Istungidokument
13.1.2014
***I
RAPORT
Ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse Varjupaiga- ja Rändefondi ning politseikoostöö, kuritegevuse tõkestamise ja piiriülese, raske ja organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise rahastamisvahendi suhtes kohaldatavad üldsätted
( COM(2011)0752 – C7‑0444/2011 – 2011/0367(COD) )
Kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjon
Raportöör: Lorenzo Fontana
PR_COD_1consamCom
Kasutatud tähised |
* nõuandemenetlus *** nõusolekumenetlus ***I seadusandlik tavamenetlus (esimene lugemine) ***II seadusandlik tavamenetlus (teine lugemine) ***III seadusandlik tavamenetlus (kolmas lugemine) (Märgitud menetlus põhineb õigusakti eelnõus esitatud õiguslikul alusel.)
|
Õigusakti eelnõu muudatusettepanekud |
Kahes veerus esitatud Euroopa Parlamendi muudatusettepanekud
Välja jäetav tekst on märgistatud vasakpoolses veerus paksus kaldkirjas. Asendatav tekst on märgistatud mõlemas veerus paksus kaldkirjas. Uus tekst on märgistatud parempoolses veerus paksus kaldkirjas.
Iga muudatusettepaneku päise esimene ja teine rida näitavad ära läbivaadatava õigusakti eelnõu asjaomase tekstiosa. Kui muudatusettepanek puudutab kehtivat õigusakti, mida õigusakti eelnõus soovitakse muuta, märgitakse päises lisaks kolmandale reale viide kehtivale õigusaktile ja neljandale reale viide muudetavale sättele.
Konsolideeritud tekstina esitatud Euroopa Parlamendi muudatusettepanekud
Uued tekstiosad on märgistatud paksus kaldkirjas. Välja jäetud tekstiosad on tähistatud sümboliga ▌ või läbi kriipsutatud. Teksti asendamise puhul on uus tekst märgistatud paksus kaldkirjas ja asendatav tekst kustutatud või läbi kriipsutatud. Erandina ei tähistata teenistuste tehtud puhtalt tehnilist laadi muudatusi lõpliku teksti vormistamiseks.
|
SISUKORD
lehekülg
EUROOPA PARLAMENDI SEADUSANDLIKU RESOLUTSIOONI PROJEKT 5
SEADUSANDLIKU RESOLUTSIOONI PROJEKTI LISA 117
EELARVEKOMISJONI ARVAMUS 118
MENETLUS 139
EUROOPA PARLAMENDI SEADUSANDLIKU RESOLUTSIOONI PROJEKT
ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse Varjupaiga- ja Rändefondi ning politseikoostöö, kuritegevuse tõkestamise ja piiriülese, raske ja organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise rahastamisvahendi suhtes kohaldatavad üldsätted
( COM(2011)0752 – C7‑0444/2011 – 2011/0367(COD) )
(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule ( COM(2011)0752 ),
– võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2, artikli 78 lõiget 2, artikli 79 lõikeid 2 ja 4, artikli 82 lõiget 1, artiklit 84 ning artikli 87 lõiget 2, mille alusel komisjon esitas Euroopa Parlamendile ettepaneku (C7-0444/2011);
– võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,
– võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 11. juuli 2012. aasta arvamust[1],
– võttes arvesse Regioonide Komitee 18. juuli 2012. aasta arvamust[2],
– võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 20. detsembri 2013. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,
– võttes arvesse kodukorra artiklit 55,
– võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit ning eelarvekomisjoni arvamust ( A7-0021/2014 ),
1. võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;
2. palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;
3. palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;
4. teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.
Muudatusettepanek 1
EUROOPA PARLAMENDI MUUDATUSED[3]*
komisjoni ettepanekule
---------------------------------------------------------
EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU
MÄÄRUS (EL) nr .../2013,
...,
millega kehtestatakse Varjupaiga- ja Rändefondi ning politseikoostöö, kuritegevuse tõkestamise ja selle vastu võitlemise ning kriisiohje rahastamisvahendi suhtes kohaldatavad üldsätted
EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,
võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 78 lõiget 2, artikli 79 lõiget 2, artikli 79 lõiget 4, artikli 82 lõiget 1, artiklit 84 ja artikli 87 lõiget 2,
võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,
olles edastanud seadusandliku akti eelnõu riikide parlamentidele,
võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust[4],
võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust[5],
toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt
ning arvestades järgmist:
(1) Euroopa Liidu sisepoliitika eesmärk on luua vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala: sisepiirideta ala, kuhu isikud võivad siseneda, seal ringi liikuda, vabalt elada ja töötada, olles samal ajal kindlad, et nende õigusi austatakse ja nende turvalisus on tagatud, pidades silmas selliseid ühiseid keerulisi ülesandeid nagu ELi tervikliku sisserändepoliitika väljatöötamine eesmärgiga tõhustada liidu konkurentsivõimet ja sotsiaalset sidusust, Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomine ning raske ja organiseeritud kuritegevuse tõkestamine ning ebaseadusliku rände, inimkaubanduse, küberkuritegevuse ja terrorismi vastu võitlemine.
(1a) Vaja on vastu võtta integreeritud lähenemisviis nende küsimuste suhtes, mida tekitavad rändesurve ja varjupaigataotlused ning mis on seotud liidu välispiiride haldamisega, tagades täieliku kooskõla rahvusvahelise ja inimõigustealase õigusega, sealhulgas kolmandates riikides rakendatavate meetmete puhul, näidates üles solidaarsust kõikide liikmesriikide vahel ning teadlikkust vajaduse suhtes täita liikmesriikide kohustusi, tagades seejuures ülesannete selge määratlemise.
(2) Liidupoolne rahastamine sellise ala väljaarendamiseks peaks liidule andma lisaväärtust ning olema käegakatsutav märk solidaarsuse ja vastutuse jagamisest, mis on hädavajalik ühistele probleemidele reageerimisel.
(3) Ühise raamistiku olemasolu peaks tagama vajaliku ühtsuse ja lihtsustamise ning nimetatud rahastamise ühetaolise rakendamise kõikides asjaomastes poliitikavaldkondades.
(3a) Rahaliste vahendite kasutamist asjaomases valdkonnas tuleks koordineerida, et tagada vastastikune täiendavus, tõhusus ja nähtavus ning saavutada eelarve vallas koostoime.
(4) Ühises raamistikus tuleks kehtestada abistamise põhimõtted ning määrata kindlaks liikmesriikide ja komisjoni vastutus nende põhimõtete kohaldamise tagamisel, sealhulgas rikkumiste ja pettuse ärahoidmisel ja avastamisel.
(5) Liidupoolne rahastamine oleks tõhusam ja sihipärasem, kui rahastamiskõlblike meetmete kaasrahastamine põhineks strateegilistel mitmeaastastel programmidel, mille iga liikmesriik koostab koostöös komisjoniga.
(6) Kolmandate riikide kohta ja nendega seoses elluviidavad meetmed, mida fondi kaudu toetatakse, peaksid olema koostoimes ja sidusad muude meetmetega väljaspool liitu, mida toetatakse nii liidu geograafilistest kui ka temaatilistest välisabivahenditest. Eelkõige tuleks selliste meetmete rakendamisel püüda saavutada täielik ühtsus liidu välistegevuse põhimõtete ja üldeesmärkide ning asjaomase riigi või piirkonnaga seotud välispoliitika vahel. Nende eesmärk ei tohiks olla selliste meetmete toetamine, mis on otseselt arengule suunatud, ja need peaksid vajaduse korral täiendama välisabivahenditest antavat rahalist abi. Järgida tuleks Euroopa arengukonsensuse punktis 35 sätestatud poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõtet. Oluline on tagada ka see, et erakorralise abi rakendamine oleks liidu humanitaarabipoliitikaga kooskõlas ja vajaduse korral täiendaks seda ning järgiks humanitaarabi valdkonna Euroopa konsensuses sätestatud humanitaarabialaseid põhimõtteid.
(7) Välistegevus peaks olema järjepidev ja ühtne, nagu on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artikli 18 lõikes 4.
(8) Selleks et saavutada liidupoolse rahastamisega seotud eesmärke, tuleks liikmesriikidel ja komisjonil enne mitmeaastaste programmide ettevalmistamist alustada poliitikadialoogi ning seeläbi luua ühtne strateegia iga liikmesriigi jaoks eraldi. Pärast poliitikadialoogi lõpuleviimist peaks iga liikmesriik esitama komisjonile riikliku programmi, milles kirjeldatakse seda, kuidas liikmesriik kavatseb saavutada asjaomase erimääruse eesmärgid aastateks 2014–2020. Komisjon peaks uurima, kas riiklik programm on kooskõlas kõnealuste eesmärkidega ja poliitikadialoogi tulemustega. Lisaks peaks komisjon uurima, kas liidu vahendite jagamisel erinevate eesmärkide vahel järgitakse asjaomases erimääruses iga eesmärgi kohta sätestatud miinimummäärasid. Liikmesriikidel peaks olema võimalik nendest miinimummääradest kõrvale kalduda, kuid sel juhul nad peaksid seda kõrvalekaldumist oma riiklikus programmis põhjendama. Juhul kui liikmesriigi põhjendust ei peeta piisavaks, võib komisjon jätta riiklikku programmi heaks kiitmata. Komisjon peaks Euroopa Parlamenti korrapäraselt teavitama poliitikadialoogide tulemusest, kogu programmitöö protsessist, sealhulgas riiklike programmide ettevalmistamisest ja asjaomases erimääruses iga eesmärgi kohta sätestatud miinimummääradest kinnipidamisest ning riiklike programmide rakendamisest.
(9) Strateegia kohta tuleks teha vahekokkuvõte, et tagada piisav rahastamine ajavahemikul 2018–2020.
(10) Liikmesriigid peaksid kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ja halduskoormuse vähendamise vajadusega looma partnerlussuhted asjaomaste asutuste ja organitega, et töötada välja oma riiklikud programmid ning need ellu viia kogu mitmeaastase perioodi jooksul. Liikmesriigid tagavad, et programmitöö tsükli eri etappides ei teki partnerite vahel huvide konflikti. Iga liikmesriik peaks looma komitee, kes teostaks järelevalvet riikliku programmi üle ning aitaks tal analüüsida rakendamist ja programmi eesmärkide saavutamisel tehtud edusamme. Iga liikmesriik peaks vastutama järelevalvekomitee loomise praktilise korra kehtestamise eest.
(11) Riiklike programmide alusel tehtavate kulude rahastamiskõlblikkus tuleb siseriiklikes õigusaktides kindlaks määrata käesolevas määruses kehtestatud ühiste põhimõtete järgi. Tuleks kindlaks määrata kulude rahastamiskõlblikkuse algus- ja lõppkuupäev, et sätestada riiklike programmide rakendamise ühtsed ja õiglased eeskirjad.
(12) Tehniline abi peaks liikmesriikidel võimaldama toetada riiklike programmide rakendamist ning aitama toetusesaajatel täita oma kohustusi ja järgida liidu õigusakte. Asjakohasel juhul võiks tehniline abi katta pädevate asutuste kulud kolmandates riikides.
(13) Selleks et tagada nõuetekohane raamistik erakorralise abi kiireks osutamiseks, peaks käesolev määrus kooskõlas finantsmääruse sättega,[6] mis võimaldab paindlikkust nõuetekohaselt põhjendatud erijuhtudel, võimaldama toetada meetmeid, mille kulud tekkisid enne, kui esitati taotlus sellise abi saamiseks, kuid mitte enne 1. jaanuari 2014. Toetus võib olla 100 % abikõlblikest kuludest nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel, kui see on meetme rakendamiseks hädavajalik, eelkõige juhul, kui toetusesaaja on rahvusvaheline või valitsusväline organisatsioon. Erakorralisest abist toetatavad meetmed peaksid tulenema otseselt eriolukorrast ning mitte asendama liikmesriikide pikaajalisi investeeringuid.
(13а) Liidu eelarvest antava toetusega seotud otsused peaksid olema piisava kontrolljälje säilitamiseks nõuetekohaselt dokumenteeritud.
(14) Liidu finantshuve tuleks kogu kulutsükli vältel kaitsta proportsionaalsete meetmete kaudu, mis hõlmavad rikkumiste ärahoidmist, avastamist ja uurimist, samuti kadumaläinud, alusetult väljamakstud või ebaõigesti kasutatud vahendite tagasinõudmist ning vajaduse korral haldus- ja rahalisi karistusi kooskõlas finantsmäärusega.
(14a) Seoses Euroopa Liidu finantshuvide kaitsmisega võib kooskõlas kohaldatavate õigusaktidega ettevõtjatele teatada liikmesriikide, komisjoni, kontrollikoja ja OLAFi läbiviidud kohapealsetest kontrollidest ja audititest või jätta teatamata.
(14b) Mitmeaastase finantsraamistiku liidusiseseks kulutamiseks ettenähtud vahendite uue struktuuri eesmärk on kohaldatavaid eeskirju lihtsustada ja vähendada toetusesaajate halduskoormust. Kontrollimehhanism peaks siiski jääma tõhusaks ning seetõttu on oluline tuletada meelde kohaldatavaid eeskirju liidu finantshuvide kaitse kohta, milles nähakse ette nii etteteatatud kui ka etteteatamata kohapealsete kontrollide ja auditite tegemine.
(15) Liikmesriigid peaksid võtma vastu piisavad meetmed, et tagada juhtimis- ja kontrollisüsteemi nõuetekohane toimimine ja rakendamise kvaliteet. Selleks oleks vaja kehtestada üldpõhimõtted ja vajalikud funktsioonid, mida süsteemid peaksid täitma.
(16) Riiklike programmide tõhusa ja nõuetekohase rakendamise tagamiseks tuleks täpsustada liikmesriikide kohustusi seoses juhtimis- ja kontrollisüsteemidega ning eeskirjade ja liidu õiguse rikkumise ärahoidmise, avastamise ja kõrvaldamisega.
(17) Vastavalt subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttele peaksid liikmesriigid kandma oma juhtimis- ja kontrollisüsteemide kaudu esmavastutust riiklike programmide rakendamise ja kontrolli eest. Erimääruste alusel antavat toetust rakendatakse komisjoni ja liikmesriikide tihedas koostöös kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega.
(17a) Liikmesriigid peaksid täielikult ära kasutama teadmisi, erialapädevusi ja kogemusi, mille avalik-õiguslikud ja/või eraõiguslikud asutused on saanud siseasjade valdkonna varasemate rahaliste vahendite rakendamisel.
(18) Ainult liikmesriikide määratud vastutavad asutused saavad anda piisava kinnituse selle kohta, et enne toetusesaajatele liidu eelarvest abi andmist on teostatud vajalikud kontrollid. Seetõttu tuleks sõnaselgelt sätestada, et liidu eelarvest võib hüvitada ainult määratud vastutavate asutuste kulusid.
(19) Tuleks määrata kindlaks komisjoni volitused ja vastutus juhtimis- ja kontrollisüsteemide tõhusa toimimise kontrollimisel ning liikmesriigilt meetmete võtmise nõudmisel.
(20) Liidu eelarvelisi kulukohustusi tuleb täita igal aastal. Tõhusa programmijuhtimise tagamiseks on vajalik sätestada aastabilansi- ja lõppmakse tasumise ühised eeskirjad.
(21) Programmide käivitamisel tehtav eelmakse tagab, et liikmesriigil on vahendeid, et toetada toetusesaajaid programmi rakendamisel juba alates programmi vastuvõtmisest. Seepärast tuleks ette näha esialgsed eelmaksesummad. Esialgne eelmakse peaks olema programmi lõpetamise ajaks täielikult tasaarveldatud. Vastutavad asutused peaksid tagama, et toetusesaajad saavad toetuse kogusumma õigeaegselt.
(21a) Lisaks tuleks teha iga-aastane eelmakse, tagamaks, et liikmesriikidel on oma riiklike programmide rakendamiseks piisavalt vahendeid. Iga-aastased eelmaksed tuleks igal aastal aastabilansimakse tasumisega tasaarvestada.
(22) Finantsmääruse iga kolme aasta järel toimuva läbivaatamisega[7] tehakse koostöös liikmesriikidega toimuva eelarve täitmise meetodis muudatusi, mida tuleb arvesse võtta.
(23) Pidades silmas aruandekohustuse tugevdamist seoses liidu eelarvest asjaomasel aastal kaasrahastatavate kuludega, tuleks luua raamatupidamisarvestuse iga-aastase kontrolli ja heakskiitmise asjakohane raamistik. Selle raamistiku alusel peaks vastutav asutus esitama komisjonile riikliku programmi kohta määruse 966/2012 [uus finantsmäärus] artiklis 59 sätestatud dokumendid.
(24) Selleks et suurendada kogu liidus raamatupidamisarvestuse iga-aastase kontrolli ja heakskiitmise aluseks olevat kindlust, tuleks liikmesriikides läbiviidavate kontrollide viisi ja taseme kohta kehtestada ühised sätted.
(25) Liidu vahendite usaldusväärse finantsjuhtimise tagamiseks võib komisjonil osutuda vajalikuks finantskorrektsioonide tegemine. Et tagada liikmesriikidele õiguskindlus, on oluline määrata kindlaks asjaolud, mille korral liidu või liikmesriigi kohaldatava õiguse rikkumine võib tuua kaasa komisjoni tehtavad finantskorrektsioonid. Selleks et tagada, et finantskorrektsioonid, mida komisjon võib liikmesriikidele kehtestada, oleksid seotud liidu finantshuvide kaitsmisega, peaksid need piirduma juhtudega, kus liidu või liikmesriigi õiguse rikkumine puudutab otseselt või kaudselt meetmete ja vastavate kulude rahastamiskõlblikkust, seaduslikkust, juhtimist või kontrolli. Proportsionaalsuse tagamiseks on oluline, et komisjon võtaks finantskorrektsiooni summa üle otsustamisel arvesse rikkumise laadi ja raskusastet. Sellega seoses on asjakohane sätestada komisjoni tehtavate finantskorrektsioonide kohaldamise kriteeriumid ja menetlus, mille tulemusel võidakse teha otsus finantskorrektsiooni kohta.
(26) Vastutavate asutuste ja liidu eelarve vahelise finantssuhte kehtestamiseks peaks komisjon nende asutuste raamatupidamisarvestust igal aastal kontrollima ja selle heaks kiitma. Raamatupidamisarvestuse kontrolli ja heakskiitmise otsus peaks hõlmama raamatupidamisarvestuse täielikkust, täpsust ja tõepärasust, kuid mitte kulude vastavust liidu õigusaktidele.
(27) Komisjon, kes vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklile 17 vastutab liidu õigusaktide nõuetekohase kohaldamise eest, peaks otsustama, kas liikmesriikide kulud on vastavuses liidu õigusaktidega. Liikmesriikidele tuleks anda õigus oma makseotsuseid põhjendada. Selleks et anda liikmesriikidele minevikus tehtud kuludega seoses õiguslikud ja rahalised tagatised, tuleks kindlaks määrata maksimaalne ajavahemik, mille vältel komisjon otsustab, millised finantstagajärjed peaksid olema nõuete mittetäitmisel.
