedatele, puudega inimestele, piinamise, vägistamise või muude psühholoogilise, füüsilise või seksuaalse vägivalla raskete vormide ohvritele või väärkohtlemise, hooletussejätmise, ekspluateerimise, piinamise, julma, ebainimliku ja väärikust alandava kohtlemise mis tahes vormi ohvriks langenud või relvastatud kokkupõrkes kannatada saanud alaealistele, piisava arstiabi, sealhulgas vajaduse korral psüühikahäirete ravi, kaitse andnud liikmesriigi kodanikega samadel tingimustel.

Artikkel 31

Saatjata alaealised

1.  Niipea kui pärast rahvusvahelise  kaitse andmist võimalik, võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed, et tagada saatjata alaealiste esindatus seadusliku esindaja või vajaduse korral alaealiste eest hoolitsemise ja nende heaolu eest vastutava organisatsiooni poolt või mõne muu asjakohase, sealhulgas õigusaktidel või kohtumäärusel põhineva esindaja poolt.

2.  Liikmesriigid tagavad, et määratud eestkostja või esindaja arvestab käesoleva direktiivi rakendamisel nõuetekohaselt alaealise vajadustega. Asjakohased ametiasutused teevad korrapäraseid hindamisi.

3.  Liikmesriigid tagavad saatjata alaealiste paigutamise:

a)  täisealiste sugulaste juurde või

b)  kasuperesse või

c)  alaealiste majutamisele spetsialiseerunud keskustesse või

d)  muudesse alaealistele sobivatesse majutuskohtadesse.

Seoses sellega võetakse arvesse lapse seisukohta vastavalt tema vanusele ja küpsusele.

4.  Võimaluse korral hoitakse õdesid-vendi koos, võttes arvesse asjaomase alaealise huve ning eriti tema vanust ja küpsust. Alaealiste elukohta muudetakse võimalikult vähe.

5.  Kui saatjata alaealisele antakse rahvusvaheline kaitse ja pereliikmete otsimist ei ole veel alustatud, hakkavad liikmesriigid saatjata alaealise pereliikmeid otsima võimalikult kiiresti pärast rahvusvahelise kaitse andmist, püüdes seejuures kaitsta alaealise huve. Kui pereliikmete otsimine on juba alanud, jätkavad liikmesriigid vajaduse korral otsimist. Kui alaealise või tema lähisugulaste elu või isikupuutumatus on ohus, eriti kui viimased on jäänud oma päritolumaale, tuleb tagada, et teavet nende isikute kohta kogutakse, töödeldakse ja levitatakse konfidentsiaalselt.

6.  Saatjata alaealistega töötavad isikud on läbinud asjakohase väljaõppe nende vajaduste alal ja saavad ka edaspidi vajalikku koolitust  .

Artikkel 32

Juurdepääs majutusvõimalustele

1.  Liikmesriigid tagavad rahvusvahelise  kaitse saajatele juurdepääsu majutusvõimalustele teiste nende territooriumil seaduslikult elavate kolmandate riikide kodanikega samaväärsetel tingimustel.

2.  Võimaldades rahvusvahelise kaitse saajate hajutamist riigis, püüavad liikmesriigid kohaldada põhimõtteid, mille eesmärk on vältida rahvusvahelise kaitse saajate diskrimineerimist ja tagada võrdsed võimalused majutusvõimalustele juurdepääsuks.

Artikkel 33

Liikumisvabadus liikmesriigi piires

Liikmesriigid annavad rahvusvahelise  kaitse saajatele oma territooriumil liikumisvabaduse teiste nende territooriumil seaduslikult elavate kolmandate riikide kodanikega samadel tingimustel ja samade kitsendustega.

Artikkel 34

Juurdepääs integratsioonivahenditele

Liikmesriigid tagavad rahvusvahelise kaitse saajate ühiskonda integreerimise hõlbustamiseks neile juurdepääsu asjakohastele integratsiooniprogrammidele, et arvestada pagulasseisundi või täiendava kaitse seisundi saajate erivajadustega, või loovad eeltingimused, millega tagatakse juurdepääs sellistele programmidele.

▌

Artikkel 35

Repatrieerumine

Liikmesriigid võivad osutada abi rahvusvahelise  kaitse saajatele, kes soovivad kodumaale tagasi pöörduda.