(27a) Oluline on tagada usaldusväärne finantsjuhtimine ja tõhus rakendamine, tagades seejuures ka läbipaistvuse, õiguskindluse, rahastamise kättesaadavuse ja toetusesaajate võrdse kohtlemise.
(27b) Selleks et lihtsustada vahendite kasutamist ja vähendada vigade esinemise riski, nähes samal ajal vajaduse korral ette diferentseerimise, et võtta arvesse poliitikavaldkonna eripära, on asjakohane määratleda toetuse vormid ja ühtlustatud tingimused kulude rahastamiskõlblikkuse kindlaksmääramiseks, sealhulgas lihtsustatud kuluvariandid. Liikmesriigid peaksid kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega võtma vastu riiklikud eeskirjad kulude rahastamiskõlblikkuse kohta.
(28) Et soodustada finantsdistsipliini, on kohane määrata kindlaks riikliku programmi mis tahes eelarvelise kulukohustuse osa vabastamise kord, eriti kui summa puhul võib vabastamise suhtes teha erandi, eelkõige siis, kui viivitused programmi rakendamisel tulenevad edasilükkava mõjuga kohtu- või haldusmenetlusest või vääramatu jõuga seotud põhjustest.
(29) Et tagada kohustustest vabastamise üldeeskirjade asjakohane kohaldamine, peaks kehtestatud eeskirjades olema üksikasjalikult sätestatud, kuidas kohustustest vabastamise tähtajad kindlaks määratakse ja kuidas vastavad summad arvutatakse.
(30) On oluline teadvustada liidu rahastamisalaseid saavutusi üldsusele. Kodanikel on õigus teada, kuidas liidu rahalisi vahendeid kasutatakse. Avalikkusele asjakohase teabe edastamise eest peaksid vastutama komisjon, vastutavad asutused ja toetusesaajad. Et tagada laiema üldsuse tõhusam teavitamine ja suurem koostoime komisjoni algatusel toimuvate teavitustegevuste vahel, tuleb käesoleva liidupoolse rahastamise alusel teavitamismeetmetele eraldatud eelarvest rahastada ka Euroopa Liidu poliitiliste prioriteetide propageerimist, tingimusel et need on seotud käesoleva liidupoolse rahastamise üldeesmärkidega.
(31) Selleks et tagada teabe laialdane levitamine käesoleva liidupoolse rahastamise kohta ja teavitada potentsiaalseid toetusesaajaid rahastamisvõimalustest, tuleks käesoleva määruse alusel määratleda üksikasjalikud teabe- ja teavitamismeetmete eeskirjad ning samuti selliste meetmete konkreetsed tehnilised omadused ning iga liikmesriik peaks vähemalt looma veebisaidi või veebiportaali vajaliku teabega. Liikmesriigid peaksid rakendama teavitamiskampaaniate otsesemaid vorme, et teavitada nõuetekohaselt potentsiaalseid toetusesaajaid, muu hulgas korraldades korrapäraselt avalikke üritusi, nn teabepäevi ja koolitusi.
(32) Toetatavate meetmete tõhusus sõltub ka nende hindamisest ja tulemuste levitamisest. Sellega seoses tuleks selgelt kindlaks määrata liikmesriikide ja komisjoni vastutus ning hindamise usaldusväärsust ja sellega seotud teabe kvaliteeti tagav kord.
(32a) Käesoleva määruse kohaldamisel, sealhulgas delegeeritud õigusaktide koostamisel peaks komisjon konsulteerima kõigi liikmesriikide ekspertidega.
(33) Selleks et muuta käesoleva määruse sätteid kulude rahastamiskõlblikkuse ühiste põhimõtete kohta peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil. Delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisel ja koostamisel peaks komisjon tagama asjaomaste dokumentide sama- ja õigeaegse ning asjakohase edastamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule.
(34) Selleks et tagada käesoleva määruse rakendamiseks ühetaolised tingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused. Neid volitusi tuleks teostada vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrusele (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes[8].
(35) Kontrollimenetlust tuleks kasutada rakendusaktide puhul, millega sätestatakse liikmesriikide ühised kohustused, eelkõige teabe edastamisel komisjonile, ning nõuandemenetlust tuleks kasutada nende rakendusaktide vastuvõtmisel, mis on seotud komisjonile edastatava teabe näidisvormidega, arvestades nende puhttehnilist laadi.
(36) Kuna käesoleva määruse eesmärki, nimelt üldsätete kehtestamist, ei suuda liikmesriigid piisaval määral saavutada ja seda saab paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.
(36a) Niivõrd kui käesoleva määrusega kehtestatakse üldeeskirjad, mis on vajalikud, et rakendada erimääruseid, millega nähakse ette käesoleva määruse kohaldatavus nende erimääruste suhtes ning mis põhinevad Schengeni acquis’l seoses nende riikidega, mille suhtes need erimäärused on kohaldatavad Euroopa Liidu lepingule ja ELi toimimise lepingule lisatud asjakohaste protokollide või asjaomaste lepingute alusel, tuleks käesolevat määrust kohaldada koos kõnealuste erimäärustega. Selles ulatuses tähendab see, et käesolev määrus saab olla seotud Schengeni acquis’d edasi arendavate erimääruste sätetega ning neid otseselt mõjutada, mõjutades seeläbi Schengeni acquis’ õigusraamistikku.
(36b) Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokolli nr 21 (Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukoha kohta vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suhtes) artikli 3 kohaselt on Ühendkuningriik teatanud oma soovist osaleda käesoleva määruse vastuvõtmisel ja kohaldamisel.
(36c) Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokolli nr 21 (Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukoha kohta vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suhtes) artikli 3 kohaselt on Iirimaa teatanud oma soovist osaleda käesoleva määruse vastuvõtmisel ja kohaldamisel.
(37) Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud Taani seisukohta käsitleva protokolli artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva määruse vastuvõtmisel, mistõttu see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav.
(38) On asjakohane viia käesoleva määruse kestus kooskõlla nõukogu määrusega, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020 [*ELT...]. Seetõttu tuleks käesolevat määrust kohaldada alates 1. jaanuarist 2014,
ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:
I PEATÜKK
ÜLDSÄTTED
Artikkel 1
Eesmärk ja reguleerimisala
Käesoleva määrusega kehtestatakse erimääruste rakendamise üldeeskirjad seoses järgnevaga:
a) kulude rahastamine;
b) partnerlus, programmitöö, aruandlus, järelevalve ja hindamine;
c) liikmesriikide kehtestatavad juhtimis- ja kontrollisüsteemid;
d) raamatupidamisarvestuse kontroll ja heakskiitmine.
Artikkel 2
Mõisted
Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:
a) „erimäärused”
– määrus .../2012/EL, [millega luuakse Varjupaiga- ja Rändefond aastateks 2014–2020];
– määrus …/2012/EL, [millega luuakse Sisejulgeolekufondi osana politseikoostöö, kuritegevuse tõkestamise ja selle vastu võitlemise ning kriisiohje rahastamisvahend]; ning
– mis tahes muu määrus, millega nähakse ette käesoleva määruse kohaldamine;
b) „programmitöö” – mitmeastmeline korraldamise, otsustamise ja rahastamise protsess, mille eesmärk on rakendada mitut aastat hõlmava ajavahemiku vältel liidu ja liikmesriikide ühiseid meetmeid erimääruste eesmärkide elluviimiseks;
c) „meede” – asjaomase riikliku programmi vastutava asutuse või sellise asutuse vastutusel valitud projekt või projektid, mis aitavad täita erimäärustes kehtestatud üld- ja erieesmärke;
d) „liidu meede” – erimäärustes määratletud rahvusvaheline meede või liidule erilist huvi pakkuv meede;
e) „projekt” – konkreetne praktiline vahend, mida liidu toetuse saajad kasutavad meetme või selle osa rakendamiseks;
f) „erakorraline abi” – projekt või projektid, mille abil lahendatakse erimäärustes määratletud hädaolukordi;
g) „toetusesaaja” – projekti alusel liidu toetuse saaja, sõltumata sellest, kas tegemist on avalik-õigusliku või eraõigusliku asutuse, rahvusvahelise organisatsiooni või Punase Risti või Punase Risti ja Punase Poolkuu Ühingute Rahvusvahelise Föderatsiooniga.
II PEATÜKK
ABI ANDMISE PÕHIMÕTTED
Artikkel 3
Üldpõhimõtted
1. Erimääruste alusel antakse toetust riiklike programmide, liidu meetmete ja erakorralise abi osutamise kaudu, mis täiendab riiklikke, piirkondlikke ja kohaliku tasandi meetmeid, järgides liidu eesmärke ja andes liidule lisaväärtust.
2. Komisjon ja liikmesriigid tagavad, et erimääruste alusel antav ja liikmesriikidelt saadav toetus on kooskõlas Euroopa Liidu asjakohase tegevuse, poliitika ja prioriteetidega ning täiendab muid Euroopa Liidu vahendeid, võttes samas arvesse iga liikmesriigi konkreetseid asjaolusid.
3. Erimääruste alusel antavat toetust rakendatakse komisjoni ja liikmesriikide tihedas koostöös.
4. Oma vastutusala piires tagavad komisjon ja liikmesriigid, kolmandates riikides ja seoses nendega võetavate meetmete puhul koos Euroopa Liidu välisteenistusega, koordineerimise käesoleva määruse ja erimääruste vahel ning liidu muude asjakohaste poliitikavaldkondade, strateegiate ja vahendite, sealhulgas liidu välistegevuse raamistikku kuuluvate poliitikavaldkondade, strateegiate ja vahendite vahel.
4a. Komisjon ja liikmesriigid tagavad, asjakohasel juhul koos Euroopa välisteenistusega, sünergia ja kooskõla kolmandates riikides ja nendega seoses võetavate meetmete ning muude väljaspool liitu võetavate meetmete vahel, mida toetatakse liidu vahendite kaudu. Eelkõige tagavad nad, et kõnealused meetmed:
a) on kooskõlas liidu välispoliitikaga, järgivad arengupoliitika sidususe põhimõtet ning on kooskõlas asjaomase piirkonna või riigi jaoks koostatud strateegiliste programmdokumentidega;
b) keskenduvad meetmetele, mis ei ole arengule suunatud;
c) teenivad liidu sisepoliitika huve ning on kooskõlas liidusiseselt võetavate meetmetega.
5. Komisjon ja liikmesriigid kohaldavad usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtet kooskõlas finantsmääruse artikliga [30], nimelt järgides säästlikkuse, tõhususe ja tulemuslikkuse põhimõtet .
6. Komisjon ja liikmesriigid tagavad erimääruste alusel antava toetuse tulemuslikkuse, sealhulgas järelevalve, aruandluse ja hindamise abil.
7. Komisjon ja liikmesriigid täidavad oma käesoleva määruse ja erimäärustega seonduvaid ülesandeid eesmärgiga vähendada toetusesaajate, liikmesriikide ja komisjoni halduskoormust, võttes arvesse proportsionaalsuse põhimõtet.
Artikkel 4
Vastavus liidu ja liikmesriikide õigusele
Erimääruste alusel rahastatavad meetmed peavad olema kooskõlas kohaldatava liidu ja liikmesriikide õigusega.
Artikkel 5
Euroopa Liidu finantshuvide kaitse
1. Komisjon võtab asjakohaseid meetmeid tagamaks, et käesoleva määruse ja erimääruste alusel rahastatavate meetmete rakendamisel kaitstakse Euroopa Liidu finantshuve pettuse, korruptsiooni ja muu ebaseadusliku tegevuse eest ennetustegevuse ja tõhusa kontrolliga ning juhul, kui avastatakse nõuete mittetäitmise juhtumeid, alusetult väljamakstud summade sissenõudmisega ning vajaduse korral tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate haldus- ja rahaliste karistustega.
2. Liikmesriigid hoiavad ära, avastavad ja kõrvaldavad rikkumisi ning nõuavad sisse alusetult väljamakstud summad koos hilinenud maksete viivistega. Nad teatavad eeskirjade eiramisest komisjonile ning hoiavad komisjoni kursis asjaomastel haldus- ja kohtumenetlustel tehtavate oluliste edusammudega.
3. Kui toetusesaajale alusetult väljamakstud summasid ei ole võimalik sisse nõuda ja selle põhjuseks on liikmesriigi viga või hooletus, vastutab liikmesriik asjaomaste summade liidu eelarvesse tagasimaksmise eest.
4. Liikmesriigid pakuvad tõhusat kaitset pettuste eest, eelkõige suurema riskiga valdkondades; kaitse peab toimima hoiatusena, võttes arvesse meetmetest saadavat kasu ning nende proportsionaalsust.
5. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artiklis 54 osutatud menetlusega vastu delegeeritud õigusakte lõigetes 2 ja 3 sätestatud liikmesriikide kohustuste kohta. Komisjon võtab rakendusaktid vastu kooskõlas artikli 55 lõike 2 kohase nõuandemenetlusega, sätestades rikkumistest teatamise sageduse ja kasutatava aruandlusvormi.
6. Komisjonil või tema esindajatel ja kontrollikojal on õigus auditeerida dokumentide põhjal ja kohapeal kõiki toetusesaajaid, töövõtjaid ja alltöövõtjaid, keda on käesoleva määruse ja erimääruste alusel rahastatud liidu vahenditest.
7. Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) võib läbi viia uurimisi, sealhulgas kohapealseid kontrolle, kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. septembri 2013. aasta määruse (EL, Euratom) nr 883/2013 (Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluste kohta) ning nõukogu 11. novembri 1996. aasta määruse (Euratom, EÜ) nr 2185/96 (mis käsitleb komisjoni tehtavat kohapealset kontrolli ja inspekteerimist, et kaitsta Euroopa ühenduste finantshuve pettuste ja igasuguse muu eeskirjade eiramiste eest) sätete ning nendes sätestatud menetlustega, et kaitsta Euroopa ühenduste finantshuve pettuse ja muu ebaseadusliku tegevuse eest ning teha kindlaks, kas seoses toetuslepingu, toetuse andmise otsuse või käesoleva määruse ja erimääruste alusel rahastamise lepinguga esineb pettust, korruptsiooni või muid ebaseaduslikke tegevusi, mis mõjutavad liidu finantshuve.
8. Ilma et see piiraks lõigete 1, 6 ja 7 kohaldamist, sisaldavad käesoleva määruse ja erimääruste rakendamisest tulenevad kolmandate riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega sõlmitud koostöölepingud ning lepingud, toetuslepingud ja toetuse andmise otsused sätteid, mis annavad komisjonile, kontrollikojale ja OLAFile selgesõnaliselt õiguse selliste auditite ja uurimiste tegemiseks oma vastavate pädevuste piires.
III PEATÜKK
LIIDU MEETMETE NING ERAKORRALISE JA TEHNILISE ABI FINANTSRAAMISTIK
Artikkel 7
Rakendamise raamistik
1. Komisjon kehtestab üldsumma, mis tehakse komisjoni algatusel liidu eelarve iga-aastaste assigneeringute alusel kättesaadavaks liidu meetmete, erakorralise abi ja tehnilise abi tarbeks.
2. Komisjon võtab rakendusaktiga vastu liidu meetmete ja erakorralise abi tööprogrammi. Kõnealune rakendusakt võetakse vastu vastavalt artikli 55 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusele.
3. Komisjon võib eraldi vastu võtta erakorralise abi tööprogrammi, et tagada vahendite õigeaegne kättesaadavus.
4. Komisjoni algatusel võetavaid liidu meetmeid ning erakorralist ja tehnilist abi võivad rakendada:
– komisjon otse või rakendusametite kaudu;
– üksused ja isikud, kes ei ole liikmesriigid, kaudselt kooskõlas finantsmääruse artikliga 60.
Artikkel 8
Erakorraline abi
1. Erimäärustes määratletud hädaolukordadele reageerimiseks võib komisjon otsustada anda erakorralist abi. Sellisel juhul teavitab ta sellest õigeaegselt Euroopa Parlamenti ja nõukogu.
2. Olemasolevate vahendite piires võib erakorraline abi ulatuda kuni 100 %-ni rahastamiskõlblikest kuludest.
3. Erakorraline abi võib tähendada abi osutamist liikmesriikides ja kolmandates riikides kooskõlas erimäärustes kindlaks määratud eesmärkide ja meetmetega.
4. Erakorralise abiga võib katta enne toetusavalduse või abipalve esitamise kuupäeva, kuid mitte enne 1. jaanuari 2014 tekkinud kulusid, kui see on meetme rakendamiseks vajalik.
5. Erakorraline abi võib olla otse liidu ametitele antavate toetuste vormis.
Artikkel 9
Liidu meetmed ja erakorraline abi kolmandates riikides või seoses nendega
1. Komisjon võib otsustada rahastada liidu meetmeid ja erakorralist abi kolmandates riikides või seoses nendega kooskõlas erimäärustes sätestatud eesmärkide ja meetmetega.
2. Kui selliseid meetmeid rakendatakse otse, peab järgmistel üksustel olema võimalus esitada toetustaotlusi:
a) liikmesriigid;
b) kolmandad riigid nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel, kui toetus on vajalik käesolevas määruses või erimäärustes sätestatud eesmärkide täitmiseks;
c) kolmandate riikide ning liidu või liikmesriikide asutatud ühisorganid;
d) rahvusvahelised organisatsioonid, sealhulgas piirkondlikud organisatsioonid, ÜRO asutused, osakonnad ja missioonid, rahvusvahelised finantseerimisasutused ja arengupangad ja rahvusvahelise kohtualluvusega institutsioonid, niivõrd kui need aitavad kaasa asjaomas(t)e erimäärus(t)e eesmärkide saavutamisele;
e) Rahvusvaheline Punase Risti komitee (RPRK), Punase Risti ja Punase Poolkuu Ühingute Rahvusvaheline Föderatsioon;
f) Euroopa Liidus ja Schengeni acquis’ rakendamise, kohaldamise ja edasiarendamisega seotud riikides loodud ja registreeritud valitsusvälised organisatsioonid;
g) liidu ametid erakorralise abi osutamiseks.
Artikkel 10
Komisjoni algatusel antav tehniline abi
1. Komisjoni algatusel või tema nimel võib erimäärustega toetada käesoleva määruse või erimääruste rakendamiseks vajalikku ettevalmistustööd, järelevalvet, haldus- ja tehnilist abi, hindamist, auditeerimist ning kontrollimeetmeid ja -tegevusi.
2. Need meetmed ja tegevused võivad hõlmata järgmist:
a) abi projekti ettevalmistamisel ja hindamisel;
b) institutsioonide tugevdamise ja haldusvõimekuse suurendamise toetamine käesoleva määruse ja erimääruste tõhusaks haldamiseks;
c) käesoleva määruse ja erimääruste analüüsi, halduse, järelevalve, teabevahetuse ja rakendamisega seotud meetmed ning kontrollisüsteemide ning tehnilise ja haldusabi rakendamisega seotud meetmed;
d) hindamine, ekspertide aruanded, statistika ja uuringud, sealhulgas erimääruste toimimist käsitlevad üldist laadi uuringud;
e) meetmed, mis hõlmavad teabe levitamist, võrgustike tegevuse toetamist, teavitamistoiminguid, teadlikkuse suurendamist ja koostöö edendamist ning kogemuste vahetamist, sealhulgas kolmandate riikidega. Et tagada laiema üldsuse tõhusam teavitamine ja tugevam koostoime komisjoni algatusel toimuvate teavitustegevuste vahel, tuleb käesoleva määruse alusel teavitusmeetmetele eraldatud vahenditest rahastada ka Euroopa Liidu poliitiliste prioriteetide propageerimist, tingimusel et see on seotud käesoleva määruse ja erimääruste üldeesmärkidega;
f) juhtimiseks, järelevalveks, auditeerimiseks, kontrollimiseks ja hindamiseks kasutatavate arvutisüsteemide paigaldamine, ajakohastamine, kasutamine ning omavahel ühendamine;
g) ühise hindamis- ja järelevalveraamistiku ning näitajate süsteemi kavandamine, võttes vajaduse korral arvesse liikmesriikide näitajaid;
h) meetmed hindamismeetodite ja hindamistavadealase teabevahetuse tõhustamiseks;
i) määratud asutustele ja toetusesaajatele mõeldud konverentsid, seminarid, õpikojad ja muud käesoleva määruse ja erimääruste rakendamisega seotud ühised teavitamis- ja koolitusmeetmed;
ia) meetmed, mis on seotud pettuse avastamise ja ennetamisega;
j) auditeerimisega seotud meetmed.
3. Need meetmed võivad samuti puudutada eelnevaid ja järgnevaid finantsraamistikke.
IV PEATÜKK
RIIKLIKUD PROGRAMMID
1. jagu
Programmitöö ja rakendamise raamistik
Artikkel 10a
Programmitöö
Erimääruste eesmärkide saavutamiseks tegutsetakse mitmeaastase programmitööperioodi (2014–2020) raames, mille kohta tehakse vahekokkuvõte vastavalt artiklile 15.
Artikkel 11
Meetmete subsidiaarsus ja proportsionaalsus
1. Liikmesriigid ja nende poolt selleks määratud asutused (edaspidi „määratud asutused”) vastutavad programmide rakendamise ning käesoleva määruse ja erimääruste kohaste ülesannete täitmise eest asjakohasel tasandil kooskõlas liikmesriigi institutsioonilise, õigus- ja finantsraamistikuga ning vastavalt käesolevale määrusele ja erimäärustele.
2. Erimääruste alusel antava toetuse rakendamise ja kasutamise kord, eelkõige vajalikud finants- ja haldusressursid, mis on seotud aruandluse, hindamise, juhtimise ja kontrolliga, peavad olema proportsionaalsed eraldatud toetusega, vähendades nii halduskoormust ja soodustades tõhusat rakendamist.
Artikkel 12
Partnerlus
1a. Iga liikmesriik korraldab vastavalt siseriiklikele eeskirjadele ja tavadele ning kohaldatavaid turvanõudeid järgides partnerluse selleks asjaomaste asutuste ja organitega lõikes 3 sätestatud ülesannete täitmiseks. Partnerlus luuakse vajaduse korral asjaomaste avaliku sektori asutustega riigi, piirkonna ja kohalikul tasandil. See hõlmab vajaduse korral ka asjaomaseid rahvusvahelisi organisatsioone, valitsusväliseid organisatsioone ja sotsiaalpartnereid.
2. Partnerlussuhetes järgitakse täielikult iga partneri institutsioonilisi, õiguslikke ja finantsalaseid volitusi.
3. Liikmesriik kaasab partnerluse riiklike programmide ettevalmistamisse, rakendamisse ning järelevalve- ja hindamistegevusse. Partnerluse koosseis võib programmitöö tsükli eri etappides olla erinev.
4. Kõik liikmesriigid loovad riiklike programmide rakendamise toetamiseks järelevalvekomitee.
5. Komisjon võib anda suuniseid riiklike programmide järelevalve kohta ning võib vajaduse korral ja kokkuleppel liikmesriigiga osaleda järelevalvekomitee töös nõuandva pädevusega.
Artikkel 13
Poliitikadialoog
1. Selleks et hõlbustada riiklike programmide ettevalmistamist, peab iga liikmesriik ja komisjon dialoogi kõrgemate ametnike tasandil, võttes arvesse artiklis 14 sätestatud asjakohast soovituslikku ajakava. Dialoog peab keskenduma riiklike programmide abil saavutatavatele üldistele tulemustele, et tegeleda liikmesriikide vajaduste ja prioriteetidega erimäärusega hõlmatud sekkumisvaldkondades, võttes arvesse asjaomase liikmesriigi lähteolukorda ja erimääruste eesmärke. Samuti vahetatakse dialoogi raames arvamusi liidu meetmete kohta. Dialoogi tulemustest lähtutakse riiklike programmide ettevalmistamisel ja heakskiitmisel ning nendes esitatakse eeldatav tähtaeg, millal liikmesriik peaks riiklikud programmid komisjonile esitama, et võimaldada programmi õigeaegset vastuvõtmist. Dialoogi tulemused kantakse kooskõlastatud protokolli.
1a. Juhul kui meetmeid rakendatakse kolmandates riikides või seoses nendega, ei tohi sellised meetmed olla otseselt arengule suunatud ning poliitikadialoogi käigus tuleb püüda saavutada täielik kooskõla liidu välistegevuse põhimõtete ja üldeesmärkide ning asjaomase riigi või piirkonnaga seotud välispoliitikaga.
1b. Pärast poliitikadialoogide lõpuleviimist teavitab komisjon parlamenti üldistest tulemustest.
1c. Kui liikmesriik ja komisjon peavad seda asjakohaseks, võib poliitikadialoogi korrata pärast artiklis 15 osutatud vahekokkuvõtet, et hinnata uuesti selle liikmesriigi vajadusi ja liidu prioriteete.
Artikkel 14
Riiklike programmide ettevalmistamine ja heakskiitmine
1. Artikli 13 lõikes 1 osutatud poliitikadialoogi järelduste põhjal esitab iga liikmesriik kooskõlas erimäärustega mitmeaastase riikliku programmi.
2. Iga esitatud riikliku programmi kavand hõlmab eelarveaastaid ajavahemikul 1. jaanuarist 2014 kuni 31. detsembrini 2020 ning koosneb järgmisest osadest:
a) liikmesriigi lähteolukorra kirjeldus, millele on lisatud ka vajaduste õigeks hindamiseks vajalik faktiline teave;
b) analüüs, milles käsitletakse liikmesriigi vajadusi ja programmiga hõlmatud ajavahemiku jooksul nende rahuldamiseks kavandatud riiklikke eesmärke;
c) nõuetekohane strateegia, milles määratakse kindlaks liidu eelarve toel taotletavad eesmärgid, nende saavutamiseks võetavad meetmed, soovituslik ajakava ning nende eesmärkide saavutamiseks kavandatud meetmete näited;
ca) kirjeldus, kuidas erimääruste eesmärgid on hõlmatud;
d) mehhanismid, millega tagatakse kooskõlastamine erimäärustega kehtestatud vahendite ning teiste liidu ja riiklike vahendite vahel;
e) teave kehtestatava järelevalve- ja hindamisraamistiku kohta ning näitajad, mida kasutatakse eesmärkide rakendamisel saavutatud edu mõõtmiseks võrreldes liikmesriigi lähteolukorraga;
ea) riikliku programmi rakendussätted, mis sisaldavad määratud asutuste andmeid ning kavandatud juhtimis- ja kontrollisüsteemi kokkuvõtlikku kirjeldust;
f) artiklis 12 sätestatud partnerluspõhimõtte rakendamiseks valitud lähenemisviisi kokkuvõtlik kirjeldus;
g) rahastamiskava projekt, mis on soovituslikult jaotatud perioodi iga eelarveaasta kaupa, sealhulgas on märgitud ära tehnilise abiga seotud kulud;
h) mehhanismid ja meetodid riikliku programmi avalikustamiseks.
3. Liikmesriigid esitavad riiklike programmide kavandid komisjonile hiljemalt kolm kuud pärast artikli 13 lõikes 1 osutatud poliitikadialoogi lõpuleviimist.
4. Riiklikud programmid koostatakse vastavalt mudelile, mille komisjon on rakendusaktiga vastu võtnud. Kõnealune rakendusakt võetakse vastu vastavalt artikli 55 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusele.
5. Enne esitatud riikliku programmi heakskiitmist analüüsib komisjon:
a) selle vastavust erimääruste eesmärkidele ja artikli 13 lõikes 1 osutatud poliitikadialoogi tulemustele;
aa) liidu rahastamise jaotust eesmärkide vahel, lähtudes erimääruse nõuetest, ning vajaduse korral erimäärustes sätestatud miinimummääradest kõrvalekaldumise põhjendatust;
b) esitatud riikliku programmi kavandis ette nähtud eesmärkide, näitajate, ajakava ja näidismeetmete asjakohasust, pidades silmas liikmesriikide esitatud strateegiat▌;
c) lõike 2 punktis fa osutatud rakendussätete asjakohasust, arvestades kavandatavaid meetmeid;
d) esitatud programmi kavandi vastavust liidu õigusaktidele;
e) vastastikust täiendavust teistest liidu fondidest, sealhulgas Euroopa Sotsiaalfondist, saadava toetusega;
f) kui see on erimääruse alusel kohaldatav, kolmandates riikides või seoses nendega taotletavate eesmärkide ja võetavate meetmete näidete puhul kooskõla liidu välistegevuse põhimõtete ja eesmärkide ning asjaomase riigi või piirkonnaga seotud välispoliitikaga.
6. Komisjon esitab oma märkused kolme kuu jooksul alates riikliku programmi kavandi esitamise kuupäevast. Kui komisjon leiab, et riikliku programmi kavand ei ole riikliku strateegia seisukohast erimääruse eesmärkidega kooskõlas või et nendele eesmärkidele eraldatavad liidu rahalised vahendid on ebapiisavad või et programm ei vasta liidu õiguse sätetele, palub ta asjaomasel liikmesriigil esitada kogu vajaliku lisateabe ning vajaduse korral muuta riikliku programmi kavandit.
7. Komisjon kiidab iga riikliku programmi heaks hiljemalt kuus kuud pärast seda, kui liikmesriik on selle ametlikult esitanud, tingimusel et komisjoni tehtud märkusi on nõuetekohaselt arvesse võetud.
7a. Ilma et see piiraks lõike 7 kohaldamist, teavitab komisjon Euroopa Parlamenti käesoleva artikli lõigete 5 ja 6 kohaldamise üldistest tulemustest, sealhulgas asjaomastes erimäärustes iga eesmärgi kohta sätestatud miinimummääradest kinnipidamisest või nende eiramisest.
8. Uute või ettenägematute olukordade esinemisel võib heakskiidetud riikliku programmi komisjoni või asjaomase liikmesriigi algatusel uuesti läbi vaadata ja vajaduse korral muuta järelejäänud programmitöö perioodiks.
Artikkel 15
Vahekokkuvõte
1. Komisjon ja iga liikmesriik analüüsivad olukorda 2018. aastal uuesti liikmesriikide poolt artikli 52 lõike 1 punkti a kohaselt esitatud hindamise vahearuannete ning liidu poliitikas ja asjaomases liikmeriigis toimunud arengute põhjal.
2. Pärast sellist analüüsi ja selle tulemuse põhjal võidakse riiklikke programme muuta.
3. Artiklis 14 sätestatud eeskirju riiklike programmide ettevalmistamise ja heakskiitmise kohta kohaldatakse mutatis mutandis muudetud riiklike programmide ettevalmistamise ja heakskiitmise suhtes.
4. Pärast vahekokkuvõtet ning artikli 52 lõike 2 punktis a osutatud vahehindamise osana esitab komisjon Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele aruande vahekokkuvõtte kohta.
Artikkel 16
Rahastamisstruktuur
1. Riiklike programmide alusel antakse rahalist abi toetuste vormis.
2. Riiklike programmide alusel toetatavaid meetmeid kaasrahastatakse avaliku sektori või eraallikatest, need on mittetulunduslikku laadi ning neid ei rahastata teistest liidu eelarvesse kuuluvatest allikatest.
3. Liidu eelarvest ette nähtud rahaline toetus ei ületa 75 % projekti rahastamiskõlblikest kogukuludest.
4. Liidu eelarvest ette nähtud rahalist toetust võib suurendada 90 %-ni erimeetmete või strateegiliste prioriteetide alusel, nagu on kindlaks määratud erimäärustes.
5. Liidu eelarvest ette nähtud rahalist toetust võib samuti suurendada 90 %-ni nõuetekohaselt põhjendatud erandjuhtudel, näiteks kui riigieelarvele avaldunud majandusliku surve tõttu ei oleks saanud projekte muidu rakendada ja riikliku programmi eesmärke saavutada.
6. Liidu eelarvest liikmesriikide algatusel antava tehnilise abi jaoks ette nähtud rahaline toetus võib moodustada kuni 100 % rahastamiskõlblikest kogukuludest.
Artikkel 17
Rahastamiskõlblikkuse üldpõhimõtted
1. Kulude rahastamiskõlblikkus määratakse riiklike eeskirjadega, välja arvatud juhul, kui käesolevas määruses või erimäärustes on kehtestatud erieeskirjad.
2. Vastavalt erimäärustele peavad kulud selleks, et olla rahastamiskõlblikud:
a) kuuluma erimääruste ja nende eesmärkide reguleerimisalasse;
b) olema vajalikud asjaomase projektiga hõlmatud meetmete võtmiseks;
c) olema põhjendatud ning vastama usaldusväärse finantsjuhtimise, eelkõige ökonoomsuse ja kulutasuvuse põhimõtetele.
3. Kulud vastavad erimääruse alusel toetuse saamise tingimustele, kui:
– need on tekkinud toetusesaajal ajavahemikul 1. jaanuarist 2014 kuni 31. detsembrini 2022; ning
– kulude eest on tegelikult tasunud määratud vastutav asutus ajavahemikul 1. jaanuarist 2014 kuni 30. juunini 2023.
3a. Kulud on samuti rahastamiskõlblikud, kui need on tekkinud ajavahemikul käesoleva määruse jõustumisest kuni 1. jaanuarini 2014 seoses tehnilise ja haldusabi meetmetega, mis on vajalikud selleks, et tagada juhtimis- ja kontrollisüsteemide loomine määruse XX/XXXX [Sisejulgeolekufond – politsei] raames.
3b. Erandina on 2014. aastal makstud kulud rahastamiskõlblikud ka juhul, kui need on makstud vastutavale asutusele enne selle ametlikku määramist vastavalt artiklile 24, tingimusel et enne ametlikku määramist kohaldatavad juhtimis- ja kontrollisüsteemid on üldjoontes samasugused nagu need, mida kohaldatakse pärast vastutava asutuse ametlikku määramist.
4. Toetusesaajalt vastutavale asutusele esitatud maksetaotluses sisalduvaid kulusid tõendatakse arvetega või samaväärse tõendusjõuga raamatupidamisdokumentidega, välja arvatud artikli 18 lõike 1 punktide b, c ja d kohaste toetusvormide puhul. Erandina lõikest 3 on selliste toetusvormide puhul maksetaotluses sisalduvad summad need, mille vastutav asutus toetusesaajale hüvitab.
5. Otseselt projekti rakendamise jooksul saadud puhastulu, mida ei võetud arvesse projekti heakskiitmise ajal, arvutatakse projekti rahastamiskõlblikest kuludest maha hiljemalt toetusesaaja esitatud lõppmaksetaotluses.
Artikkel 18
Rahastamiskõlblikud kulud
1. Rahastamiskõlblikke kulusid saab hüvitada järgmiselt:
a) tegelikult tehtud ja väljamakstud rahastamiskõlblike kulude hüvitamine, vajaduse korral koos amortisatsioonikuludega;
b) ühikukulude standardastmestik;
c) ühekordsed maksed;
d) kindlamääraline rahastamine, mille korral kohaldatakse protsendimäära ühe või mitme konkreetse kulukategooria suhtes.
2. Lõikes 1 osutatud võimalusi võib ühendada, kui iga võimalus hõlmab eri kulukategooriaid või kui neid kasutatakse eri projektide jaoks, mis moodustavad osa meetmest, või meetme järgmiste etappide jaoks.
3. Kui projekti rakendatakse ainuüksi ehitustööde, kaupade või teenuste avaliku hanke kaudu, kohaldatakse üksnes lõike 1 esimese lõigu punkti a. Kui projekti raames välja kuulutatud avalik hange hõlmab üksnes teatavaid kulukategooriaid, siis võib kohaldada kõiki lõikes 1 osutatud võimalusi.
4. Lõike 1 esimese lõigu punktides b, c ja d osutatud summad määratakse kindlaks ühel järgmisel viisil:
a) aus, õiglane ja kontrollitav arvutusmeetod, mis põhineb:
i) statistilistel andmetel või muul objektiivsel teabel;
ii) toetusesaajate varasemat tegevust puudutavatel kontrollitud andmetel; või
iii) toetusesaajate tavapäraste kuluarvestustavade rakendamisel;
b) kooskõlas vastava ühikuhindade astmiku, ühekordsete maksete ja kindlate määrade kohaldamise eeskirjadega, mida liidu poliitikavaldkondades kohaldatakse sarnast tüüpi projektide ja toetusesaajate suhtes;
c) kooskõlas vastava ühikuhindade astmiku, ühekordsete maksete ja kindlate määrade kohaldamise eeskirjadega, mida kohaldatakse liikmesriigi poolt täielikult rahastatavate toetuseskeemide puhul sarnast tüüpi projektide ja toetusesaajate suhtes.
5. Dokument, mis sätestab tingimused iga projekti toetusele, sätestab meetodi, mida tuleb kasutada projekti kulude ja toetuse maksmise tingimuste määramisel.
6. Kui projekti elluviimisel tekib kaudseid kulusid, võib need arvutada kindlamääralise maksena ühel järgmistest viisidest:
a) kindel määr kuni 25 % otsestest rahastamiskõlblikest kuludest, tingimusel et see määr arvutatakse ausa, õiglase ja kontrollitava arvutusmeetodi alusel või meetodi alusel, mida kasutatakse liikmesriigi poolt täielikult rahastatavate toetuseskeemide puhul sarnast tüüpi projektide ja toetusesaajate suhtes;
b) kindel määr kuni 15 % otsestest rahastamiskõlblikest personalikuludest, ilma et liikmesriigilt nõutaks kohaldatava määra kindlaksmääramise arvutamist;
c) kindel määr otsestest rahastamiskõlblikest kuludest, mis põhineb olemasolevatel meetoditel ja vastavatel määradel, mida kohaldatakse liidu poliitikavaldkondades sarnast tüüpi projektide ja toetusesaajate suhtes.
6a. Projekti elluviimisega seotud personalikulude kindlaksmääramiseks võib kohaldatava tunnimäära arvutada, jagades viimase dokumenteeritud aasta tööjõukulude brutosumma 1720 tunniga.
8. Lisaks lõikes 4 sätestatud meetoditele, juhul kui liidu eelarvest ette nähtud toetus ei ületa 100 000 eurot, võib lõike 1 punktides b, c ja d osutatud summad kindlaks määrata iga üksikjuhtumi puhul eraldi, võttes aluseks vastutava asutuse poolt varem kokku lepitud eelarveprojekti.