VIII PEATÜKK

Halduskoostöö

Artikkel 36

Koostöö

Iga liikmesriik määrab riikliku kontaktpunkti ja teatab  selle aadressi komisjonile. Komisjon  edastab kõnealuse teabe  teistele liikmesriikidele.

Liikmesriigid võtavad komisjoniga kooskõlastatult kõik vajalikud meetmed pädevate asutuste otsese koostöö ning teabevahetuse sisseseadmiseks.

Artikkel 37

Töötajad

Liikmesriigid tagavad, et käesolevat direktiivi rakendavate asutuste ja muude organisatsioonide töötajad on saanud vajaliku väljaõppe ning on töö käigus saadud teabe puhul seotud konfidentsiaalsuse põhimõttega, nagu see on määratletud siseriiklikus õiguses.

IX PEATÜKK

Lõppsätted

Artikkel 38

Aruanded

1.  Komisjon esitab hiljemalt […] [9]* Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva direktiivi kohaldamise kohta ning teeb vajaduse korral ettepanekuid selle muutmiseks. Muudatusettepanekud esitatakse eelkõige artiklite 2 ja 7 kohta. Liikmesriigid edastavad komisjonile hiljemalt […][10]**  kogu kõnealuse aruande koostamiseks vajaliku teabe.

2.  Pärast aruande esitamist annab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule käesoleva direktiivi kohaldamisest aru vähemalt iga viie aasta järel.

Artikkel 39

Ülevõtmine

1.  Liikmesriigid jõustavad artiklite 1, 2, 4, 7, 8, 9, 10, 11, 16, 19, 20, 22, 23, 24, 25, 26, 27, 28, 29, 30, 31, 32, 33, 34 ja 35 ning I, II, III, V ja VII lisa järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt […][11]*. Nad edastavad kõnealuste normide teksti ning kõnealuste normide ja käesoleva direktiivi vahelise vastavustabeli  viivitamata komisjonile.

Kui liikmesriigid kõnealused õigusnormid vastu võtavad, sisaldavad need viidet käesolevale direktiivile või lisatakse kõnealune viide nende ametliku avaldamise korral . Samuti lisavad liikmesriigid märkuse, et kehtivates õigus- ja haldusnormides esinevaid viiteid käesoleva direktiiviga kehtetuks tunnistatud direktiividele käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi ja kõnealuse märkuse sõnastuse näevad ette liikmesriigid.

2.  Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritud põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti ▌.

Artikkel 40

Kehtetuks tunnistamine

Direktiiv 2004/83/EÜ tunnistatakse liikmesriikide suhtes, kelle jaoks käesolev direktiiv on siduv, kehtetuks alates [käesoleva direktiivi artikli 39 lõike 1 esimeses lõigus sätestatud kuupäevale järgnevast päevast ]*, ilma et see piiraks liikmesriikide kohustusi seoses käesoleva direktiivi siseriiklikkusse õigusesse ülevõtmise tähtajaga, mis on sätestatud I lisa B osas.

Liikmesriikide korral, kelle jaoks käesolev direktiiv on siduv, käsitatakse viiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile viidetena käesolevale direktiivile ja loetakse vastavalt II lisa vastavustabelile.

Artikkel 41

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikleid 1, 2, 4, 8, 9, 10, 11, 16, 19, 20, 22, 23, 24, 25, 26, 27, 28, 29, 30, 31, 32, 33, 34 ja 35 kohaldatakse alates [artikli 39 lõike 1 esimeses lõigus sätestatud kuupäevale järgnevast päevast].

Artikkel 42

Adressaadid

Käesolev direktiiv on kooskõlas aluslepingutega adresseeritud liikmesriikidele.