9. Amortisatsioonikulusid võib käsitada rahastamiskõlblikena, kui on täidetud järgmised tingimused:
a) riikliku programmi rahastamiskõlblikkuse eeskirjad lubavad seda;
b) kulude summa on nõuetekohaselt põhjendatud tõendavate dokumentidega, millel on rahastamiskõlblike kulude arvetega võrdväärne tõendusjõud, kui hüvitamine toimub lõike 1 esimese lõigu punktis a osutatud vormis;
c) kulud puudutavad ainuüksi projektitoetuse perioodi;
d) liidu eelarvest antavat rahalist toetust ei ole kasutatud amortiseerunud vara soetamiseks.
9a. Ilma et see piiraks artikli 38 kohaldamist, võivad liikmesriigid, kelle omavääring ei ole euro, lõike 8 kohaldamisel kasutada euro konverteerimiskurssi, mis määratakse kindlaks projekti heakskiitmise või projektikokkuleppe allakirjutamise päeval ning mis põhineb komisjoni poolt elektrooniliselt avaldatud selle kuu raamatupidamise vahetuskursil ja mida projekti käigus ei muudeta.
Artikkel 19
Mitterahastamiskõlblikud kulud
Järgmised kulud ei ole erimääruste alusel rahastamiskõlblikud liidu eelarvest toetuse saamiseks:
a) laenuintress;
b) hoonestamata maa ost;
c) kui maa on vajalik projekti rakendamiseks, hoonestatud maa ostu summa, mis ületab 10 % asjaomase projekti rahastamiskõlblikest kogukuludest;
d) käibemaks, välja arvatud juhul, kui see ei ole riigi käibemaksuõiguse alusel tagasi nõutav.
Artikkel 20
Liikmesriikide algatusel antav tehniline abi
1. Liikmesriigi algatusel võidakse iga riikliku programmi puhul erimääruste alusel rahastada ettevalmistus-, juhtimis-, järelevalve-, hindamis-, teabe- ja teavitamis-, võrgustike loomise, kontrolli- ja auditeerimismeetmeid ning meetmeid käesoleva määruse ja erimääruste rakendamiseks vajaliku haldussuutlikkuse tugevdamiseks.
2. Need meetmed võivad hõlmata järgmist:
a) programmi, meetmete või projektide ettevalmistamise, valiku, hindamise, juhtimise ja järelevalvega seotud kulud;
b) meetmete või projektide auditeerimiste ja kohapealsete kontrollidega seotud kulud;
c) programmi, meetmete või projektide hindamisega seotud kulud;
d) programmi, meetmete või projektidega seotud teabe, selle levitamise ja läbipaistvusega seotud kulud, sealhulgas artikli 48 kohaldamisest tulenevad kulud ning muu hulgas kohalikul tasandil korraldatavate programmiteemaliste teavitus- ja teadlikkuse suurendamise kampaaniate kulud;
e) käesoleva määruse ja erimääruste haldamiseks, järelevalveks ja hindamiseks vajalike arvutisüsteemide soetamise, paigaldamise ja hooldusega seotud kulud;
f) meetmete elluviimisega seotud järelevalvekomiteede ja allkomiteede koosolekute kulud; need kulud võivad sisaldada ka ekspertide ja teiste komiteedes osalejate, sealhulgas kolmandatest riikidest pärit osavõtjate kulusid, kui nende isikute osavõtt on programmide, meetmete või projektide tõhusa elluviimise seisukohalt oluline;
g) käesoleva määruse ja erimääruste rakendamiseks vajaliku haldussuutlikkuse tugevdamisega seotud kulud.
3. Liikmesriigid võivad assigneeringuid kasutada selleks, et toetada toetusesaajate ja artiklis 23 osutatud pädevate asutuste halduskoormuse vähendamise meetmeid, sealhulgas elektroonilised andmevahetussüsteemid ja meetmed liikmesriigi asutuste ja toetusesaajate suutlikkuse parandamiseks erimääruste alusel antava toetuse haldamisel ja kasutamisel.
4. Need meetmed võivad samuti puudutada eelnevaid ja järgnevaid finantsraamistikke.
5. Kui üks või mitu pädevat asutust on rohkem kui ühel riiklikul programmil ühised, võib iga asjaomase programmiga seotud tehnilise abi kulude assigneeringud osaliselt või täielikult ühendada.
2. jagu
Juhtimine ja kontroll
Artikkel 21
Juhtimis- ja kontrollisüsteemide üldpõhimõtted
Iga liikmesriik loob riikliku programmi rakendamiseks juhtimis- ja kontrollisüsteemid, millega nähakse ette:
a) iga juhtimise ja kontrolliga tegeleva asutuse ülesannete kirjeldus ning nende ülesannete asutusesisene jaotus;
b) vastavus selliste asutuste omavaheliste ja asutusesiseste ülesannete lahususe põhimõttele;
c) deklareeritud kulude õigsuse ja korrapärasuse tagamise kord;
d) raamatupidamiseks, finantsandmete ja näitajaid käsitlevate andmete salvestamiseks ja edastamiseks ning järelevalveks ja aruandluseks kasutatavad arvutisüsteemid;
e) aruandlus- ja järelevalvemenetlused, kui vastutav asutus usaldab ülesannete täitmise mõnele teisele organile;
f) juhtimis- ja kontrollisüsteemide toimimise auditeerimiskord;
g) piisava kontrolljälje tagamise süsteemid ja menetlused;
h) rikkumiste, sealhulgas pettuste ärahoidmine, avastamine ja kõrvaldamine ning alusetult väljamakstud summade, sealhulgas hilinenud maksetelt kogunenud viivise sissenõudmine.
Artikkel 21a
Kohustused, mis tulenevad eelarve täitmisest koostöös liikmesriikidega
Vastavalt koostöös liikmesriikidega toimuva eelarve täitmise põhimõttele vastutavad liikmesriigid ja komisjon riiklike programmide juhtimise ja kontrolli eest vastavalt käesolevas määruses ja erimäärustes kehtestatud kohustustele.
Artikkel 21b
Toetusesaajate kohustused
Toetusesaajad teevad täielikku koostööd komisjoni ja määratud asutustega, kui need täidavad oma funktsioone ja ülesandeid seoses käesoleva määruse ja erimäärustega.
Artikkel 22
Liikmesriikide kohustused
1. Liikmesriigid täidavad juhtimise, kontrollimise ja auditeerimisega seotud kohustusi ning võtavad enda kanda nendest tuleneva vastutusala, mis on sätestatud finantsmääruses ja käesolevas määruses esitatud koostöös liikmesriikidega toimuva eelarve täitmise eeskirjades.
2. Liikmesriigid tagavad oma riiklike programmide juhtimis- ja kontrollisüsteemide loomise kooskõlas käesoleva määruse sätetega ning nende süsteemide tõhusa toimimise.
3. Liikmesriigid eraldavad igale pädevale asutusele piisavalt vahendeid oma ülesannete täitmiseks kogu programmitöö perioodi vältel.
4. Liikmesriigid kehtestavad kooskõlas käesoleva määruse ja erimäärustega projektide valimise ja rakendamise läbipaistvad eeskirjad ja menetlused.
5. Kogu liikmesriikide ja komisjoni vaheline ametlik teabevahetus toimub elektroonilise andmevahetussüsteemi kaudu. Komisjon võtab vastu rakendusaktid, milles on määratud kindlaks tingimused, millele selline elektrooniline andmevahetussüsteem peab vastama. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 55 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.
Artikkel 23
Pädevad asutused
1. Pädevad asutused on:
b) vastutav asutus: liikmesriigi avaliku sektori asutus, kes on finantsmääruse artikli 59 tähenduses määratud asutus ja kannab ainuvastutust riikliku programmi nõuetekohase juhtimise ja kontrollimise eest ning hoolitseb komisjoniga toimuva suhtlemise eest;
c) auditeerimisasutus: siseriiklik avaliku sektori asutus või organ, kes on oma ülesannetes vastutavast asutusest sõltumatu ja vastutab finantsmääruse artikli 59 lõike 5 teises lõigus osutatud iga-aastase arvamuse esitamise eest;
d) vajaduse korral üks või mitu volitatud asutust: mis tahes avalik-õiguslik või eraõiguslik asutus, kes täidab vastutava asutuse teatavaid ülesandeid selle asutuse vastutusel.
2. Iga liikmesriik kehtestab eeskirjad, mis reguleerivad lõikes 1 osutatud asutuste vahelisi suhteid ning nende suhteid komisjoniga.
Artikkel 24
Vastutavate asutuste määramine
1. Kooskõlas finantsmääruse artikli 59 lõikega 3 teavitavad liikmesriigid niipea kui võimalik pärast riikliku programmi vastuvõtmise kohta otsuse tegemist komisjoni käesoleva määruse alusel liikmesriikides kulude juhtimise ja kontrollimise eest vastutatavate asutuste ametlikust määramisest ministrite tasandil.
2. Määramine sõltub sellest, kas asutus vastab käesolevas määruses või käesoleva määruse alusel sätestatud määramiskriteeriumidele, mis käsitlevad sisekeskkonda, kontrollitegevust, teavet ja teavitamist ning järelevalvet.
3. Määramine põhineb auditeerimisorgani arvamusel, kelleks võib olla auditeerimisasutus ja kes hindab vastutava asutuse vastavust määramiskriteeriumidele. Nimetatud organ võib olla sõltumatu avalik-õiguslik asutus, kes vastutab haldamise järelevalve, hindamise ja auditeerimise eest. Auditeerimisorgan on sõltumatu vastutavast asutusest ning teeb oma tööd kooskõlas rahvusvaheliselt tunnustatud auditeerimisstandarditega. Kooskõlas finantsmääruse artikli 59 lõikega 3 võivad liikmesriigid asutuste määramise kohta otsuse tegemisel lähtuda sellest, kas juhtimis- ja kontrollisüsteemid on üldjoontes samasugused nagu eelnenud perioodi jooksul kasutatud ja kas need on toiminud tõhusalt. Kui auditi- ja kontrollitulemustest selgub, et määratud asutused ei täida enam määramiskriteeriume, võtavad liikmesriigid meetmeid, mis on vajalikud, et tagada nende asutuste ülesannete täitmisel esinevate puuduste kõrvaldamine, sealhulgas nende määramise lõpetamise abil.
5. Süsteemi tõhusa toimimise tagamiseks on komisjonil õigus võtta kooskõlas artiklis 54 osutatud korraga vastu delegeeritud õigusakte järgmise kohta:
a) vastutavate asutuste määramise miinimumtingimused, mis hõlmavad sisekeskkonda, kontrollitegevust, teavet ja teavitamist ning järelevalvet, samuti asutuste määramise ja määramise lõpetamise korra eeskirjad;
b) vastutavate asutuste määramise järelevalve ja läbivaatamise korra eeskirjad;
c) vastutavate asutuste kohustused seoses riikliku sekkumisega, samuti nende juhtimis- ja kontrollialase vastutuse sisu.
Artikkel 25
Vastutavate asutuste teostatava kontrolli üldpõhimõtted
1. Vastutavad asutused teevad korrapäraselt halduskontrolle ning lisaks veel selliste kulude kohapealseid kontrolle, sealhulgas vajaduse korral etteteatamata kohapealseid kontrolle, mis on seotud toetusesaajate edastatud lõppmaksetaotlustega, mis on raamatupidamise aastaaruannetes deklareeritud eesmärgiga saavutada piisav kindlustase.
2. Kohapealsete kontrollidega seoses koostab vastutav asutus kõigi toetusesaajate hulgast kontrollvalimi, mis vajaduse korral koosneb juhuslikust ja riskipõhisest osast, et saada representatiivne veamäär ja minimaalne usaldustase ning hõlmata samas ka kõige suuremad vead.
3. Vastutav asutus koostab kontrolliaruande iga kohapealse kontrolli kohta.
4. Kui avastatud probleemid tunduvad olevat korduvat laadi ja võivad seetõttu ohustada teisi projekte, peab vastutav asutus tagama lisauurimise ja vajaduse korral ka lisakontrollide korraldamise, et teha kindlaks selliste probleemide ulatus ja saada teada, kas veamäär on kõrgem vastuvõetavast tasemest. Vastutav asutus võtab vajalikud ennetus- ja parandusmeetmed ning teavitab nendest komisjoni finantsmääruse artikli 59 lõike 5 punktis b osutatud aruannete kokkuvõttes.
5. Komisjon võtab rakendusaktidega vastu eeskirjad, mis on vajalikud käesoleva artikli ühetaoliseks kohaldamiseks. Kõnealused eeskirjad võivad eelkõige olla seotud järgmisega:
a) vastutava asutuse poolt läbiviidavate haldus- ja kohapealsete kontrollide, sealhulgas etteteatamata kohapealsete kontrollide eeskirjad seoses käesoleva määruse ja erimääruste kohaldamisest tulenevate kohustuste, sealhulgas kui kaua tõendavaid dokumente tuleks hoida, ja rahastamiskõlblikkuse eeskirjade täitmisega;
b) eeskirjad seoses kohapealsete kontrollide miinimumtasemega, mis on vajalik tõhusaks riskijuhtimiseks, sealhulgas tingimused, mille kohaselt peavad liikmesriigid asjaomaseid kontrolle suurendama või võivad neid vähendada, kui juhtimis- ja kontrollisüsteemid toimivad nõuetekohaselt ning veamäärad on vastuvõetaval tasemel;
c) tehtud kontrollide ja nende tulemuste aruandluse eeskirjad ja meetodid.
Kõnealused rakendusaktid võtab komisjon vastu vastavalt artikli 55 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusele.
Artikkel 26
Toetusesaajatele tehtavad maksed
Vastutavad asutused tagavad, et toetusesaajad saavad avaliku sektori vahenditest antava toetuse kogusumma kätte võimalikult kiiresti ja kogu ulatuses. Sellest summast ei arvata midagi maha ega peeta kinni täiendavaid erimakse ega muid samaväärse toimega makse, mis võiksid neid summasid toetusesaajate jaoks vähendada.
Artikkel 27
Auditeerimisasutuse ülesanded
1. Finantsmääruse artikli 59 kohaselt esitatud arvamuse toetamiseks tagab auditeerimisasutus, et auditeeritakse juhtimis- ja kontrollisüsteeme ning raamatupidamise aastaaruannetes kajastuvate kulude asjakohast valimit. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artiklis 54 osutatud menetlusega vastu delegeeritud õigusakte, milles käsitletakse auditeerimisasutuste seisundit ja tingimusi, millele nende tehtavad auditid peavad vastama.
2. Kui auditeid teeb asutus, mis ei ole auditeerimisasutus, tagab auditeerimisasutus, et sellisel asutusel oleksid vajalikud erialased teadmised ja vajalik sõltumatus oma tegevuses.
3. Auditeerimisasutus tagab, et auditeerimine toimub vastavalt rahvusvaheliselt tunnustatud auditeerimisstandarditele.
Artikkel 28
Koostöö auditeerimisasutustega
1. Komisjon teeb auditeerimisasutustega koostööd nende vastavate auditeerimiskavade ja ‑meetodite koordineerimiseks ning annab neile esimesel võimalusel teada juhtimis- ja kontrollisüsteemide auditite tulemustest, et kasutada kontrollivahendeid parimal võimalikul viisil ja proportsionaalselt ning vältida tarbetut topelttööd.
2. Komisjon ja auditeerimisasutused kohtuvad korrapäraselt, et vahetada arvamusi juhtimis- ja kontrollisüsteemide parandamisega seotud küsimustes.
Artikkel 29
Komisjoni teostatavad kontrollid ja auditid
1. Komisjon tugineb kättesaadavale teabele, sealhulgas määramismenetlusele, artiklis 39 osutatud aastabilansimakse maksetaotlusele, rakendamise aastaaruannetele ning riiklike ja liidu asutuste läbiviidud audititele, et hinnata, kas liikmesriigid on loonud käesolevale määrusele vastavad juhtimis- ja kontrollisüsteemid ning kas need süsteemid toimivad riiklike programmide rakendamise ajal tõhusalt.
2. Ilma et see piiraks liikmesriikide tehtavate auditite läbiviimist, võivad komisjoni ametnikud või komisjoni volitatud esindajad teha kohapealseid auditeid või kontrolle, teatades sellest pädevale riiklikule asutusele vähemalt 12 tööpäeva ette, välja arvatud kiireloomulistel juhtudel. Komisjon järgib proportsionaalsuse põhimõtet, võttes arvesse vajadust vältida liikmesriikide tehtavate auditite või kontrollide põhjendamatut dubleerimist, liidu eelarvele avalduva riski taset ning vajadust minimeerida toetusesaajatele tekkivat halduskoormust. Sellistes auditites ja kontrollides võivad osaleda liikmesriigi ametnikud või volitatud esindajad.
3. Auditid ja kontrollid võivad hõlmata eelkõige:
a) riikliku programmi või selle osa juhtimis- ja kontrollisüsteemide tõhusa toimimise kontrolli;
b) haldustavade vastavust liidu eeskirjadele;
c) nõutavate tõendavate dokumentide olemasolu ja nende vastavust riiklike programmide alusel toetavatele meetmetele;
d) meetmete rakendamise ja kontrolli tingimusi;
e) meetmete ja/või riiklike programmide usaldusväärse finantsjuhtimise hindamist.
4. Komisjoni ametnikud või komisjoni volitatud esindajad, kes on nõuetekohaselt volitatud kohapealseid auditeid või kontrolle tegema, peavad pääsema ligi projektide ja tehnilise abiga või juhtimis- ja kontrollisüsteemidega seotud vajalikele andmetele, dokumentidele ja metaandmetele, olenemata kandjast, millele need on salvestatud. Liikmesriigid esitavad komisjonile taotluse alusel selliste andmete, dokumentide ja metaandmete koopiad. Käesolevas lõikes kirjeldatud õigused ei mõjuta siseriiklike õigusnormide kohaldamist, milles teatavate toimingute tegemise õigus on siseriiklike õigusaktidega selleks määratud ametnikel. Komisjoni ametnikud ja volitatud esindajad ei osale muu hulgas liikmesriigi õigussätete raames koduvisiitidel ega isikute ametlikul küsitlemisel. Neil on siiski juurdepääs sel teel saadud teabele, ilma et see piiraks liikmesriikide kohtute pädevust ja austades täielikult asjaomaste õigussubjektide põhiõigusi.
5. Komisjoni taotlusel ja liikmesriigi nõusolekul teostavad kõnealuse liikmesriigi pädevad asutused täiendavaid kontrolle või uuringuid seoses käesoleva määrusega hõlmatud meetmetega. Komisjoni ametnikud või tema volitatud esindajad võivad neis osaleda. Kontrolli parandamiseks võib komisjon asjaomaste liikmesriikide nõusolekul teatavate kontrollide või uuringute puhul paluda abi nimetatud liikmesriikide asutustelt.
6. Komisjon võib liikmesriigilt nõuda meetmete võtmist, mis on vajalikud juhtimis- ja kontrollisüsteemide tõhusa toimimise või kulude nõuetekohasuse tagamiseks kooskõlas kohaldatavate eeskirjadega.
3. jagu
Finantsjuhtimine
Artikkel 30
Eelarvelised kulukohustused
1. Liidu eelarvelised kulukohustused iga riikliku programmi suhtes määratakse iga-aastaste osamaksetega 1. jaanuarist 2014 kuni 31. detsembrini 2020.
2. Komisjoni otsus kiita heaks riiklik programm on rahastamisotsus finantsmääruse artikli 84 tähenduses ja pärast asjaomasele liikmesriigile teatamist juriidiline kohustus finantsmääruse tähenduses.
3. Iga riikliku programmi puhul täidetakse esimest osamakset käsitlev eelarveline kulukohustus pärast seda, kui komisjon on riikliku programmi heaks kiitnud.
4. Järgnevate osamaksete eelarvelised kulukohustused võtab komisjon igal aastal enne 1. maid, lähtuvalt käesoleva artikli lõikes 2 osutatud otsusest, välja arvatud juhul, kui kohaldatakse finantsmääruse artiklit 16.
Artikkel 31
Ühised makse-eeskirjad
1. Komisjon teeb liidu eelarvest rahalise toetuse makseid igale riiklikule programmile kooskõlas eelarveassigneeringutega ja vabade vahendite olemasolul. Iga makse kirjendatakse varaseimale avatud eelarvelisele kulukohustusele.
2. Maksed tehakse esialgsete eelmaksetena, iga-aastaste eelmaksetena, aastabilansimaksetena ning lõppmaksetena.
3. Kohaldatakse finantsmääruse artiklit 90.
Artikkel 32
Esialgsete eelmaksete ja aastabilansimaksete akumulatsioon
1. Esialgsete eelmaksete ja aastabilansimaksete kogusumma ei ületa 95 % liidu eelarvest riiklike programmide jaoks ette nähtud rahalisest toetusest.
2. Kui saavutatakse ülempiir 95 %, võivad liikmesriigid jätkata maksetaotluste edastamist komisjonile.
Artikkel 33
Eelmaksete rahastamise kord
1. Pärast komisjoni otsust kiita riiklik programm heaks maksab komisjon määratud vastutavale asutusele terve programmitöö perioodi esialgse eelmaksete summa. See summa moodustab 4 % liidu eelarvest asjaomase riikliku programmi jaoks ette nähtud kogu rahalisest toetusest. Eelmakse võib jaotada kaheks osaks sõltuvalt eelarvevahendite olemasolust nelja kuu jooksul.
1a. Eelmakse iga-aastane summa 3 % liidu eelarvest asjaomastele riiklikele programmidele tehtavast kogutoetusest tasutakse enne 2015. aasta 1. veebruari. Aastatel 2016–2022 moodustab see summa 5 % liidu eelarvest asjaomase riikliku programmi jaoks ette nähtud kogu rahalisest toetusest.
2. Kui riiklik programm kiidetakse heaks 2015. aastal või hiljem, makstakse esialgsed eelmaksed ja iga-aastased eelmaksed hiljemalt 60 päeva pärast riikliku programmi heakskiitmist, sõltuvalt eelarvevahendite olemasolust.
2a. Kui liidu eelarvest asjaomase riikliku programmi jaoks ette nähtud rahaliste vahendite kogusummat muudetakse, vaadatakse esialgsete eelmaksete ja iga-aastaste eelmaksete summad vastavalt läbi ning seda kajastatakse rahastamisotsuses.
3. Eelmakseid kasutatakse maksete tegemiseks toetusesaajatele, kes rakendavad riiklikku programmi, ning pädevatele asutustele tehnilise abi andmisega seotud kulude katmiseks. Need tehakse vastutavale asutusele nendel eesmärkidel viivitamatult kättesaadavaks.
Artikkel 33a
Eelmaksete tasaarvestamine
1. Kooskõlas artikliga 36 tasaarvestatakse esialgse eelmaksena makstud summad tervikuna komisjoni raamatupidamisarvestuses hiljemalt pärast programmi lõpetamist.
2. Iga-aastase eelmaksena makstud summad tasaarvestatakse komisjoni raamatupidamisarvestuses vastavalt artiklile 35.
3. Eelmakse kogusumma makstakse komisjonile tagasi, kui artikli 39 kohast maksetaotlust ei esitata 36 kuu jooksul alates komisjonipoolse esialgse eelmakse esimese osa väljamaksmise kuupäevast.
4. Esialgse eelmakse intressid kuuluvad vastava riikliku programmi juurde ja arvestatakse maha kulude lõppmaksetaotluses esitatud avaliku sektori kulude summast.
Artikkel 33b
Sihtotstarbeline sisetulu
1. Sihtotstarbelise sisetuluna finantsmääruse artikli 21 tähenduses käsitletakse järgmisi tulusid:
i) summad, mis makstakse liidu eelarvesse artiklite 40 ja 42 alusel, sealhulgas nende summade juurde kuuluvad intressid,
ii) summad, mis makstakse pärast programmide lõpetamist eelmise mitmeaastase finantsraamistiku alusel liidu eelarvesse, sealhulgas nende summade juurde kuuluvad intressid.
2. Lõikes 1 osutatud summad makstakse liidu eelarvesse ja taaskasutamise korral võib neid kasutada esmajoones kulude rahastamiseks erimääruste alusel.
Artikkel 34
Eelarveaasta määratlus
Käesolevas määruses hõlmab eelarveaasta, nagu on osutatud finantsmääruse artiklis 59, kantud kulusid ja saadud tulusid, mis kantakse vastutava asutuse raamatupidamisarvestusse ajavahemikul, mis algab N–1 aasta 16. oktoobril ja lõpeb N aasta 15. oktoobril.
Artikkel 35
Aastabilansimakse tegemine
1. Komisjon teeb aastabilansimakse kehtiva rahastamiskava, riikliku programmi vastava eelarveaasta raamatupidamise aastaaruande ja selle kontrollimise ja heakskiitmise otsuse alusel.
2. Raamatupidamise aastaaruanne sisaldab makseid, sealhulgas tehnilise abiga seotud makseid, mis vastutav asutus on teinud sel eelarveaastal, mille puhul on artiklis 25 osutatud kontrollinõuded täidetud.
3. Olenevalt eelarvevahendite olemasolust tehakse aastabilansimakse hiljemalt kuus kuud pärast seda, kui komisjon peab artikli 39 lõikes 1 ja artiklis 49 osutatud teavet ja dokumente vastuvõetavateks ning raamatupidamise viimane aastaaruanne on kontrollitud ja heaks kiidetud.
Artikkel 36
Programmi lõpetamine
1. Liikmesriigid esitavad hiljemalt 31. detsembriks 2023 järgmised dokumendid:
a) raamatupidamise viimase aastaaruande jaoks nõutud teave kooskõlas artikli 39 lõikega 1;
b) lõppmaksetaotlus; ja
c) artikli 49 lõikes 1 osutatud riikliku programmi rakendamise lõpparuanne.
2. Maksed, mida vastutav asutus teeb ajavahemikul 16. oktoobrist 2022 kuni 30. juunini 2023 lisatakse raamatupidamise viimasele aastaaruandele.
3. Pärast lõikes 1 loetletud dokumentide kättesaamist teeb komisjon lõppmakse kehtiva rahastamiskava, raamatupidamise viimase aastaaruande ning asjaomase kontrolli ja heakskiitmise otsuse alusel.
4. Sõltuvalt eelarvevahendite olemasolust tasutakse lõppmakse hiljemalt kolme kuu jooksul alates viimase eelarveaasta raamatupidamisarvestuse kontrolli ja heakskiitmise kuupäevast või ühe kuu jooksul alates rakendamise lõpparuande vastuvõtmise kuupäevast, olenevalt sellest, kumb kuupäev on hilisem. Pärast lõppmakse teostamist allesjäänud kohustused vabastab komisjon kuue kuu jooksul, ilma et see piiraks artikli 47 kohaldamist.
Artikkel 37
Maksetähtaja arvestamise katkestamine
1. Pärast maksetaotlust võib finantsmääruses osutatud volitatud eelarvevahendite käsutaja maksetähtaja arvestamise katkestada kuni kuueks kuuks, kui vähemalt üks järgnevatest tingimustest on täidetud:
a) pärast seda, kui liikmesriigi või liidu auditeerimisasutus on andmed esitanud, on kindlaid tõendeid võimalike märkimisväärsete puuduste kohta juhtimis- ja kontrollisüsteemi toimimises;
b) volitatud eelarvevahendite käsutaja peab korraldama täiendava kontrollimise pärast temani jõudnud teavet, et maksetaotluses sisalduvad kulud on seotud rikkumisega, millel on rasked rahalised tagajärjed;
c) artikli 39 lõike 1 alusel nõutud dokument või dokumendid on esitamata.
Liikmesriik võib kokku leppida, et maksetähtaja arvestamise katkestamist pikendatakse veel kolme kuu võrra.
2. Volitatud eelarvevahendite käsutaja piirab katkestamist nii, et see puudutab ainult kulude seda osa, mis on hõlmatud maksetaotlusega, mida mõjutavad lõike 1 esimese punktis osutatud asjaolud, välja arvatud juhul kui hõlmatud kulude osa ei ole võimalik kindlaks teha. Volitatud eelarvevahendite käsutaja teavitab liikmesriiki ja vastutavat asutust viivitamata kirjalikult katkestamise põhjusest ja palub neil olukorda parandada. Volitatud eelarvevahendite käsutaja lõpetab katkestamise niipea, kui on võetud vajalikud meetmed.
Artikkel 37a
Maksete peatamine
1. Komisjon võib aastabilansimakse täielikult või osaliselt peatada järgmistel juhtudel:
a) riikliku programmi juhtimis- ja kontrollisüsteemi toimimises on tõsiseid puudusi, mis on seadnud ohtu riikliku programmi jaoks ette nähtud liidu toetuse ja mille suhtes ei ole võetud parandusmeetmeid; või
b) raamatupidamise aastaaruandes sisalduvad kulud on seotud rikkumisega, millel on tõsised rahalised tagajärjed ja mida ei ole kõrvaldatud; või
c) liikmesriik ei ole rakendanud vajalikke meetmeid olukorra parandamiseks, mis on tinginud artikli 37 kohase katkestamise.
2. Komisjon võib otsustada peatada kõik aastabilansimaksed või osa nendest pärast seda, kui ta on andnud liikmesriigile võimaluse oma märkused esitada.
3. Komisjon lõpetab kõikide või mõnede aastabilansimaksete peatamise, kui liikmesriik on rakendanud peatamise lõpetamiseks vajalikud meetmed.
Artikkel 38
Euro kasutamine
1. Liikmesriikide esitatud riiklikes programmides, kuluprognoosides, kuluaruannetes, maksetaotlustes ja raamatupidamise aastaaruannetes sätestatud summade ning rakendamise aasta- ja lõpparuandes esitatud kulude vääring on euro.
2. Liikmesriigid, kes ei ole maksetaotluse esitamise päevaks eurot kasutusele võtnud, konverteerivad riigi vääringus tehtud kulude summa eurodesse. See summa konverteeritakse eurodesse, kasutades komisjoni selle kuu raamatupidamise vahetuskurssi, kui kulu kanti asjaomase riikliku programmi vastutava asutuse raamatupidamisarvestusse. Komisjon avaldab konverteerimiskursi igal kuul elektrooniliselt.
3. Kui liikmesriik võtab kasutusele euro, kohaldatakse lõikes 2 sätestatud konverteerimiskorda jätkuvalt kõikide kulude suhtes, mille vastutav asutus on raamatupidamisarvestusse kandnud enne omavääringu ja euro vahelise kindlaksmääratud konverteerimiskursi jõustumist.
4. jagu
Raamatupidamisarvestuse kontroll ja heakskiitmine ning finantskorrektsioonid
Artikkel 39
Aastabilansimakse maksetaotlus
1. Eelarveaastale järgneva aasta 15. veebruariks esitab iga liikmesriik komisjonile finantsmääruse artikli 59 lõike 5 kohaselt nõutavad dokumendid ja teabe. Esitatud dokumente kasutatakse aastabilansimakse maksetaotlusena. Komisjon võib 15. veebruari tähtaega erandkorras asjaomase liikmesriigi teatise alusel pikendada kõige rohkem 1. märtsini. Liikmesriigid võivad teabe nõuetekohasel tasemel avalikustada.
2. Komisjon võib paluda liikmesriigil esitada täiendavat teavet raamatupidamisarvestuse iga-aastase kontrolli ja heakskiitmise otstarbel. Kui liikmesriik ei esita soovitud teavet tähtajaks, mille komisjon esitamiseks on määranud, võib komisjon teha oma otsuse raamatupidamisarvestuse kontrolli ja heakskiitmise kohta tema valduses olevate andmete põhjal.
4. Lõikes 1 osutatud dokumendid koostatakse komisjoni rakendusaktidega vastu võetud mudeleid järgides. Komisjon võtab kõnealused rakendusaktid vastu kooskõlas artikli 55 lõikes 2 viidatud nõuandemenetlusega.
Artikkel 40
Raamatupidamisarvestuse iga-aastane kontroll ja heakskiitmine
1. Eelarveaastale järgneva aasta 31. maiks teeb komisjon otsuse iga riikliku programmi raamatupidamisarvestuse aastaaruannete kontrolli ja heakskiitmise kohta. Raamatupidamisarvestuse kontrolli ja heakskiitmise otsus hõlmab esitatud raamatupidamise aastaaruannete terviklikkust, täpsust ning õigsust ega piira mis tahes järgnevate finantskorrektsioonide kohaldamist.
2. Komisjon sätestab rakendusaktidega raamatupidamisarvestuse iga-aastase kontrolli ja heakskiitmise korra, milles käsitletakse otsuse vastuvõtmiseks ja rakendamiseks võetavaid meetmeid, sealhulgas komisjoni ja liikmesriikide vahelise teabevahetuse ja järgitavate tähtaegadega seotud meetmeid. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu vastavalt artikli 55 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusele.
Artikkel 41
Liikmesriikide tehtavad finantskorrektsioonid
Liikmesriik teeb finantskorrektsioonid, mis on nõutavad seoses riiklikes programmides avastatud üksiku või süstemaatilise rikkumisega. Finantskorrektsioonid seisnevad liidu eelarvest eraldatud rahalise toetuse osalises või täielikus tühistamises. Liikmesriik võtab arvesse rikkumise laadi ja raskusastet ning liidu eelarvele tekitatud rahalist kahju ja kohaldab proportsionaalseid korrektsioone. Tühistatud või sissenõutud summad ning nende juurde kuuluvad intressid jaotatakse ümber asjaomasele riiklikule programmile, välja arvatud summad, mis tulenevad Euroopa Kontrollikoja ning komisjoni teenistuste, sealhulgas OLAFi poolt tuvastatud rikkumistest. Pärast riikliku programmi lõpetamist maksab liikmesriik kasutamata sissenõutud summad tagasi liidu eelarvesse.
Artikkel 42
Komisjoni teostatav vastavuse kontroll ja finantskorrektsioonid
1. Komisjon teeb finantskorrektsioone, tühistades liidu eelarvest riiklikule programmile eraldatud rahalise toetuse kas osaliselt või täielikult ning nõudes liikmesriigilt summad tagasi, et välistada liidu vahenditest selliste kulude finantseerimine, mis rikuvad kohaldatavat õigust, sealhulgas seoses komisjoni või Euroopa Kontrollikoja tuvastatud vajakajäämistega liikmesriikide juhtimis- ja kontrollisüsteemides.
2. Kohaldatava õiguse rikkumisega kaasneb finantskorrektsioon ainult komisjonile deklareeritud kulude osas ning juhul, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:
a) rikkumine on mõjutanud projekti valimist riikliku programmi raames või juhul, kui rikkumise laadist tulenevalt ei ole vastavat mõju võimalik kindlaks määrata, kuid esineb põhjendatud oht, et rikkumisel oli selline mõju;
b) rikkumine on mõjutanud kulude summat, mis deklareeriti hüvitamiseks liidu eelarvest, või juhul, kui rikkumise laadist tulenevalt ei ole võimalik selle finantsmõju suurust hinnata, kuid esineb põhjendatud oht, et rikkumisel oli selline mõju.
3. Lõikest 1 tuleneva finantskorrektsiooni üle otsustades järgib komisjon proportsionaalsuse põhimõtet, võttes arvesse kohaldatava õiguse rikkumise laadi ja raskusastet ning selle rahalisi tagajärgi liidu eelarvele.
4. Enne rahastamisest keeldumist käsitleva mis tahes otsuse vastuvõtmist edastatakse kirjalikult teave komisjoni kontrolli tulemuste kohta ja liikmesriigi vastused, mille järel püüavad pooled jõuda kokkuleppele võetavate meetmete suhtes.
5. Rahastamisest ei saa keelduda, kui tegemist on:
a) kuludega, mis vastutaval asutusel tekkisid rohkem kui 36 kuud enne, kui komisjon liikmesriigile kirjalikult oma kontrolli tulemustest teatas;
b) riiklike programmide alla kuuluvate mitmeaastaste meetmete kuludega, kui toetusesaaja lõplik kohustus tekkis rohkem kui 36 kuud enne, kui komisjon liikmesriigile kirjalikult oma kontrolli tulemustest teatas;
c) riiklike programmide alla kuuluvate muude kui käesoleva lõike punktis b osutatud meetmete kuludega, millega seoses tegi vastutav asutus makse või olenevalt asjaoludest lõppmakse rohkem kui 36 kuud enne, kui komisjon liikmesriigile kirjalikult oma kontrolli tulemustest teatas.
6. Komisjon sätestab rakendusaktidega vastavuse kontrolli korra seoses otsuse vastuvõtmiseks ja rakendamiseks võetavate meetmetega, sealhulgas komisjoni ja liikmesriikide vahelise teabevahetuse ja järgitavate tähtaegadega seotud meetmetega. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu vastavalt artikli 55 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusele.
Artikkel 43
Liikmesriikide kohustused
Komisjoni tehtav finantskorrektsioon ei piira liikmesriigi kohustust nõuda tagasimaksed sisse käesoleva määruse artikli 21 punkti h alusel ning nõuda tagasi riigiabi aluslepingu artikli 107 lõike 1 ja nõukogu määruse (EÜ) nr 659/1999 artikli 14 tähenduses[9].
Artikkel 44
Tagasimaksed
1. Tagasimaksed liidu üldeelarvesse tuleb teha enne finantsmääruse artikli 80 alusel koostatud sissenõudekorralduses osutatud tähtpäeva. See tähtpäev on korralduse väljastamise kuule järgneva teise kuu viimane päev.
2. Iga hilinenud tagasimakse puhul makstakse viivist, mida hakatakse arvestama alates maksetähtpäevast ja mis lõpeb makse tegeliku tegemise päeval. Sellise viivise määr on poolteist protsendipunkti kõrgem kui määr, mida Euroopa Keskpank kohaldab oma põhiliste refinantseerimistehingute puhul selle kuu esimesel tööpäeval, millesse maksetähtpäev langeb.