…., […],

Euroopa Parlamendi nimel      Nõukogu nimel

eesistuja    eesistuja

 

I LISA

A osa

Kehtetuks tunnistatud direktiiv

(millele viidatakse artiklis 40)

Nõukogu direktiiv 2004/83/EÜ

(ELT L 304, 30.9.2004, lk 12)

B osa

Siseriiklikku õigusesse ülevõtmise tähtaeg

(millele viidatakse artiklis 39)

Direktiiv

Ülevõtmise tähtaeg

2004/83/EC

10. oktoober 2006

II LISA

Vastavustabel

 

Direktiiv 2004/83/EÜ

Käesolev direktiiv

Artikkel 1

Artikkel 1

Artikli 2 sissejuhatus

Artikli 2 sissejuhatus

Artikli 2 punkt a

Artikli 2 punkt a

-

Artikli 2 punkt b

Artikli 2 punktid b–g

Artikli 2 punktid c–h

-

Artikli 2 punkt i

Artikli 2 punkt h

-

Artikli 2 punkti j esimene ja teine taane

Artikli 2 punkti j kolmas, neljas ja viies taane

-

Artikli 2 punkt k

Artikli 2 punkt i

Artikli 2 punkt l

Artikli 2 punkt j

Artikli 2 punkt m

Artikli 2 punkt k

Artikli 2 punkt n

Artikkel 3

Artikkel 3

Artikkel 4

Artikkel 4

Artikkel 5

Artikkel 5

Artikkel 6

Artikkel 6

Artikkel 7

Artikkel 7

Artikli 8 lõiked 1 ja 2

Artikli 8 lõiked 1 ja 2

Artikli 8 lõige 3

-

Artikkel 9

Artikkel 9

Artikkel 10

Artikkel 10

Artikli 11 lõiked 1 ja 2

Artikli 11 lõiked 1 ja 2

-

Artikli 11 lõige 3

Artikkel 12

Artikkel 12

Artikkel 13

Artikkel 13

Artikkel 14

Artikkel 14

Artikkel 15

Artikkel 15

Artikli 16 lõiked 1 ja 2

Artikli 16 lõiked 1 ja 2

-

Artikli 16 lõige 3

Artikkel 17

Artikkel 17

Artikkel 18

Artikkel 18

Artikkel 19

Artikkel 19

Artikli 20 lõiked 1–5

Artikli 20 lõiked 1–5

Artikli 20 lõiked 6 ja 7

-

Artikkel 21

Artikkel 21

Artikkel 22

Artikkel 22

Artikli 23 lõige 1

Artikli 23 lõige 1

Artikli 23 lõike 2 esimene lõik

Artikli 23 lõike 2 esimene lõik

Artikli 23 lõike 2 teine lõik

-

Artikli 23 lõike 2 kolmas lõik

-

Artikli 23 lõiked 3–5

Artikli 23 lõiked 3–5

Artikli 24 lõige 1

Artikli 24 lõige 1

Artikli 24 lõige 2

-

Artikkel 25

Artikkel 25

Artikli 26 lõiked 1–3

Artikli 26 lõiked 1–3

Artikli 26 lõige 4

-

Artikli 26 lõige 5

Artikli 26 lõige 4

Artikli 27 lõiked 1 ja 2

Artikli 27 lõiked 1 ja 2

Artikli 27 lõige 3

Artikli 28 lõige 1

-

Artikli 28 lõiked 2 ja 3

Artikli 28 lõige 1

Artikli 29 lõige 1

Artikli 28 lõige 2

-

Artikli 29 lõige 1

Artikli 30 lõige 1

Artikli 29 lõige 2

Artikli 29 lõige 3

-

Artikli 30 lõige 2

Artikkel 30

Artikkel 31

Artikkel 31

Artikkel 32

Artikkel 32

Artikkel 33

Artikkel 33

Artikkel 34

Artikkel 34

Artikkel 35

Artikkel 35

Artikkel 36

Artikkel 36

Artikkel 37

Artikkel 37

Artikkel 38

Artikkel 38

Artikkel 39

-

Artikkel 40

Artikkel 39

Artikkel 41

Artikkel 40

Artikkel 42

–

I lisa

–

II lisa

 

Or. en

 

SELETUSKIRI

Komisjoni ettepanek on uuesti sõnastada (osaliselt parandada) esialgset direktiivi 2004/83/EÜ. Esialgse direktiivi ettepaneku puhul Euroopa Parlamendiga ainult konsulteeriti, nüüd, pärast Lissaboni lepingu jõustumist, on parlament osaline kaasotsustamismenetluses. Täiskogu istungil hääletuseks esitatav ettepanek on kuue mitteametliku kolmepoolse kohtumise tulemus, mille osas saavutatakse loodetavasti esimese lugemise kokkulepe.