5. jagu
Kulukohustustest vabastamine
Artikkel 45
Põhimõtted
1. Riiklike programmide suhtes kohaldatakse kulukohustustest vabastamise menetlust, mille lähtealuseks on see, et vabastatakse kulukohustusega seotud summad, mille eest ei ole eelarvelise kulukohustuste võtmise aastale järgneva teise aasta 31. detsembriks tehtud artiklis 33 osutatud esialgset ja iga-aastast eelmakset ja esitatud artiklis 39 osutatud maksetaotlust. Kulukohustustest vabastamise jaoks arvutab komisjon asjaomase summa, liites kõigile perioodi 2015–2020 eelarvelistele kulukohustustele ühe kuuendiku iga-aastastest eelarvelistest kulukohustustest, mis on seotud 2014. aasta kogutoetusega.
1a. Erandina lõikest 1 ei kohaldata kulukohustustest vabastamise tähtaegu iga-aastastele eelarvelistele kulukohustustele, mis on seotud 2014. aasta kogutoetusega.
1b. Kui esimene iga-aastane eelarveline kulukohustus on seotud 2015. aasta kogutoetusega, siis erandina lõikest 1 ei kohaldata kulukohustustest vabastamise tähtaegu iga-aastaste eelarveliste kulukohustuste suhtes, mis on seotud 2015. aasta kogutoetusega. Sellistel juhtudel arvutab komisjon lõike 1 kohase summa, liites kõigile perioodi 2016–2020 eelarvelistele kulukohustustele ühe viiendiku iga-aastastest eelarvelistest kulukohustustest, mis on seotud 2015. aasta kogutoetusega.
2. Perioodi viimase aastaga seotud kulukohustus vabastatakse kooskõlas programmide lõpetamisel järgitavate eeskirjadega.
3. Kõik kulukohustused, mis on kulude tegemise viimasel kuupäeval täitmata ja mis on rahastamiskõlblikud vastavalt artikli 17 lõikele 3 ning mille kohta ei ole vastutav asutus teinud maksetaotlust kuus kuud pärast seda kuupäeva, vabastatakse automaatselt.
Artikkel 46
Erandid kulukohustustest vabastamisel
1. Kulukohustustest vabastamisega seotud summat vähendatakse summade võrra, mida vastutaval asutusel ei ole olnud võimalik komisjonile deklareerida järgneva tõttu:
a) meetmed, mis on peatatud kohtumenetluse või halduskaebusega, millel on peatav toime, või
b) vääramatu jõud, mis mõjutab oluliselt kogu riikliku programmi või selle osa elluviimist. Vastutavad asutused, kes esitavad põhjendusena vääramatu jõu, peavad tõendama selle otsest mõju kogu riikliku programmi või selle osa elluviimisele.
Vähendamist võib taotleda ühe korra, kui peatamine või vääramatu jõud on kestnud kuni ühe aasta, või mitu korda vastavalt vääramatu jõu kestusele või sellele, mitu aastat on möödunud alates sellise kohtu- või haldusotsuse kuupäevast, millega peatati meetme rakendamine, kuni lõpliku kohtu- või haldusotsuse kuupäevani.
2. Liikmesriigid saadavad komisjonile 31. jaanuariks lõikes 1 osutatud erandite kohta teabe seoses summaga, mis tuleb deklareerida eelneva aasta lõpuks.
3. Eelarveliste kulukohustuste osa, mille kohta on esitatud maksetaotlus, kuid mille maksmist on komisjon N + 2 aasta 31. detsembril vähendanud või on selle peatatud, jäetakse automaatselt kulukohustustest vabastatavate summade arvutamisel välja.
Artikkel 47
Menetlus
1. Kui on tõenäoline, et kohaldatakse artikli 45 kohast kulukohustustest vabastamist, teavitab komisjon sellest aegsasti liikmesriike.
2. Komisjon teavitab 31. jaanuaril tema käsutuses oleva teabe alusel vastutavat asutust tema valduses olevate andmete kohaselt kulukohustustest vabastatavatest summadest.
3. Liikmesriigil on kaks kuud aega kulukohustustest vabastatava summa kokkuleppimiseks või oma märkuste esitamiseks.
4. Komisjon teostab automaatse kulukohustustest vabastamise hiljemalt üheksa kuud pärast lõigete 1–3 kohaldamisest tuleneva viimase tähtaja möödumist.
5. Automaatse kulukohustustest vabastamise korral vähendatakse liidu eelarvest kõnealuse aasta kohta asjaomastele riiklikele programmidele antavat toetust automaatselt vabastatud kulukohustuste summa võrra. Liidu rahalist toetust rahastamiskavas vähendatakse proportsionaalselt, välja arvatud juhul, kui liikmesriik esitab muudetud rahastamiskava.
V PEATÜKK
TEAVE, TEAVITAMINE, JÄRELEVALVE, HINDAMINE JA ARUANDLUS
Artikkel 48
Teave ja avalikustamine
1. Liikmesriigid ja vastutavad asutused vastutavad järgmise eest:
a) veebisait või veebiportaal, mis pakub teavet asjaomase liikmesriigi riiklike programmide kohta ja neile juurdepääsu;
b) võimalike toetusesaajate teavitamine riiklike programmidega seotud rahastamisvõimalustest;
c) liidu kodanike teavitamine erimääruste rollist ja tulemustest riiklike programmide tulemusi ja mõju käsitlevate teabe- ja teavitamismeetmete abil.
2. Liikmesriigid tagavad riiklike programmide rakendamise läbipaistvuse ja koostavad meetmete nimekirja, mida iga riikliku programmi alusel toetatakse, ning teevad selle veebisaidi või veebiportaali kaudu kättesaadavaks. Meetmete nimekiri sisaldab ajakohastatud teavet lõplike abisaajate kohta, projektide nimetusi ning nendele projektidele eraldatud liidupoolse rahastamise summat.
2a. Üldjuhul teave avalikustatakse, välja arvatud juhul, kui teave on piiratud selle konfidentsiaalse iseloomu tõttu, eelkõige seoses julgeoleku, avaliku korra, kriminaaluurimiste ja isikuandmete kaitsega.
3. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artiklis 54 osutatud menetlusega vastu delegeeritud õigusakte, et sätestada eeskirjad, mis käsitlevad avalikkusele suunatud teavitamise ja avalikustamise meetmeid ning toetusesaajate teavitamise meetmeid.
4. Komisjon määrab rakendusaktide abil kindlaks teavitamise ja avalikustamise meetmete tehnilised omadused. Kõnealused rakendusaktid võtab komisjon vastu vastavalt artikli 55 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusele.
Artikkel 49
Rakendamise aruanded
1. 31. märtsiks 2016 ja iga järgmise aasta 31. märtsiks kuni 2022. aastani (kaasa arvatud) esitab vastutav asutus komisjonile aastaaruande iga riikliku programmi rakendamise kohta eelneval eelarveaastal ja ta võib selle teabe asjakohasel tasemel avalikustada. 2016. aastal esitatav aruanne hõlmab 2014. ja 2015. eelarveaastat. Liikmesriik esitab lõpparuande riiklike programmide rakendamise kohta 31. detsembriks 2023.
2. Rakendamise aastaaruannetes esitatakse teave järgmiste elementide kohta:
a) riikliku programmi rakendamine, viidates finantsandmetele ja näitajatele;
b) mis tahes olulised asjaolud, mis mõjutavad riikliku programmi täitmist.
3. Vahekokkuvõtet arvesse võttes esitatakse 2017. aasta rakendamise aastaaruandes järgmine teave ja hinnatakse seda:
-a) lõikes 2 osutatud teave;
a) liidu eelarvest eraldatud rahalise toetuse abil riiklike programmide eesmärkide saavutamisel tehtud edusammud;
b) artiklis 12 osutatud asjaomaste partnerite kaasamine.
4. Nii 2020. aastal esitatavas rakendamise aastaaruandes kui ka lõpparuandes esitatakse lisaks lõikes 2 sätestatud teabele ja hinnangule teave ja hinnang riikliku programmi eesmärkide saavutamisel tehtud edusammude kohta, pidades silmas poliitikadialoogi tulemusi.
5. Lõigetes 1–4 osutatud rakendamise aastaaruanded on vastuvõetavad, kui need sisaldavad kogu nendes lõigetes nõutud teavet. Kui rakendamise aastaaruanne ei ole vastuvõetav, teatab komisjon sellest liikmesriigile 15 tööpäeva jooksul alates aruande kättesaamisest; vastasel juhul loetakse aruanne vastuvõetavaks.
6. Komisjon teavitab liikmesriiki rakendamise aastaaruande kohta tehtud märkustest kahe kuu jooksul pärast selle kättesaamist. Kui komisjon ei esita oma märkusi nimetatud tähtaja jooksul, loetakse aruanded vastuvõetuks.
7. Komisjon võib teha märkusi vastutava asutuse rakendamise aastaaruandes sisalduvate küsimuste kohta, mis mõjutavad riikliku programmi rakendamist. Selliste märkuste esitamise korral edastab vastutav asutus vajaliku teabe seoses kõnealuste märkustega ning vajaduse korral teavitab ta komisjoni võetud meetmetest kolme kuu jooksul.
8. Rakendamise aasta- ja lõpparuanded koostatakse vastavalt mudelitele, mille komisjon on heaks kiitnud. Need rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 55 lõikes 2 osutatud nõuandemenetlusega.
Artikkel 50
Ühine järelevalve- ja hindamisraamistik
1. Komisjon teostab vajaduse korral koostöös liikmesriikidega korrapärast järelevalvet käesoleva määruse ja erimääruste üle.
2. Erimääruste rakendamist hindab komisjon koostöös liikmesriikidega vastavalt artiklile 52.
3. Luuakse ühine järelevalve- ja hindamisraamistik, eesmärgiga mõõta meetmete olulisust, tulemuslikkust, tõhusust, lisaväärtust ja jätkusuutlikkust ning lihtsustamist ja halduskoormuse vähendamist, pidades silmas käesoleva määruse ja erimääruste eesmärke ning käesoleva määruse ja erimääruste kui vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala arendamise vahendite tulemuslikkust.
4. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artiklis 54 osutatud menetlusega vastu delegeeritud õigusakte, et täiendavalt arendada ühist järelevalve- ja hindamisraamistikku.
5. Liikmesriigid esitavad komisjonile teabe, mis on vajalik käesoleva määruse ja erimääruste üle järelevalve teostamiseks ja nende hindamiseks.
6. Komisjon võtab arvesse ka vastastikust täiendavust erimääruste alusel rakendatud meetmete ja teiste asjaomaste ühenduse poliitikavaldkondade, vahendite ja algatuste raames rakendatud meetmete vahel.
6a. Komisjon pöörab kooskõlas artikliga 9 erilist tähelepanu kolmandate riikidega seotud meetmete ja programmide järelevalvele ja hindamisele.
Artikkel 51
Liikmesriikide hinnang riiklikele programmidele
1. Liikmesriigid viivad läbi artikli 52 lõikes 1 osutatud hindamised. 2017. aastal läbiviidav hindamine peaks aitama parandada riiklike programmide väljatöötamise ja rakendamise kvaliteeti vastavalt ühisele järelevalve- ja hindamisraamistikule.
2. Sellega seoses tagavad liikmesriigid menetluste kehtestamise hindamiseks vajalike, sealhulgas ühise järelevalve- ja hindamisraamistiku näitajatega seotud andmete esitamiseks ja kogumiseks.
3. Artikli 52 lõikes 1 osutatud hindamisi teevad eksperdid, kes on oma ülesannetes sõltumatud vastutavatest asutustest, auditeerimisasutustest ja volitatud asutustest. Nimetatud eksperdid võivad olla seotud sõltumatu avalik-õigusliku asutusega, kes vastutab haldamise järelevalve, hindamise ja auditeerimise eest. Komisjon esitab suunised selle kohta, kuidas hindamisi teha.
4. Artikli 51 lõikes 1 osutatud hindamised avalikustatakse täies ulatuses, välja arvatud juhul, kui teave on piiratud selle konfidentsiaalse iseloomu tõttu, eelkõige seoses julgeoleku, avaliku korra, kriminaaluurimiste ja isikuandmete kaitsega.
Artikkel 52
Liikmesriikide ja komisjoni hindamisaruanded
1. Kooskõlas ühise järelevalve- ja hindamisraamistikuga esitavad liikmesriigid komisjonile:
a) 31. detsembriks 2017 hindamise vahearuande riiklike programmide alusel võetud meetmete rakendamise ja nende programmide eesmärkide saavutamisel tehtud edusammude kohta;
b) 31. detsembriks 2023 järelhindamise aruande riiklike programmide alusel võetud meetmete mõju kohta.
2. Lõikes 1 osutatud aruannete põhjal esitab komisjon Euroopa Parlamendile, nõukogule, Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele:
a) 30. juuniks 2018 hindamise vahearuande käesoleva määruse ja erimääruste rakendamise kohta liidu tasandil. Aruanne sisaldab samuti hinnangut kooskõlas käesoleva määruse ja erimäärustega tehtud vahekokkuvõttele;
b) 30. juuniks 2024 pärast riiklike programmide lõpetamist järelhindamise aruande käesoleva määruse ja erimääruste mõju kohta.
3. Komisjoni koostatud järelhindamise aruandes analüüsitakse samuti erimääruste mõju vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala arendamisele, arvestades nende panust järgmiste eesmärkide saavutamisel:
a) piirijulgeoleku, õiguskaitsealase koostöö ja kriisiohje ühise tegevuskultuuri arendamine;
b) liitu sisenevate rändevoogude tõhus juhtimine;
c) Euroopa ühise varjupaigasüsteemi arendamine;
d) kolmandate riikide kodanike õiglane ja võrdne kohtlemine;
e) liikmesriikidevaheline solidaarsus ning koostöö rände- ja sisejulgeolekuküsimustega tegelemisel;
f) liidu ühine lähenemisviis kolmandate riikidega seotud rände- ja julgeolekuküsimustele.
3a. Kõik käesoleva artikli kohased hindamisaruanded avalikustatakse täies ulatuses, välja arvatud juhul, kui teave on piiratud selle konfidentsiaalse iseloomu tõttu, eelkõige seoses julgeoleku, avaliku korra, kriminaaluurimiste ja isikuandmete kaitsega.
VI PEATÜKK
LÕPPSÄTTED
Artikkel 54
Delegeeritud volituste rakendamine
1. Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.
2. Käesolevas määruses osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile seitsmeks aastaks alates käesoleva määruse jõustumisest. Komisjon esitab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt üheksa kuud enne seitsmeaastase tähtaja möödumist. Volituste delegeerimist pikendatakse automaatselt kolmeks aastaks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppemist.
3. Euroopa Parlament ja nõukogu võivad käesolevas määruses osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses osutatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.
4. Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.
5. Käesoleva määruse alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.
Artikkel 55
Komiteemenetlus
1. Komisjoni abistab käesoleva määrusega loodud Varjupaiga- ja Rändefondi ning Sisejulgeolekufondi ühiskomitee. Kõnealune komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses.
2. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 4.
3. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5. Kui komitee arvamust ei esita, ei võta komisjon rakendusakti eelnõu vastu, välja arvatud käesoleva määruse artikli 14 lõike 4, artikli 22 lõike 5, artikli 40 lõike 2, artikli 42 lõike 6 ja artikli 48 lõike 4 osas.
Artikkel 56
Läbivaatamine
Komisjoni ettepaneku põhjal vaatavad Euroopa Parlament ja nõukogu käesoleva määruse läbi hiljemalt 30. juuniks 2020.
Artikkel 57
Jõustumine
Käesolev määrus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.
Seda kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2014.
Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.
Brüssel,
Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel
president eesistuja
SEADUSANDLIKU RESOLUTSIOONI PROJEKTI LISA
Euroopa Parlamendile edastatav teave riiklike programmide kohta:
„Komisjon annab endast parima, et anda Euroopa Parlamendile eelnevalt teada riiklike programmide vastu võtmisest.”
Komisjoni avaldus määruse (EL) nr 182/2011 artikli 5 lõike 4 teise lõigu punkti b kohta
„Komisjon rõhutab, et süstemaatiline tuginemine artikli 5 lõike 4 teise lõigu punktile b on vastuolus määruse (EL) nr 182/2011 (ELT L 55, 28.2.2011, lk 13) eesmärgi ja sõnastusega. Seda sätet tohib kasutada vaid siis, kui on vaja teha erand üldreeglist, mille kohaselt võib komisjon rakendusakti eelnõu vastu võtta, kui ei ole esitatud arvamust. Kuna tegemist on artikli 5 lõikes 4 sätestatud üldreeglist kõrvalekalduva erandiga, ei tohi teise lõigu punktile b tuginemises näha lihtsalt seadusandja „otsustusõigust”, vaid seda tuleb tõlgendada kitsendavalt ja seega põhjendada.”
14.9.2012
EELARVEKOMISJONI ARVAMUS
kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonile
ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse Varjupaiga- ja Rändefondi ning politseikoostöö, kuritegevuse tõkestamise ja piiriülese, raske ja organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise rahastamisvahendi suhtes kohaldatavad üldsätted
( COM(2011)0752 – C7‑0444/2011 – 2011/0367(COD) )
Arvamuse koostaja: Monika Hohlmeier
LÜHISELGITUS
Siseasjade eelarve
2011. aasta juunis esitas komisjon ettepanekud mitmeaastase finantsraamistiku kohta, sealhulgas siseasjade valdkonna 10,9 miljardi euro suuruse üldeelarve kohta aastateks 2014–2020.
See summa hõlmab rahastamisprogrammide kulusid ning samuti suuremahuliste IT-süsteemide ja ELi siseasjade valdkonna ametite rahastamist[10].
Siseasjade eelarve aastateks 2014–2020 | Miljonit eurot (jooksevhinnad) |
Varjupaiga- ja Rändefond sh ümberasustamisprogramm ja Euroopa rändevõrgustik | 3869 |
Sisejulgeolekufond sh uued suuremahulised IT-süsteemid | 4648 |
Olemasolevad suuremahulised IT-süsteemid ja IT-amet | 822 |
Kokku | 9339 |
Ametid (Euroopa Politseiamet, Frontex, Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet, Euroopa Politseikolledž ning Euroopa Narkootikumide ja Narkomaania Seirekeskus) | 1572 |
Kokku | 10 911 |
Kahe fondi õigusraamistik
Siseasjade valdkonna rahastamisstruktuuride lihtsustamiseks ja ELi tasandil tehtavate kulutuste paremaks kooskõlastamiseks liidu strateegiliste poliitikaeesmärkidega teeb komisjon ettepaneku jätta alles ainult kaks fondi ja kehtestada fondide haldamist käsitlevad horisontaalsed sätted. Seepärast on asjaomasel kahel fondil võimalikult ühesugune rakendusmehhanism.
Käesolev määrus, millega kehtestatakse Varjupaiga- ja Rändefondi ning politseikoostöö, kuritegevuse tõkestamise ja piiriülese, raske ja organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise rahastamisvahendi suhtes kohaldatavad üldsätted, on seetõttu osa järgmise kahe fondi liidupoolse rahastamise raamistikust:
·Varjupaiga- ja Rändefond ning
·Sisejulgeolekufond (mis koosneb välispiiride ja viisade rahastamisvahendist ning politseikoostöö, kuritegevuse tõkestamise ja selle vastu võitlemise ja kriisiohje rahastamisvahendist).