 

Kehtivas direktiivis on kaks põhielementi: põhjused, millele isik peab vastama pagulasseisundi või täiendava kaitse saamiseks, ja sellise kaitse sisu, mis puudutab elukohta, töö saamist ja sotsiaalseid õigusi liikmesriigis, kes vastutab kaitse andmise eest.

 

Varasema direktiivi läbivaatamise ja edasiarenenud õigusnormide tulemusena on komisjon esitanud uuesti sõnastatud ettepaneku (direktiiv KOM (2009) 551 lõplik/2). Selge on ka see, et liikmesriikide praktika kehtiva direktiivi rakendamisel on märkimisväärselt erinev. Sellega kaasnevad suured erinevused pagulaseks tunnistamisel ja oht, et jätkub taotlejate edasiliikumine ühest liikmesriigist teise. Osa erinevusi on võimalik kaotada parema koostööga, milles tähtsat osa peaks täitma uus Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet, kuid vaja on siiski ka õiguslikku raamistikku, st direktiivi täpsustamist, et tagada rangem ja selgem raamistik rakendamiseks.

 

Oluline esildatud muudatus on ühtlustada kahte kaitse kategooriat ja osutada seeläbi üldiselt rahvusvahelise kaitse saajatele. See meenutab rakendavatele asutustele, et kaks kaitse kategooriat täiendavad teineteist: täiendav kaitse ei ole vähem oluline nende jaoks, keda võib ähvardada suure kahju kannatamine, kui nad pöörduvad tagasi oma päritoluriiki. Lisaks on ettepaneku eesmärgiks ühtlustada kaitse sisuga seotud õigusi, millest arvatavasti kõige olulisem on juurdepääs tööjõuturule. Enamik liikmesriike on juba vähendanud vahetegemist kahe rühma vahel. Kuid erinev kohtlemine on endiselt võimalik kolmes valdkonnas: sotsiaalhoolekanne (milles valitseb muutumatu olukord – sotsiaalkindlustust käsitletakse vastavas põhjenduses); integreerimismeetmed ja elamisload – kuigi viimastega seoses on tehtud teatavaid edusamme ning täiendava kaitse saajate üheks aastaks antud elamisluba peab pärast uuendamist kehtima vähemalt kaks aastat (vaid väike arv liikmesriike kohaldab erinevat kohtlemist). Euroopa Parlament oli seisukohal, et see on oluline integreerumiseks ja inimestele suurema stabiilsustunde andmiseks.

 

Edenenud on ka sooküsimuste ja soolise identiteedi arvessevõtmine. Need on nüüd selgesõnaliselt ära märgitud artiklites, mis käsitlevad sotsiaalseid rühmi, keda ähvardab tagakiusamine. Põhjendustesse lisati ka viide tavadele ja seaduspärastele traditsioonidele, millel võivad olla hävitavad tagajärjed, nt suguelundite moonutamine.

 

Lapse huvide puhul osutus artiklite jaoks määratluse sõnastamine keerukaks, seetõttu jõudsime kokkuleppele esitada põhjenduses 17 kokkuvõte põhimõtetest. Artikli 8 lõike 2 muudatusettepanek, mis käsitleb saatjata alaealise hooldamist, on nüüd esitatud vastavas põhjenduses. Selliste laste hooldamise järjepidevust tuleks järgida Euroopa ühise varjupaigasüsteemis läbivalt, seepärast on esitatud artikli 31 lõike 5 muudatusettepanek, mis peaks tagama vajaliku järjepidevuse saatjata alaealise pereliikmete leidmiseks.

 

Euroopa Parlamendi seisukoht pereliikmete määratluse laiendamiseks ei olnud nõukogule vastuvõetav, kuigi väikest edu on saavutatud, et seostada juba riigis elav kumbki vanem või mõni teine sugulane kaitset saava alaealisega. Edaspidi selgub, kas abielus alaealiste väljajätmine tekitab kaitses puudujääke – seetõttu on artikkel 2 lisatud läbivaatamisklauslisse. Vaatamata kõnealuse artikli väga selgele sõnastusele ja artikli seotusele kaitsevajadustega, soovivad mõned liikmesriigid säilitada väga kitsa pereliikmete määratluse, kartes tulevasi perekonna taasühinemise taotlusi hoolimata sellest, et direktiivis on selgelt kehtestatud pagulasi käsitlevad eeskirjad. Abielus alaealised on nüüd ära märgitud hüvede saamise õigust käsitlevas põhjenduses 36 a.