Käesoleva horisontaalse õigusaktiga, mida kohaldatakse nii Varjupaiga- ja Rändefondile kui ka Sisejulgeolekufondi kahele osale (kas otse või ristviidete kaudu), sätestatakse programmitöö, juhtimise ja kontrolli, finantsjuhtimise aruandluse ja hindamise eeskirjad.
Nelja määruse üldine struktuur on vajalik, kuna aluslepingute protokollide nr 19 (Schengeni acquis’ kohta) ja 21 (Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukoht vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suhtes) kohased muutuvast geomeetriast tulenevad hääletuskorrad on nõukogus erinevad. Käesoleva horisontaalse määruse abil vähendatakse märkimisväärselt sätete üldarvu võrreldes nende kordamisega igas õigusaktis.
Üldsätted
Käesoleva määrusega sätestatakse vaid majanduslikku ja tehnilist laadi kohustused (nt programmitöö, juhtimise ja kontrolli, finantsjuhtimise, raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise, programmide lõpetamise ja hindamise eeskirjad ning rakendusmehhanismid), samal ajal kui iga konkreetse poliitikavaldkonna puhul käsitletakse poliitikaeesmärke, rahastamiskõlblikke meetmeid, vahendite eraldamist ja sekkumise ulatust kolmes erimääruses.
Finantsmõju
Kuna käesoleva määrusega sätestatakse üksnes kulude rahastamise üldised eeskirjad, ei ole assigneeringuid ette nähtud. Selle asemel tehakse komisjoni ettepanekus mitmeaastase finantsraamistiku kohta ettepanek eraldada Varjupaiga- ja Rändefondile 3869 miljonit eurot ning Sisejulgeolekufondile 4648 miljonit eurot (vt ülaltoodud tabelit jooksevhindades). Siseasjade poliitika eelarvet täidetakse peamiselt koostöös liikmesriikidega ja tegeliku igapäevase haldamise volitused on riiklikul tasandil.
Muudatusettepanekud
Lisaks teeb arvamuse koostaja ettepaneku selgelt rõhutada seda, et rahastatavad meetmed peaksid andma ELi tasandil lisandväärtust. Selleks tuleks liikmesriikidega peetava poliitikadialoogi raames riiklike programmide ettevalmistamisel nõuetekohaselt konsulteerida ka asjaomaste pädevate ELi ametitega.
Selleks et nii palju kui võimalik vältida ELi rahaliste vahendite väärkasutust, teeb arvamuse koostaja ettepaneku võimaldada etteteatamata kohapealseid kontrolle. Selleks et saavutada rahaliste vahendite tõhus ja eesmärgile suunatud kasutamine ning pidades silmas iga liikmesriigi poolset panust, teeb arvamuse koostaja ettepaneku mitte kehtestada erakorraliste meetmete rahastamiskõlblikkuse määraks kuni 100%, vaid alati nõuda asjaomase liikmesriigi poolt minimaalset kaasrahastamist, isegi kui selle määr on väga väike.
Rahastamise järjepidevuse tagamiseks teeb arvamuse koostaja ettepaneku näha ette iga-aastane eelmakse.
MUUDATUSETTEPANEKUD
Eelarvekomisjon palub vastutaval kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonil lisada oma raportisse järgmised muudatusettepanekud:
Muudatusettepanek 1
Seadusandliku resolutsiooni projekt
Lõige 1 a (uus)
| |
Seadusandliku resolutsiooni projekt | Muudatusettepanek |
| 1 a. juhib tähelepanu asjaolule, et seadusandlikus ettepanekus esitatud rahastamispakett on vaid seadusandjale tehtud soovitus ning seda ei saa kindlaks määrata enne, kui jõutakse kokkuleppele määruses, millega kehtestatakse mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020; |
Muudatusettepanek 2
Seadusandliku resolutsiooni projekt
Lõige 1 b (uus)
| |
Seadusandliku resolutsiooni projekt | Muudatusettepanek |
| 1 b. tuletab meelde oma 8. juuni 2011. aasta resolutsiooni tulevikku investeerimise ning uue mitmeaastase finantsraamistiku kohta konkurentsivõimelise, jätkusuutliku ja kaasava Euroopa nimel1; kordab, et järgmises mitmeaastases finantsraamistikus on vaja piisavalt lisavahendeid, et liit saaks täita oma olemasolevad poliitilised prioriteedid ja Lissaboni lepingus sätestatud uued ülesanded ning reageerida ootamatutele sündmustele; märgib, et isegi kui järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ressursside kasv oleks vähemalt 5 % 2013. aastaga võrreldes, aitaks see vaid piiratud määral kaasa liidu kokkulepitud eesmärkide ja kohustuste ning liidu solidaarsuspõhimõtte elluviimisele; palub nõukogul, juhul kui nõukogu ei jaga seda seisukohta, selgelt välja tuua, millised poliitilised prioriteedid või projektid võiks täielikult kõrvale jätta, hoolimata nende tõendatud lisandväärtusest Euroopa jaoks; |
| _______________ |
| 1Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0266 |
Muudatusettepanek 3
Seadusandliku resolutsiooni projekt
Lõige 1 c (uus)
| |
Seadusandliku resolutsiooni projekt | Muudatusettepanek |
| 1 c. rõhutab, et pidades silmas liidu poolt juba kindlaksmääratud ülesandeid, peab komisjon asjaomaseid poliitilisi prioriteete oma ettepanekus ettenägelikul ja nõuetekohasel viisil kajastama; |
Muudatusettepanek 4
Seadusandliku resolutsiooni projekt
Lõige 1 d (uus)
| |
Seadusandliku resolutsiooni projekt | Muudatusettepanek |
| 1 d. kordab, et Lissaboni lepinguga nähakse delegeeritud õigusaktid ette üksnes muude kui seadusandlike üldkohaldatavate aktidena, mis on seotud seadusandliku akti mitteolemuslike osadega; toetab seetõttu delegeeritud õigusaktide laialdase kasutamise vastu suunatud kriitikat ja rõhutab, et kõik olemuslikud osad peab sätestama asjaomases seadusandlikus aktis; |
Muudatusettepanek 5
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 2 a (uus)
| |
Komisjoni ettepanek | Muudatusettepanek |
| (2 a) Euroopa Parlament rõhutas oma 8. juuni 2011. aasta resolutsioonis tulevikku investeerimise ning uue mitmeaastase finantsraamistiku kohta konkurentsivõimelise, jätkusuutliku ja kaasava Euroopa nimel1, et pakilistes sisserände- ja varjupaigaküsimustes, samuti liidu välispiiride haldamises on vaja integreeritud lähenemisviisi, piisavalt rahalisi vahendeid ja eriolukordadega hakkama saamise abivahendeid, mis tehakse kättesaadavaks kõikide liikmesriikide inimõiguste austamise ja solidaarsuse vaimus, pidades kinni riiklikest vastutusaladest ja selgesti määratletud ülesannetest. Euroopa Parlament märkis lisaks sellega seoses, et FRONTEXi, Euroopa Varjupaigaküsimuste tugiameti ning solidaarsuse ja rändevoogude juhtimise fondide suurenenud probleeme tuleb õigeaegselt arvesse võtta. |
| __________________ |
| 1Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0266 |
Selgitus
8. juuni 2011. aasta resolutsiooni tulevikku investeerimise ning uue mitmeaastase finantsraamistiku kohta konkurentsivõimelise, jätkusuutliku ja kaasava Euroopa nimel lõige 107.
Muudatusettepanek 6
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 2 b (uus)
| |
Komisjoni ettepanek | Muudatusettepanek |
| (2 b) Euroopa Parlament rõhutas oma 8. juuni 2011. aasta resolutsioonis1 ka parema sünergia arendamise vajadust erinevate fondide ja programmide vahel ning osutas asjaolule, et fondide haldamise lihtsustamine ja ristrahastamise lubamine võimaldab eraldada ühistele eesmärkidele rohkem vahendeid, tervitas komisjoni kavatsust vähendada sisepoliitika eelarveliste vahendite koguarvu kahesambalisse struktuuri ja võimaluse korral koostöös liikmesriikidega toimuva eelarve täitmise alla ning väljendas oma veendumust, et see lähenemisviis peaks andma märkimisväärse panuse praeguste fondide ja programmide suurendatud lihtsustamisele, otstarbekamaks muutmisele, konsolideerimisele ja läbipaistvamaks muutmisele. Euroopa Parlament rõhutas siiski vajadust tagada, et sisepoliitika eri eesmärgid ei läheks segamini. |
| __________________ |
| 1Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0266 |
Selgitus
8. juuni 2011. aasta resolutsiooni tulevikku investeerimise ning uue mitmeaastase finantsraamistiku kohta konkurentsivõimelise, jätkusuutliku ja kaasava Euroopa nimel lõige 109.
Muudatusettepanek 7
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 3 a (uus)
| |
Komisjoni ettepanek | Muudatusettepanek |
| (3 a) Rahaliste vahendite kasutamist asjaomases valdkonnas tuleks paremini koordineerida, et tagada vastastikune täiendavus, suurem tõhusus ja nähtavus ning saavutada eelarve vallas parem koostoime. |
Muudatusettepanek 8
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 3 b (uus)
| |
Komisjoni ettepanek | Muudatusettepanek |
| (3 b) Fondide eesmärkide saavutamiseks ja ühtlasi rahaliste vahendite optimaalse kasutamise tagamiseks on kõige olulisem fondide rakendamist ja vahendite kasutamist parandada. |
Muudatusettepanek 9
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 7
| |
Komisjoni ettepanek | Muudatusettepanek |
(7) Välistegevus peaks olema järjepidev ja ühtne, nagu on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artikli 18 lõikes 4. | (7) Välistegevus peaks olema järjepidev ja ühtne, nagu on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artikli 18 lõikes 4. Euroopa Komisjon peaks koos Euroopa välisteenistusega looma tõhusa mehhanismi niisuguse järjepidevuse tagamiseks. |
Muudatusettepanek 10
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 11
| |
Komisjoni ettepanek | Muudatusettepanek |
(11) Riiklike programmide alusel tehtavate kulude rahastamiskõlblikkus tuleb siseriiklikes õigusaktides kindlaks määrata ühiste põhimõtete järgi. Tuleks kindlaks määrata kulude rahastamiskõlblikkuse algus- ja lõppkuupäev, et sätestada riiklike programmide rakendamise ühtsed ja õiglased eeskirjad. | (11) Riiklike programmide alusel tehtavate kulude rahastamiskõlblikkus tuleb siseriiklikes õigusaktides kindlaks määrata käesolevas määruses kehtestatud ühiste põhimõtete järgi. Tuleks kindlaks määrata kulude rahastamiskõlblikkuse algus- ja lõppkuupäev, et sätestada riiklike programmide rakendamise ühtsed ja õiglased eeskirjad. |
Muudatusettepanek 11
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 12
| |
Komisjoni ettepanek | Muudatusettepanek |
(12) Tehniline abi peaks liikmesriikidel võimaldama toetada riiklike programmide rakendamist ning aidata toetusesaajatel täita oma kohustusi ja liidu õigusakte. | (12) Tehniline abi on oluline selleks, et võimaldada liikmesriikidel toetada riiklike programmide rakendamist, aidata toetusesaajatel täita oma kohustusi ja liidu õigusakte ning omakorda suurendada ELi fondide nähtavust ja kättesaadavust. |
Muudatusettepanek 12
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 13
| |
Komisjoni ettepanek | Muudatusettepanek |
(13) Selleks et tagada nõuetekohane raamistik erakorralise abi kiireks osutamiseks, peaks kooskõlas finantsmääruse1 sättega, mis võimaldab paindlikkust nõuetekohaselt põhjendatud erijuhtudel, käesoleva määrusega võimaldama toetada meetmeid, mille kulud tekkisid enne, kui esitati taotlus asjaomase abi saamiseks. | (13) Selleks et tagada nõuetekohane raamistik erakorralise abi kiireks osutamiseks, peaks kooskõlas finantsmääruse1 sättega, mis võimaldab paindlikkust nõuetekohaselt põhjendatud erijuhtudel, käesoleva määrusega võimaldama toetada meetmeid, mille kulud tekkisid enne, kui esitati taotlus asjaomase abi saamiseks. |
____________ | ____________ |
1 Finantsmääruse iga kolme aasta järel toimuv läbivaatamine – komisjoni ettepanek KOM (2010) 260 . | 1 Määrus Euroopa Liidu aastaeelarve suhtes kohaldatavate finantseeskirjade kohta ( COM(2010)815 lõplik, 22.12.2010). |
Selgitus
Parandatakse vale viide.
Muudatusettepanek 13
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 16 a (uus)
| |
Komisjoni ettepanek | Muudatusettepanek |
| (16 a) Kuigi peamine prioriteet on rahaliste vahendite korrektne kasutamine, tuleks asjaomastes poliitikavaldkondades rahaliste vahendite kasutamist lihtsustada. Seetõttu tuleks juhul, kui liikmesriigi veamäär käesoleva määruse ja sellega seotud erimääruste rakendamisel ei ületa 2%, kontrollide arvu vähendada. |
Muudatusettepanek 14
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 22
| |
Komisjoni ettepanek | Muudatusettepanek |
(22) Finantsmääruse iga kolme aasta järel toimuva läbivaatamisega1 tehakse ühise juhtimise põhimõtetes muudatusi, mida tuleb arvesse võtta. | (22) Finantsmääruse iga kolme aasta järel toimuva läbivaatamisega1 tehakse ühise juhtimise viisis muudatusi, mida tuleb arvesse võtta. |
_______________ | _______________ |
1 Finantsmääruse iga kolme aasta järel toimuv läbivaatamine – komisjoni ettepanek KOM (2010) 260 . | 1 Määrus Euroopa Liidu aastaeelarve suhtes kohaldatavate finantseeskirjade kohta ( COM(2010)815 lõplik, 22.12.2010). |
Selgitus
Ühine juhtimine ei ole eelarve täitmise põhimõte, vaid see on ELi eelarve täitmise üks viis.
Muudatusettepanek 15
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 22 a (uus)
| |
Komisjoni ettepanek | Muudatusettepanek |
| (22 a) Kui komisjon täidab eelarvet koostöös liikmesriikidega, delegeeritakse täitmisülesanded liikmesriikidele. Liidu vahendite haldamisel järgivad komisjon ja liikmesriigid usaldusväärse finantsjuhtimise, läbipaistvuse ja mittediskrimineerimise põhimõtet ning tagavad liidu tegevuse nähtavuse. Sel eesmärgil täidavad komisjon ja liikmesriigid oma asjaomaseid kontrolli- ja auditeerimiskohustusi ning võtavad endale sellest tuleneva käesolevas määruses sätestatud vastutuse. Valdkondlikes eeskirjades kehtestatakse täiendavad sätted. |
Muudatusettepanek 16
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 27 a (uus)
| |
Komisjoni ettepanek | Muudatusettepanek |
| (27 a) Oluline on tagada programmi usaldusväärne finantsjuhtimine ning selle võimalikult tulemuslik ja kasutajasõbralik rakendamine, tagades samal ajal ka kõigile programmis osalejatele õiguskindluse ja vahendi kättesaadavuse. Kuna kõnealuste fondide raames viiakse tegevusi osaliselt ellu koostöös liikmesriikidega, peaksid liikmesriigid hoiduma niisuguste lisaeeskirjade kehtestamisest, mis muudaksid fondide kasutamise toetuse saajate jaoks keerulisemaks. |
Muudatusettepanek 17
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 3 – lõige 1
| |
Komisjoni ettepanek | Muudatusettepanek |
1. Erimääruste alusel antakse toetust liidu eesmärkide täitmiseks riiklike programmide, liidu meetmete ja erakorralise abi osutamise kaudu, mis täiendavad riiklikke, piirkondlikke ja kohaliku tasandi meetmeid. | 1. Erimääruste alusel antakse toetust liidu eesmärkide täitmiseks ja ELi tasandil lisandväärtuse loomiseks riiklike programmide, liidu meetmete ja erakorralise abi osutamise kaudu, mis täiendavad riiklikke, piirkondlikke ja kohaliku tasandi meetmeid. |
Selgitus
Liidupoolne rahastamine peaks alati looma lisandväärtust ELi tasandil ja mitte asendama riiklikku rahastamist.
Muudatusettepanek 18
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 5 – lõige 1
| |
Komisjoni ettepanek | Muudatusettepanek |
1. Komisjon astub vajalikke samme tagamaks, et erimääruste alusel rahastatavate meetmete rakendamisel kaitstakse Euroopa Liidu finantshuve pettuse, korruptsiooni ja muu ebaseadusliku tegevuse vastu ennetustegevuse ja tõhusa kontrolliga ning juhul, kui avastatakse eeskirjade eiramise juhtumeid, ebaõigesti makstud summade sissenõudmisega ning vajaduse korral tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate karistustega. | 1. Komisjon astub vajalikke samme tagamaks, et erimääruste alusel rahastatavate meetmete rakendamisel kaitstakse Euroopa Liidu finantshuve pettuse, korruptsiooni ja muu ebaseadusliku tegevuse vastu ennetustegevuse ja tõhusa kontrolliga ning juhul, kui avastatakse eeskirjade eiramise juhtumeid, ebaõigesti makstud summade sissenõudmisega ning vajaduse korral tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate karistustega. Ilma et see piiraks käesoleva artikli lõike 3 kohaldamist, võtab komisjon juhul, kui halduslikke nõudeid nõuetekohaseks rakendamiseks ei ole kehtestatud, asjakohaseid meetmeid, et aidata liikmesriikidel luua vajalikud haldusstruktuurid. |
Muudatusettepanek 19
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 5 – lõige 4
| |
Komisjoni ettepanek | Muudatusettepanek |
4. Liikmesriigid pakuvad tõhusat kaitset pettuste vastu, eelkõige suurema riskiga aladel; kaitse peab toimima hoiatusena, võttes arvesse meetmete kulusid ja nendest saadavat kasu ning nende proportsionaalsust. | 4. Liikmesriigid pakuvad tõhusat kaitset pettuste vastu, eelkõige suurema riskiga aladel; kaitse peab toimima hoiatusena, võttes arvesse meetmete kulusid ja nendest saadavat kasu ning nende proportsionaalsust. See võib hõlmata etteteatamata kohapealseid kontrolle. |
Selgitus
Selleks et nii palju kui võimalik vältida ELi rahaliste vahendite väärkasutust, peaks olema võimalik läbi viia etteteatamata kohapealseid kontrolle.
Muudatusettepanek 20
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 7 – lõige 4 – lõik 2 (uus)
| |
Komisjoni ettepanek | Muudatusettepanek |
4. Komisjoni algatusel võetavaid liidu meetmeid, antavat erakorralist abi ja tehnilist abi võib rakendada: | 4. Komisjoni algatusel võetavaid liidu meetmeid, antavat erakorralist abi ja tehnilist abi võib rakendada: |
– komisjon otse või rakendusametite kaudu; | – komisjon otse või rakendusametite kaudu; |
– üksused ja isikud, kes ei ole liikmesriigid, kaudselt kooskõlas finantsmääruse artikliga [57]. | – üksused ja isikud, kes ei ole liikmesriigid, kaudselt kooskõlas finantsmääruse artikliga [57]. |
| Komisjon vastutab Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 317 kohaselt liidu eelarve täitmise eest ning teavitab Euroopa Parlamenti ja nõukogu teises taandes loetletud isikute sooritatud toimingutest. |
Selgitus
Muudatusettepanekuga viiakse sõnastus vastavusse muudetud finantsmäärusega.