 

Artikkel 7 puudutab osalisi, kes võivad pakkuda kaitset. Euroopa Parlamendis valitseb arvamus, et põhimõtteliselt võivad kaitset pakkuda ainult riigid, sest rahvusvahelistel organisatsioonidel ei ole riiklikke tunnuseid ja nad ei saa astuda rahvusvaheliste konventsioonide liikmeks. Algse artikli piiratud ulatusega muudatuse eesmärk on karmistada mitteriiklikele osalistele esitatavaid nõudeid, kui neid peetakse suuteliseks pakkuma tõhusat ja püsivat kaitset. Artikkel 7 on mitteriiklike organite jätkuva kaasatuse tõttu lisatud ka läbivaatamisklauslisse.

 

Artikkel 8 käsitleb riigisisest kaitset selles riigis, kuhu põgenikud on saabunud. Nõukogu otsustas jääda pigem komisjoni sõnastuse juurde, kuigi Euroopa Parlamendi ettepanekud on osaliselt põhjendustes esitatud – eelkõige kindel seisukoht, et tõhus riigisisene kaitse ei ole võimalik, kui tagakiusajaks on riik.

 

Vastavustabelid on endiselt probleemne valdkond, kuid raportöör soovitab parlamendile esitatud kokkuleppe sisu, mis kehtiva direktiiviga võrreldes on oluline samm edasi ning annab rahvusvahelise kaitse saajatele suurema julgeoleku ja liikmesriikidele suurema selguse ning aitab loodetavasti vähendada praegusi erinevusi õiglase ja tõhusa süsteemi saavutamisel.

Lisa: ÕIGUSKOMISJONI KIRI

ÕIGUSKOMISJON

ESIMEES

Viide: D(2010)5206

 

 

Juan Fernando LÓPEZ AGUILAR

Kodanikuvabaduste, justiits- ja

siseasjade komisjoni esimees

ASP 11G306

Brüssel

 

Teema:  Ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv miinimumnõuete kohta, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et saada rahvusvahelise kaitse saaja staatus, ja antava kaitse sisu kohta

KOM(2009) 551 lõplik, 21.10.2009 - 2009/0164 (COD)

Austatud härra esimees

Õiguskomisjon, mille esimees mul on au olla, vaatas ülalnimetatud ettepaneku läbi vastavalt parlamendi kodukorda lisatud artiklile 87 uuesti sõnastamise kohta.

Nimetatud artikli lõike 3 tekst on järgmine:

„Kui õigusasjade eest vastutav komisjon on arvamusel, et ettepanek ei sisalda muid sisulisi muudatusi peale nende, mis on vastavalt esile toodud, teavitab ta sellest vastutavat komisjoni.

Sellisel juhul, välja arvatud artiklites 156 ja 157 sätestatud tingimustel, on ettepanekule muudatusettepanekute esitamine kõnealuse valdkonna eest vastutavas komisjonis lubatud üksnes juhul, kui need puudutavad ettepaneku neid osi, mis sisaldavad muudatusi.

Kui vastutav komisjon kavatseb institutsioonidevahelise kokkuleppe punkti 8 kohaselt esitada muudatusettepanekuid ka ettepaneku kodifitseeritud osade kohta, teatab ta oma kavatsusest viivitamatult nõukogule ja Euroopa Komisjonile. Euroopa Komisjon peaks teavitama parlamendikomisjoni enne artikli 54 kohaselt toimuvat hääletust oma seisukohast muudatusettepanekute suhtes ja teatama, kas ta kavatseb uuesti sõnastamise ettepaneku tagasi võtta.”

Õigusteenistuse esindajad osalesid uuesti sõnastamise ettepaneku läbi vaadanud konsultatiivse töörühma koosolekutel. Järgides õigusteenistuse arvamust ja võttes arvesse arvamuse koostaja soovitusi, on õiguskomisjon seisukohal, et kõnealune ettepanek ei sisalda muid sisulisi muudatusi peale nende, mis on ettepanekus või konsultatiivse töörühma arvamuses esile toodud, ning varasemate õigusaktide muutmata sätete ja nimetatud muudatuste kodifitseerimise osas piirdub ettepanek üksnes kehtivate õigusaktide kodifitseerimisega ilma sisuliste muudatusteta.