Muudatusettepanek 21
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 8 – lõige 2
| |
Komisjoni ettepanek | Muudatusettepanek |
2. Olemasolevate vahendite piires võib erakorraline abi ulatuda kuni 100 %-ni rahastamiskõlblikest kuludest. | 2. Olemasolevate vahendite piires ja erandina artiklist 16 võib erakorraline abi ulatuda rohkem kui 90 %-ni rahastamiskõlblikest kuludest, kuid mitte moodustada 100 %. |
Selgitus
Selleks et tagada rahaliste vahendite tõhus ja vastutustundlik kasutamine ning ELi rahaliste vahendite vastastikune täiendavus, on vaja, et liikmesriigid alati meetmeid kaasrahastaksid ja tagaksid seeläbi liidu rahaliste vahendite eesmärgile suunatud kasutamise. Erakorralistel juhtudel võib kulutuste rahastamiskõlblikkuse määr ületada 90%, kuid ei tohiks moodustada 100%.
Muudatusettepanek 22
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 13 – lõige 1
| |
Komisjoni ettepanek | Muudatusettepanek |
1. Programmitöö perioodi alustamiseks peab komisjon iga liikmesriigiga poliitikadialoogi, kus arutatakse riiklikke tingimusi ja liidu eelarve võimalikku panust nende täitmiseks, pidades silmas asjaomase liikmesriigi lähteolukorda ja erimääruste eesmärke. Poliitikadialoogi järel koostatakse kooskõlastatud protokolli või kirjavahetuse alusel järeldused, kus määratakse kindlaks asjaomase liikmesriigi erivajadused ja prioriteedid ning mida kasutatakse riiklike programmide ettevalmistamisel raamistikuna. | 1. Programmitöö perioodi alustamiseks peab komisjon iga liikmesriigiga poliitikadialoogi, kus arutatakse riiklikke tingimusi ja liidu eelarve võimalikku panust nende täitmiseks, pidades silmas asjaomase liikmesriigi lähteolukorda ja erimääruste eesmärke. Poliitikadialoogi järel koostatakse kooskõlastatud protokolli või kirjavahetuse alusel järeldused, kus määratakse kindlaks asjaomase liikmesriigi erivajadused ja prioriteedid ning mida kasutatakse riiklike programmide ettevalmistamisel raamistikuna. |
| Selleks et tagada vajalik lisandväärtus ELi tasandil, peab poliitikadialoog hõlmama nõuetekohast konsulteerimist liidu pädevate ametitega ja seda tuleks kasutada liidu meetmete kohta arvamuste vahetamise võimalusena. |
Juhul kui meetmeid rakendatakse kolmandates riikides või seoses nendega, ei tohi sellised meetmed olla otseselt arengule suunatud ning poliitikadialoogi käigus tuleb püüda saavutada täielik kooskõla liidu välistegevuse põhimõtete ja üldeesmärkide ning asjaomase riigi või piirkonnaga seotud välispoliitikaga. | Juhul kui meetmeid rakendatakse kolmandates riikides või seoses nendega, ei tohi sellised meetmed olla otseselt arengule suunatud ning poliitikadialoogi käigus tuleb püüda saavutada täielik kooskõla liidu välistegevuse põhimõtete ja üldeesmärkide ning asjaomase riigi või piirkonnaga seotud välispoliitikaga. |
Selgitus
Selleks et tagada liidupoolse rahastamise vajalik lisandväärtus ELi tasandil, peaksid nii liikmesriigid kui ka ELi pädevad ametid osalema konstruktiivses dialoogis, et määrata kindlaks ülesanded ja prioriteedid. Seetõttu tuleks riiklike programmide ettevalmistamisel konsulteerida pädevate ELi ametitega, samal ajal kui liikmesriikidel peaks olema võimalik väljendada liidu meetmete kohta oma ideid.
Muudatusettepanek 23
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 14 – lõige 2 – punkt c
| |
Komisjoni ettepanek | Muudatusettepanek |
(c) nõuetekohane strateegia, milles määratakse kindlaks liidu eelarve toel taotletavad eesmärgid, nende saavutamiseks võetavad meetmed, esialgne ajakava ning nende eesmärkide saavutamiseks kavandatud meetmete näited; | (c) nõuetekohane strateegia, milles määratakse kindlaks liidu eelarve toel taotletavad eesmärgid, nende saavutamiseks võetavad meetmed, esialgne ajakava ning nende eesmärkide saavutamiseks kavandatud meetmete näited; kõnealuse strateegiaga tagatakse igas liikmesriigis (erimääruste alusel eraldatavate) vahendite õiglane ja asjakohane jaotus kõikide erimäärustes määratletud eesmärkide vahel; |
Muudatusettepanek 24
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 14 – lõige 6 a (uus)
| |
Komisjoni ettepanek | Muudatusettepanek |
| 6 a. Kõik riiklikud programmid kiidetakse heaks 31. detsembriks 2014. |
Muudatusettepanek 25
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 22 – lõige 1
| |
Komisjoni ettepanek | Muudatusettepanek |
1. Liikmesriigid täidavad juhtimise, kontrollimise ja auditeerimisega seotud kohustusi ning võtavad enda kanda finantsmääruses ja käesolevas määruses sätestatud ühise juhtimise eeskirjadest tuleneva vastutusala. Vastavalt ühise juhtimise põhimõttele vastutavad liikmesriigid riiklike programmide juhtimise ja kontrolli eest. | 1. Liikmesriigid täidavad juhtimise, kontrollimise ja auditeerimisega seotud kohustusi ning võtavad enda kanda finantsmääruses sätestatud ühise juhtimise eeskirjadest tuleneva vastutusala. Vastavalt ühise juhtimise viisile vastutavad liikmesriigid riiklike programmide juhtimise ja kontrolli eest ning komisjon vastutab Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 317 kohaselt liidu eelarve täitmise eest. |
Selgitus
Muudatusettepanekuga viiakse sõnastus vastavusse muudetud finantsmäärusega.
Muudatusettepanek 26
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 31 – lõige 2
| |
Komisjoni ettepanek | Muudatusettepanek |
2. Maksed tehakse esialgsete eelmaksetena, aastabilansimaksetena ning lõppmaksetena. | 2. Maksed tehakse esialgsete eelmaksetena, iga-aastaste eelmaksetena, aastabilansimaksetena ning lõppmaksetena. |
Selgitus
Rahastamise järjepidevuse tagamiseks on vaja ette näha ka iga-aastased eelmaksed.
Muudatusettepanek 27
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 33 – pealkiri
| |
Komisjoni ettepanek | Muudatusettepanek |
Esialgsete eelmaksete tegemise kord | Esialgsete ja iga-aastaste eelmaksete tegemise kord |
Selgitus
Rahastamise järjepidevuse tagamiseks on vaja kindlaks määrata maksete ajaline raamistik ja näha ette ka iga-aastased eelmaksed.
Muudatusettepanek 28
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 33 – lõige 1
| |
Komisjoni ettepanek | Muudatusettepanek |
1. Pärast komisjoni otsust kiita riiklik programm heaks tasub komisjon terve programmitöö perioodi esialgse eelmaksete summa. See summa moodustab 4 % liidu eelarvest asjaomase riikliku programmi jaoks ettenähtud rahalisest toetusest. Eelmakse võib jaotada kaheks osaks vastavalt eelarvevahendite olemasolule. | 1. Pärast komisjoni otsust kiita riiklik programm heaks tasub komisjon terve programmitöö perioodi esialgse eelmaksete summa. See summa moodustab 6 % liidu eelarvest asjaomase riikliku programmi jaoks ettenähtud rahalisest toetusest. Eelmakse võib jaotada kaheks osaks vastavalt eelarvevahendite olemasolule 6 kuu jooksul. |
Selgitus
Rahastamise järjepidevuse tagamiseks on vaja kindlaks määrata maksete ajaline raamistik ja näha ette ka iga-aastased eelmaksed.
Muudatusettepanek 29
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 33 – lõige 1 a (uus)
| |
Komisjoni ettepanek | Muudatusettepanek |
| 1 a. Enne mitmeaastase finantsraamistiku iga aasta veebruarit makstakse iga-aastased eelmaksed, mis moodustavad 5% liidu eelarvest asjaomase riikliku programmi jaoks ette nähtud rahalise toetuse kogusummast. |
Selgitus
Rahastamise järjepidevuse tagamiseks on vaja kindlaks määrata maksete ajaline raamistik ja näha ette ka iga-aastased eelmaksed.
Muudatusettepanek 30
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 33 – lõige 2
| |
Komisjoni ettepanek | Muudatusettepanek |
2. Kui riiklik programm kiidetakse heaks 2015. aastal või hiljem, tasutakse osamaksed heakskiitmise aastal. | 2. Pärast mitmeaastase finantsraamistiku jõustumise esimest aastat tasutakse osamaksed hiljemalt kaks kuud pärast riikliku programmi heakskiitmist, sõltuvalt eelarvevahendite ja vajalike haldusstruktuuride olemasolust. |
Selgitus
Rahastamise järjepidevuse tagamiseks on vaja kindlaks määrata maksete ajaline raamistik ja näha ette ka iga-aastased eelmaksed.
Muudatusettepanek 31
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 45 – lõige 1
| |
Komisjoni ettepanek | Muudatusettepanek |
1. Riiklike programmide suhtes kohaldatakse kulukohustustest vabastamise menetlust, mille lähtealuseks on, et kulukohustusega seotud summad, mille eest ei ole eelarvelise kulukohustuste võtmise aastale järgneva teise aasta 31. detsembriks tehtud artiklis 33 osutatud esialgset eelmakset või esitatud artiklis 39 osutatud maksetaotlust, vabastatakse. | 1. Riiklike programmide suhtes kohaldatakse kulukohustustest vabastamise menetlust, mille lähtealuseks on, et kulukohustusega seotud summad, mille eest ei ole eelarvelise kulukohustuse võtmise aastale järgneva teise aasta 31. detsembriks tehtud artiklis 33 osutatud esialgset eelmakset või esitatud artiklis 39 osutatud maksetaotlust, vabastatakse. |
| Kulukohustustest vabastamise jaoks arvutab komisjon asjaomase summa, liites kõigile perioodi 2015–2020 eelarvelistele kulukohustustele ühe kuuendiku iga-aastastest eelarvelistest kulukohustustest, mis on seotud 2014. aasta kogutoetusega. |
Selgitus
Komisjon ja liikmesriigid peaksid tagama, et Sisejulgeolekufondi ning Varjupaiga- ja Rändefondi riiklikud programmid võetakse vastu 2014. aastal. Sellegi poolest tuleks mitmeaastase finantsraamistiku esimese aasta võimalikke raskusi silmas pidades vältida koostöös liikmesriikidega toimuva eelarve täitmisega seotud kulukohustuste assigneeringute kadumist ning kohandada kulukohustustest vabastamise eeskirju. Sellele vastavalt peaks mitmeaastase finantsraamistiku esimese aasta puhul toimuma kulukohustustest vabastamine seeläbi, et kõigile perioodi 2015–2020 eelarvelistele kulukohustustele liidetakse üks kuuendik 2014. aasta eelarvelisest kulukohustusest.
Muudatusettepanek 32
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 45 – lõige 1 a (uus)
| |
Komisjoni ettepanek | Muudatusettepanek |
| 1 a. Erandina lõike 1 esimesest lõigust ei kohaldata kulukohustustest vabastamise tähtaegu iga-aastastele eelarvelistele kulukohustustele, mis on seotud 2014. aasta kogutoetusega. |
Selgitus
Komisjon ja liikmesriigid peaksid tagama, et Sisejulgeolekufondi ning Varjupaiga- ja Rändefondi riiklikud programmid võetakse vastu 2014. aastal. Sellegi poolest tuleks mitmeaastase finantsraamistiku esimese aasta võimalikke raskusi silmas pidades vältida koostöös liikmesriikidega toimuva eelarve täitmisega seotud kulukohustuste assigneeringute kadumist ning kohandada kulukohustustest vabastamise eeskirju. Sellele vastavalt peaks mitmeaastase finantsraamistiku esimese aasta puhul toimuma kulukohustustest vabastamine seeläbi, et kõigile perioodi 2015–2020 eelarvelistele kulukohustustele liidetakse üks kuuendik 2014. aasta eelarvelisest kulukohustusest.
Muudatusettepanek 33
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 45 – lõige 1 b (uus)
| |
Komisjoni ettepanek | Muudatusettepanek |
| 1 b. Kui esimene iga-aastane eelarveline kulukohustus on seotud 2015. aasta kogutoetusega, siis erandina lõikest 1 ei kohaldata kulukohustustest vabastamise tähtaegu iga-aastaste eelarveliste kulukohustuste suhtes, mis on seotud 2015. aasta kogutoetusega. Sellistel juhtudel arvutab komisjon lõike 1 esimese lõigu summa, liites kõigile perioodi 2016–2020 eelarvelistele kulukohustustele ühe viiendiku iga-aastastest eelarvelistest kulukohustustest, mis on seotud 2015. aasta kogutoetusega. |
Selgitus
Kui esimene eelarveline kulukohustus on seotud 2015. aastaga ja pidades silmas mitmeaastase finantsraamistiku esimese aasta võimalikke raskusi, tuleks vältida koostöös liikmesriikidega toimuva eelarve täitmisega seotud kulukohustuste assigneeringute kadumist ning kohandada kulukohustustest vabastamise eeskirju. Sellele vastavalt peaks mitmeaastase finantsraamistiku esimese aasta puhul toimuma kulukohustustest vabastamine seeläbi, et kõigile perioodi 2016–2020 eelarvelistele kulukohustustele liidetakse üks viiendik 2015. aasta eelarvelisest kulukohustusest.
Muudatusettepanek 34
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 52 – lõige 2 a (uus)
| |
Komisjoni ettepanek | Muudatusettepanek |
| 2 a. Lõike 2 punktides a ja b osutatud aruannetes esitab Euroopa Komisjon olemasolu korral konkreetsed tõendid ELi fondide ja liikmesriikide eelarvete vahel saavutatud vastastikuse täiendavuse ja sünergilise toime kohta ning ELi eelarve käivitava mõju kohta liikmesriikidele Stockholmi programmi eesmärkide saavutamisel. |
Muudatusettepanek 35
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 53 – lõik 2 (uus)
| |
Komisjoni ettepanek | Muudatusettepanek |
| Artikli 52 lõike 2 punktides a ja b osutatud aruannetes esitab Euroopa Komisjon olemasolu korral konkreetsed tõendid ELi fondide ja liikmesriikide eelarvete vahel saavutatud vastastikuse täiendavuse ja sünergilise toime kohta ning ELi eelarve käivitava mõju kohta liikmesriikidele Stockholmi programmi eesmärkide saavutamisel. |
MENETLUS
Pealkiri | Üldsätted – Varjupaiga- ja Rändefond ning Sisejulgeolekufond | |||
Viited | COM(2011)0752 – C7-0444/2011 – 2011/0367(COD) | |||
Vastutav komisjon istungil teada andmise kuupäev | LIBE 15.12.2011 |
|
|
|
Arvamuse esitaja(d) istungil teada andmise kuupäev | BUDG 15.12.2011 | |||
Arvamuse koostaja nimetamise kuupäev | Monika Hohlmeier 15.2.2012 | |||
Vastuvõtmise kuupäev | 6.9.2012 |
|
|
|
Lõpphääletuse tulemus | +: –: 0: | 29 2 2 | ||
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed | Marta Andreasen, Richard Ashworth, Reimer Böge, Zuzana Brzobohatá, Jean-Luc Dehaene, Göran Färm, José Manuel Fernandes, Eider Gardiazábal Rubial, Jens Geier, Lucas Hartong, Jutta Haug, Monika Hohlmeier, Sidonia Elżbieta Jędrzejewska, Anne E. Jensen, Ivailo Kalfin, Sergej Kozlík, Jan Kozłowski, Alain Lamassoure, Giovanni La Via, George Lyon, Claudio Morganti, Jan Mulder, Juan Andrés Naranjo Escobar, Dominique Riquet, Derek Vaughan, Angelika Werthmann | |||
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed | Burkhard Balz, Maria Da Graça Carvalho, Edit Herczog, Jürgen Klute, Peter Šťastný, Georgios Stavrakakis | |||
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 187 lg 2) | Luigi Berlinguer | |||
MENETLUS
Pealkiri | Üldsätted – Varjupaiga- ja Rändefond ning Sisejulgeolekufond | |||
Viited | COM(2011)0752 – C7-0444/2011 – 2011/0367(COD) | |||
EP-le esitamise kuupäev | 15.11.2011 |
|
|
|
Vastutav komisjon istungil teada andmise kuupäev | LIBE 15.12.2011 |
|
|
|
Nõuandev komisjon / Nõuandvad komisjonid istungil teada andmise kuupäev | BUDG 15.12.2011 |
|
|
|
Raportöör(id) nimetamise kuupäev | Lorenzo Fontana 9.2.2012 |
|
|
|
Läbivaatamine parlamendikomisjonis | 20.3.2012 | 10.7.2012 | 11.10.2012 | 27.11.2012 |
| 9.1.2014 |
|
|
|
Vastuvõtmise kuupäev | 9.1.2014 |
|
|
|
Lõpphääletuse tulemus | +: –: 0: | 40 9 0 | ||
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed | Jan Philipp Albrecht, Roberta Angelilli, Edit Bauer, Emine Bozkurt, Salvatore Caronna, Philip Claeys, Carlos Coelho, Ioan Enciu, Frank Engel, Cornelia Ernst, Tanja Fajon, Kinga Gál, Kinga Göncz, Nathalie Griesbeck, Sylvie Guillaume, Salvatore Iacolino, Sophia in ‘t Veld, Teresa Jiménez-Becerril Barrio, Timothy Kirkhope, Baroness Sarah Ludford, Svetoslav Hristov Malinov, Véronique Mathieu Houillon, Anthea McIntyre, Claude Moraes, Antigoni Papadopoulou, Judith Sargentini, Birgit Sippel, Csaba Sógor, Renate Sommer, Wim van de Camp, Axel Voss, Renate Weber, Cecilia Wikström, Tatjana Ždanoka, Auke Zijlstra | |||
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed | Alexander Alvaro, Lorenzo Fontana, Mariya Gabriel, Stanimir Ilchev, Ulrike Lunacek, Hubert Pirker, Zuzana Roithová, Joanna Senyszyn, Marie-Christine Vergiat | |||
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 187 lg 2) | Leonardo Domenici, Christian Engström, Enrique Guerrero Salom, Nadja Hirsch, Olle Ludvigsson | |||
Esitamise kuupäev | 13.1.2014 | |||