 

Lisaks oli õiguskomisjon kooskõlas kodukorra artikliga 87 seisukohal, et ülalnimetatud töörühma arvamuses esitatud tehnilised kohandused on vajalikud selleks, et tagada ettepaneku vastavus uuesti sõnastamise eeskirjadele.

 

Kokkuvõttes soovitab õiguskomisjon pärast küsimuse arutamist 27. jaanuari 2010. aasta koosolekul (22 poolthäälega; erapooletuid ei olnud)[12], et vastutav komisjon jätkaks ettepaneku läbivaatamist vastavalt õiguskomisjoni ettepanekutele ja kooskõlas kodukorra artikliga 87.

 

Lugupidamisega

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Klaus-Heiner LEHNE

 

 

 

 

 

Lisa: konsultatiivse töörühma arvamus

 

 

 

Lisa: EUROOPA PARLAMENDI, NÕUKOGU JA KOMISJONI ÕIGUSTEENISTUSTE KONSULTATIIVSE TÖÖRÜHMA ARVAMUS

 

 

 

ÕIGUSTEENISTUSTE

KONSULTATIIVNE TÖÖRÜHM

Brüssel, 23. november 2009

ARVAMUS

    EUROOPA PARLAMENDILE

    NÕUKOGULE

    KOMISJONILE

Ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv miinimumnõuete kohta, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et saada rahvusvahelise kaitse saaja staatus, ja antava kaitse sisu kohta

(uuesti sõnastatud)

KOM(2009)0551 , 21.10.2009 – 2009/0164(COD)

Võttes arvesse 28. novembri 2001. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet õigusaktide uuesti sõnastamise tehnika süstemaatilise kasutamise kohta ja eriti selle punkti 9, toimus 29. oktoobril 2009. aastal Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni õigusteenistuste konsultatiivse töörühma koosolek, et muu hulgas vaadata läbi komisjoni esitatud eespool nimetatud ettepanek.

Vaadanud koosolekul läbi[13] ettepaneku võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega sõnastatakse uuesti nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/83/EÜ miinimumnõuete kohta, mida kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad täitma, et saada pagulase või muul põhjusel rahvusvahelist kaitset vajava isiku staatus, ja antava kaitse sisu kohta, märkis konsultatiivne töörühm ühisel kokkuleppel järgmist.

1) Artikli 9 lõikes 3 tuleks algset sõnastust „Vastavalt artikli 2 punktile c” muuta järgmiselt „Vastavalt artikli 2 punktile d”.

2) Artikli 19 lõikes 1 tuleks lauseosa „pärast käesoleva direktiivi jõustumist” muuta järgmiselt „pärast direktiivi 2004/83/EÜ jõustumist”.

3) Artikli 23 lõikes 2 tuleks viide „artiklites 24–34” muuta viiteks „artiklites 24–27 ja 29–35”.

4) Artikli 39 lõikes 1 oleks tulnud esimese lõigu viimane lause „Nad edastavad kõnealuste normide teksti ning kõnealuste normide ja käesoleva direktiivi vahelise vastavustabeli viivitamata komisjonile” märgistada halli taustaga, millega tähistatakse sisulisi muudatusi uuesti sõnastatud tekstis.

5) Artikli 39 lõikes 2 oleks tulnud viimased sõnad „ning nende normide ja käesoleva direktiivi vahelise vastavustabeli” märgistada halli taustaga.

6) Artiklis 42 tuleks taastada nõukogu direktiivi 2004/83/EÜ artikli 40 viimased sõnad („vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingule”).

7) I lisa B osas tuleks kuupäev 10. oktoober 2006 asendada kuupäevaga 9. oktoober 2006.

Ettepaneku läbivaatamine võimaldas konsultatiivsel töörühmal ühisel kokkuleppel järeldada, et ettepanek ei sisalda muid sisulisi muudatusi peale nende, mis on ettepanekus või käesolevas arvamuses esile toodud. Töörühm märkis ka, et varasemate õigusaktide muutmata sätete ja nimetatud muudatuste kodifitseerimise osas piirdub ettepanek üksnes kehtivate õigusaktide kodifitseerimisega ilma sisuliste muudatusteta.

 

 

 

 

C. PENNERA        J.-C. PIRIS      L. ROMERO REQUENA

Jurist          Jurist        Peadirektor

MENETLUS

Pealkiri

Miinimumnõuded, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et saada rahvusvahelise kaitse saaja staatus, ja antava kaitse sisu (uuestisõnastamine)

Viited

KOM(2009)0551 – C7-0250/2009 – 2009/0164(COD)

EP-le esitamise kuupäev

21.10.2009

 

 

 

Vastutav komisjon

       istungil teada andmise kuupäev

LIBE

12.11.2009

 

 

 

Arvamuse esitaja(d)

       istungil teada andmise kuupäev

JURI

12.11.2009

 

 

 

Raportöör(id)

       nimetamise kuupäev

Jean Lambert

11.1.2010

 

 

 

Arutamine parlamendikomisjonis

24.5.2011

12.7.2011

 

 

Vastuvõtmise kuupäev

12.7.2011

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

46

3

1

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Jan Philipp Albrecht, Sonia Alfano, Alexander Alvaro, Gerard Batten, Vilija Blinkevičiūtė, Mario Borghezio, Rita Borsellino, Emine Bozkurt, Simon Busuttil, Philip Claeys, Carlos Coelho, Rosario Crocetta, Cornelia Ernst, Tanja Fajon, Hélène Flautre, Kinga Göncz, Nathalie Griesbeck, Sylvie Guillaume, Ágnes Hankiss, Anna Hedh, Salvatore Iacolino, Sophia in ‘t Veld, Teresa Jiménez-Becerril Barrio, Timothy Kirkhope, Juan Fernando López Aguilar, Baroness Sarah Ludford, Monica Luisa Macovei, Véronique Mathieu, Jan Mulder, Antigoni Papadopoulou, Georgios Papanikolaou, Carmen Romero López, Birgit Sippel, Csaba Sógor, Renate Sommer, Rui Tavares, Wim van de Camp, Renate Weber, Tatjana Ždanoka

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Edit Bauer, Anna Maria Corazza Bildt, Ioan Enciu, Monika Hohlmeier, Jean Lambert, Antonio Masip Hidalgo, Mariya Nedelcheva, Hubert Pirker, Michèle Striffler, Kyriacos Triantaphyllides, Cecilia Wikström

Esitamise kuupäev

14.7.2011

 

 

[1] ELT C 18, 19.1.2011, lk 80.
[2] EÜT C 77, 28.3.2002, lk 1.
[3]* Muudatused: uus või muudetud tekst on märgistatud paksus kaldkirjas, välja jäetud tekst on tähistatud sümboliga ▌.
[4]  Arvamus on esitatud 28. aprillil 2010 (ELT C 18, 19.1.2011, lk 80).
[5]  Euroopa Parlamendi [...] seisukoht.
[6]  ELT L 304, 30.9.2004, lk 12.
[7]  EÜT C 364, 18.12.2000, lk 1.
[8]  ELT L 255, 30.9.2005, lk 22.
[9]* Väljaannete talitus, palun lisada kuupäev: 42 kuud pärast direktiivi avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.
[10]** Väljaannete talitus, palun lisada kuupäev: 36 kuud pärast direktiivi avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.
[11]* Väljaannete talitus, palun lisada kuupäev: 24 kuud pärast direktiivi avaldamistEuroopa Liidu Teatajas.
[12] Klaus-Heiner Lehne, Raffaele Baldassarre, Sebastian Valentin Bodu, Marielle Gallo, Alajos Mészįros, Lidia Joanna Geringer de Oedenberg, Antonio Masip Hidalgo, Bernhard Rapkay, Evelyn Regner, Alexandra Thein, Diana Wallis, Cecilia Wikström, Christian Engström, Jiří Maštálka, Francesco Enrico Speroni, Piotr Borys, Vytautas Landsbergis, Kurt Lechner, Arlčne McCarthy, Toine Manders, Eva Lichtenberger, Sajjad Karim.
[13] Konsultatiivse töörühma käsutuses olid ettepaneku inglis-, prantsuse- ja saksakeelsed versioonid. Töörühm töötas ingliskeelse versiooni põhjal, mis on läbivaadatava teksti originaalkeelne versioon.